Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju ja ma vabandan väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Head uut aastat kõigile. Alustame saadet olukorrast riigis. Täna erakorraline saade selles mõttes, et kestab kaks tundi ja saate tegijaid ei ole mitte kaks nagu tavaliselt, vaid kolm. Anvar Samostile Kalle Muuli, kes on tavaliselt on istunud, on lisandunud siis kuukirja diplomaatia peatoimetaja Iivi Massa, kes aitame, siis sa saad seda saadet teha. Tahtsin öelda, et täiesti erakorraliselt on meil stuudios aasta lõpus või siis seekord uue aasta alguses kolm ajakirjanikku. Seda vist ei ole valem isegi sellisel moel juhtunud. Aga hakkame otsast peale ja meil on nüüd jutt siis mitte lõppenud nädalast, vaid lõppenud aastast ja kui meie plaan teostub, siis me räägime kõigepealt sellest saatetunnis kolmest teemast ja siis järgmises saatetunnis, mis algab kella ühest, räägime kolmest teemast ja otsustasime, et mis siin ikka. Alustame siis sellest, mis hetkel kõige aktuaalsem on ja nimelt sellest, et Eesti on alates esimesest jaanuarist eurotsooni liige. Kalle käis rahaautomaadi juures, sai sealt enda üllatuseks, mitte kroone või eurosid ja ilmselt sama on juhtunud veel paljudega. Juhtub veel. Ja mina alustaks seda kuskilt teise nurga pealt, et minule tundub, et et see, mis nüüd juhtunud on, see on asi, mida võib-olla 20 või 30 aasta pärast oskame näha kui mingisuguse ajastu mingisuguse ajalooperioodi lõppu. See periood oleks siis 1992 kuni kuni 2010 ja sugugi mitte sellepärast, et kroon oleks olnud mingisugune väga eriline Eesti majanduspoliitiline instrument. Mingis mõttes on ta seda ka, aga ma arvan, et kroon oli siis Õigemini euro on nüüd viimane, selline suur eesmärk nendest eesmärkidest, mida kõiki me 92. aasta alguses või 91. aasta augustis ei osanud endale isegi ette kujutada, aga mis nad on nüüd selgelt kõik tänaseks täitunud võib-olla väljendanud nagu ebaväga-väga segaselt, aga ma tahan öelda seda, et kroon oli ju suuresti sümbol ja sümbol mitte ainult selles mõttes, et ta oli eesti riigi sümbol vaid taliga, rahalises mõttes nagu sümbol, kuna käibel oli meil kas tänu valuutakomiteele kas teistsuguse kujundusega Saksa mark või teistsuguse kujundusega euro. Ja seetõttu oligi oma olemuselt nagu sümbol, suur suur sümbol ja mul oleks väga hea meel, kui kuskil niimoodi paarikümne aasta pärast seda perioodi, mis meil nüüd oli siin 92. aasta algusest, kui tekkis esimene selline stabiilne hetk kuni 2010. aasta lõpuni seda hakatakse kutsuma klooni ajaks, nii nagu me praegu kutsume mingit mingit ajastut Eesti ajaloost. Esimese vabariigi ajaks võime kutsume mingit ajastut okupatsiooni ajaks, niimoodi võiks kutsuda neid aastaid 92 kuni 2010 trooniajaks. Nojah, kui nüüd kohaga täpsustama hakata, siis ega 92 ei olnud veel eurot olemaski, parimal juhul olid arutelud eurode ümber olemas, et euro võeti ikka hulga hiljem käibele ja vaevalt me oskasime sellisest rahast isegi unistada, kuna kuna euroopale sunnistas sellest rahast, aga see on lihtsalt üks täpsustus, teine täpsustus, võiks olla see, et ma arvan tegelikult, et ajalukku läheb ikka kuni 2004. Ehk siis Euroopa liitumine. Et kui me vaatame eelmise Eesti riigi, nii vist ei sobi ütelda, aga ennesõjaaegset ajalugu siis ega seal rahavahetusega ehk makalt kroonile üleminekuga, mis oli majanduskriisiga kaasnev õnnetu ja kurb sündmus paljude inimeste jaoks. Et ega seda ajalooperioodi seeringuna eriti ei käsitleta, võib-olla majandusajaloolased peavad seda mingiks sümboliks, pigem pigem on neid piire vedanud ikkagi poliitilised teetähised. Pigem 34. aasta riigipööre kui 33. aasta rahareform või, või midagi sellist, eks. Aga ma ütlen, et inimesena minu jaoks ülemine kui eurole või krooni asendumine euroga on kahtlemata suurem sündmus kui, kui Eesti astumine Euroopa Liit. Sest tol hetkel, kui Eesti astus Euroopa liitu ei muutunud minu kui inimese elus reaalselt mitte midagi, et need seadused, mida tehti enne või mida tehti pärast, need tulidki enne või pärast, et sel kuupäeval sel hetkel tegelikult ju mingit reaalset muutust inimese elus ei toimunud. Aga nüüd, kui ma tõesti 39 minutit pärast aasta algust seina seest eurosid võtsin, siis see on reaalne muutus, mida me iga päev kanname oma rahakotis kaasas ja, ja kindlasti väga paljud inimesed näpu vahel tunnevad ja silma ees näevad ja see on minu jaoks pigem poliitiline sündmus tähistamaks kuulumist Euroopa liitu palju tugevamalt kui, kui rahalist sündmustest. Hea küll, 11-ga korrutamine või lahutamine küll sellega harjub varsti ära ja, ja nii edasi. Et, et raha mõttes ei muutunud suurt midagi, et kaup on poes, raha on taskus, kui on, siis on ja kui ei ole, siis ei ole. Selles mõttes kroon, oli raha ja euroraha. Aga kui ma seda eurot vaatan, siis ma saan aru, et, et ma kuulun Euroopa liitu ja, ja, ja see on mingisugune, hoopis teistsugune kuuluvustunne, võib olla segane jutt, aga nii ma püüdsin nüüd enda esimesi nagu muljeid väljendada. Need on juba kaks saatejuhti, vabandanud, segase jutusaate külaline. Anname kolmandale võimalusega vabandada. Vaevalt vaevalt head uut aastat minu poolt ka, ma tean. Ma ise nägin küll selle vastu, vaidleksin, et euro Eurole üleminek on suurem sündmus kui Euroopa Liiduga liitumine. Mina näeks ikka Euroopa Liiduga liitumist suuremana ja euroga liitumist, pigem nagu selle selle jätkuna, et see on nagu muidugi need meist, kes, kes niikuinii üle piiri liiguvad ja on harjunud eurodega arveldama, et võib-olla see selle euro tähtsus tundub väiksem, aga iseenesest see mõte oli minu meelest väga ilus. See krooniaja või väga raske on ennustada praegu, kuidas me praegust aega või praegu lõppevat aega hakkame. Tagantjärgi vaatab aga see. Aga see mõte on sellepärast ilusat, see on just 18 aastat, et sina poolne täiskasvanuks saamise aeg, et küpsuse saavutamise aeg, et selles mõttes tal võiks mingi oma nimi olla, küll võiks Koidula aeg olla näiteks või midagi niisugust. Roni aeglane, päris nõust, hea nimi, et aga ma vaatasin eile õhtul ETV kahe pealt ühte telelavastust, mille nimi oli 1991. Ja see on siis Mihkel Muti pingviini ja raisakassi põhjal tehtud kahe osana telelavastus elust, ajastust ja inimestest 91. aasta Iseseisvuseelses Iseseisvusmeelses Tallinnas. Irooniline ja selline, kergelt satiiriline. Aga kuna see peategelane hulgub ringi mööda tollast Tallinnat, lennujaam, keskturg, sadam, restoranid uuselamurajoonid ja viska Pelgulinna ja kalamaja, et siis ma vaatasin seda eile õhtul nagu lummatud ja, ja see teekond, mille Eesti on maha käinud kõigest 20 aastaga vahel tulevad välismaalased ütlevad, et viimati vist oli Reen kuskil teleintervjuus, nüüd siin aasta alguses Eesti siis ütles, et ei kujuta ette, mis te olete 20 aastaga läbi käinud, siis me võtame seda kui sellist komplimenti ja klišeed ja sellist nagu ilusat fraasi, aga, aga tõesti, ma eile õhtul tundsin, et see uskumatu täiesti uskumatu. Ainult 20 aastat tagasi olime sellises määramatuses ebakindluses. Ma ei räägi sellest olustikust, ma ei räägi, ma ei räägi sellest, kuidas inimesed oma igapäevase eluga toime tulid. Aga see muutus on olnud täiesti rabav. Et seda, seda, seda on raske ausalt öeldes tajuda. Ja noh, ma kujutan ette, et eriti eriti suur muutus on see olnud nende inimeste jaoks, kes tolleks hetkeks 91.-ks aastaks olid juba enam-vähem täisealised ja tajusid, tajusid neid muutusi nagu täiskasvanud nende jaoks, kes 90. või 91. aastal sündisid ja siis Eesti vabariigi koos üles kasvasid. Jälle teistsugune perspektiiv, mida meil on ilmselt väga keeruline nagu tunnetada Jah, et kui nüüd rääkida 92.-st aastast, kui krooni sünniaastast, siis siis võrreldes tolleaegset raha vahetamist, sellist tunnet või muljet siis see tundus palju rohkem rahandusliku sündmusena kui, kui, kui praegune vahetus rubla noh, ta ta imiteeris raha selles mõttes, et vahel saite majast midagi osta ja vahel ei saanud tema eest midagi osta või või õigemini, alati ei saanud selle selle eest osta seda, mida sa oleksid tahtnud saada kaupa lihtsalt ei olnud poest nende jaoks, kes ei mäleta neid aegu. Et selles mõttes sul võis olla rublasid, kui palju nende väärtus vähenes väga kiiresti. Inflatsioon oli väga suur tol ajal ja samal ajal poes kaupa ei olnud, et kroonile üleminek tähendas seda, et tekkis nagu tõeline raha, et see oli, see oli minu jaoks majanduslik ja rahanduslik sündmused, kui mul oli kroon taskus, siis ma sain osta viinereid ja kui mul ei olnud krooni taskus. Ma ei saanud enne viinereid osta. Varem sellist olukorda ei olnud, et mul mul oli raha taskus, siis ma sain osta seda, mida ma tahtsin, et mul pidid olema selleks lisaks veel Tallinna või, või Eesti vabariigivõimu poolt välja antud talongid või mis su kaart pidi olema ostukaart, mis iganes pidi pidi veel olema ja siis ka kõik saanud, siis oli ka piiratud koguses sait näiteks ma ei tea seal kilo suhkrut või kaks pudelit piima või mis iganes normid võisid tol ajal olla. Et, et selles mõttes kroon oli hästi tugev, selline rahanduslik, signaal või rahanduslik mõju. Ja, ja kui ma nüüd eurost rääkisin, siis just just selles vastanduses mulle tundub ta rohkem selline poliitiline, et minu, minu rahanduslikus või majanduslikus olukorras justkui midagi ei muutu, et enne sai raha eest poest kaupa osta, nüüd saab raha eest osta. Aga alati, kui ma ta välja võtan, nüüd ma juba kaks päeva olen seda teinud. Et, et mul ei ole enam enam Eesti raha, vaid on Euroopa Liidu raha, et see on, see on hoopis teine tunne. Ma olen enne ka eurodes arveldada, aga, aga selles ongi vahe, et ma lähen teise riiki, mul, mul peab seal midagi teistmoodi, olen ma pean mingi teise raha välja võtma, nüüd ma lähen teise riiki ja ma kasutan sedasama raha, mida oma kodumaale. Jah, see on praktikas hästi mugav, aga ütleme näiteks olustik on, ma ei ole kahjuks seda, seda kirjeldatud filmi ise näinud, aga või saadet mina kirjeldatud reaalsust ka näinud, et mulle silma? Ma olen nii palju vana, et ma mäletan, mäletan seda küll, aga, aga, aga neid filme tuleks tegelikult noh, just sel ajal sündinud inimestele näidata, et seda ei tohiks nagu sellest kollektiivsest mälust ära kaotada, et ta ongi võib-olla raske tajuda, et kui kui teistmoodi see kõik on olnud ja kui raske sellest, võib-olla hiljem on aru saada. Mul on selles mõttes siiralt kahju, et ETV näitas seda ETV teises programmis, mitte mitte kohe pärast uusaastakontsert ETV põhiprogrammis ja võib, võib-olla peaks seda veel veel näitama, et see on veel ja veel üks asi, mis on kindlasti nagu ajas muutunud hoopis teistsuguseks, kui ta algselt oli plaanitud, ma arvan, et algselt oli ta noh, lavastatud ja kirjutatud ja üles seatud nagu ühtede mõtetega ja nüüd, kui me 20 aastat hiljem seda vaatame, siis me vaatame seda kajastus dokumenti, milline, millised need on minu meelest noh, on väga hea. Aga mis puudutab veel 90 teist aastat, siis ma ikkagi räägiks sellest 92.-st aastast suvest nagu edasi, et et kui ma siin alguses ütlesin, et nagu mingisugune stabiilsus hakkas tekkima koos krooniga. Sest et. Ma tuletan veel meelde, et kroon tuli käibele 20. juunil. Nädal aega hiljem, 28. juunil toimus Eesti põhiseaduse rahvahääletus. Eesti oli esimene balti riik, mis võttis käibel oma rahvusvaluuta, aga Eesti oli ka esimene balti riik, mis pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni noh, nii-öelda lõpetamist või Eesti iseseisvuse taastamist sai hakkama oma põhiseadusega, mis ju oli asi, mis kirjutati, uus põhiseadus, erinevalt lätlastest, kes mugandasid oma enne iseseisvuse kaotamist kehtinud põhiseadust ja Eestile ka esimene, kes sai siis nagu valimistega hakkama 2000 9992. aasta septembris. Aga aga siis ma vaatasin veel, et lisaks sellele põhiseaduse referendumile esimesest juulist 92 kehtestas Eestiga Venemaaga viisarežiimi tänaseks kindlasti ammu kõigil meelest ära läinud ja tundub sellise tähtsusetu sündmus, aga tol hetkel oli see erakordselt suur samm mingis mõttes võrreldav nii põhiseaduse rahvahääletuse kui ka sellesama rahareformiga, et neid asju tuli järjest, see tuli väga palju ja, ja nende tähtsust on, oli tollal, nagu me hindasime ühtemoodi ja praegu me hindame kindlasti teistmoodi, aga nende kõigi tähtsus on Eesti ajaloos olnud väga suur, et ma veel vaatasin siin BNSi arhiivist mingeid vanu uudiseid tolle aja kohta, mis olid nagu väiksemad uudised ja ja tõesti, rahareformi nagu suurte uudiste kõrval oli seal ka näiteks selline väike nupukene. Kolm lauset kaks lõiku Lüganusel lasti õhku vabadussõja mälestussammas. Ma ei kujuta ette, mis tänases Eestis toimub, keegi laseks vabadussõja mälestussamba, ükskõik kus mujal Eestis õhku või et Tšetšeenia president Johaardudaajev saabus salajasele üllatusvisiidile ühte balti vabariiki juhtides isiklikult oma lennukit maanduma, kuidas sõjaväelennuväljal käies puhkamas ilmselt Jurmalas ja balangas, ilmselt ka Eestis. Et või siis näiteks see, et, Tänaseks ei ole imelik lugeda, keskfraktsioon on väga kriitiline rahareformi suhtes ja leiab, et see on halvasti läbi viidud ja keskfraktsioon kritiseerib maksude tõstmist. Mis tehti tollal selleks, et olematusse riigieelarvesse nagu vähegi raha saada ja maksta välja pensione ja sotsiaaltoetusi. Et selles mõttes nagu see ei olnud nii väga stabiilne aeg, et see oli tegelikult veel selline suure määramatus aeg. Ja noh, see areng sealt alates olnud ja ma ütlen veel kord kordan kohaga ennast, aga sa oled väga kiire ja minu meelest kogu see 92.-st kuni 2010. aastani toimunud areng, kui seal üldse on mingi ühine nimetaja, siis esiteks need suured eesmärgid ja ma väga arvan, et see üleminek eurole nüüd viimane nendest suurtest kergesti kirjeldatavatest eesmärkidest, mis on kõigile ühtemoodi mõistetavad, siin president aastavahetuse kõnes kutsus üles nägema vist uusi eesmärke. No jällegi võib eksida, tuleviku ennustamine on väga keeruline ja võimatu, aga mulle tundub, et sellist tüüpi eesmärke, mida me võiksime võrrelda näiteks Euroopa liitu kuulumisega, NATO'sse kuulumisele, Euroopa ühisraha kasutuselevõtuga Schengenisse kuulamisega, Eesti iseseisvuse taastamisega, selliseid eesmärk on need väga keeruline näha. Tõenäoliselt on need olemas. Aga tänaseks ei ole neid veel sarnasel moel defineeritud nagu omalajal defineeriti kõik need asjad, mida ma just nimetasin No kui nüüd raha juurde jääda, siis raha juures ilmselt on suurimaid eesmärke vähemalt. Möödunud aasta nüüd peab rõhutama juba vist kahte tuhandet kümmet, kui eelmist aastat sassi ei läheks. Sündmuste põhjal see, et see euro üldse püsima jääks. Et Kreeka on hädas, Iirimaa on hädas, ma ei tea, kes veel iganes hädas Portugal või Hispaania. Et eks ta selles mõttes ole veidi tavapäratu raha. Et ei ole. Siis klassikalist aluspõhja, sellele rahale, ühte eelarvet, ühte maksusüsteemi, ühte riiki ja ühe riigipanka, kes seda asja juhiks, et selles mõttes neuro. Kui, kui muud muude rahade taustal vaadata, siis kahtlemata eripärane raha ja sellest kindlasti ka mingid hirmud ja ja ohud, mis selle euro suhtes on need, ma arvan, et need hirmud ja ohud on tegelikult hulga väiksemad kui, kui need plussid, mis euroga kaasnevad, see, et eelkõige on suurel alal ja väga jõukate riikide poolt kasutatav raha mis annab talle ka stabiilsuse. Et kahtlemata seda süsteemi, millele see euro põhineb inflatsiooni kriteeriumid ja õnnetuid sanktsioonikesi, mis selle nende rikkumiste eest on ette nähtud, et seda peaks kindlasti palju karmimaks muutma ja ja kindlasti ka nende rikkujaid karistama hakkama. Ma ei tea küll, mis moel trahvida näiteks Saksamaad või Prantsusmaad, kui, kui nad ei taha vabatahtlikult neid trahve maksta, et ma ei usu, et need Balti riigid saavad näiteks sõja kuulutada neile riikidele ja sundida neid vägisi mingisuguseid asju tegema. Aga, aga põhimõtteliselt sellise lõdva distsipliiniga nagu seni on eurotsoonis käitutud ilmselt väga kaua jätkata ei saa ja, ja siis rahakene variseb tõesti kokku, nii nagu paljud euroskeptikud ka väitnud. No see siuke Titanicu imagoloogia jälle üks üks asi, millega niukseid üldist hirmu üles köetakse, et midagi peab, sest kui nii palju asju on saavutatud ja nii palju asju on nagu korda läinud, et siis midagi peab ju kuskil ümber kukkuma ja kokku kukkuma. Et et noh, ma ei tea, siis eurokriteeriumid on ju olemas, mida, mida lihtsalt nii hästi, aga eesti ainukese ainukesena, aga tegelikult see on muidugi selles mõttes mänginud, mängib praegu nagu teinud väga palju head, ütleme Eesti rahvusvahelisele imidžile Eestist on tohutult palju olnud rahvusvahelisest meediast praegu jutt ja, ja ma ei tea, mul on küll selline mulje, et Eestit on hakatud võtma väga palju tõsisemalt. Just tänu sellele, nii et selles selles mõttes ütleme, niukene, üldine üldine lõtvus, mille, mille taustal see eesti Hoiviku positsioon silma paistab, on, on nagu hetkeliselt teatud mõttes isegi kasulik Eestile, et kui seda tõelist kokku kukkumast ikkagi ei tule, mida noh, ma ei tea, kas siis peab tingimata tulema. Mina ei usu, et see on võib-olla kõige konkreetsem väljend, et ma tõesti ei usu, et euro või Euroopa ühisraha ähvardaks kadumine või kokkukukkumine, et siin tuleb tõesti vaadata minu meelest eraldi Euroopa Liidu liikmesriik eurotsooni liikmesriike ja seda raha kui sellist, et ma ei välista, et mingil hetkel mõni eurotsooni praegune liikmesriik leiab, et selline rahapoliitika, mis tuleneb eurost, ei ole talle pikaajalises perspektiivis jõukohane ja sealtsamast eurotsoonist lahkub, et ma pean seda küll vähetõenäoliseks, aga noh, näiteks Kreeka puhul, et kui vaadata nende praeguseid võlakohustusi ja ja neid järjest tulevaid siiski signaale, et siis võib jääda mulje, et mingil hetkel Kreeka võib otsustada, et et nii ei saa lihtsalt edasi minna, läheb sealt ära, mida see teeb nagu eurol eurole ma arvan, et see teeb ainult head, kui inimene peaks minema. See euroskeptiline hoiak siin enne aastavahetust oli ka mingisugune briti päritolu nii-öelda analüütikute prognoos, et vist 20 protsenti on ellujäämisvõimalust eurole, et et see tuleb kõik valdavalt nagu meie kultuuriruumi. Meie teadvus tuleb inglise keelsest meediast, mis väga suuresti ongi seesama Suurbritannia meedia, kus suhtumine eurosse on oluliselt skeptilisem, justkui just kasvõi juba selle pärast, milline on see ajalooline suhtumine Euroopa liitu üldiselt Euroopa ühisrahasse üldiselt, see on hoopis teistsugune, kui siin mandril on. Eestil ei ole kindlasti vaja Saksamaa või Prantsusmaaga sõdima hakata, seda enam, et Saksamaa ja Eesti rahapoliitika ja rahanduspoliitika on väga sarnased olnud, et noh kui siin võiks mingisuguseid veel selliseid pisut horoskoopide valda kuuluvaid prognoose teha, siis võib ju ette näha, et mingil hetkel võib-olla euro ühisvaluutaks riikidele, kes suudavad Saksamaale sarnast rahapoliitikat ja eelarve poliitikat rakendada. Et sinna gruppi Eesti kindlasti kuulub ja võiks ju küsida, et kas see on jällegi, kas, kas oleks pigem hea arengu halb olen, ma arvan, et see on pigem hea areng. Et et ma muidugi olen euro suhtes pigem pigem optimistlik, et ma ei ole sama optimistlik mõningate eurotsooni riikide suhtes, on ka eurotsooni suhtes euro kui valuuta suhtes. Ma pigem arvan, et see tulevik saab olema pikk ja pikk ja, ja, ja külgetõmbav nendele riikidele, kes suudavad seal olla Ma arvan, vaatame, vaatame reaktsioone Soomes, kus noh, seal on varsti 10 aastat 2001 euro vastu, et, et seal oli ka väga tugev vastuseis ja väga nostalgiline, seal on ka väga emotsionaalne suhe olnud oma Margasse ja nüüd 10 aastat hiljem sellest, et ei ole nagu mitte midagi järel, et et keegi ei nuta marga aega taga või ei räägita nagu marga ajast ajaloolisel perioodil. No Eestis ei ole suurt vastuseisu eurole olnud, et kõik arvamusküsitlused siiski näitavad enamuse rahva poolehoidu. Et mis ei tähenda muidugi, et kui 40 protsenti on vastu veel 30 protsenti on vastu, et siis see oleks väike, aga, aga noh ei saa ju ütelda, et mingid väga suured olulised erakonnad oleks selle vastu olnud või mingid väga suured jõud või liikumised, aga aga kui sa siin mainisid Saksamaad või Prantsusmaad, kes on väga sarnased Eestiga, oma rahapoliitika suhtes, Saksamaad, Saksamaad, et siis ka Saksamaa üks üks riike, kes tegelikult eurokriteeriumi on rikkunud ja rikub seda vist praegugi. Et ja muide on üks väheseid riike, keda on selle eest ka Euroopa Komisjon trahvinud, ehkki vist seda trahvi makstud omal ajal ära. Et noh, need kriteeriumid kriteeriumitega kriteeriumide rikkumine ainult väljendab midagi mis tuleneb riikide enda majanduse, sest et ma arvan, et et kui eurole mingi asi ohtu kujundab, kujutab siis pigem see see majanduspoliitika või selline tarbimisühiskonna poliitika laiemalt, mis oli rajatud siis sellele, et sööme hästi, palju tarbime hästi palju kulutame hästi palju võtame laenu, kui, kui ei jätku enda rahast kulutamiseks, peaasi, et, et saaks mingil viisil selle majanduse kasvama Soida ka ajal, kui riigi elanikkond tegelikult vananeb ja väheneb ja, ja nii edasi ja nii edasi, et et seda üldist tarbimisühiskonna suhtumist on vaja muuta selleks, et euro püsima jääks. Ma arvan, et need ohud, et euro kokku variseb, on tugevasti liialdatud ja see oht ei ole väga suured, pigem see on väga-väga-väga vähetõenäoline, et seal midagi traagilist juhtub, aga üldist tarbimisühiskonna käitumist oleks küll vaja muuta kõikides Euroopa Liidu riikides muidu 20 30 40 aasta jooksul võib see olukord küll üsna nadiks kujuneda. Mis puudutab veel need kõikvõimalikke neid prognoosijaid ja analüütikuid, kes eurole ühte või teist asja väga kindlas kõne vormis nagu ennustavad, kuna kogunisel protsentidega opereerivad 80 protsenti tõenäosus, seda ja 20 protsenti toda, et et mulle meenutavad nad eelkõige kõikvõimalikke neid analüütikuid ja, ja prognooside tegijaid, keda Eesti on näinud siin oma krooniaja kestel alates siis 92.-st aastast selliste tippude või harja täna siis vastavalt 90 798. aastal 2007. aastal, nüüd 2009. aastal, kes kõik on mingis võtmes rääkinud krooni devalveerimise, vältimatu, sest ja, ja tulekust, et et need on lihtsalt inimesed, kes ei ole viitsinud endale selgeks teha teatud mehhanismide toimimist, kuidas asjad käivad, et see on alati ajakirjanike jaoks väga selline keskne küsimus, kui sa hakkad millestki kirjutama, tee endale selgeks, kuidas asjad käivad. Ja noh, ajakirjandust ma räägin hiljem ka ilmselt et analüütikute puhul võiks olla samamoodi, et enne, kui sa hakkad kuskil mingit prognoosi tegema, siis tee endale selgeks see asi, millest see räägib, aga väga niimoodi järjekindlalt ma näen, needsamad inimesed, samad finantsinstitutsioonid, kes ennustasid näiteks krooni kokkukukkumist 97. aastal või krooni kuku, kuku kukkumist 2007. aastal, et need kõik nüüd praegu räägivad eurost umbes samasuguseid jutte ja millegipärast ma ei suuda neid üldse tõsiselt võtta, olenemata sellest, kui uhked nende inimeste tiitlid või kui pikk on nende kogemus finants turgudel või, või kui ma ei tea väljapaistvatele mingitele teooriatele nad oma juttudes tuginevad, et üks asi, mis muutub Eesti suhtes, on see, et see nende välismaiste analüütikute fookus läheb Eesti pealt nüüd küll selgelt nagu mujale. Ja nendele ei ole vaja enam pead murda ühe väikse Euroopa äärealal asuva riigi keerulise, nende jaoks tundmatu rahasüsteemi detailide üle. Et see nüüd kaob kindlasti ära, mis, mis, mis ei tähenda seda, et mis tähendab muidugi seda, et endiselt jääb maailmasse tähtsas vormis esitatuna väga palju lollust. Minu meelest seda devalveerimist mainis isegi peaminister oma, sellest oli väga kahju, alkoholi kõne ma ei saanud tõesti siiralt, ma ei saanud aru, miks oli pressikonverentsil välis kirjanikel vaja Eesti peaministril hakata rääkima devalveerumisest, sest see oli küll kõige viimane asi, miks me sellele Eurole üle läksime. Ma tegelikult loodan, et ta lihtsalt väärata seda tahtis ütelda, et need pseudojutud euro või krooni devalveerimist võttis see euro maha. Need inimesed, kes seda ju rääkisid ja kartsid, enamasti ikkagi siiralt arvasid, et kroon on, on devalveerite hammas või kroon, devalveeritakse, devalveerib, tav. Devalveerite ta tegelikult ka on. Aga, aga see selleks, et oleme sinu sinuga vist selle üle isegi siin saates mingit kihlvedu, nagu ei olnud selle kursi suhtes, mille osas Eesti nagu eurole üle läheb. Mina ei ole kunagi kahelnud selles kursis, et see, see küll ei vastanud tõele, et kõik, mis ma olen öelnud, on avalik ja lindistada ja eetrist järgi kuulatav, aga et, et ei saanud kihla vedada, et kahju. Eesti mingi firma oleks võinud head kanda selle eest, et oleks valmistanud selles inglise, prantsuse, saksa ja soomekeelse ja rootsikeelse uusaastakaardi, millel oleks olnud kõigepealt suurelt aasta 2010 EUR märk ja siis näiteks euro ja krooni vahetuskurss 15,6 neli, kuus kuus. Kõik need äravaevatud Eesti ärijuhid, kel on tulnud tegemist siis kas välismaiste partnerite või välismaiste omanikega oleks võinud esimesel jaanuaril postitada nendele inimestele, kes neile aastaid olid siis rääkinud, et kui ebakindel ikkagi Eesti valuuta on, aga noh, mida ei ole, seda ei ole, nii et sellist kaarti kahjuks saata ei saanud. Nojah, ma tahaks võib-olla inimestele veel ütelda siin rääkides tarbimisest ja ja laenamisest ja kõikidest nendest asjadest, mis tegelikult ka eurod suuremas plaanis kõigutavad või üle-euroopaliselt kõigutavad või või näivad kõigutavat. On vist õigem ütelda, et. Suhtuge säästlikult hoidke kokku, ärge raisake seda raha mõttetutele, kaupadele ega ega mõttetutena tegevustele. Et selles mõttes nii nagu peaks Euroopa liit käituma või eurotsooni riigid käituma nende probleemide suhtes, mis neid ähvardavad, et tegelikult on see täpselt sama sama, samuti iga inimese isikliku tarbimise põhjal. Aga mis puutub nüüd nende ohtude paisutamis, siis see on seesama asi, mis põhimõtteliselt seagripiga. Et targem on pigem üle pingutada ja ohtu suuremana näidata, kui seda hala hinnata ja, ja ohtu väiksemana näidata. Et ma arvan, et ka see paanika, mis on kaasnenud Kreeka või Iiri võlakriisidega eurotsooni suhtes, on. Ta on küll selgelt ülepingutatud, mõnel puhul, aga Ta on pigem kasulikum kui see, kui nüüd neid ohte alahinnatakse. Et see suhteliselt suur vastukaja, mis, mis kreeka häirima majandusraskused või rahandusraskused on saanud. Et see kindlasti aitab eurotsooni riike selle raha tugevamaks ja kindlamaks muutmisele, kui hoiak oleks pigem see, et oh, midagi ei juhtunud ja mis seal ikka siis seal Kreekas on ja mis selle euroga midagi ei ole, siis jätkuks seesama asi, mis riigid kriisideni on viinud ka teistes riikides kindlasti ja, ja euro oleks palju suuremas ohus, et selles mõttes mina alati pooldan. Väike paanika tuleb ainult kasuks asjale pikas plaanis. Kui ma võiks ka veel ühe asja siia lõpuks öelda, siis mis puudutab eurot just nimelt siis see lõppenud 2010. aasta oli vist meil lugemisaasta, oli nii. Inimesed loodetavasti lugesid raamatuid, et mulle tundub, et alanud 2011. aasta kujuneb meil peastarvutamise aastaks tõsi küll, et väga kitsa ühe nii-öelda püsikorrutise teemal, aga ma kujutan ette, et aasta lõpuks leiame ühtegi eestlast, kes oskaks 100 piires 15 koma 65-ga. Korrutada ja jagada, no ma pigem arvan, et äkki ei kujune selleks, et paari-kolme kuuga juba muutub euro selliseks automaatselt, et mitte arvutatavaks, vaid automaatselt arvestatavaks rahaks, mille, mille, mida elam kroonidesse oma mõttelisi konverteeritavaid vaid kasutatakse otse, nii nagu me kasutame oma emakeelt, mõtlema, et mis see vahepeal inglise keeles tähendab või vastupidi, et et ta muutuks oma rahaks ja ma arvan, et tegelikult ta muutub ka, kui Macroni aega tagasi võtan, ega siis 10-ga korrutamine ei kestnud kaua. Krooni ja rubla kurss oli vahetamise hetkel 10, et, et ma arvan, et üks paar-kolm kuud ja saame hakkama selle euroga. Järgmisena on meil kavas rääkida energia energia teemadel energeetikast ja, ja erinevatest energiaga seotud sündmustest, mis sel aastal aset on leidnud ja enne, kui me jõuame taastuvenergiahindade ja muu sellise väga konkreetsed ja siis ma tahaks öelda, et kogu sellele energiateemalisele arutelule mis on paisunud ja tõusnud erinevate väiksemate teemadega seoses, on seadnud raami kaks suuremat, 2010. aastaga seotud muutust. Esimene neist toimus aastavahetusel 2009. 2010. aastavahetusel, kui leedus suled teen vastavalt Euroopa liidule liitumisantud lubadusele Ignalina tuumaelektrijaam. See muutis koheselt balti elektrituru olukorda. Leedust sai elektri importija ja nüüd aasta lõpuks võime öelda, et Eestist on saanud endisest palju suurem elektrieksportija, teine suurem sündmus, mis toimus erinevatel erinevatel määradel Eestis, Lätis ja Leedus on olnud siis elektrituru avanemine alates aprillist vist oli nüüd niimoodi, et Eestis on olemas selline asi nagu elektribörs ja terve suur hulk ettevõtteid ostab oma elektriigapäevaselt fikseeritav börsihinnaga vabaturult. Need kaks sellist suuremat tegurit on siis minu meelest olnud selliseks raamistuseks või aluspõhjaks kõigele sellele muule Eesti Energia aktsiate avalik müük, selle ärajäämine, tülid taastuvenergia hinna üle. Ja kõik see muu energeetikaalane, mis me siin gaasi tükeldama eesti gaasi tükeldamine ja kõik see muu, mida maastaks näinud oleme. Ma arvan, et kõikide jah vist eranditult kõiki nende sündmuste taga on ikkagi mingisuguste majandusgruppide omavaheline võitlus või või soov turul mingisugust paremat positsiooni saada, mis siis on peegeldunud läbi valdavalt kahe erakonna Isamaa ja Res Publica Liidu Reformierakonna tegevuse valitsuses ühel või teisel moel, et nii Eesti Energia erastamiskatsed või püüdlused kui ka kui ka vastuseis sellele vastavalt siis üks majandusminister Juhan Partsi poolt, kes seda erastamist tugevalt toetas, kui ka kui ka vastuseis sellele, siis Reformierakonna või peaministri poolt. Kui ka sellele järgnenud kõik väitis, et taastuvenergia toetuste üle ja Eesti gaasi tükeldamist üle, et need on ikkagi taandatavad teatud sellistele konkurentsi võitlustele või mingisugustele majandushuvidele, mis, mis siis poliitikas ühel või teisel moel väljendusid, millele siis poliitikud liitsid juurde oma sellise mingid poliitilised huvid, kartused hääli kaotada või, või lootused hääli võita või, või, või mingil moel parlamendivalimisteks valmistuda kas või noh, nii lihtsate asjadeni välja, kui kui mingisugune majanduslik toetus või rahaline toetus ühelt või teiselt rühmituselt. Selge see, et Eesti seadused keelavad ettevõtetel toetada erakondi, aga samas üksikisikud ehk siis ettevõtete omanikud saavad seda teha ja, ja, ja ma arvan, et kõik need kaalutlused kokku moodustasidki sellise suure kompotti, mis päädis tegelikult ei millegiga, Eesti energia jäi erastamata, taastuvenergia toetused jäid kärpimata ja Eesti gaas on tükeldamata, et palju kära ei millestki, võiks ütelda, aga, aga see eimillestki kõlab üsna kahtlaselt, et seal taga on ikka väga-väga palju asju. See võib olla ka ju midagi, siis tähendab, et otsus, otsus on otsus üht või teistpidi, et see ei tähenda, et nagu, et ainus tegemine on, on teistmoodi tegemine, et see on ju teatud arutelude tulemus nagu antud antud hetkeseis ja see, et see, et seda on See, et on praegu selline, ta on No otsuse puudumine on, võib öelda, et otsese puudumine on ka otsus, aga antud juhul mulle tundub, et on just selline valimiste eelne stoppkaader, et nii Reformierakond kui Isamaa, Res Publica liit kui ka need mõned väiksemad osalised, kes asja juures on, on praegu valimisteni peatanud. Noh, otsuste tegemise vaidlus, et noh, ma arvan, et enne valimisi kõikvõimalikes debattides ja diskussioonides me kuuleme seda sinu poolt mainitud teemade ringi üle ja üle ja veel ja veel. Aga otsuseid tõesti enne enne enne valimisi ei sünni, et ei hakata gaasi tükeldama, ei hakata taastuvenergia toetusi muutma ja loomulikult mitte midagi ei juhtu, Eesti energia nii-öelda omanike ringis, aga pärast valimisi on need teemad kõik uuesti ülemas üleval ja ma arvan, et siis tehakse tõesti ühel või teisel viisil otsused, kas siis otsustatakse Nende asjade tegemise poolt nende asjade tegemise vastu, et võib-olla kõige pikemaajalise horisondiga on siin seesama Eesti energia nii-öelda omandivorm, aga, aga nii gaasituru küsimuses kui ka taastuvenergia küsimuses ma arvan, et juba 2011. aasta sees me võime näha otsuseid, kas siis ühtpidi või teistpidi, täna väga keeruline ennustada rohkem nende otsuste nagu kujunemine ilmselt sõltub sellest, milliseks kujuneb Reformierakonna Isamaa ja Res Publica Liidu omavaheline vahekord Riigikogus. Ma ei mõtle vahekorda, need suhtumise mõttes ma mõtlen vahekorda selle kõige matemaatilises mõttes, et kui palju saab olema ühel või teisel erakonnal, on lihtsalt lihtsalt riigikogus kohti. Aga minu meelest siin on nagu kodanike ja ajakirjanike asi tegelikult, et kui me tahame vastust või kui me tahame nagu teada, et milliseid otsuseid tehakse, et siis siis seda tuleb küsida. Et ei saanud tõsta käsi üles ja öelda, et oi, et nad ei räägi nüüd sellest, et nad ei tee otsuseid enne valimisi, et ootame, ootame valimised ära, et siis vastupidi, et siis tuleb nagu panna mikrofon nina alla ja küsida, et mida, mida teie selle, selle asjaga teete, et et siis on ju inimestel selle põhjal kergem otsustada, kuidas valida. Nojah, aga kui me küsiks või oleks küsinud sedasama asja 2007. aasta Parlamendi valimiste eel, et mis vastuseid me sealt oleks saanud, enamasti oleks saanud vastuseid, et meil ei ole selles osas seisukohta või oleks saanud ei või jaa-vastuse ühe või teise asja poole kasuks, aga seal puudub igasugune tähendus. Kui me vaatame nagu nendele valimislubadustele tagasi, mis anti 2007. aasta valimistel, siis. Ma ei tea, kas mõni neist on täidetud, no küllap mõni on. Aga, aga ma ei hakka. Ma ei hakka neid kõige kõik kõiki üles lugema siin, et see oleks võib-olla selline uue aasta esimeses saates nagu allapoole vööd löök jälle hakkab, hakkab pihta neljakordsetest, palkadest, kaheksakordsetest pensionitest ja viie rikkama Euroopa riigi sisse sekka jõudmisest, et et noh, Sa võid jälgida, aga sulle öeldakse selle peale, et olud on muutunud, olud ongi muutunud. Et ma, ma tegelikult arvan, et need otsused, mis on energiaturu suhtes tehtud sel aastal olgu nad pealegi kõik edasi lükkavad otsused või eitavad otsused, tegelikult on kõik päris head ja õiged otsused, ma arvan, et täiesti mõistlik on, et jäi Eesti Energia sellises olukorras erastamata, nagu ta oli. Et täiesti mõistlik on, et Eesti gaas ei hakatud tüki tükeldama paar kuud enne valimisi tohutu omavahelise tüli käigus. Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica liidu vastandamise käigus noh, võib-olla, et taastuvenergia tasude kallale oleks võinud minna, aga siis oleks võinud seda ka natuke varem hakata tegema, kui, kui majandusminister reaalselt tegema hakkas, et näha oli, et see jääb täiesti valimiste jalgu ja keegi ei tahtnud sellises olukorras seda tegema hakata, et noh samas ma olen ka enam-vähem kindel, et peale valimisi aasta-kahe jooksul tehakse nendes asjades päris tõsised otsused. Võib-olla et Eesti Energia erastamine lükkub kaugemale tulevikku, kui ta üldse erastatakse, aga, aga taastuvenergia tasud on esimesed ilmselt, mis löögi alla lähevad ja ja see on mõistlik, need tuleb ära kärpida ja see asi tuleks korda sättida, et ei saa üksikuid ettevõtjaid nuumata kogu kogu rahvale pool sundkorras kehtestatud maksulahkteel. Siis on muidugi Et kui me räägime sellisel tasandil, nagu me siin praegu rääkisime, et võtame need kolm teemat ja räägime ainult neist, siis jääb meil nägemata suurem üldpilt, et ega sedasama Eesti gaasid tükeldamine ei tulene ju ka ju sellest, et ühel või teisel erakonnal või ministril oleks mingisugune isiklik tohutu vimm Eesti gaasi vastu. Ma arvan, et tuleneb ikkagi suurematest küsimustest Eesti julgeolekuküsimusest, energiajulgeolekust ja muust sellisest, et Eesti gaasiomanikuks teatavasti ühe kolmandiku ulatuses on Gazprom ja temaga koostööd teevad ka teised aktsionärid, nende hulgas saksa ei ON gaasitorude kaudu käivat ühendust Eestil Lääne-Euroopaga, nagu ka teistel balti riikidel ja Soomel ei ole. Ja see on see küsimus, mis nõuab nagu lahendamist. Sama puudutab ka energiaühendusi läänega, et Eesti on senimaani ainukene Balti riik, kel on elektrikaabel mõne muu riigiga peale peale Venemaa. Ja noh, mis puudutab igno Liinat, siis ma arvan, et see on või siis Leedusse kavandatavat uut tuumaelektrijaama, et see on ka väga oluline suur teema, et mis tihti kipub jääma mingisuguse kohaliku varjupoksi nagu tasemele, aga kui me mõtleme selle peale, et millised on olnud Viimaste kuude nagu teated Leedus sedasama tuumajaama kohta on olnud teateid ju sellised, et strateegiline investor, kes pidi tulema seesama korea suurkorporatsioon viimasel hetkel, loobus, miks ta loobus arvatavast, loobus sellepärast, et ükski strateegiline investor ei tule turule ehitama tuumaelektrijaama, mis on investeering 40-ks 50-ks aastaks, juhul kui ta näeb, et seal turul on võimalik vabalt osta ülimadala hinnaga naaberriigist elektrit. Ja selle naaberriigi soov on see, et selle piirkonna elektriline, vabandust, energeetiline noh, nii-öelda ise olek, tema sõltumatus ei oleks märkimisväärne. Et aasta lõpuks siis pärast selle strateegilise investori konkursi norjumist võis Leedust kuulda seda, et midagi tuleks ette võtta nende vene elektritariifidega. Mõni aeg hiljem kuulsin juba vastupidist juttu, et see võib küll tunduda kauge ja selline väga seal ta suur ja meist mittesõltuv protsess tegelikult see on väga oluline protsess ja see ei ole niivõrd mitteäriline protsess, kuivõrd see on julgeolekuprotsess, et Eesti välispoliitika peab kahtlemata tegema olulisi pingutusi selles suunas, et leedulased. Teeksid mingeid samme oma tuumajaama ehituse suunas ja eelkõige nad teeksid neid samme, mis puudutavad Venemaalt imporditavat elektrienergiat, et sellele saavad järgneda ka kõik muud asjad, et et kui me nüüd veelkord ütlen veelkord räägime nendest väikestest asjadest nagu taastuvenergia tasu ja ja gaasi gaasiettevõtte lõhkumine, siis, siis meil võib jääda mulje, et see on kõik taandatav kahe erakonna omavahelisele vaidlusele. Tegelikult on siin küsimus nagu Eesti riigi väga pikaajalistes julgeoleku huvides. Ma arvan, et see on väga head, selle üles võtad, sest sellepärast seda enam ei ole nagu üldse halb, kui neid pigem liiga aeglaselt, kui, kui liiga kiiresti neid asju tehakse, need põhjalikult läbi arutatakse ja nendes otsustes ei saa lähtuda nagu noh, ainult vahetust majanduslikust kasust, et justkui kui jutt on nagu energiataristust ennustest, asjadest, ilma milleta me siin külmas Põhjamaad hakkama ei saa, et et siis et minu arust me kipume tegema nägu viimasel ajal, et, et noh, et poliitika ei ole mingit tähtsust sellises asjas, et ainult ainult majandus loeb ja ainult majanduslikud huvid loevad ja ja meil meil ei ole vaenlasi ja nii edasi ja nii edasi, et selles mõttes nagu, et see julgeoleku aspekte see poliitiline mõõde nendes otsustes arvesse võtta on väga oluline. Olukorrast riigis. Ja nüüd kella üheni jääma. Umbes veerand tunni jooksul on meil kavas rääkida meediast. Eelkõige siis lähtuvalt sellest allikakaitseseadusest, mis mõned päevad tagasi kehtima hakkas ja mis praktiliselt kujundas kogu selle aasta meediateemalise agenda. Aasta aasta algas sellega, et justiitsministeerium saatis ajakirjandusväljaannetele tutvumiseks selle seaduseelnõu. Mõnda aega ei juhtunud suurt midagi siis lugesist keegi lõpuks selle eelnõu läbi sai kahjuks valesti aru. Ja siis hakkasid ilmuma protestid, tühjad esiküljed ja nii edasi ja nii edasi, et et kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis minu meelest selle asja nagu kogu nii-öelda kõige suurem häda on see, et seesama allikakaitse seaduse käsitlus ajakirjanduses osutas Eesti ajakirjanduse kahetsusväärsetele nõrkustele. Esiteks nõrkusele. Enda huve mõjuval moel esindada võimekusele seda väärikalt teha ja siis ka tegelikult võimetusele helistada oma huvisid ajakirjanduslikust edastusest, et tõmmata vahe siis oma huvide ja ajalehes avaldatavat uudiste vahele ja. Ma kujutan ette, et, Teatud inimesi ja kindlasti ajakirjanduse jaoks olulisi inimesi jääbki see allikakaitse seaduse reaktsioon nagu pikka aega suhetes eesti ajakirjandusega tugevalt nagu häirima ja sellest kujuneb sellise on selline nagu halb mõlemale poole halb. Tagaplaanil olev okas, mis pidevalt nagu suunade, kujundab ise nagu aktiivselt agendas, olemata sellist suhtumist ja suhteid ja muud sellist. Muidugi kurb, et et justiitsminister või justiitsministeerium kujundab aasta meediadebatti nagu keskse teema. Aga, aga nii see oli, et see oli nii, ma ütlen, et see on kurb ja, ja kindlasti meil oleks olnud palju tähtsamaid asju, mille üle rääkida, kui või arutada, kui kui justiitsministeerium ei oleks selle rumala ja, ja, ja tarbetu ja kahjuliku ja ohtliku seaduseelnõuga välja tulnud, et kui sa räägid siin allikakaitseseadusest, siis see eelnõu, millega justiitsministeerium välja tuli ja mille valitsus heaks kiitis. Ja see eelnõu, mis pärast ajalehtede proteste tekkis ja mille riigikogu ja president heaks kiitis, et need on kaks erinevat asja. See, mis, mille vastu ajalehed protestisid, oli ropp ja jõhker. Ajakirjandusvabaduse piiramine. See, mis lõpuks välja tuli, oli hulga parem, aga minu meelest ka täiesti tarbetu seadus, mida ei olnud üldse vaja vastu võtta ja mis pigem. Lõhkus Eesti õigussüsteemi, mis siiamaani oli kahju hüvitamise asjus piirdunud ainult selle reaalse kahjuga, mida, mida siis inimesele tekitati, aga nüüd siis ühe valdkonna suhtes tehti erand. Et juhul kui meedia mingisugustes väljaannetes või, või, või avaliku sõna osas keegi tekitab kahju selle sõnaga, siis selle osas on nõuda võimalik nõuda need niinimetatud ennetavaid trahve või siis määrata summasid selleks, et et see kahju tekitaja enam rohkem kunagi kahju tekitamise peale ei mõtleks või püüaks sellest hoiduda. Et see pigem pigem lõhkus meie õigussüsteemi ja selle tõttu ka kõiksugused. Õigus, valdkondade esindajad advokaatidest, kuni uni kohtunike välja suhtusid üsna halvasti sellesse eelnõusse ja minu meelest põhjendatult, et et see eelnõu võib muutuda lihtsalt või see seadus võib muutuda lihtsalt selliseks noh, ütleme riiulil seisvaks seaduseks, mida, mida väga palju ei kasutata ja, ja mida, millest väga suurt kahju ei sünni, aga, aga võib ka mitte nii minna, et elu näitab seda. Võib-olla juhtub selle seadusega nii, et kohtud saavad aru, et see ei ole väga õnnestunud seadus ja, ja, ja püüavad seda rakendada noh, nii minimaalselt, nagu nende südametunnistus ja, ja õigusteadvus lubab. Aga võib ka minna niiviisi, et keegi püüab seda seadust kurjasti ära kasutada ja see oleks veel kuvand, kus selle seaduse vastuvõtmine Mina ei ole nõus sellega, et see oleks tarbetu seaduse, ma ei ole nõus sellega, et see esialgne versioon, millega me üsna põhjalikult tutvusin, ka seletustega oleks olnud ropp jõhker, seal oli kohti, millega ma ise ka nõus ei olnud ja sellest ma kirjutasin, see oli eriti selle allika kaitseb paljastamine oli, oli natukene liiga liiga kergelt nõutav ehk eeluurimise faasis salastatud dokumentide juures ja, ja seesama debatt käidi, käidi läbis Soomes, et seal oli ka allikakaitse nõrgendamine aasta jooksul ajakohane. Ja just et selle just selles asjas, et nagu eeluurimise käigus allikakaitset murda ja seal see ei läinud ka läbi ja nagu ma aru saan, see parandati seal uues versioonis ära. Ja, ja seega nagu see uus versioon, ma ei tea, no ajakirjanikuna ei näe, et see oluliselt piiraks ajakirjandusvabadust ja ütleme, et mis seal on noh, allikakaitset kui sellist ju Eesti seadusandluses varem ei olnud. Ja ja ei ole vaja olnud, selles sellepärast ongi tarbetu, et ega Eestis ei ole allikakaitse vaidlusi olnudki. Et võib-olla sellest võib olla mitu meelt, kas seda on vaja või ei ole ja teine asi, mida Eestis ei ole olnud laimu kriminaliseerimine, mis on Euroopas tavapärane praktika ja. Teades ise ise omades kogemust ning süstemaatilise laimu ohvrirollist ma ise pean seda väga tervitatavaks, et ajakirjanduse vastu just selles osas natukene tõstetakse ka Eestis ütleme, Põhjamaades on selline, kui, kui au haavamine on kriminaalkuritegu sellest paariks aastaks kinni minna, nii et selles mõttes need karistused, mida, mida siin Eestis ennetav trahv on veel suhteliselt leebe rahvusvahelises praktikas ja ja ja ütleme, noh, on, on ka nagu armusin, nagu näiteks Inglismaakohtud on kuulsad selle laimu laimu turismi poolest isegi räägitakse, et, et seal, nagu tõepoolest on, on rahaliselt, ütleme, väljaandeid surutud surutud raskesse seisu sellega, et, et ka nihukest asjalikku kriitikat on lihtsalt kohtusse kaevatud ja nagu väidetud, väidetud, et see on laim ja siis peab väljaanne ennast ennast kaitsma ja selle peale palju maksma. Ja, ja noh, minu meelest sellises selles ei ole nagu Eesti puhul küsimus ja ütleme, see millise hüsteeriaga reageeris teatud osa meediast, ütleme üks päevalehe juhtkiri, kus, kus. Hõigati niimoodi õnnetult riigikogule appi, et mis te nüüd tegite ja, ja siis noh, presidendi pressivaenlaseks kuulutamine ütleme, kes on üks väheseid Euroopa riigijuhte, keda ma olen nii selgelt kuulnud igal pool pressivabadust kaitsmas. Et nende reaktsioonidega on mindud absurdsusteni, kui, kui nagu vaatama, et millest tegelikult jutt on, et noh, mina isiklikult näen, et laimu ennetamine on positiivne asi. Ma ei saa aru, kas me räägime erinevatest seadustest või mitte, see seadus küll käsi, millest me praegu räägime, allikakaitse seadus käsitles võlaõigusseaduseparandust ja see on selgelt tsiviilparandused, et et laimu kriminaliseerimine ei käinud küll nagu allikakaitse alla, et et kedagi vangi panema ei hakata, et kriminaal kriminaalkurjategijaks taevale tänu. Ka ei hakata, et need olid veel nõukogude ajast pärit seadused, mis olid küll Eesti vabariigi poolt omaks võetud. Mille alusel Enno Tammer rongaema eest kriminaalkurjategija. Eks omal ajal tehti, et jutt käib võlaõigusseadusest ja tsiviilvaidlustest ja, ja, ja selle eest kahjutasude väljamõistmisest. Just nimelt ja sellepärast tähendab sellepärast ma rõhutangi, et see Eesti seadus on ka ka praegu võrreldes mitmete teiste Euroopa riikidega leebe, sellepärast et mujal on laim suisa kriminaliseeritud. Eestis on kadunud. Aga aga ma tahan öelda, et mina näen seda asja nagu sellist suuremat problemaatilisemad osa hoopis selles, et meil on praegu tegelikult ikkagi kohtunud, on olnud väga mõistlikud ajakirjanduse osas otsuste tegemisel. Prokuratuur on olnud väga mõistlik ka siis, kui allikakaitse seadus ei kehtinud. Poliitikud vahelduva eduga on siiski tunnistanud ja tunnustanud ajakirjanduse rolli ühiskonnas, nii nagu see Euroopas tavaks on olnud, aga oletame, et meil läheb halvasti, ma küll ei usu seda, aga oletame, et meil tõesti halvasti. Meil võib tekkida midagi sarnast, mida me praegu näeme Ungaris näiteks tuleb üks erakond, kes saab üle poole kohtadest riigikogus. Talle ei meeldi see, mida ajakirjandus tema kohta kirjutab. Siis moodustatakse meedianõukogu sarnaselt Ungariga, kuhu üheksaks aastaks nimetatakse sellesama erakonna kõrged funktsionäärid koostatakse tõesti ajakirjanduse vaenulik meediaseadus mis näeb ette väga suuri trahve sõna otseses mõttes sõna õiges mõttes trahve ebameeldivate asjade avaldamise eest. Ja vot siis tuleb ajakirjandusel tõesti nagu avaldada tühi esikülg ja võib-olla ka mitte ainult esikülg ja nagu tõsiselt võidelda selle vastu. Kas meil on enam nagu sellist usutavust sellises situatsioonis, et kas kas, kas sellisel juhul ajakirjandus mõjub enam nagu usutavam, kui me, siis hakkame nagu ühiskonnas nagu abi paluma või, või tähelepanu soovima, ma kardan, et see reaktsioon ütles õigesti, et mis, mis nagu oli, oli kohati sõna otseses mõttes absurdiküüt see. Reaktsioon oli selle seaduseelnõu esimesele versioonile, ma rõhutan veel kord Need parandused, mis tehti selle surve tõttu Tomis, ajakirjandus avaldas seadusetegijatele ja hiljem ka see mainitud tõsiasi külge. Hiljem ei ole avaldatud, aga ma mõtlen just seda mainitud juhtkirja vaenlaseks kuulutamine toimusid pärast seda, teist aga võtmist, siin mainiti ka seda presidendi pressivaenlase tiitlit ja ma arvan, et see võib olla seotud ka selle seaduse väljakuulutamisega. Presidendil ei olnud pääseda, pidi selle seaduse välja kuulutama. Ma ei olnud vastuolu põhiseaduses absurdsem, see tiitel on ju, eks, aga ma arvan, et siin oli presidendiaasta jooksul toimunud esinemistega rohkem seost. Mina ei olnud nende andjate hulgas ega, ega, ega otsustajate hulgas, aga ei jaga seda otsustust ka. Aga, aga kui vaadata presidendi väljendeid, mil viisil ta suhtus ajakirjandusse Anvar ja iili, te olete Soome asjadega palju rohkem kursis kui mina. Ütelge, kui Soome president oleks avalikus esinemises nimetanud ajakirjandust kindlaks kas see oleks läinud Soomes nii leebelt, nagu ta Eestis läks, Eesti ajakirjandus jättis, neelas selle alla selle täiesti mõttetu talumatu solvang. Kui president väljendab ennast ajakirjanduse suhtes selliste sõnadega, milliste sõnadega ma peaksin presidenti siis iseloomustama? Olukorrast riigis. Ja tere keskpäevast ja saame öelda tere päevast. Anvar Samost, Kalle Muuli ja meie kolmas saate osaline iili Masso raadio kahes stuudios jätkuvalt, kes esimest tundi kuulnud, siis mul on teist kahju, te jäite paljudest huvitavatest mõtetest ilma, aga pole hullu, me räägime veel tunni aja jooksul. Eesti elust aastal 2010 vaatame aastale tagasi ja kui me eelmises saatetunnis rääkisime eurost Eesti ajaloost energiajulgeolekust ja meedias, siis selles tunnis on meil kavas alustada Edgar Savisaarest Keskerakonnast. Sündmustest, mida võiks iseloomustada siis fraasiga kolmandik sulas siis on meil kavas rääkida ka märtsikuus toimuvatest parlamendivalimistest, vaadata tagasi Eesti erakondade käekäigule pisut laiemalt kui ainult Keskerakonna näitel ja saate lõpetuseks jõuame välja loodetavasti ka Eesti kultuuri käekäiguni. Aga Savi sellest alustades nii vahetul, et äsja toimunud sündmus, et kindlasti on raske öelda veel mismoodi see muudab Eesti poliitikut, kui ta üldse muudab, aga aga mulle tundub, et juba praegu võib seda kõike toimunut iseloomustada niimoodi, et et vähemasti poliitilises poliitilisest aspektist vaadatuna kõik läks täpselt nii, nagu kõige küünilisemad vaatlejad seda oskasid ette ennustada. Minul näiteks ei ole õnnestunud mitte kordagi üllatuda mitte ühegi isegi detaili peale selles asjade käigus. Edgar Savisaar, Keskerakond. Teised erakonnad on käitunud kas siis heas või halvas mõttes täpselt nii nagu mina arvasin neid käituvat sellel. Ühel hommikul, kus ma avasin Postimehe ja lugesin Postimehe esiküljelt, et presidendile, peaministrile, siseministrile on esitatud ettekanne selle kohta, et Edgar Savisaar on keskerakonnale Venemaalt Vene raudteejuhi Vladimir Jakunini käest raha küsinud. Mina olin üks neist inimestest, kes Postimehes tol õhtul kõrvu peatoimetajaga pidin otsustama, kas lugu ilmub või ei ilmu ja otsustamiseks oli aega vähe. Õhtune aeg oli hiline. Ja ma võin ütelda küll, et pärast ilmumist toimunud sündmustes on paar asja ja baare paari institutsiooni, asutuse otsust, mis mind üllatasid. Minu kalkulatsioon või arvamus või, või ettekujutus järgnevatest sündmustest oli küll selline, et president ei ütle midagi. Peaminister ütleb, et ta ei saa kommenteerida. Ja kapo ütleb, et me tegutseme vastavalt seadustele ja ei kommenteeri ühtegi oma tegevust. Et nende kolme isiku suhtes, kui need juriidilised isikud ka isikuks nimetatud on mul küll väga positiivsed üllatused olnud. Nii president kui peaminister esinesid väga hästi. Ei hakanud udutama ega keerutama ja mingi riigisaladuse taha pugema ja, ja toetasid postimehest väga tugevalt selles avalduses ja, ja mul on selle üle hea meel ja tahaks neid kiita. Erinevalt eelmise saatetunni lõpust, kus ma suutsin ust, presidenti laita. Ja samuti üllatas mind täielikult see, et kapo üldse selle ettekande osaliselt see on osa kapa ettekandest, mis avaldati, avaldas ja ta sellise dokumendiga välja tuli, noh küll valitsuse julgeolekukomisjoni toel ja nõusolekul ja soovitusel, aga ikkagi need olid selles sündmuste reas minu jaoks üllatus, et kui sa nüüd pead silmas keskerakonna või Savisaare käitumist, siis seal tõesti üllatusi minu jaoks ei olnud. No see on süsteem, mis vastab nendele küüniliste lootustele, et tehakse nägu, et midagi ei ole juhtunud ja, ja noh, jätkatakse samas vaimus. No big diil ja mis mind võib-olla üllatab, on see, et, et ka niukses järel, diskussioonis ja mis on noh, järel järel see jätkub kindlasti pikalt pikalt, aga mis on alanud, et et on see nõu big diil nagu tunda, et sellest on kuidagi tehtud selline erakonna poliitiline kisma, et ühed ütlevad üht teenet, teised ütlevad teist, et et kuidagi taandatud ja see on minu meelest nagu Savisaare seisukoha pealt väga positiivne areng. On, on siis kuidagi taandatud sellele, et kas sa oled Savisaare poolt või Savisaare vastu ja, ja nagu vähem, arutatakse seda, et kui tõsise rikkumisega tegelik Ta on tegemist minu meelest selleks tuleks sellest, nagu tuleks rohkem rääkida sellest, et kas see on nagu big diil või mitte. Et kui keegi võtab seisukohta, seisukohta selle kohta, et siis kohe nagu tõlgendatakse, et et nagu president sai sõimata ju päris mitmest suunast selle sõnavõtu peale, et ta, et ta võtab nagu erakonna erakonna poliitiliselt seisukohta ja sellest on tehtud kuidagi sihukene moraalne ekvivalents. Et ühelt poolt ja teiselt poolt ja, ja et just nagu pooled oleks võrdselt süüdi või mitte, süüdi siin kuidagi kaob nagu selle selle asja enda tõsisu tõsidus ära see, et mida ikkagi tähendab noh, naaberriigilt ja selliselt naaberriigilt, kui nüüd Venemaa juhtub praegu olema erakonnale raha küsimine Ma lisaksin siia selle naaberriigile juurde, et see keskendub väga sellele naaberriigile ja Venemaale ainult see raha küsimine. Et tegelikult peaks rõhutama ka seda, vaadake Keskerakond ja Savisaar on selle naaberriigi Venemaa süüdistusele vastanud, et noh, eks teisedki erakonnad on siin küsinud välismaalt omal ajal kunagi raha tõepoolest võib-olla 90.-te aastate algul, siis kui me rääkisime krooniajast oli üksikuid juhtumeid, kui võib-olla sotsiaaldemokraadid said Rootsi sotsiaaldemokraatidelt raha või tolleaegne Isamaa ja Res Publica liidu eelkäija, Isamaaliit sai, sai võib-olla et saksa kristlike demokraatidelt vanu koopiamasinaid või, või, või mingit paberit, mille peale oma lendlehti trükkida. Eesti seadused on vahepeal muutunud ja need asjad on ära keelatud seadustega. Tol ajal oli see täiesti seaduslik. Mida nad tegid ja, ja ei rikkunud võib-olla ühtegi eesti seadust. Praegu ütlevad Eesti seadused, seda sellesama keskerakonna toel ilmselt heaks kiidetud seadus, et ma ei ole päris kindel, aga igatahes Eesti parlamendi ja presidendi poolt heaks kiidetud seadused ütlevad seda, et ükski erakond ei tohi võtta vastu annetusi üheltki organisatsioonilt ei kodumaiselt ega välismaised isegi siis, kui mõni fond oleks või, või mõni ettevõte oleks Eestis annetanud keskerakonnale seda raha oleks keelatud tegevus olnud. Rääkimata salaja annetamisest. Kõik erakonnad peavad oma tulud ja kulud deklareerima, esitama need vastavale komisjonile. Seda püüti varjata see, et seda küsiti Vene riigilt mingite KGB laste vahendusel. See on ainult selline kirss tordil vist ei sobi öelda, aga see on, see on veel asjad kõige suurem tipp. See on, see on, see on nagu see uskumatu, see tipp, aga isegi siis, kui sa rahastaksid mõne mõne Eesti ettevõtte vahendusel oma erakonda, nii on see keelatud ja salajane ja tohutu rikkumine. Sellepärast et see loob sulle ju võrdselt konkureerival poliitikamaastikul põhjendamatu eelise. See on nagu spordis doping, Sa kasutad keelatud aineid või keelatud raha. Et võib-olla mu kujundust või ütleme, sa tahad liiga kujundasitlikuks või, või poliitikaks liiga kaugele. Aga põhimõtteliselt on tegu sama asjaga. Tegemist on valemängijaga see, et ta mängib veel KGB või, või, või mingi vene riigi rahadega, see on veel eriti nurjata. See tähendab, see sees salaja asus sealjuures ja, ja see seda nagu esialgu püüti ehitada ja see kõik nagu teeb seda asja veel tunduvalt ebameeldivamaks ja tunduvalt kummalisemaks, seda katsutakse tagantjärgi teha nägu, et see ei ole nagu mingisugune mingisugune suur asi, et see salaja sus ise lisab, aga minu meelest niukse akadeemilise reaktsiooni puhul on seda ka näha just just nagu seesama jutt, et et, aga, aga teised ju ka ja ka mujalt ju ka ja, aga ma ei tea, Soome kommunistid said ka Nõukogude Liidust raha ja ja ikka Soome ja iseseisvaks, aga tähendab et me oleme siin natukene niukse oma niukse, hea olemise või poliitilise korrektsuse ohvrid, vähemalt võib-olla meedias, mitte aga õnneks akadeemilises maailmas. Et, et ei ole nagu viisakas, ei ole nagu hea toon nagu nimetada riisi kõige rohkem või vähem sõbralikuks, et nagu see oleks nagu sama asi, et kuidas me saame Rootsist, Rootsist või vähemalt raha või Saksamaalt ja Venemaalt, et me ei saa nagu enam enam jagada riike liitlasteks ja mitteliitlasteks, et, et kui Venemaa kohta on nagu hea toon öelda, et ta on nagu kohe-kohe demokraatlik ja ta on nagu meie sõber ja me parandame suhteid, et siis, et siis on nagu ka kerge öelda, et ah, et, aga mis, mis siis, et Venemaalt, et ise saatega Rootsist, noh, tegelikult ei tohiks unustada, et tegu on väga erinevate asjadega. Mis ma tahtsin rõhutada, ma ütlesin alguses, et mulle polnud üllatusi selle asjade käigu poliitilises aspektis see, et kapo valitsuse julgeolekukomisjoni komisjon, mille olemasolust väga paljud eestlased kindlasti teadlikult ei olnud korraldusel selle peadirektori käskkirja 90 kaheksat ei avaldas, see oli minu jaoks väga suur üllatus, ma ei uskunud seda enne, kui ma seda ettekannet reaalselt nägid. Ja see on üks asi, mille küsimuses võiks ka tegelikult natukene diskuteerida, aga ma kardan, et seesama diskussioon läheb samasse ritta, millele juba viidati, et kas sa oled Savisaare poolt või vastu. Sest et minu meelest see pretsedent, mis nüüd loodi valitsuse julgeolekukomisjoni otsusega. Ma ei tea, kuidas seda pretsedenti hinnata. Kas see on hea pretsedent, mis on halb pretsedent, kas see on Eesti jaoks vajalik pretsedent või mitte? Lühiajaliselt Kiievist vaadates mulle tundub, et see on hea, et ühiskonnale rohkem informatsiooni selle kohta, mida Keskerakond või õigemini siis Edgar Savisaar tegi. Nüüd üritan ette kujutada, milline võiks vaade olla näiteks 15 aasta pärast, kui on vaheldunud mitmeid valitsusi ja võib-olla Eesti ühiskonna teistmoodi välja. Võib-olla seda pretsedenti veel kasutatud? Ma ei tea, kas see on olnud hea pretsedent, kapo avaldab sellist materjali põhimõtteliselt poliitikute loal või korraldusel. Ma ei oska öelda, selles osas, mina jään praegu vastuse võlgu, ma ei kujuta ette, mismoodi me 15 aasta pärast seda pretsedenti hindame. Mul on teatud kahtlusi, aga, aga ma saan aru, et Eesti ühiskonnas täna seda diskussiooni ongi väga-väga keeruline läbi viia, sest ma kujutan ette, et juba praegu kuskil mõni tubli internetikommentaator kirjutab, et Samost on Keskerakonna mingisugune poolehoidja või midagi muud sellist. Küsimus ei ole, kes, kelle poolehoidja on. Küsimus on selles, mismoodi meie vastuluure meie poliitikud, valitsus, mismoodi nad tegutsevad ja millistest mitte ainult juriidilistest võid ka moraalsetest põhimõtetest, nad lähtuvad. Minu arust siin on näiteks Raivo vetiku kommentaarist tuli minu meelest selline imelik sümmeetriat, ühel pool on Savisaar ja see tema temp ja teisel pool on kapuja valitseja kapo kuidagi müstiliselt justkui nagu. Nii ei ole, nii, ei ole, eks me teame, et see nii ei ole, aga tahes-tahtmata üks erakond ja mitmed. Vihkan ennast selle sõna pärast, aga mitmed sotsiaalteadlased viivad seda sellele teemale, et ma olen ka lugenud mitmete politoloogide kommentaare, millest mul on väga raske aru saada sest seal on just nimelt selline kistud kunstlik poliitkorrektsus, püüd asju tasakaalustada, mis ei ole tasakaalustaks Navaad, kaua me tasakaalustame pätlust? See see ei ole nagu võimalik. Jah, ja ütleme, et kui me tahame küsimuse esitada kapo tegevuse kohta, kui me leiame, et seal on mingi probleem, siis neid küsimusi võib esitada vabariik, palun väga, see on täiesti võimalik ja, ja aga tähendab, need on teised küsimused ei saa, ei saa naguniimoodi samasse lausesse panna ja üksteisega võrdsustada, et see ei vähenda sugugi selle kaalumine ladina keeles esitama? Jah, just nimelt need võib esitada, aga neid ei pea esitama samas kontekstis tingimata. Ta oli nagu kuidagi tasa tasakaaluna Savisaarele või, või kuidagi nii, et nende vahel poolt pooli valima. Sarnane teema, mis on tegelikult jällegi osaliselt nagu meedia teema, et me oleme üsna vähe teised ajakirjanikud küsinud seda, kuidas Postimees jõudis nende materjali avaldamiseni ja ma ei küsi seda ka siin eetris, kuna ma tean, Kalle ei saa sellest nagu. Meiega võrdselt nagu rääkida, aga, aga ma arvan, et ka see on oluline, on oluline see, et ajakirjandus käsitleb selliseid teemasid ja, ja teeb seda tõepoolest kogu selle vastutustundega, mida ma Postimehe poolt tunnen ja näen nagu panustatuna sellesse asja, aga samas ka kogu sellise püüdlikkuse ja, ja korrektsusena oma lugejate, kuulajate ja vaatajate suhtes, et et lugeja, kuulaja, vaataja oleks võimalikult täielikult informeeritud, ehk ma tahan öelda seda, et et see on üks, teine nagu kaitsepolitsei ja Eesti julgeolekuga ja meediaga seotud asi, et kui me ikkagi loeme ajalehest Kaitsepolitsei poolt tehtud lindistusi või loeme kaitsepolitsei poolt tehtud ettekannete kohta, siis lugejad on ikkagi teatud piirini. Ja see piir ei ole kindlalt määratletav, õigus teada, kuidas on ajakirjandus need materjalid saanud, see teeb ka ajakirjandus enda töö palju paremini. No mõtle ise, kuidas ajakirjandus need materjalid saab ja, ja kõige kõige naljakam on see või kõige veidram selle asja juures on see, mida keegi ei usu. Ega ajakirjandus vahest ei tea isegi, kuidas ta need materjalid saab. Ehk siis seda, et sa ei tea, kes on see algne inimene, kes soovib nende materjalide sattumist. No sa tead vahetult seda, kelle käest sa said. Seda olulisem on lugejale nagu selgelt selgitada, kuidas need materjalid, kui ajakirjanik ei tea, kuidas ta mingeid materjalid saanud, siis ma arvan, et seda peaks ka lugeja teadma. See on sellesama ajakirjandusväljaande sedasama ajakirjaniku ja selles loos käsitletavate inimeste seisukohast nagu oluline. Aga ütleb jälle väga, sel juhul ma võin natukene tõesti selgitada, kui, kui selline huvi oleks kellelegi olemas. Ma võin ütelda eetris avalikult, et me ei saanud neid materjale ei üheltki KAPO esindajalt ei üheltki peaministri kantselei või peaministriga peaministri kantselei esindajalt ei üheltki siseministriga, siseministri siseministeeriumi töötajalt ega ka üheltki presidendi esindajatega presidendi kantselei töötajad. Aga. Ma ei või teile vanduda, käsi piibli peal või käsi Postimehe peal, et need ei ole sealt kuskilt alguse saanud. Tänapäeval kasvatatakse ajakirjanduse info edastamiseks täpselt samuti tankiste, nagu kasutatakse äris ettevõtete likvideerimiseks tankiste. Et keegi räägib kellelegi teadmisega, et see keegi räägib edasi ja nii edasi ja nii edasi. Et kui sa nüüd mõtled reaalselt, kui me räägime KAPO ettekandest kolmele riigi juhtivale inimesele, siis see saigi sealsamas ringis olla. Kuskilt sealt ringist pidid alguse saama. Kui räägitakse, et vaadake, et Ain Seppik lepid lekitas või kes iganes Ain Seppiku esitatud seda ettekannet kapo poolt ja tema ei saanud seda kuskilt KAPO käest teada. Ja, ja selline selline konstruktsioon, et, et Ain Seppik nägi unes seda ettekannet, ei saa võimalik olla. Et, et mõtelge nende seoste peale. Ja kui ajakirjanik peab nüüd õhtul ütlema midagi oma allika kohta, mida ta ütleb ta ise võib-olla täpselt samasuguses teadmatuses või või peaks siis läbi viima mingi põhjalikuma uurimise selle kohta, et kuidas see ettekanne jõudis selle inimese kätte sealt selle inimese kätte ja sealt selle inimese kätte peakski viima. Seda küll, aga seda ei saa teha sellises tempos sellise kiirusega, nagu võib-olla mõne materjali avaldamine nõuab. Ja sina oled ikkagi see diskussioon, kuidagi see kese läheb, läheb minu meelest valesse kohta, et kui, kui arutame nagu eelkõige seda, et kuidas ajakirjandus need materjalid sai või mis kaalutlustel ta need avaldas või kuidas kapo tegutses. Et noh, asja ennast ei ole ju keegi suutnud eitada ega ümber lükata ja noh, minu meelest huvitavamaks see, kui valimised on tulemas ja ja Edgar Savisaar teeb ise nägu, et kõik on korras ja, ja, ja ja kõik on okei. Et siis peaks tegelikult näitama küsimusi, mis liituvad selle asjaga selle, selle rahaga, mida ta on lubanud selle eest mida ta on võib-olla juba teinud selle eest tähendab nagu sellega seonduvaid küsimusi, me ju teame, et tasuta tasuta lõunaid ei ole, et, et kuidagi praegu me räägime, räägime liiga palju, nagu sellest info väljatulemise fakti ümber käivast, aga mitte selle fakti enda ümber täitsa nõus. Meie võib-olla räägime liiga palju, aga tervikuna ei ole sellest asjast. Üldse räägite, täitsa nõus, kui nüüd vaadata seda kapo raportit seas, sealt on palju asju lihtsalt ilmselt oma allikate varjamiseks või, või oma edaspidise info kogumise huvides paratamatult välja jäetud ja kapo peab selles asjas olema tõesti kinniseotud kätega paratamatult, et ükski salaorganisatsioone või salaluurega tegelev organisatsiooni saama allikaid hakata avalikustama kõikidele, kes seda soovivad ja sellepärast on ka kapo raport osaline ülevaade sellest ettekandest, mis tegelikult tehti. Ja sealt on välja jäänud ka minu teada see versioon, mis kapo oli selle kohta, et mida Savisaar siis lubas Venemaale nende juudaseeklit eest. Ma ei mäletagi, palju see summa oli teha, kolmandik sulas oli igatahes et, et see osa on sealt väljas ja ega me seda ka väga täpselt seetõttu ei tea. Ja, ja eks ole muidki asju välja jäänud. Et tegelikult ühiskonnale ongi oluline see, mille eest talle see raha anti, mida ta lubas teha Vene Venemaa hüvanguks selle raha, see on põhiline, mitte see, et et mingi mingisugune nüanssikene seal, et kas suuline või kirjalik ja, ja kellele ja kuidas. Just nimelt ja see on jälle asi, mida valija peaks ka oskama küsima, küsida, et selle asemel, et nagu kaaluda, et kumb pool nüüd on millestki rohkem või vähem süüdi, vaid vaid et nagu just see, et noh, siin on küsimus, siin ei ole enam küsimus sellest, et meil on mingit poliitiliselt kähmlus, et sellest, et kas me tahame astmelist tulumaksu või mitte, et seal on nagu see on hoopis teine tasand ja palju tõsisem asi ja, ja ja noh, et küsimus on nagu Eesti Eesti riigis ja Eesti riigi turvalisuses ja, ja, ja minu meelest ka valija peaks nagu oskama ja tahtma neid küsimusi esitada enne valimisi. Mul on nüüd hoopis teistsugune küsimus, et ma olen nõus kõige sellega, mis te ütlesite, ma olen nõus, et siin on hoopis teise tasandi küsimused, aga meil on tulemas valimisdebatid, meil on tulemas valimiskampaania. Edgar Savisaar on Eesti väga populaarse suure toetusega, on esimees. Oletame, et keegi korraldab laialdaselt jälgitava debatti näiteks Eesti, ma ei tea välispoliitika julgeolekupoliitika teemal ja erakonnad saadavad sinna debatti oma esindajad, noh tavapäraselt küll Keskerakond ei ole sellisesse debatti saatnud Edgar Savisaart, vaid on saatnud sinna Kadri Simsoni, kes paneb kasseti sisse, hakkab rääkima asju, mis on tema meelest väga targad, aga noh, see selleks. Aga oletame, et Keskerakond saadaks debatti Edgar Savisaare, et meil on selline debatt, kus on Andrus Ansip Reformierakonna esindajana, Edgar Savisaar, Keskerakonna esindajana, Mart Laar, IRL-i esindajana? Jaa. Sven Mikser, sotsiaaldemokraatide esindajana seda kannab üle näiteks Eesti rahvusringhääling. Mis asja on nendel teistel erakondade esinemistel ja sellel? Ma julgen väita väga keerulises olukorras oleval saatejuhil või debatti juhil Edgar Savisaarelt üldse küsida peale nende samade küsimuste, mida me sinus küsisime. Miks te küsisite Venemaalt raha, mida te sellest vastu lubasite, mis saab kogu sellest debatist, kas Edgar Savisaart ongi üldse põhjust sellesse debatti kutsuda ja mis saab siis, kui teda ei kutsuta sellisesse debatti? See on minu meelest päris keeruline. Aga tegelikult sellepärast ongi väga kahju, et ta ise ei loobunud selle asja peale. Veidi eetiline oleks, oleks ju olnud ise loobuda, kui see välja tuli, ütleme noh, Soomes astus peaminister tagasi ja noh, seal mitmeid eks ole, siukest segu tuli, keegi rahastaja olevat lauavirna õue peale toonud mingi ehitusfirma, kuigi kuigi seda ära ei tõestatud ja siis ta oli mingi fondi juhtkonnas, mis, mis talle, mis tegelikult lisaks noortele kortereid ehitama, aga mis talle samas ka valimisrahasid eraldatakse ja noh, tähendab et seal nagu piisas sellest istuva peaministri tagasiastumiseks ja ütleme noh, selleks, et inimene taanduks parteijuhi kohalt, no minu meelest nagu antud küsimuses on palju suurem asi tegelikult. Ja, ja noh, mul on enda väga kahju, sest see minu arust väga hea küsimus, mis äsja esitasid ja hea näide, et mul on väga kahju, kui kogu see asi nagu ainukesena valimisdebatti domineerima hakkaks. Et ma olen nagu avaldanud lootust ja loodan väga, et tegelikult ikkagi nagu sisuliste asjade üle, et mis Eestis tehakse, mis Eestist saab nagu ka räägitakse, et see on nagu selline olu. Huvitav dilemma iseenesest, et tegu on tõsise asjaga, millest tuleb ka rääkida, samas kuidagi ei tahaks, et see asi ainult hakkaks valimist. Domineeriv. Minul küll sellest kahju ei oleks, minu meelest on see oluline küsimus ta võib-olla, et ei ole oluline küsimus nagu edaspidises valitsuse tööst, kuna Savisaar ilmselgelt valitsusse ei hakka kuuluma. Aga Eesti riigi suhtes on see oluline küsimus, kui üks üks suuremaid erakondi ja, ja, ja suurim opositsioonipartei Küsib oma rahastamiseks või omale raha Venemaalt, et see, see ei saa kuidagi, ma saan sinu mõttest aru, et, et peaks veel midagi rääkima, eksju, enne parlamendivalimisi aga aga, aga samas ei saa, sega rääkimata, jätad, teisalt ma ei usu neid inimesi, kes räägivad, et oh, mis nüüd muutus ja ei muutunud midagi. Võib-olla, et enne parlamendivalimisi ei muutugi midagi, aga ma arvan, et pärast pärast valimisi hakkavad muutused siiski toimuma. Esiteks on lõppude lõpuks ka keskerakonnas siiski arvestatav hulk inimesi, kellel on nagu mõistus peas ja süda rinnus. Et, et ma täiesti usun seda, neid on ilmunud ka praegu välja noh, Kalle laaneti näol või, või, või, või mõne teise kriitilise inimese näol, aga, aga pärast valimisi need kindlasti on rohkem, sellepärast et Keskerakond on õnnetus olukorras selles mõttes, et kui Edgar Savisaar ei kandideeriks praegust Keskerakonna esimehena siis nii kummaline kui ei ole, nad kaotaksid väga palju hääli. Ma arvan, et eelkõige venelaste seas loodetavasti, et selles mõttes nad nad häviksid valimistel, kui, kui keskel või Edgar Savisaar tagasi astuks. Ilmselt see erakonnasisene asjade klaarimine ja klaarumine lükatakse valimistehakse saega just sel põhjusel, et häälte häälte osas on, on üsna üsna nukker, muidu see seis Kindlasti on, siin tekibki tegelikult küsimus nagu nihukeste valijate inimeste poliitilisest kirjaoskusest, et ma arvan ka, et kui Edgar Savisaar ütleks, et noh, et sorry, ettegi tegime hirmsa tempoga ja isegi kui ta isegi jääks sinna paluks nagu selgelt vabandust, et siis kindlasti paljude tema valijate meelest oleks teatud selline nõrkuse avaldus. Aga siis muidugi tekib küsimus, et mis, mis siis nagu valijatel on oluline ja, ja mis mitte ja ütleme, et kui on piisavalt palju valijaid Eestis, kellele selline asi ei ole oluline, siis noh, siis ma ei tea, siis tuleks ka nendega selle asja üle tõsist debatti käia. No mina oletan, selliseid valijaid on enam-vähem üks viiendik, seda näitavad kõik küsitlused ja ausalt öeldes me võime siin küll nalja visata ja suhtuda irooniliselt nendesse Keskerakonna viimase paari nädala massi pressiteadetes, a'la Läänemaa piirkond toetab, Harjumaa piirkond toetab Tallinna piirkond. Ma arvan, et toetabki just ma tahangi öelda ja ma arvan, toetabki ja, ja siin ei ole mõtet nagu kahelda, et need inimesed toetavadki, et see nagu siin on väga tabavalt märgitud ei ole mitte mingisugune noh, nii-öelda eetika küsimus nende inimeste jaoks, nende inimeste jaoks, usu küsimus sõnadega kitsamas võiks öelda isegi pimedamasse tähenduses ja, ja selles mõttes, kui sina kalle räägid, sina, sina usud, et pärast valimisi juhtub midagi. Ja et sa ei taha olla nende inimeste seas, kes väga küüniliselt arvavad, et kõik läheb samamoodi edasi. Sorry, mina olengi see künniinimene, kes arvab, et ei muutu ja lähebki samamoodi edasi. Ja sest et pärast neid valimisi on jälle mingid valimised tulemas ja erakond vajab toetust, erakond vajab toetajaid ja need inimesed toetavadki, mitte niivõrd erakonda või mingit ideed või mingit maailmavaadet, aga nad toetavad seda sümbolit, mida nende jaoks kehastab Edgar Savisaar ja juba sellepärast ei muutu seal. Tõesti, ma arvan, mitte midagi. Muutus on teistsugune, esiteks Keskerakonna enda sees siiski nagu ma ütlesin, on inimesi, kes oled sa ikka kindel, hakkavad seda asja klaarima. See ei taha, see ei tähenda, et neil oleks piisavalt jõudu Edgar Savisaar erakonna esimehe kohalt maha võtta, ma arvan, et Edgar Savisaar valitseb seda erakonda ja, ja kontrollib teda lõpuni. Küsimus on, milline see lõpp on? Ma arvan siiski, et Keskerakond on teel nišiparteiks ja see ja see nissan paratamatult venelased. Et ja, ja kui vaadata nagu erakonna perspektiivist, olla aastate kaupa opositsioonis. Noh, ma, ma ei näe küll, nagu vähemalt neljal aastal jooksul mingisugust võimalust valitsusse pääseda, rääkimata või mis seal hiljem juhtub, et, et väga keeruline ütelda, aga ma arvan, et et reformierakonnal, Isamaa ja Res Publica Liidul on küll väga keeruline neid Edgar Savisaart või tema liitlasi, lähemaid liitlasi kaasata valitsusse pärast neid välja avaldusi, mis nad on teinud. Et mitmeks aastaks on Keskerakond opositsiooni määratud, see mõjutab kahtlemata tema nagu liikmete suhtumist enesehinnangut ja ma arvan, et, et see raha väljatulek ja see võimalus, et on võimalik avalikustada veel sellest skandaalist igasuguseid dokumente, mis on olemas. Alati on võimalus julgeolekukomisjonil kokku tulla ja ütelda, et nüüd mängime selle lindistuse ette või selle lindistused, et eetiliks, et selle kohta on materjali küll ja küll olemas ja igaüks peab arvestama Keskerakonnast ka veel sellega, et kuna tema Erakonna esimees on oma Venemaa suhete ja oma salajase raha küsimise tõttu kapo jälgimise all, et ta jääb sinna edaspidiseks ka, et ei maksa olla naiivsed, et nüüd, kui Jakunin ja Edgar Savisa järgmine kord kohtuvad, et siis keegi neid pealt ei kuula. Samamoodi peavad sellega arvestama paljud inimesed Eestis, kes oleks keskerakonnale võib-olla muidu tahtnud salaja raha anda. Et see on võib-olla. Asi, millega ma võin sinuga nõus, et Keskerakonna senine rahastamismudel ei pruugi enam Tööd see kõik marginaliseerib keskkonda keskerakonda ja surub teda ühte Nissi, iseasi, mis sellest välja lõpuks tuleb, et, et see võib ka väga halvasti lõppeda mingisuguse sellise kiusliku vastuhaku liikumise või vast vastu aku parteide tekkimisega, et seda on keeruline prognoosida, kuhu see asi kõik sujub, aga ütelda, et mitte midagi ei muutu. Minu meelest on see küll. See on küll nagu, nagu liialt küüniline see asi nüüd muudab küll natukene Eesti poliitikat. Võib-olla me näeme, võib-olla me näeme valimistel sedagi, et kui Keskerakond ja lõppude lõpuks reklaamib ennast vasakpoolsema variandina vasakpoolsema võimalusena inimlikku sotsiaalpoliitikat ja kõike muud et võib-olla valimistel näeme seda, et kui palju on neil neid hääletajaid, kes tegelikult selliste argumentide pärast nende poolt hääletavad, sest neil on ju võimalus minna üle sotsiaaldemokraatide hääletaja. Ühe väga vastiku küsimuse veel, et teil kõige kalle sinu käest, et kas sa tõesti arvad, et Ain Seppik, kes käib nüüd ringi ja üritab ennast kuidagi kaudsel moel esitada kui erakonnasisest dissidente, et Ain Seppik aasta tagasi kaks aastat tagasi kolm aastat tagasi neli, viis, kuus seitse kaheksa aastat tagasi tõesti ei teadnud, kuidas keskerakonda rahastati. Kas arvad, et need olid need esimesed korrad, kui erakonna mõni kõrge liige tegi seda, mida nüüd süüdistatakse Savisaart nagu tegemas ja Ain Seppik ei olnud sellest teadlik? Ma arvan, et kõik need inimesed, kes on Keskerakonna juhatuses peavad olema küll sõna otses mõttes pimedusega löödud, kui nad ei ole vähemalt aimanud, mismoodi asjad on käinud ja seega ma arvan, nad kannavad kõik võrdselt vastutust, tegelikult. Ma üldse ei välista, et peale Edgar Savisaare peaks selle teo eest ka mõni teine keskerakondlane vastutust kandma. Aga mis nüüd puutub sellesse, et kes on kui kaua olnud ja mida talunud ja nii edasi inimestel on erinevad mõõdud. Ka praegune sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser, kuulus keskerakonda oli Edgar Savisaare lähedane ustav kaasvõitleja, ometi ta nüüd seda seisukohta ei jaga. Ja ma arvan, et ta on siiras olnud nii siis kui praegu. Et samamoodi võib-olla ka Ain Seppiku või, või kellegi kolmanda või neljandaga, et inimestel saab ühel hetkel mõõt täis või nad saavad teada midagi sellist, mis nagu ületab nende Nende selle piiri. Et selles suhtes ma nagu ei tahaks kõiki ühe vitsaga lüüa ja, ja ühe mütsiga lüüa ja ka nende inimeste suhtes, kes Edgar Savisaarde usuvad ütleme, laulva revolutsiooni pärast või rahvarinde pärast. Et ka nendest on mul tegelikult kahju, et nad usuvad hea pärast ja siiruse pärast ja ja et nad ei suuda teist uskuda, seda, seda võib isegi mõista, sellepärast et me tegelikult vajame kangelasi. Mul on jube kahju, et kõik eesti kangelased osutuvad lõpuks mingisugusteks närukaelseteks Pole sugugi mitte kõik Eesti kangelased ei ole lõpuks osutunud üldse mitte. Maru kurb, et, et päts paneb lõpuks toime riigipöörde, kirjutab alla kõikidele dokumentidele, mida venelased käsivad. Sellest on jube kahju, et Laidoner, kes võitis sõja, teeb sedasama ja ma ei saa siiamaani aru, miks peab mees, kes juhib rahvarinnet ja, ja aitab väga suuresti kaasa Eesti vabanemisele okupatsiooni alt. Miks ta peab lõpuks oma aated ja ideed reetma mingisuguse napaka võimu nimel minema nendesamade KGB laste venelaste käest raha küsima? Seda, seda on väga raske taluda ja minu meelest see seda, seda peaks nagu psühholoogid uurima, kuidas see rahva enesetundele võib mõjuda. Et, et meil sellised kangelased on olemas. Räägime nüüd teistest erakondadest ka, et aasta on olnud väga tormiline panis mitme erakonna jaoks ja nüüd on meil märtsi, kus tulemas valimised. On tehtud prognoose, et me jääme, näeme järgmises Eesti riigikogus ainult nelja erakonda praeguse kuue asemel ja ausalt öeldes mulle tundub, et need prognoosid ei ole sugugi mitte nii. Kuidas öelda ebarealistlikud. Rahvaliit ja sotsid alustasid aastat sellega, et nad üritasid ühineda. Mis ei õnnestunud. Rahvaliit on vahetanud aasta jooksul neli esimest, kellest mõned on pakkunud eesti rahvale uskumatul hulgal naljakaid hetki kui küüniliselt väljenduda. Sotsid on vahetanud aasta jooksul esimeest. Sotside eelmine esimees süüdistas Eesti peaministrit, justiitsministrit ja välisministrit riigireetmises, kirjutades selle kohta KaPole kuriteoteate. Ausalt öeldes isegi isegi sotside positsioon, kui ma praegu vaatan seda, et mitu kohta võiksid järgmises riigikogus saada ei tundunud väga kadestamisväärne, et ma ei ole küll nende hulgast, kes ütlevad, et sotsid ei saa riigikogusse, nad saavad sinna kindlasti, aga kas nad saavad seal riigikogus kaheksa kohta või 14 kohta, et sellel on päris suur vahe ja ma kardan, et 14 kohta nad seal ei saa? Noh, kas see nii tähtis on, palju nad saavad, no see on neile endile tähtis, tähtis nendele endile. Ma tahtsin teda valijatele ja see on tähtis. Eesti üldise tuleviku arengu seisukohalt on tähtis Eesti nagunii-öelda demokraatia seisukohalt. Et kui palju meil on erinevaid arvamusi parlamendis ja kui tugevad ja kui palju tasakaalustatud üksteise suhtes. Need arvamused. Ma arvan, et mõni aeg tagasi oli küll vist suvel või kevadel, ma isegi ennustasin, et võib juhtuda küll, vähetõenäosus on aga siiski see, et sotsid jäävad üldse välja ja ma arvan, et Jüri Pihli juhtimisel see nii oleks ehk läinudki. Aga, aga nüüd ehk mitte, aga, aga põhimõtteliselt minu seisukoht on, et mida vähem, seda parem. Et kolmest-neljast erakonnast Eesti Parlamendi täiesti piisab, et valitsusvõim muutub nelja erakonna puhul märksa stabiilsemaks kui praegune. Me oleme kaua unistanud sellest ja rääkinud, et meil oleks sellised valitsused, mis püsiksid neli aastat järjest kogu parlamenditsükli. Ma ei näe selles mingit õnnetust, ma ei näe mitte mingit õnnetust selles, et, et rahvaliit sealt välja jääb või et rohelised välja jääks. Ainult ainult vähem neid, kes oma hääli hakkavad müüma. Selleks, et mingit kliimaagentuuri asutada ja endale raha taskusse kühveldada, ütlen ma küüniliselt ja ja vähimatki kohtuasju kartmata. Et selles mõttes ma arvan, et, et Eesti poliitika läheb stabiilsemaks ja paremaks, kui erakondi on parlamendis vähem, sest ega see arv ei anna meile mitte midagi. Arv ei anna meile rohkem demokraatiat. Eesti see poliitikamaastik meenutab natukene Eesti ärimaastikku, kus sebijaid on palju, aga konkurentsi vähe. Samamoodi on poliitikas meil igasuguseid kristlikke demokraate, Iseseisvusparteisid ei kujuta ettegi, kui võtta siseministeeriumist nimekiri, kes meil kõik parteidel on registreeritud üle 10 napilt ja, ja kas see on meie nagu demokraatiale mingisugune väga oluline väärtus või asi, et kuskil toimetab mingi x parteid, kellest me õieti midagi ei teagi. Et sama parem oleks, kui nad ei toimetaks parlamendis. Nagu, nagu mõned seni kurjategijate poolt juhitud parteid on toimetanud. Pean silmas eelkõige Villu Reiljanit ja rahvaliitu. Et mõni mõis, kui sellised inimesed parlamendist eemale jäävad, et parem on. Mina arvan ka, et nende väiksemate kadumine iseenesest ei ole ilmselt traagika, Eestis on palju kurdetud selle vana noh, ütleme selle niisuguse klassikalise parem-vasak jaoks tase või tasakaalu puudumise üle ja see puudub tegelikult ikka veel ennast puudub väga palju tegelikult sellepärast et, et noh, et selle nagu vasakpoolele pretendeerib Keskerakond, mis ei ole, ta ei ole nagu tavapärane normaalne partei, seal on see, seal on see nagu raha rahusel rahvusele, rõhumine ja populism olnud olnud ka varem nii suures rollis ja noh, need on selline konkreetne plekk ja tänu sellele võiks ju oodata. Sotsiaaldemokraadid on olnud mõnda aega juba oodanud ja imestunud, seda ei ole tulnud nagu sotsiaaldemokraatide Niukest tunduvat kasvu ja praegu juhtub teatud asju, ütleme Sven Mikseri valimine erakonna esimeheks, nende lahkulöömine Keskerakonnast linnavalitsustes ja võiks ju, et ma ei tea, mis sealt puudu on, kui seal ei tule nähtavat kasvat iseenesest on ju nagu võimalus olemas, et et tekitada mingisugune selline k nagu euroopalike usutav, normaalne vasak, parem tasakaal, millel keskerakonnal ei oleks väga suurt osa. Selle jutuga ma olen 100 protsenti nõus, et et häda ei ole mitte erakondade rohkuses vähesuses, vaid selles, et meil ei ole vasakpoolset erakonda, mis suudaks konkureerida Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica liidu ühisvalitsusega või, või emma-kummaga nendest parteidest, et, et et see on mu meelest nagu probleem, millest võiks rääkida. Et aga seda ei aita kuidagi täita seitse pisi erakonda Parlamendi sees või väljas, et see ei ole see asi. Ja täpselt samuti on pärast seda kapo aruannet arusaadav, miks Keskerakond sellesse rolli sobib? Ta küll lubab eesti valijale midagi, olgu selleks astmeline tulumaks või mis iganes, aga tegelikult ta täidab Venemaa huve, sest saab Venemaalt raha ja peab midagi sellest lubama. Ta ei saa ju teha seda, mis nagu Eestile oleks kasulik. Et ma räägin küll väga lihtsas keeles, aga ma arvan, et, et valijatele tuleb rääkida nendest asjadest lihtsas keeles. Et see ongi Keskerakond esindaja siinsete valijate huve reaalselt tegelikult võib-olla et võib-olla et vene valijate seas, keda ma väga hästi ei tunne. On mingeid valijaid, kellel on sellised huvid, et, et need kattuvad Venemaa huvidega, kust Keskerakond raha küsib, aga, aga Eesti vasakpoolse vaatalaadiga inimestele vaevalt et selliseid huvisid on, mis hirmsasti Venemaa huvidega kokku hakkavad langema, sellepärast sellepärast kindlasti Keskerakonnast ei saa mingit vasakpoolset parteid, mis esineks esindaks sellisel viisil neid vasakpoolseid huvisid, nagu ma kultuursesse viisakas riigis mõistlikuks peaksin. Just nimelt sellepärast noh, see on üks, üks väga tõsine põhjus, miks ei ole tekkinud sellist Ja, ja ma ei tea, see võib üsna halvasti ka meie nagu sellisele kaugemas tulevikus arengule mõjuda, kui Reformierakond, peremehed sa püksi parlamendis ja, ja teeb, mis tahab ja teisel poolel istub noh, sisuliselt kapo jälgimise all olevat. Isikutest koosnevad koosnev seltskond, kes ennast siseopositsiooniks nimetav. No see, mida vähem, seda parem. Ma saan aru, et see oli selline hüperbool, eks ju, kujund, et sa mingil hetkel tuleb piir ette, ma arvan, et Kallas kolm võiks ikka olla, et et see kolm minu meelest ka kolm olla näiteks või, või neli, aga see kolm või neli töötab sellisel juhul, kui seal erakondade sees on ka erinevad mõtted ja erinevad ideed, et mida ma praegu näen, et kui ma vaatan enamust Eesti erakondi ja vahet ei ole, kas nad opositsioonil või võimul, et ma näen seda erakondade sees on eriti parlamendi fraktsioonides, on ikkagi selline seltskond, kes selgelt käib tööl nagu noh, kuidas öelda. Rahulolevana, Erakonna peajoont toetamas, et ma ei taha seal üldistus, eks ju, kindlasti iga erakonna sees leiame paari inimest, kes tõesti valutavad südant. Eesti pärast ja oma erakonna pärast ja tahavad diskussiooni ja seda diskussiooni arendavate, aga, aga ikkagi Helen, kui niimoodi edasi arendada seda sinu hüperbool, et mida vähem seda parem, siis ma ütleksin, et et et tundub, et see peajooned toetamine on saanud paljudele inimestele, kes on erakonnas ja erakonna parlamendifraktsioonis on saanudki ainsaks ja, ja noh mis seal salata, kaunikesti kasulikuks elukutseks. Kuidas me, kuidas me nagu sellest lahti saaksime, et see on, see on keeruline ja, ja ma, ma ausalt öeldes ei oska isegi nõu anda, et ma olen ise mõelnud, et et kui mul on nüüd siin valimiste eelsetel kuudel ilmselt teatav võimalus poliitikuid valimisdebattides modelleerida, siis ma vist küsin kõikide poliitikute käest, kui see vähegi sinna formaati sobib. Nimetage paar oma erakonna programmis olevat seisukohta, millega te nõus ei ole. Et ma tahaks näha, et kas neil on midagi öelda selle kohta, sellepärast et tundub, et erakonnad seesmiselt ei diskuteeri oma programmide üle. Nüüd Reformierakond on täis jupikaupa, käinud välja oma erinevate eluvaldkondade valimisprogrammid alates seal, ma ei tea, majanduspoliitikast ja lõpetades turvalisuse julgeolekumillegi muu sellisega. Ma küll ei mäleta, et ma oleks kuulnud, et mõnes erakonnas vabandust, Reformierakonna jaoks on mõni inimene, kes oleks tõusnud püsti olnud jah, et minu erakond avaldas täna nüüd selle julgeolekupoliitika programmi, ma ei ole nõus selle osaga sellest programmist sellist asja üldse juhtunud ja see on minu meelest väga halb. Ma ei tea, kui palju see, kui palju see võimalik on või kui tugev see erakonna distsipliin Neid aga ma ei oska öelda, kui, kui see, kui see ei ole võimalik, siis ongi nendel erakondadel minu meelest väga halb väljavaade tähendab seda, et nad on olemuselt juba surnud. Ja ei, seda oleks kindlasti vaja ja sellepärast on ka oluline, et valimistel saaks valida avatud nimekirjadega, sest siis otsustab rahvas selle üle, et missugune, missugused vaata, ütleme, erakonna sees edasi arenevad. Et, et noh, eks rohkem hääli võivad võivad olla, ütleme erakonna juhtkonnaga teatud asjadest, Rimmel. Ma olen põhimõtteliselt sinuga nõus, et sellist diskussiooni ei ole erakondade sees ja seda oleks vaja või ütleme, et seda on vähe. Isand Tšižikov omal ajal arendas seda rahva raha, see oli väga ebatõsine kahjuks jah, aga, aga kust see diskussioon käib, on erakonna juhtkondade või, või ütleme siis juhtisikute vahel, aga seal käib ta natuke teistmoodi, seal käib põhimõtteliselt sel viisil, et et kas see asi müüb rohkem või see asi müüb paremini. Kas seda asja annab reklaamida nii, et me saaksime hääli juurde või mitte, et seal ei käi nagu diskussioon selle üle, et mis Eestile nagu kasulikum oleks või, või mis rahvale tervikuna kasulikum oleks, aga ma tulen siit veel seal vasakpoolsuse juurde tagasi, minu meelest? Eesti vajaks pööret, ma ei taha nüüd ütelda, aga tugevat nihet vasak vasakule. Et see madalate maksude poliitika, mida on aetud ja, ja mida, mida reklaamitakse siin euroga seoses, eriti et see oli mingil perioodil tore ja, ja, ja paljudele inimestele kindlasti, kes on väga jõukad on, on ta jätkuvalt tore. Aga Ma arvan, et tervikuna ta Eestil ei ole. Hea, et kui me tahame ellu jääda, palju lapsi saada ja edasi püsida ja tahame, et talendid koju tuleksid siis me peame oma riiki panustama ja riigil peab olema raha ja ma ei näe, kust see riik seda raha mujalt võtaks kui maksudest. See, see ei tähenda, et peaks nüüd tööjõumakse, hakkame tõstma, mida ei taheta tõsta, mis on niigi kõrged. Aga me võiksime rohkem maksustada rikkust ja vara. Et Eesti varamaksud on, on väga väikesed, et seda vara ei saa sellepärast maksustada, et et ta praegu on kõigil ühtviisi Tarvel ja, ja paljud inimesed, kellel para on palju nagu pensionäril, kellel on maja päritud nõukogude ajast ei ole jooksvalt sissetulekut, mille eest neid makse maksta. Aga me peaksime osa varast, mis on inimesele hädatarvilik, ehk siis üks elamumaa, üks elamispind tegema maksuvabaks ja kõike ülejäänud, mis ei ole päris hädatarvilik korralikult maksustama, et inimesed vaataksid, mida nad endale muretsevad ja mida ei muretse ja mis on neile jõukohane ja mis mitte ja et ka riigikassasse oma panus sellega, et anda seda poliitikat, et meil oleks tugev riik, ma tahaks vasakpoolset palju rohkem kuulda ja, ja noh, selge see, et seda ei saa kuulda Keskerakonna käest, kes hoopis üht teist riiki teenib. Olukorrast riigis. Kale ilmselt otseselt hakkan talle vastu vaidlema, aga ma tean, et meil lihtsalt ei ole selleks aega. Provotseerisin küll, Sa provotseerisid väga jõuliselt, aga provokatsioon jääb vastuseta, ma hoopis räägin sellest, mille üle mul see aasta on hea meel olnud ja eelkõige mul olnud hea meel. Nii naljakas kui see ei ole ühe ühe teatri üle, mille etendusi ei ole kunagi külastanud. Piinlik, aga teater NO99 on sel aastal vähemalt kaks korda rõõmsaks teinud, et esimest korda oli see selline pikk periood, kus ma kus ma vaatasin kõigepealt Youtube'ist nende poolt tehtud suurepäraselt suurepäraseid valimiskooli klippe ja siis ise välimas välismaal viibides jälgisin tuttavate reaktsioonide kaudu ühtse Eesti suurkogu etendust Saku Suurhallis. Vabandust, oleks pidanud ütlema Rocca al Mare suurhallis. Nii on korrektne, ei pea ühtegi kaubamärki siin promoma. Ja viimati tegid nad mind rõõmsaks 31. detsembri õhtul, kui ma vaatasin ETV uus aasta või vana-aasta õhtuprogrammi ja siis seal oli üks selline lõik, mis vist oli. No 99 tervitus Eestile Tallinnale kui Eesti kultuuripealinnale midagi sellist, kus nad väga lühidalt siis nagu läksid Eesti kultuurist ja Eesti riigist ja Eesti ühiskonnast ja minu meelest paremini nagu väga palju enam öelda ei saanud. See oli väga hea ja see oli just see, millest ma nagu puudu tulnud, nagu erakondade puhul, et kui erakondadest sellist sõnumit ei tule, siis keegi peab ju asjadest avatud ja diskussioonile viival moel rääkima ja sedasama. No 99 seltskond on seda sel aastal minu meelest väga hästi teinud. Iseenesest on see ainult hea, et ka teised mitte ainult erakonnad, et poliitiline, sest debatti ei tohiks mingil juhul piirata ainult ainult erakondadesiseseks ja võib-olla selle eelneva jätkuks. Mul tuleb veel meelde, et ma ei tea, kui hästi meediagi on, on reageerinud või suhtunud sellesse, kui neid erimeelsusi on, ütleme, et minu arust meil on, on ma ei tea, ministrid omavahel ja valitsuse sees millestki avalikult või, või, või keegi erakonna sees, et siis on ta meedia reageerinud suhteliselt õela õelalt nagu parastanud, et vaat vaata, nad vaidlevad omavahel, et tegelikult seda, seda sihukest väljaütlemiste avalikku debatti võiks noh, nii erakondade sees kui sellest väljaspool kuidagi hakatud pidama normaalseks. Ja see ongi normaalne, et ma olen selles mõttes kahtlemata nõus, et aga ma veel kord ütlen, et, et erakonnad peavad sellega arvestama ja, ja mul on, mul on selline tunne, et erakonnad on praegu jäänud küll väga selgelt kaotajaks, nad pole osanud osanud midagi peale hakata ja ega näha neid võimalusi, mis selles samas kas või mitte poliitikute omavahelises poliitilises debatis on nagu neile avatud, et väga naljakas oli tegelikult juba üle-eelmine aasta vaadata seda mis iganes mingi mõtlemise päev oli mai lõpus. Issand, nimi oli veider projekt oli, kus kutsuti kõiki koos mõtlema, et kuidas erakonnad siis väga püüdlikult üritasid oma inimesi sokutada sinna mingitesse mõtlemisgruppidesse, kuidas mina minu eest ja sinna, et see oli, see oli naljakas ja ma arvan, et eks Ühtne Eesti sai sealt palju inspiratsiooni või kui saanud, eks ta sai kuskilt mujalt sarnastest asjadest, et et no 99 on sel aastal nagu Eesti riigi ja Eesti ühiskonna jaoks kahtlemata palju teinud ja see maksumaksja raha, mis on läinud selle teatri ülalpidamisel, et see on läinud küll oluliselt õigemasse kohta, kui see raha, mis on olnud mõeldud erakondade ülalpidamiseks, ehkki ma arvan, et erakondade ülalpidamiseks on riigieelarvest raha anda, aga aga vähemasti siis tead, kellele võiks anda rohkem. Samas, meil on kogu aeg sihuke paranoiline, võiks anda rohkem, on selline paranoiline hirm ette, et millist erakonda sa nüüd nagu, nagu toetada tahad või, või ütleme, lehtede puhul, et meil küll ajalehed esindavad mingeid erakondi ja kui me vaatame kommentaariumit, kõik inimesed, kogu aeg tahavad ükskõik mida öelda, et see on nagu alati vaadatakse kuidagi, et noh, et mis, mis erakonda sa nüüd sale nagu see oligi, promoda, promoda, katsuda. Ühtse Eesti etenduseks tipphetk, kui vist Indrek Tarandi Allar Jõks olid seal kuskil lava peal ja siis ma kujutan ette, kuidas kümned erakondlased funktsionärid vaikselt tonnid ja muud sellised tublid inimesed istusid kodus. Nad teevad uue, elagu ta nüüd astub erakonda ja nad ei astunud, sest see oli nüüd sul vale mõte, et ma saan siit kiskuda oma võib-olla natuke kunstlikku vastandust, aga tegelikult selle, et uut erakonda ei tule, jagasid vähemalt Reformierakond juba tükk aega varem ära, et nad küsisid umbes kuu aega enne etendust. Kes maksab selle Rocca al Mare saali ürituse eest ja, ja, ja mille, kelle raha eest seda tehti ja kui nad said vastuseks, et see on kultuuriministeerium ja ja no teeb selle oma rahade eest ja on isemajandav projekt, mis tuleb ots-otsaga kokku, siis nad said. Erakondade esindajad said aru siis, et mingid parteid ei tule sest parteises asutada riigi raha eest või teatriraha eest. Aga mind hämmastas, et ette, mis rohelist parteisid võimalik kasutada. Jah, ma nüüd me saime teada, et neid on võimalik üleval pidada. Aga, aga, aga mind hämmastab see tegelikult, et rahvas oli valmis taluma seda, et riigi raha eest asutatakse üks uus erakond või oodati seda, et, et teater asutab uue erakonda, Tsee nagu mind hämmastas ja, ja, ja pani mõtlema selle üle. Et et tõesti, milliseid rahasid oleks võimalik oma erakonna huvides valitsejatel kasutada, kui nad seda tahaksid, hästi oskaksid, aga ma vaataksin seda asja natukene ühe teise kohapealt. See, et arvatakse, et poliitikud seda kuidagi väga noh hinge võtsid või ohtlikuks pidasid, nad pidasid seda ohtlikuks või selliseks veidi ehmatavaks hirmutavaks, nii kaua kui nad arvasid, et sealt võib tulla tõesti mingi uus erakond või poliitiline liikumine, aga kohe, kui nad said aru, et see on selline poliitiline meelelahutus või, või teatrietendus, et siis see suhtumine muutus ka leebemaks ja rahuloleva hakkasin, minu meelest poliitikud saavad väga hästi aru, et poliitiline meelelahutus laseb rahval augu välja lase rahva silgub välja arvatud paar erakonna noorliiget, kes siis natukene tunnevad ennast häirituna ja, ja püüavad mingisuguseid massiaktsioone korraldada vastu sellele. Et selles mõttes ega selline poliitiline pila on rahvatervise ja ühiskonna tervise huvides kindlasti hea ja mingit sellist poliitilist telkida telgitagust mängu see küll ei puuduta ega ohusta, c see hirm ja, ja see, see mõte, et nüüd, et oi, et see nüüd paneb rahvapoliitikasse kuidagi teistmoodi suhtuma, et ma ei usu, et kui me rääkisime siin, et Savisaare valija valib ikka savisaart, siis ta valib neid ühtseid Eestis, et me võime seal Rocca al Mare hallis korraldada iga päev, aga, aga see ei muuda mitte midagi. Ei ole sellega päris nõus, et esiteks ma ei usu. Seda asja saaks kuidagi nimetada ühisnimetusega pila, pilada nagu kindlasti ei olnud, et kui seal oli ka mingeid elemente, mis sellele viitasid, siis need olidki lihtsalt elemendid, aga, aga, aga kas ma, sa tahad väita, et see ei muuda nagu Eesti poliitikas midagi, et et teatri teatri vahenditega räägitakse poliitilises debatis kaasa? Ma mäletan, et selle etenduse eel ja kui vahetult pärast seda järel räägiti, et need valimised, mis nüüd tulevad nüüd tänu sellele etendusele, et see valimiskampaania on hoopis teistsugune ja, ja see muudab ja mõjutab poliitikat kõvasti. Niisugune see väide oli mina praegu. Ja vaidlesin tol ajal sellele väitele vastu ja ütlen ka praegu vastu, et näete täpselt samasugust valimiskampaaniat nagu oli eelmine, võib-olla lubadused on teistsugused, enam ei saa Maide taevaid ja pudrumägesid kokku lubada, aga poliitikat tehakse ikka täpselt samuti, nagu ta nagu siiamaani tehti. Tähendab poliitikat ei muuda aga poliitilist debatti mingil määral küll ja minu meelest, kui neile millegi eest tänulik olla, siis just selle eest, et, et nad osutasid, et tõepoolest, et võib mingi mingi asjaga välja tulema, suure asjaga välja tulla ja sul ei ole tingimata mingit erakonna poliitilist agendat. Seal taga. Olev aasta kokku võtnud või? Minu meelest oli suhteliselt hea aasta väga hea aasta Eestile selles mõttes et meie europüüdlused läksid korda. Ma arvan, et need olid meie, et me võime niiviisi nimetada. Ehkki, ehkki võib-olla, et kõik erakonnad seda jaganud ja, ja, ja võib-olla isegi kritiseerisid, mis kindlasti oli selle aasta juures halvasti, oli see tööpuudus, oli nii kõrge, et minu meelest tööpuudus on üks, üks tähtsamaid majandusnäitajad, see näitab, kuidas ikkagi üks osa inimestest elab või, või kui, kui raske tal toime tulla on ja, ja järgmiselt aastalt algavalt aastalt näed juba läksingi sassi tahaks küll soovida just eelkõige tööpuuduse kiiret vähenemist. Sellest tulekski muuhulgas valimisdebattides rääkida. Ma ei hakka midagi soovima, et ma arvan, et läheb paremini, kui läks varem. Aga tänaseks lõpetame. Järgmisel nädalal oleme siin stuudios kallega Anvar Samost ja Kalle Muuli ja täname veel kord siis iimassot tänase saate tänase saates tänases saates panustamisest kõike head. Olukorrast riigis.