Mu aede tulge. Põimik Nõukogude poeetide Mõkolawingranovski, Oiers sihtise Jako ruga Õijevi ja rässul Arsa mõtteluulest. Kuulawingranovski ukraina keeles tõlkinud Harald Rajamets. Näitan teile aeda, kui tuult, seal Äiutavad õunapuud ja lõhnalised lille silmad kaeda, öötaevas võivad linnuteed ja kuud. Ma näitan teile ploomiküpseid tompe, mis okstelt kukuvad, kui ohkab tuul. Ja maitsva päikserebu pehmeid klompe. Viisoruu käis rusika ison pirnipuul. Ja väljal kuulab vilja, teha juttu üks tuikar täht, mis une elekt all. Ja unevaikus laulab une udu. Nahkhiired. Vaiksed varjud üle taeva natsiplevade öö juukseid, uni, seis. Muu aeda, tulge, näitan teile aeda. Ta silmi, näitan. Tema süümet neis. Maga, mu kallis laps säras, maga, väike sõstrasilmad, sule unes rukkinurme kohal, taas kõrge täht on läitnud omatule. Maga samu pehme pesalind. Õnn ja vaikne rahu on mu põues. Kuid su valjuhäälne saatus sind juba kutsub akna taga õues. Maga väike, sul on kõik veel ees. Tukuvad vahtratumedaine nagu taevasse meie Dnepri vees. Ärgus sinus, oi nagu Ukraina. Ärgu maga, kuidas sinu sees täitliku virgelt sind ja su ilma. Äi äi ju sama väikemees, kuni pillab hõbepiisku silma. Tööpõlluaur on Jäärakute kohal ja roosa luudega arvel kumab puude alt ning tõusmas taevasse on heledalt noor õhtu täht taas kujult lõhnavalt. Mis puudub mul seal paljal kõrreväljal et süda rahuneks ja meel saaks heaks? Siin päevad liituvad mul aastariaks, siin vaikselt küpsevad nad tihkeks, vilja peaks. Mis puudub mull, mis puudub mul muu, maa, muld, tark ja helde. Võib-olla põld. Mu põllud on ju siin või oma hõim kuid siit ju käib mu vereliin, siin on mu kodu, millest siis see piin, mis puudub mul mu hinges rahutus, on kõik mu päevad mus miski rabeleb kui vangis lind täis ärevaid eelaimus, Jon rind. Ja mure kannustab, kui ratsut mind. Oiers patsi eetis läti keelest tõlkinud Ita saks. Jões ujuvad lilled. Milliselt kaldalt, millise silla alt? Millistest kätest? See on hea, et jões ujuvad lilled. See on hea, et jõgedes ujub, jää, ujuvad palgid ja parved. Ja mittelaudhaaval paadid ja mitte palkhaaval sillad. Ja mitte tükkhaaval frentsid ja pargased. Ujugul lilled ilmas on, praegu on nii palju noori, kes pole näinudki midagi muud, ainult lilli, kiirgavaisse vetes, lilled, joovate lehmade soojadest ninadest mööda, lilled kerkiva silla vaiadest mööda vennas, kalmudest mööda ujuvad valged lilled. Ma armastan sind, lapsemeelne täna ja kogu sinu väljamõeldud rahu seal kilodesse jagatud rõõmud kuid on ka neid, mis kaalule ei mahu. Ma armastan sind musta Santratsiidis ja õnne vihmapisar tagais aknais. Ja see ei ole esimene arm, vaid pigem viimane, kust algab piir. On see, kus lõpeb argipäeva hallus, on see, kus see lõpeb kõik ning algab kosmos. Kui üldse kosmosel on, mingit algust? Ei tea. Ehk kunagi saan teada. Ma armastan sind, armastan sus elu. Ma armastan su tuules kõiki tuuli ja sinu kevade õites iga õit ei teadnud oma, et armastus on seegi. Ei teadnud ma, et õnn võib olla valus. Ma arvasin, et valu on vaid kibe. Ma armastan sind, elu on valus. Jah. Viimaks. Jaakko Ruugojev soome keelest tõlkinud Eha Lättemäe Igaühele meist elus tuleb kangutada oma kivid sageli meist endist, raskemad ja suuremad. Kuigi öeldakse kivi ei lase end tuulel liigutada. Väga sageli jääb puudu vaid natukene, et mürakas pöörduks õigele küljele. Igaüks suudab seda vähemalt kord elus. Kui aga otsib ja leiab selle õige külje Põdrakanep lapseelill kõigist lilledest ustavaim niiduradadel, karjamaadel, tema tervitus rõõmuks pull sai. Põdrakanep põhjamaa lill, kivi ja kändude kaim. Sinna, kus lilled, teised juurdu tema seemnetest ikka saab taim. Põdrakanep, ränduri, lill, metsaradade äärde, sinna, kus lilled, teised ei kasva põdrakanep, püsima jääb põdrakanep elulill kimbuks, teda ei nopita rändurile, kuid väsinule jõudu uuesti annab ta. Ei tohiks põlata väikesi tähti. Neilgi olla võib kirgas sära. Pilve sees vilkudes juhivad Laanest välja need, kes on eksinud. Ära. Ei tohiks hüljata soosilma väiksesse väiksest sky lättes pulbitsev vesi. Jäänuselt kummarduda veel selle üle ja mõtled, on kallim kui magus mesi. Ära aja metsa eemale oma kodu juurest ära pagendas, alusid küladest ja linnadest. Sest männik on meie rukkipõld parim kuusik meie lopsakaimbainu, sina, isa või ema. Kasvata oma järelpõlv seda loodust, neid metsi, neid randu, neid järvi armastama. Sest need elatavad sind ja su lapsi. Nendes on minevik, nendes on olevik. Nendes on tulevik. Selleks jäta linnule laulupuu, nagu meie esiisad jätsid selle kuigi iga elutera karmi maapinda külvatud, nad pidid hooldama, võideldes. Sina isa või ema, näita oma lapsele. Kuusest tehtud on kätki, kus teda väiksena kiigutati. Kaseston suusad, millega mäest vihiseb. Täna on lauast pandud põrand, millele astus esimesed sammud. Hongast laua pind, millelt ta sööb. Pedajas püstitatud on seinata kaitseks. Ja puu on ka õuekask. Kuldnoka oma pesa teeb. Ära langeta viimast puud, viimast salu viimast metsa ära röövi oma lapselt rohelist varju jätta linnule laulupuu. Rässul aru saa. Aserbaidžaani keelest tõlkinud Ly Seppel Lootus kahtlus, kurbus ja mina, südaöö, vihma sajab, tuul puhub. Lootus kõneleb. Vihm jääb üle, tuul vaibub, Ö haihtub. Hommik jõuab imeline. Päike tõuseb, kuld, määrameline. Kahtlus kõneleb. Millal, siis millal siis? Vihm võib lumeks pöörata tuul tormiks. Võib kesta ja kesta. Kurbus vestab kui vihm ka üle jääb, kui hommik jõuab ja tuul vaibub ja mingit ei ole ohtu. Ometi üksinduses mu sees ei ole otsa, ei Lohtu. Lootus kõneleb kahtlus, pärib kahtlus, kõneleb, kurbus närib. Mina kuulen lootust, kahtlust, kurbust. Olen üleni ootus. Jõuaks hommik, imeline, tõuseks päike, kuld, narmeline ja öö hajuks sootuks. May, küsi millal siis. Kõnele vanasse kõnele. Lootus. Mida tuli tundis, teab süsi. Mida pea tundis keelelt küsi. Inimene ütleb, miks käed jõude ei püsilaulu, kurbust, katkenud keelelt küsi. Kui elu rängal teel jalg kiv jaotub. Aasta teab küsipäeva nimedalt. Kuidas pimeduse piinda üle laotub, küsib pimedalt. Kuidas vaikselt helilt karjepaotub. Küsige pimedalt. Varjuta aias pole ma käinud rahva murest, suurimat pole näinud. Sulgesin silmad ja avasin, palju sõpru, oli jäädavalt läinud. Mida tundis jõesängi kivi voolult, küsi. Tee on pikk, peatuspaik kaugel. Jalgade mustab kivi, rüsi. Pead vastu pidama. Pead vastu pidama. Kes tippu tõusevad, öelgu, kui me ei täitnud iga jala täita rada iga päev, iga aasta 100 oma südametega ajudega eludega. Olen teeline. Olen teel. Mida tuli tundis, teab süsi. Milline minu luuletus, milline sõna jääb elama pärast mind? Mina ei tea. Rahvalt küsi. Nii lihtne on luulekeel kas rõõmust või kurbusest kirjuta. Nii lihtne on luulekeel. Et 100 korda võib lugeda. Helle-Reet Helenurm ja Gunnar Kilgas esitasid põimiku Mikola vingranovski Oiersuvatseedise Jako Rugojevi ja rässullursa mõtteluulest. Muusikaga kujundas Tõnis Kõrvits.