Teele kes iganes oled, tule nüüd. Rändaminuge, hooldu, võtmen laulu maanteest. Hommik kui kui lähemeteeri Löövat kunisemaku Regiled meie varridel riivetis tasalöövat hilisema tehase heinad meie varjude riivates neil hommikuid kui varjud on pikad-pikad. Ja me läheme teele. Mis see küll on, mis sunnib meid minema? Ta on nagu võlugak muinasjutust. Vahest miksnäoline, vahest kuidas näoline. Aga alati tunneme, et peame minema ta jõele. Üks tütarlaps istub akna lähedal, kiiktoolis. Kuum, kuum keskpäev. Suletud raamat põlvedel, langetatud pilk langetatud ripsmete taga. Milleks peaks sinna minema, kuid kunagi ei jõuta pärale. Kuum kuum keskpäev. Taevas nagu üksainus haigutus, lehed laulmas Teebusest, milleks peaksin ma minema, kui kunagi ei jõuta pärale? Üks rauk lebab surivoodil. Kuu kuum keskpäev. Nukra silmini kristus seinal. Head naised, keetmas köögis raudrohu teed, milleks peaksin ma minema, kuid kunagi ei jõuta pärale. Aga kas selleks? Selleks pead sa minema, et minna. Pärale jõuda võib ju ainult. Kiiktooli ainult linale vahtra all ainuld surivoodile, head naised keetmas köögis raudrohu teed. Kink tool jäi kiikuma. Valge lina jäi Valendama. Surivoodi jäi surema. Milleks te tulite? Kunagi ei jõuta ju pärale, aga sellega. Võiks minna. Kui sulle tundus, et viljadel on viiulite kantileen eks ole see siis see rukkilill tee ääres nagu flöödipudenenud triller. Me peame kiirustama. Me peame kiirustama, kuigi pärale ei lõppemine ei jõua, aga teised lähevad edasi, näe, seal teekäänaku taga tantsivad integraalid nagu saledad neegritüdrukud, lõpmatuse pealael. Aga toom, matemaatika pagani inimmängib nad ekstaasi ja suitsust ja loitsust ja unenägudest. Sellest teadmatuse kraatrist tee kõrval tõusevad samet pelgulised tarkused ja teevad kenasti kniksu. Kuidas langesid helesinisest lahusest nii rohelised kristallid ja kasvasid kõik toodekaedriteks? Kuidas mahub ühesse seemnesse datlipalm ja teise hunditubakas? Miks sai ühest poisist servantes ja teisest lambavarast, Pablo nadium mängisid koos? Palju on teil kõigil, miks ja kuidas. Kui läheme edasi, võtame nad köik kordamööda käsile. Sellele, kes jäi meist maha? Seen varitseb sind valvsalt. Ta piilub ilusasti kobrulehtede vahelt. Hüüti kalpsata oma ainsal jalal Su akende alla. Jälludiseb sissepääsu otsides. Ta ronib su trepile, litsub end ukse alt läbi, poegib trepi all. See, see. Ja pojad ronivad tubadesse juurduvad kristallil ja lauahõbeda all nagu kompostid. Ta ajab oma juured sussi teki alla. Lähed oma juured sinusse endasse. See see int. Teie tütrel on nii tore antiikne portselan. Me kuulasime Bergoleesila serva Padroonat. Meil oli nii hubane. Aga kui ta kallas ka nüüd, nägin ta õhkõrna randme naha all seee siidniite kumamas. Nii jahedad käed olid teie tütrel, et mul hakkas hirm. Ent seente õisi ema piilus peegli tagant mürkel jal näol mürgine Mui priiskavat lotendav ussitanud jalane. See. Kuulen seinade nõrkevad kahinat. Ühel päeval pudeneb siin kõik põrmuks, põrmuks, ilaste kobrulehtede alla. See. Me peame kiirust. Me peame kiirust nagu koordinserit kisuvad meid küsimärgid. Xi ja kuidas küljes ja ikka ootame me ikka ootame me, et järgmise, järgmise, järgmise teekäänaku tagant kumavad juba tarkuse linna kutsuvad katused Neis valgetes sammastega majades ootavad laiadel riiulitel raamatud, suru kõrv kaanele ja kuula, nad sumisevad teadmistest otsekui mesilastarud. Oi, kui me jõuame sinna, siis hakkame õitsema ja sünnitane uusi raamatuid täistarkuste kookospiima. Oi, kui me jõuame sinna. Ning uutele tulijatele jäävad raamatud rääkida olemise imelistest, salamärkidest. Teelised väsinud teelised heidavad puhkama. Lõkkevalvur, ära lase kustuda leekidel. Tõrvastist kändudes tõuseb mõrkjas suits ja tuli teab jutustada midagi kõigile meist. Ma olen noormees Tühistavad põõsastes kutsuvalt naer. Ma jooksen torkavast tihikus, ämblikuvõrgud, siil. Toomingate mustad marjad ronivad mu suule. Kassinäolised haldjad, moon punaste suudega. Kuhu te mind meelitati? Aga siis prahvatab põleva sõnajalg vaiksele Habinal põleks ta ja puud saavad tarkadeks tarkadeks. Siis väsilma samblale. Ussikuningad poevad tagasi muinasjuttudesse ning suurelt kuuselt libiseb alla öö kummarduma vööle. Ma olen mees Mõtet kirvest, mis ootab, pakkus mõtted loomadel lõhnast. Mõtted Alepõletamisest ja kännu Joorimisest. Saevad mu rahulikuks uneks. Ma olen vana mees. Mu uned on sügiseste kummalaste raske lend ja rahulikud kiviaiad, sammaldunud põskedega ja laiade jõgede merre suubumine laisad vood, punaste vened ja Lõkkevalvur sa võid tukastada, sest hommik on tulemas. Ma tõusin juba, ma käin kasti sees rohus ja sülitan vanade kaskede krobilisipa. Näe, seal tuleb homme. Ta ütleb. Meie tee nõuab meilt veel palju samme. Ühel lõõskavas pealelõunal värisesin ma päratu mäe ees. Mu hing oli nagu paistetanud ei tee. Ma olin nii väike, teed on valusad valusad, sest kõik teed pean rebima me endast kõik need peanes sillutama endaga. Ma ei jõua, ei jõua. Dohc, tolm on hammustanud mus silmi, soode mürk, magusat soigumine on pugenud must soontesse. Ma tee, sa oled kulutanud, mindi veriseks. Keegi ütles, et kõik teed on ringteed. Näe, silmapiir pageb mu eest. Baasid olid miraaži. Maju ei jõua. Aga seal lendas üks väike liblikas mu ninale. Ta ütles mulle oma ladinakeelse nime. Küllap ma olen juba kuulnud. Ja eks see elu olegi raske küll. Kõige hullem, et ta nii pagana lühike on. Ainult üks nädal on talle elamiseks määratud. Põrgusse ja paradiisi pole kah mõtet uskuda. Küll ta juba hakkama saab sest vaata, mõnedel on pis raskem, tema võib vähemasti lennata, aga teod peavad roomama majatse seas. Siis ütles ta veel, et see on ikka hea küll, et mul sihuke nina otsa, kus võib hästi puhata. Aga kuna elu ikka tõesti pole kuigi pikk, siis paremini jätkata. Jällegi mägi siin ees, ütlesin mina. Nii me siis läksimegi koos edasi. Too pidi olema tark mees. Tähistus trepil oma Hadene otsal. Me läksime vaatama tarka meest. Siis ütles ta enesele miks püheksin mall kuma. Kui ma seisan, need asjad ikkagi mu suhtes, kui talle vastu vaieldi, ütles ta enesele. Miks peaksime vaidlema? Kõik mõtted on ühtviisi õiged ja ammu välja öeldud. See oli väike liblikas, kes lendas Tallinnale. Ta ajas selle ära ja ütles endale. Miks peaksin ma kedagi sallima? Kõik on muutuv ja ma ei taha midagi kaotada. Kui me edasi läksime, küsis väike liblikas. Kes oli küll see rumal õnnetu vanamees. Linnad noored linnad meie teedel mida öelda siis teist? Tulisoolane vobla kala amorske Pravdas pole krevetid hõbeliival ausena lainetavat. Peegel õpetas meile tasuta grimassi ja tuli kiri, kino hambus, kokutas mis kole suladesi. Luuletused, mida meile pakuti, olid puised nagu Makaronidki. Mais alga. Aga ikkagi öelge, kuidas mitte armuda neisse jõmpsika jääs linnadesse, nii selgete silmadega kriimus näos. Teele kes sa iganes oled nüüd rända minuga löövad kumisena kurekellad meie varjude riivates tasalöövat hilisema tehase heinad meie varjude riivates neil hommikul, kui varjud on pikad-pikad ja me läheme Ütle milleks peaksime me minema. Aga selleks minna? Pärale võib jõuda ainult surivoodil. Head naised köögis keetmas raudrohu teed. Eks ju seal rukkilill on nagu flöödid pudenenud triller. Aga me peame kiirustama, ei pea ja ei kiirusta. Sest eesootavat raamatud sumisevad nagu mesilastarud ja me peame sünnitama veel uusi. Lähme unesid abinale põlevast sõnajalast heledal ajalistest, Aredest lapsele eluga trepil, rahulike jõgede merre suubumist. Me väriseme suure mäe jalamil sest kõik teed peame rebima enesest ja sillutama endaga. Ent me läheme edasi ja vaidleme ja armastame, kuigi kõik kindlasti muutub ja meiegi taha midagi kaotada. Ja kindlasti võib puhata meie ninaotsal väike liblikas. Kes iganes oled tulenenud rända meelega meie teedele, sünnivad linnad nii selgete silmadega kriimus näos. Teele. See kõik oli jälle üks lauldeest. Aga ütle, kas on üldse midagi, mis poleks tee.