Tere õhtust siin mari tarand, et juhatada sisse kirjanduslik kevade õhtu. See on kordussaade meie fonoteegist valminud 1985. aastal. Villem Ridala ühe meie suure looduslauliku loomingut valis siis ja lavastas raadios Andres Ots. Luuletusi loevad temaga koos Sulev Depart, Aarne Üksküla ja Anu lamp. Ka sissejuhatuses mõtiskleb Villem Ridala Valaste tema luulest Mart Mäger. Seda saadet kuulates mõtlen jälle soojuse ja tänuga temale mitmekülgsele filoloogile Taali lingvist, kirjandusteadlane, murdeuurija ja luuletaja. Ning loodusemees. Kuulame siis kõigepealt teda. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete Kinkude takka. Tõesti, minu meelest polegi paremaid luulesõnu kevade aimduse kohta õhus oleva kevade esimese äratundmise kohta üksnes nende kahe värsirea olemasolu pärast võin ma nende kirjapanijat üheks heaks eesti luuletajaks pidada. Niiviisi alustab ja raamatu ei hõbedat kulda, Hando Runnel. Ja kui me Ridalast mõtleme, siis meile ilmselt meenuvad veel mõned read. Kas või need üle hämara varjudest, tume, õrna ja sina lume, heidab veerev kustu päike, Punava läike. Noose talvine õhtu, mis minule toob meelde ajad kuskilt vahest kolme nelja vastasena, kui ei saa, neid luges võib-olla sealt minu esimesed luulemuljed üldse. Kas linnukesed murelt kõrval ja võib-olla ka mingisugune algus austusele Ridala vastu ja mis tuleks veel meelde? Päev raugeb külmalt kevadhalli uttu, mis mähib taevaid, kaugeid vesimaid. Veel aimub mõni mets-ja, kivi said ja öine kahu pime jõuab ruttu. Tema Soletist, luiged, esimene stroof. Kõikidele nendele näidetele on ühine üks asi, nimelt nad on kõik loodusest pärit ja õieti kogu Ridala tuntum ja ütleksime vahest ka väärtuslikum. Luule on looduseaineline, ta on olnud üsnagi erandlik ja eraklik oma lapsepõlves juba Johannes Aavik mäletab, et oma harrastustas ja veendumustes on ta olnud väga tõrjuv ümbruse igasugustele eksitavatele mõjudele. Et ta on koolipoisina juba lugenud seal Itaalia Kreeka Ungari-Soome keelt, õppinud neid keeli, lugenud neid siis ja ühtlasi voodilekteeriks pidanud Wiedemanni sõnaraamatut. See on koolipoisi kohta isegi tollel ajal üsnagi erandlik. Niisuguse üksildasena eraklikuna tunneme meie teda inimesena. Lisaks viibib ta pikalt aja oma elust hoopis eemal Helsingis siis 1923.-st aastast kuni oma surmani 42. sel aastal on ta eesti keele lektor. Helsingi Ülikoolis kaitseb surma eel veel oma väite kirjagi ja nimelt niisugune eraklik hoiak, mitmesuunaline tegevusse toimetamine hiljem mitmed huvid, tõu küsimus, esteetika, siis tõlkimine, koolitöö, kirjandusloo koostamine, kõik see armastab tema pilti luuletajana. See on kindlasti üks põhjus, miks Ridala on jäänud enam varju kui tema luule oleks seda käärinud. Tema paremad laulud on värvirikkad, saarestiku pildid, mis siis kõige paremini õnnestuvat, kui haruldane Stiilitihedus terava looduse tähelepanemisega ühineb. Niiviisi kirjutas temast Mihkel Kampmaa 13. aastal juba tõepoolest Ridala luule paremik, siis tema esimesed kogud Villem Grünthal laulud 1908 ja kauged rannad 1914 ja need on tõesti läbinisti üks niisugune looduse teenistus, mis keskendub kodustele randadele ja merele. Ta on kahtlemata ka esimene mereluuletaja ja võime küsida, et palju neid mereluuletajaid siis tema järel ongi lõpuks olnud. Nüüd loodus kehastab Ridalale midagi igikestvat, mille vastas inimene oma pürgimuste seal surematuse püüdlustes on ikkagi alati alla ja unustusele määratud. Laine jääb ikka Väinladele kohisema, kui me Ridala sõnu kasutame või seesama mõtte teisiti ja oma käiku jätkab püksi loodus või veelgi puudega tõusevad ikka ma mullale haljendab, võrsub, Ridala ise on kirjutanud inimese või ütleksime luuletaja vahekorrast loodusega. Sügav ühendus valitseb luules looduse ümbruse ja inimese hinge. See on välise ja sisemise maailma vahel, milles esimene, 100 ja tuhandekordselt kajastub. Seesugune hingeluule hangib oma pühamat ained Grünthal Ridala vaates siis angi puha pühamat ainet, kodumaa loodusest. Ma arvan, et USA, see põhjamaa taeva all ja avaldab selle kaudu rahvuslikku temperamenti. Ridala oma teise kogu kauged rannad, mis sisaldab samuti siis looduse luulet, pühendas sünnimaale ja esiisade varjudele selline esiisade austus oma koduminevikku austus on õieti juba sees tema kirjaniku nimes Ridalagi. Tema ise ju oli sündinud Muhus, aga siis tema esivanemad on lainele vallast Ridala külast pärit ja sealt siis teatava austuse avaldusena ka tema kirjanikunimi Ridala. Missugune oleks siis Ridala tegelik asend meie luuleloos? Ma näeksin temas meie sajandi üht omamoodi uuendajat lausa Ridala Suhe oma ainega on nimelt uus, mis tekitas vahest kõige enam tõrkeid ka tema mõistmisele vastuvõtmisel. Siin ei ole mingisugust tinglikus, siin on kõik vahetu, konkreetne, detailne tol ajal ime küll, mõisteti seda kui mingisugust teesklust, kuninglusest, mõistuse pärast konstrueerimist tehtud olekut heideti ette mõtte, ahtrust, tunde, vaesust, luule elevus puuduvat lausa. Ja võime omamoodi imestada selle üle, näiteks niisugune looduslähedane inimene ja luuletaja nagu Juhan Liiv luges talvist õhtut, Tuglas meenutab seda sündmust, on seda tähelepanelikult mitu korda lugenud ja siis hakanud südamest naerma. No kuulge, et ega see siis ometi luuletus ei ole ja ta ei ole jäänud Tuglast uskuma, et ikkagi on seda asja tõsiselt mõeldud. Teise tõrke tekitas uuenduslik, veel seda nimetati tulevikukeeleks. Ärritas muidugi ja pani imestama see, et sõnastik oli sellel Gazasse. Seal on 64 sõna ära seletatud, toome siin mõned näited vaid ülev laskuma sukelduma luide sõmer, ulgumeri viires, võigas ähmane retke ennustaja võluma põgus ja teised sõnad, mida Meie tunneme kui kõige igapäevasemaid tuttavaid sel ajal nad nõudsid mingisugust seletamist, on päris selge ka, et nende sõnade käibesse tulekul see kogu kaasa rääkis. Ja mul on niisugune käsitus asjast, et seda luule, niisugust uuenduslikku püüti ära seletada enda jaoks nende sõnade arusaamatusega tegelikult ju üks või kaks sõna seal stroofis ei muuda kuidagimoodi luuletust tervikuna arusaamatuks. On ju selge, missuguse looduse pildiga seal on tegemist. Kolmas selline seik, mida tuleks esile tõsta ja mida eriti just tol ajal märgata. Häälikuline instrumentatsioon või nimetame seda sõna muusikaks, teadlik sõnavalik juba vastavalt sisu eesmärkidele ja mis hirmsasti ärritas omal ajal, see oli ka värsigraafika. Senine luule tundis ikkagi korralikku niisugust stroofi, Lootust, ilusat nelikut ja siin järsku rea pilt hoopis ära hajutatud, niisugused vinka konkalised read. Ja tuletame meelde, eks ju, just nimelt nende konklevate ridade pihta lõi Vilde tokerjate paroodia, tegelikult värsigraafika ei ole mingisugune maneer, vaid siin on ära kasutatud luule üks võimalus juba välise kujuga toonitada, võimendada sisu, kas või selles talvises õhtuski, need looklevad read õieti kujutavad seda talvist teed ja see tuli otsekohe kasutusse, näiteks suits hakkas seda kohe ja hiljem paljud teised tänapäeval imestaks selle üle keegi. Nüüd oleks aeg vaadata tagasi Ridalale juba teha temast mingisugune kokku, et vahest siia sobiksid paar arvamust väljavõtet. Kõigepealt Semper Ridalas laulud, mis oma sisemises välises nappuses jäävadki autori enese poolt hiljem ületamata, moodustavad ühes Gustav Suitsu tuulemaaga sisepinge ja vormilise puhtuse poolest eesti moodsa luulekunstiväravas kaks kaunist sammast. Ja teine tõdemus, mis on õieti kirja pandud juba 1916. aastal. Siin on Tuglas, see tõde ja just rida ala on massimaitsele kõrutamisest resoluutsemalt ja paremini üle saanud kui ükski teine meie luuletaja variminiga, kui suits väga teadlikult juba oma esimestest katseist peale. Villem Grünthal-Ridala luulet esitavad Anu lamp, Sulev Depart, Aarne Üksküla ja Andres Ots. Üle ääretu lumise välja. Nii tühja ja palja viib üksiktee üle jõe kus pruunikad pajud on unes vajunud. Kui solid kauni noorusrajad ealunuma, küll sa mäed kingud, murrud metsaga ajanud need ajanud rand kuldne unistustega. Mu kodumaa. Kui armas oli üksikpalu niit, männik. Kuis unuks see? Täis õnne näitasid väinad, lahed, rooääred, pangad, saarte vahed. Oh, kuldsed ajad, päevad mis meelekustumata jäävad või olgu muutusi, mis ka kõik näevad eal unustama sa sind noorusmaa. Üht laulu kuulen halli ja hääbuvat kesk võigast õhku. Haigena hõljuvat, kuid tuhmi kauget vihmahoogu mustjat, müüride kurdis, õueslaid, häälit tunnen. Õudsid ja karm isid. Mis õõnsalt ööse vaikuses kostavad? Kui ikka kett kuulvat, tuimad hüüded. Raugedes tühjuse musta rüppe. On suin päev nii helge ja taevas kõrgselge Marandale jalgrada mööda pikki aru Sõrva küla põldu. Külase jääb kõrva. Pääls Rapnell kui lõhkeks taevaalune, kõik kajab. Erkvalge suitsupilv, Vend õhku ajab. Kõrv on nii hell. Ma taganenud paar sammu, kui tunduks otsas rammu ja seisma jään. Mees põllul kündas loomakese peatab ja vahib pilvepauk. Kas see kurje teatab, mis siis, ma näen, jo tõusnud metsa, Sõrvatast kaldun pisut kõrva, nüüd lennuk, näib mis laskudes on pommid heitnud maha. Ei laevat rehvasaksu võib patarei seal päälik suure lõunarahus magab. Kes teab, ehk saksa hõbe seekleid jagab? Ei tea, muust ei. Surm terastiivuline, mis kata PÄEV sussine le Purinal. Nüüd kauge võõra kura ranna kohe, kui põrnikas nõrk gaasine veelohevood valged all. Ta vaevalt mõtleb lend nendes keskpäeva pilvis nendes, mis eluhool, mis vaenlane ja elu armas valgus. Mis olu main suur. Ta ime algus. Üks enimsool. Kuu kurb ja külm ja kauge kesk talve öisi pilvi liikuvaid valgeid. Õud aimuslikum taevasina ja tasavalulevad tähesarjad. Vait näivad hange, harjad. On valge lagendik kui kuulja, lina. Õhkpilved taevas süles. Teduulset kojuminejate vaimud. Kui õhulised, aimud mind, võtke ühes tuuleteele üles. Mind tõstke teraale, kus säras paistvad kauged, sinitaevad ja kaovad maised vaevad. Mind kandke ilmuliste maale. Öö on õrn ja maha. Läbi hämara hõljub kaste jahe ülema helkes taevas ära Sinab põhjata. Suur nii imelik kumab tumedama Kadarik. Hilio mere laugelt kuulub salaja koha. Eemal sinkjas tumedena kustub kaugemeelsel kohinal. Üle laidude veel eha kullas kumavate lendab kisal ulgumerele kajakaid ja kaadreid läbiavaruste hämarate üle õhtutumineva v. Järge päiksele kui kauge puri kasvatades huritsundil keset hämarat möönab meel, kui öine lainevahus tuhistades kaugele Vabandab vaevast kui kevade lind, kesk ääretut, merd, ääretut, taevast, avaria kaugemeelne on rind. Valede varjude eel tasani tasa, veel Kohavad õhtused vood laiali ja lagedal leil. Mahedal helinal raugevat hääbuvad puud Videvalfahusel veel vabana vaevast, kui kevadel linn kesk ääretut, merd, ääretut, taevast, avaria, kaugemeelne, Orvi. Täis imelist ilusat iha kes kullalist valvakat eha ida pool särama. Helk ja sinises taevas. Tõusevad vähed. Üksikud. On õhtu päev läheb looja läheb looja pihlakas. Silm vaatles õhtust Lõõnska ja punapihla palgel ja põlluhaljust, rüüska. Lõi imeväikse ilma. Ja kustus valgusveele. Kaks pihlarannal laotus, Ram teispool põldu, kallet. Pihliaks meelevaotus, keskpuna. Jaa tennised, vardad, rasked langevad Al tolmavates rehalates ja uudsevilja lõhna. Turbasuitsu magusat on tunda. Küla tänavates. On läinud suuri, nii kui lapse süütuunistus, keskmängu muruelamisi ja kadunud kui õnneline salaihaldustäis. Kahju tundeid, imelisi. Nagu teevad lugemata mitmed tuhanded, kes võõrasse maailmalaevad, et kulutada võõrsil õrnad aastad, varased. Lähinuid õudsena jääb kurtma mahajäetud maa ja oma noorsookurba kadu. Mesi, kes kaitsetumaks kodukolde Isama. Ehk läheb käändimata radu. On õhtu sügisene lõikuskuine kõld puudes esimene Soemmenda suin eelsinap, Kaugesalumets, taevarand ja palu. Õhk on hõrk lõhn, tuvalgust märk. Siis äkki kõrvest kuuldub ja koera hauge. Pauk sügisõhku tuuldub, nii tume, kauge. Näib veelgi suurem vaikus. Kust pauk? Harg õhku kaikus. All sina plaas ses õhtus selges vaas. Sissar rajab keegi keskmetsapiiri all õhtu helkia leegi keskkoldseid, kiiri ja salu hiilgab luike. Hääl on metsas, orus, mäel on nii, kui keegi sööjaks seal kõrve süles hääl kaugusesse, püüaks otsatusse üles. Nii imelik segaja all sügissalu raja daam, nii hell kui kauged karja Kell. Kord ammu vanaisa, sest aega palju, kes koerte haukusid, kisa ja aju valju, ehk ratsutas sealsalus. Meel igatsusest valus. Suus hari luik, all kõrbes kurtlik Hoik. Ta ajas kõrverandu. Soid, nõmme selgu. Keskmätas Kivi kandub kriimsilma, pelgu sünki metsi, laasi all sügistaevagaasi ja saaremaid. Ja Muhu lagedaid. Luiki imelik vaid kajas, ta hüüdis Hurti all rabas salu, rajas, kes kaugust korti. Kaebas, kurtis, hõikas ja südamesse lõikas, kuis hädahüüdhing jäänud keskverd kesksüüd. Täis kurba kurtsid, salud kõrb, Laanet, sumed, halisesid, palud sood, rabatumed, kõik valju alatsesid. Ja halast värisesid. Kui sarvehääl seal Luikas salaväel. Nüüd pilvemaita võidab ja taevarandu keskkõue Kõrbil luidab, ei Kiva kandu. Ja on kui sarv Ki Luikaks. Nii kurb, mu meel on sarvest õhtu eel. Hõbedalt särab kuu üleval aeglaselt sõugavad pilved. Tasa hõljutab tuul Occini kõledyt puul. Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled põigiti unelevat lumist ja kiirgavad maad. Kaugusest kostavad kajavad õhus koerade hõiked. Väsinud tumedalt teel heliseb kelluke reel. Tardunud südaöövaikuses aegade kaduvust kõlab. Kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab, selgub hõlmetes aasade kohal. Õitsva lõhnava luhalt tundmatut Pummastes hõljugi pelgub. Midagi, helendab, helgib ja tuikab kaugete kimpude takka. Rõugete metsade takka, midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Südames midagi salaja tärkab. Paisuvat vallale püüdvat. Midagi õrnasti hüüdvat Hellana hinge elama, ärkab. Kui vaskratas voogude voodisse allmere rüppe päikene sukeldab keskleegitsevad Loituvat kulda lõkkates viimsel helkial, ilul ja pilveranku Veerängu leekides kesksära hiile sammaste suuruseid eel tõuseb üles ehatules õhkudes sulametalli sarna mis kahvatades raugevat kostuvad. Kui küttis maadel Ruskes lõõmusse kesksinkjas tuhkrud suitsuvinet auravad ilmatu suured tunglad ja hämardades vaikuse sõlmadest, siis valgub rahu. Merele maale alla. Siis tulid äkki sulad, soojad sajud juhtusivad talve kõntsas teed ja päästsid valla kevadised veed. Jäädest vabastasid mered, laiud lõid ilmitsema metsas hallid pajud ja massipuude puna aiti, keed. Ja hõlmis valmistusid uued meed. Kui algasid mesilaste ajud. Ja loomad jätsid maha karjaajad, kui pakatasid puud, läks halliks, maa. MetsaPardest kostsid linnukajat. Iluhelin täitis kari ära ja inimeste elupaigad, aiad, majad ja kaugel laane põue. Tumeda. Päev raugeb külmalt kevadhall ujutu, mis märgib taevaid Siis kuuled äkki nagu lapse nuttu, segustab pill viltmerre seljalt tuvaid kus mustab sinav vesi. Jäine laid, jääd kuulatama, öösest hala juttu. Kaugel Väina aju jääl kes ärkasid keset külma vaikust, und? Keskööde õudu. Vastu. Su võigast Luut. Maa üle tuul käib kevadeni lahe. Leo Heletele puhtas taeva sinas veed, tüüned, viruta. Õhk Herkki armas, hellitlevia, mahe, lööb haljaks päikserinnal, maa jo tahe. Metsi loorib, suits, hall sääreninas, mis hargumine, kullinik auru, Winaasia täidab merede ja maad, vahe. Kõik avardub ja pakatab ja tärkab. Saab olust nagu sügavama aimu. Ja oma elu salasisu märkab. Ja iha täidab linnu-kalamaimu. Kõik nagu jõukülluses ärkab, mis valdab pere närvid, meelett vaimu. Velviibip päike meres üles Oritsungi taga kuid õrnan säral, tähed helkides jukustuvad. All eemal uinub öine meri, vaikne vaga keskselget koidu, purpurit ja kulda. Heledat. Ja heljuvad, kui läbi une näikse kaugel Karel üks lumivalge kajakas Arviirest üksikut ja tasa sahisevad rohu sees häälel valjul Karel juh, ergud, häälitsevad, vesi, värvud ärganud. Siis puhkeb koit. Leegitseva helk ja punetava kullana Joveeruvad äkki võimsad valgusojad eledana. Roo tumerohelise üle. Mere Sinawa. Villem Ridala luulet esitasid Anu lamp, Sulev Depart, Aarne Üksküla ja Andres Ots. Muusikalise kujunduse tegi Jaak Jürisson. Luuleõhtu koostas ja lavastas Andres Ots.