Aulikud kuulajad täna tuleb meil juttu Eestimaa rahva ühiste ühestun Tomast vormis talgutest. Viimasel ajal on koristustalguid serveeritud kui innovatsioonilise ettevõtmisega, mis kogu Euroopas või vähemalt osas Euroopa riikides olevat äratanud tähelepanu. Tegelikult talgud ei ole ju mingi uudisasi. Meie rahvakommete uurijad kinnitavad, et talgud ulatuvad õige kaugele minevikku. Muinasaega väljajaan püsinud kuigi mõne muu nime all. Nüüdisajani. Meiegraafia teaduse üks sõjajaid, Serbia anud lennus iseloomustas talguid kui kellegi kutsel tema heaks vabatahtlikult ning tasuta tehtavate ühistööd, mis lõpeb osavõtjate omavahelise pidutsemisega. Kollektiivsustunne oli omaaegses külaühiskonnas vägagi tugev ja kehtis põhimõte. Naabrile tuleb vajaduse või häda korral ikka Bremen. Talguid korraldati peamiselt põllutööde puhul. Laialdaselt olid levinud sõnnikuveoheinaveoviljalõikuse, aga ka rehepeksutalgud, et neid venevaid ja raskeid töid üheskoos kiiremini lõpetada. Kord ühes, kord teises talus, aga olid tuntud ka puude ja palgiveotalgud talvel kraami, veo ja maja ehitamise talgud, et lõpule jõuda. Mõnikord oli talgutel ka hoolekandeline tähenduskülamehed aitasid üheskoos lesknaisel kartul üles võtta. Ta ja lõhkusid mõnel pärastlõunal tema talvekütteks varrutud puud, halgudeks ladusid, reetagi, talguid korraldati ikka pühapäeviti või mõnel muul tööst vabal ajal. Seejuures talgupäeva pikkus oli tavalisest tööpäevast mõnevõrra lühem, et õhtupoolikul oleks aega ja jaksu pidu pidada. Talgutest osa võtta. Ma kutsuti sugulasi, naabreid, üldse nooremat rahvast. Pererahvamurre oli kanda hoolt talguliste söögi ja joogi eest. Selles osas ei sobinud koonerdada, muidu oleks kohe küla pääl jutt lahti, et näe, eiratsitud isegi kombe kohaselt. Tõsi, hommikus tavaliselt kodus lõuna, aga mis peasy tugev õhtusöök olid siis talgutalu poolt ning traditsiooniline joomaaeg koduõlu sinna juurde kuuluvaga. Mõnel pool oli kombeks pärast lõpetamist pakkuda hästi rohke rasvaga Rammusaks tehtud tro teisel pool jälle suurt lihatükkidega klimbisuppi, mille juurde oli oma käega saia ja puhas leiba võt. Talgud olid meelepärased Est küla noortele. Siis sai töö juures omavanustega kokku ja vastassugupoole esindaja Pääle hindav pilk heita. See omakorda innustas noori mehi demonstreerima oma jõudu ning tööoskust, nii et kohati toimus talgutel lausa töövõistlus kevadistel sõnnikuveotalgud. Seal toimus noorte vahel suur veepildumine ja mõnel pool koguni vastastikune vette ojas või tiiki lükkamine. Oskar Loorits kerjotab Jüri kihelkonna sõnnikutalgutest oma raamatus Endis-Eesti elu-olu. Kolmas käide. Külarahvas aeti kokku ühte talusse. Seal olid siis sõnniku peale tõstjad, kritele olid kesa kaugemal pidi olema ka hobuseid rohkem ja mehi vähem. Oli kesa laudlale ligidal, siis peale tõstjaid enam ja hobuseid vähem. Väikesed poisid ja tüdrukud pandi Hooste ajajateks kakskolm vanemat meest maha tõmbajateks ja tüdrukud põllul veidi käsitsi sõnniku laiali laotama, mis Grinti õige pea mulda, et sõnnikuramm kaotsi ei läheks. Esiteks veeti rehe alt sõnnik välja, seejärel lautadest õhtuks Teie õu puhtaks. Siis läksid noored mehed summas väljale ja lükkasid laotajate tüdrukute kiuste koormad juhuslikult ümber. Nii et tüdrukud veidi puha kätega selle laiali kandma. Harki tega laotamise kommet siis Jüri kihelkonnas veel ei tuntud. Heinateotalgutele kutsutega kehvikuid. Neile lubati tasuks raiuda talu heinamaal hagu Götuseks, seega löödi kaks kärbest ühe hoobiga. Saunamees sai kätte talvise kütte ja peremees võsas puhastatud heinamaa. 19. sajandi teisest poolest levisid kartulipanemise ja kartulivõtmise talgud. Varem olid tuntud naergitkumise ja kannad amplemise talgud Lääne-Eestis ja saartel veel roolõikamise ning kadakaraiumise talgud. Kui rehepeks hakkas käima juba peksumasina abil siis alustati pikemat aega kestvate talgutega küla ühest otsast ja liiguti koos masinaga talust tallu teise otsa välja. Korraga pidi masinad teenindama kõige vajalikuga vilja kohalevedamisega terade toimetamisega oma 15 20 inimest ja massinistile oli millegipärast alati kiire, nii et igal õhtul talgujärgseks tantsuks aega jäänud, aga lõppu pidu tehti vägev. Muidu oli talgupeol tants iseenesest mõistetav. Varasemal ajal Torupilli hiljem juba lõõts Monicus. Algul labajalavalss, siis palka ja lõpuks moetants Krakovia poolpurjus. Poisid kippusid peo lõpul ka oma tükke näitama. Mängisid pahupidi pööratud kasukat selga ajades. Karu kargasid kokku või vene tantsu meenutavat Kazatski. Ringmängud koos lauluga kuulusid samuti ühe korraliku talgupeo juurde. Teinekord läks siis kõnelemiseks koguni kähmluseks. Mis seal parata, poolpurjus noort. Isaste asi. Eriti veel, kui talgupeole tulid kutsumata noorrohked. Poolised töös ei olnud nad osa võtnud kellaga, tahtsid osa saada talguõllest ja tantsust võõrastelt Trokutega. Mõnikord oli neil oma pillimees kaasas ja kui tikkusid vägisi küla kauneid tarile külge lööma, siis oli põhjus kakluseks käes. Nüüd siis mõisatalgutest. Karl Ferdinand Huck kirjutas oma tähelepanekute alusel muna laskma mõisast 1800 neljakümnendatel aastatel. Olgu lisatud taolist ise selle mõisaomanik ja oli huvitatud põllutööde organiseerimisest. Essi mäel peetavad talgute pidamise viisi järgi võib vaadata neid kui üht mõisapäevade liiki. Need talupojad, kes on sunnitud või kes tahavad mõisa talgutest osa võtta tulevad juba varakult tööle ja töötavad torupilli Arena saatel. Terve päeva saavad selle eest lõunaks mõisa poolt odra tangudest keedetud putru ja piima juurde riba. Õhtuks pakume leiba ja väga rammusat suppi milleks siinkandis kasutatakse vähemalt ühe tapetud lehma liha. Ja peale selle kulub oma neli-viis vaati õlut. Taru Bell või nüüd juba rohkem armastatud viiul tõmbab kokku poisid ja tüdrukud, kes omavahel tantsivad. Vanemad inimesed veedavad aega õllekannuga tule ääres. Lapsed aga lõbustavad ennast ronides rasvaga libedaks tehtud posti otsa sinna pandud kingid, tõsi järele, mõnel pool, kus on keege noorem rahvas ka kiigub. Kui ilm on hea, edeneb mõisa põllul talgutöö küllaltki hästi. Kuigi suur osa külalisi saabuvad alles õhtusöögiks ja kogunevad õllevaadi ümber. Kuna mina ei anna talgulistele kunagi veena ei siin ega mingeid korrarikkumisi ja keskööks on selline talgupidu olla lõpetatud. Mõnes mõisas peetakse mitu korda suvel talguid heina ja ristiku karistamiseks viljalõikuseks. Ta edasi. Ainult et sel moel, kes läks talumehed ära nende oma talutöö juurest ja nende tasuks, jääb ainult toit. Mina korraldan suvel ainult ühetalgud. Mõisapõllul korraldasid tööd kubjas, kelder ja aidamees oli komme igale talgulisele mõõdeti kätte tükk, mida mööda pidi teiste töötajatega võimalikult samas reas Eveneme Pädaste mõisas. Muhumaal olevat mõisahärra käinud pärast lõunat ise vaatamas, kuidas talgulistel töö edeneb. Endaga torupillimängija kaasa ja käskinud seal põllupeenral oma pilli puhuda. Et torupilli Õurramine hoogu juurde. Lisaks. Käskinud tarobelli ussil mängida pilli kõige taha jääva lõikaja selja juures tõmmates sellega täis talgulistele tähelepanu, kes hädaline on ees andnud mahajääjale soojale jalaga müksu vastu tagumikku kes viimasena kätte mõõdetud tüki lõpetas olevat saanud talgu orikas hüüdnime. Muhulased on seda asja meeles pidanud ja hiljem rahvapärimuste koguja jutustanud. Külarahval on meeles ka see mõisatalgute santi tugevasti süüa. Hommikul tango Boderv Helm keskel ja rõõsk peem juurde rüübata lõunaks keedetud kartov Fleet sinna juurde liha ja heeringas. Õhtuks oli ikka tugev liha ja klimbisupp. Ning mis meestele peasy mõis, park, kus talupojaveena, tõsi, halvasti puhastatud ja puskarimaitselist, aga mis sellest latva kargas hästi. Mõnes mõisas 19. sajandi lõpul talgulistele uudisasjana pakkuma reisi P ja peagi kujunes päris tavaliseks riis, kui väljama söögikraam oli vaesemale rahvale tundmatud Ta karikamale kallis osta. Nüüd sai siis seda mõisas proovida. Seejuures igal sööjal pidi omaluga ja lusi, kas kaasas olema mõisal kõigile talgulistele neid söögiriistu ei jätkunud. Mihklipäeval kostitati mõisades suvist väljassegist öödel aidanud talgulisi omaette lõpupeona, mida nimetati ka lõikuse peoks. Taluperemehed tere, naised, pange siis omaette istuma lauda ja mõisa naisverti Nad serveerisid neile püülisaia juurde. Uudis asja, kohvi muidugi. Oakohv õige napilt kõrvetatud teraveli akov oli põhiline lihtrahva eelkõige moonakate tarvis tapetud härg või lehm ja tehtud tugev sopp. Sööge ja jooge aga terviseks ja tänage heldet. Mõisahärrat. Kozlitamiseks oli mõisa õuele saelaudadest üles löödud kat söögilauad nende kõrvale peengeed. Seal sees söödi, joodi ning kõrval oleval puhtaks pestud murul tantsiti. Mõisnik tuli oma naise ja lastega häärberi välistrepile, et pealt vaadata, kuidas rahvas endale lõbu tegi. Ka Tallinnast on, tead, nalja saamiseks lasknud mõisahärra lakka August rahva sekka õunu pelduda, nii et all oli Murdonoori neid õunu püüdmas ja 11 Peegistamas ning eemale nügimas. Isegi Vass kopikate õue peale loob Peemisest mõisatrepilt kõnelevad mõned mälestused nalja kui palju, kui maitsesid kopika pärast rese Levadia neid kükitades õue peal rohu seest otsisid. Nooremad mehed mõõtsid jõudu kivide tõstmises ja vähegi Poluga vedamises. Vanemad seevastu tissid abca, et 1800 kuuekümnendatel aastatel oli ju Eestis üle poole 1000 mõisa viinaköögi. See oli aeg, mil piirituse tootmisel mindi üle küllaltki kallil teraveljalt hoopis odavamale kartulile. Vanades veena köök. Kedes tuli kartuli piiritusele juurde kuidagi ebameeldiv maitse ja ei aidanud ka mitmekordne läbiajamine, ehtes telleerimine. Ja saaks ICOM rahvas sellist vägijooki suhu ei võtnud. Talumeestele käis Kell. Tõsi ta konkurentsis Venemaa ja Ukraina puhta nisuviinaga tuli Läänemere provintside mõisnike oma aparatuuri täiustada. Nii et algelistest viinaköökides said peagi väljaõppinud meistrite käe all töötavat piirituse vabrikut, mille toodang oli juba täiesti kvaliteetne. Tonte veel talviseid talguid. Naisperele olid need tubased, mees pere käis väljas, veotöödel mardipäevaks tapetud haned olid sulgedest puhtaks kitkutud. Nüüd vajasid suled järele noppimist, et suuremate sulgeda rootsud eemaldatud saaksid. Nii ei hakka nad läbi padjapöörimagaja palgeid torkima. Või tuli linade ja lambavilla ettevalmistamist teha kanga kudumiseks. Igal juhul üks tüütu ja üksluine töö. Selle tegemiseks koguneti, kui mingisse tallu istute suure laua ümber ja laske kätel, aga samuti sool usinalt käi. Siin arutati läbi kõik külauudised, pajatati naljalugusid, lauldi rahvalaule. Töö tegijatele anti suuboliseks maitsta haneliha, mis oli küllaltki haruldane toit. Mõne aja pärast olid kohal ka külapoisid. Tulid tüdrukut tööd segama ja noorikuid, narr, Räime endal pill kaasas, et pärast tantsu lüüa. Eks sama soov olnud ka õrnema soo esindajatel, kuid neile ei sobinud seda välja näidata. Joovastavaid jooke ei olnud ja poistele haneliha kootud polnud midagi head talgulistele teinud. Aitas simmaniks koju nõval talguõhtul, tantsust küll. Aga veo või transporditalgutega oli lugu niimoodi. Tavaliselt olid heinamaad talust eemal isegi õige kaugel. Suvel niidetud kuivatatud hein oli sealsetes küünides ootel. Neid oli vaja need talveteega koju vedada. Et see töö pakases hõlpsamini läheks, korraldati küla peal heinaveotalguid. Varahommikul toll teid, Kohobustaja regedega, talguperre, seal pakuti hommik, kust ja rõivate kesvamärga peale õlut kaasa võtta polnud mõtet, see kippus lähkris ära külmuma. Teine lugu oli väikese viinapudeliga, mis kuiva lõunatoidu juurde andis suutäie sooja. Ega selle ühe koorma jõutud lühikese talvepäevaga kaugemalt kohale tõuagi. Talgud arus võeti koorem peale heinte veeti veel küttepuid, hagu ja turvast maha. Hobused viidi kodutallu sooja. Mehed vahetasid kodus ele, ravivad ja kogunesid siis talguperre sööma, jooma ja maailma asju arutama. Ütleme nii, et need õhtud olid omamoodi külameeste klubi istungid kus õllekannu taga kadus aeg märkamatult keskööni välja. Seda enam kui talguperenaiste kostitas, rikkalik ja meeltmööda oli. Nüüd läks viin käiku Muhu saarele. Jaga Saaremaale toodi tare ehitamise palgid tavaliselt suurelt maalt oma 40 versta üks ots. Kui öösel varakult teele minna, jõuti järgmiseks ööks palgivooriga tagasi. Sellisele teekonnale võeti juba rohkem hundijala vett Kaasa leiva, Kotja heina märspediaga igal voorimehel endal ühes oleme. Kuna ühe pere hobustega ei jõutlust talve jooksul vajalikku kogust palke. Teinekord läks vajaga korralikke suuri kive vundamendi tarvis kohale vedada. Siis korraldati külas talguvedu kordamööda ehitatavate taluhoonete kaupa. Ühel talvel ühele perele, teisel talvel teisele komme, nõudes, et hobusega veopäevad tuli naabrile tagasi teha. Ja sellest kombest peeti ka kinni. Kihnus oli kogu küla väljas uue laeva vettelaskmise talgutel. See oli nii kevade poole on teada, laevakere ehitati valmis mere poole kaldu maapinnal. Siis oli Orgeme ühise jõuga kere merre toimet. Laeva ehitamise kõrgperioodil oli keskmise suurusega puulaeva juures ametes 30 kuni 40 töömeest. Aga suurem alus nõudis juba oma 70 80 kätepaari laevakere vetetõmbamisele. Kui sündmusele kogunes oma paarsada inimest sajakonna hobusega. Nii et kõigi talguliste väärikas kostitamine aga laeva õnne nimel ei sobinud kokkuhoida läks laeva tellijale rahastajale küllaltki kulukaks. Aga mis parata, juba meres ujuv vale laevakerele pandi püsti mass teed ikka alguses ahtri, siis käilapoole ja need varustati purjedega. Lõpuks tuli anda ka laevale nimed. Ees diseelistati naiste nimesid. 40 protsenti kõigist laeva nimedest. Ja eesotsas olid nimed Anna ja Maria, mehenimesid piss vähem, oma veerandi jäägu ja siin domineerisid millegipärast Vene keisrid eesnimed Aleksander, Nikolai ja Konstantin. Laeva vettelaskmine oli raske, jaga märg. See nõudis oskust ja ühisjõudu. Mõnikord said mehed seejuures kuni kaelani märjaks, aga sellest ei saadud hoolida. Ikkagi rõõmus sündmus, kui rand saab uue aluse vette ja mehed suveks kätte, et ühistöö kassess tingimata talgute näol või mitte, oli au sees ka kalameeste hulgas. Seda nii võrkudega lahtises vees püüdmisel, kui talvel jääalus oota, vedades noodavedamist, korraldas nooda peremees, ehkki per tema lihtsamat tööd teinud istus paadi päras tüüri juures ja andis käske. Neid tuli tõrkumataja kiiresti täita, sest oli ju teada meremeeste ütlemine kipper laevas, jumal taevas. Ega see kalameeste puhul teisiti olnud. Kes Keprey käsku ignoreeris, seda järgmisel kallal ei tahetud püügile üldse kaasa võtta. Üheskoos kala püüdes tuli Kipperil ka õiglaselt saaki jagada. Läks saak raha eest müüki, jätkas nooda peremees hooaja lõpul raha kalameeste vahel vastavalt nende osale ära. Iga püügikorra järel raha ei antud ja see tekitas siis kehvemate meeste seas nurinat. Oli ütlemist, näe, jäägajalan, küüned oma poole, see tähendab, võtab endale rohkem, kui teised nodalised saavad. Kui kala ei läinud raha eest müügiks siis pandi iga püügikorra järel saaks silmamõõdu järgi hunnikud, kas võimalikult ühesuurustele. Jäiga mees valis endale sobiva hunniku õiglasemaks loete sellist moodust. Kaloreid seisid seljaga hunnikute poole reas. Kepper näitas näpuga mõne hunniku peale ja siis neeme veidi, kelle kala kohise on. Ja nii tehti, kuni kõigil oma saagiosa tänu loosiõnnele käes. Nüüd veel ühist ühest unarusse jäänud vormist õitsil käimisest, õitsee tuledest. Vanal hallil ajal, kui veel härgadega kõnte ja kevade hakul oli loomasöödas suur puudus käide hobuseid ja härgi metsaservas ja ka metsalagendikel juba varakult äsja tärganud rohu peal öösseti karjatamas. Seda nimetati õid seal käimiseks ja sinna juurde kuulus tingimata õitsesid, oli karjastele soojendamiseks ja võsa Vellemitele hirmutamiseks. Võid, selle tuli kokku palju nooremat rahvast, nii et seal olemine kujunes omamoodi öiseks lõbutsemiseks, seda eriti laupäeva ja pühapäeva õhtul. Asjaosalised lõid õitseaja alguses vana kombe kohaselt, siis kindla korra valisid õitsi vanema ja kohtumehe nende sõnama üks s. Ja nemad pidid eks nõid karistama. Sellele vaatamata tegid mõned poisid pahade ehte koerust eilas lood väsinud teomehe ja vaimu tüdrukuid, kes pidid järgmisel päeval jälle tööl olema õitsel magada. Folklorist Oskar Loorits on talurahva hulgast kogunud õitsete kohta järgmisi meenutusi. Koeru kihelkonnas jutustati talle, et kevadtalvel olid härjad sööda peal veel puhata saanud, hobused aga pidid lumeveega vooris käima ja seetõttu olid õige kurnatud. Õitsele saadeti kümneaastased ja vanemad poisid ning tüdrukud, aga nendega tingimata kaasas mõni vanem inimene. Poistel oli komme istuda õitsele minnes hobustele selga. Tüdrukud läksid härgi ajades pikkamööda ees. Kohale jõudnuna tehti tuli maha ja hoiti elajaid tule läheduses, et näed ikka näha ja kuulda oleks hunt märgates tulid hobused ise inimeste ja tule juurde. Kasid Hernuma olevat keeranud kobaras Coop pead all ja tagumikud võsavillemid poole. Püüdis nüüd hunt hobustele tagantpoolt läheneda, võis ta saada ka peaga. Loomad olid küllaltki targad, ennast üheskoos kaitsma. Õid sellistel püssi kaasas ei olnud, nemad peletasid võsa, Vellemeid vilega ja valju karjumisega. I juhtus sedagi, et kui mõni vanem hobune jäi metsatuka üksinda, siis püha Jüri kutsikad tegid talle lõpu. Peale. Lõkke ümber istudes hakati jutte vestma. Räägiti külas ja mõisas juhtunust ja ennemuistsetest aegadest. Muinasjutte. Vanemad mehed, kes kogupäevad-ööd olid teinud, keerasid magama, nooremad aga valvasid loomi. Ja et tuli ära ei kustuks. Tüdrukud olid kobaras koos ja õiendasid seal oma asju. Hakkas keegi meestes too ajama olid aga nemadki varmad pealt kuulama ja naersid poiste koerus üle. Õitsel käimisel oli ka oma seksuaalne külg. Muidugi 19. aastasaja küla moraalinorme silmas pidades. Suvistepühal laupäeval olevat tehtud eriti suur tuli üles. Karo veel mängis ja tulevalgel tantsis noorem rahvas. Vanemad vaatasid pealt, raipasid õlut ja viina mis varem kokku pandud raha eest oli, muretsed Suht. Hommikupoole andis iga pois ühele meeldivale neiule noa. Noorich pidi siis metsa näeme aia okse lõikama, et nendes pehme küljealune saar, üks, mille peale siis koos magama heideti, ikka tule läheduses. Valge palakas võeti peale Neiud laulnud selle toimingu juurde õlle, õlle õitsee alla koos kõrts, noore poisi hõlme. Aga ega seal üheskoos sobimatud tehtud, kõik magasid ühes reast, ole ümber. Aga kes kaugemale põõsa taha oma neiuga, tahtes venna, sellele anges häbistamine osaks. Kui tule juures mõni poiss oma rumalust üles näit tas võistla saada paraja nahatäie. Kord pidi majas olema kommetest kinni pidama. Milleks õitse vanem ja kohtumees Moydio siis vali. Virumaal Simuna kihelkonnast meenutati et üks õitseliste koerustükk olnud kohvi tegemine magaja nina lähedale pandi kuum kivi kivi peale hobusepabul. Ja poisid lasid oma kraanist vett Babola peale. Seetõttu tekkis õige vänge tas, mis magaja ninasse läks, selle ülesse ajas. Söögisel võeti õitsele kaasa kartuleid küpsetati kuuma tuha sees. Pühapäeva hommikuti mängiti ratast veis poisse, ühel viis poiss, teisel pool meeskonnas. Nad käes, ajasid palgi otsast lõigatud ümmargust sõõri nii kaugele vastase suunas, kui suutsid. Talumaal karjatati loomia avalikult, see oli lubatud tegevus. Aga mõisale kuuluvas koplis, kus kevadel rohi vägagi hästi kasvas tuli sööta salaja. Hobuste jalad seoti kammitsas, et nad ei saaks kaugemale. Enne kui pool ööd möödas. Tontsed õid sellised end vabamalt mõisamehi siis enam ei tulnud, kontrollime. Härgadele olid kaelas seotud puust krabid, hobustel metallist kellukesed. Nende järgi leiti loomad ta pimedas metsatukka süles. Jõudis kätte päeva täis aeg aeti argipäeval loomalt koju. Neid ootas seal tööhärg ja hobuseid. Nii nagu täiskasvanud õitsellisigi. Keda vaevas hädiselt magatud. Harjumaalt, on teada, et mehed läksid hommikul härgadega kündma, tüdrukud ajastama või põldu, rollime sammud suure nuiaga Mulla pankasid põllu peal peeneks taguma. Neil puhkamisaega nagu ei olnudki ette nähtud. Need künnimees võis lausa kuma jääd Aadradaga. Küll lubati lastel, kes hommikuni silm looja lasta. Võitsel käimisel oli kaks hooaega kevadine ja hilissuvine siis, kui hein oli tehtud jääajal tärganud ei tohtinud lasta ometi hädal raisku minna. Hea suutäis loomadele. Õitsee tuled kustusid 19. sajandi teisest poolest peale siis, kui talud olid juba päriseks saastatud ja talumaad krunti, aed, Tod. Seni ühiskasutad võsas olnud küla, heina ja karjamaad ning mets oli jagatud talude vahel. Jäiga talu pidi hoolitsema juba omaette oma loomade ninaesise eest. Jäänud oli vaid mälestus ühest omapärasest ühistegevuse öisest vormist. Ja lõpuks veel mõni sõna Talurahva vastastikuse Kindlustuse vormidest. Nälja jäikaldus aegade puhul, magasi aitadest. 18. sajandi teisel poolel, keisrinna Katarina valitsemise ajal oli kubermanguvalitsus andnud käsu mõisadele laenata Talurra vale nälja ajal nõndanimetatud varu Willi. Ainult talupojad pidid eelnevalt teise selle viljavaru, kui paneme 1799. aastal Paul esimene seadis kogu Vene riigis vastava korra sisse. Magazeeveelee oli juriidiliselt talupoegade kollektiivne omand. Mõisnik olla oli luba kontrollida selle laekumist, säilitamist ja väljajagamist. Talupoegadel lasti ühiselt ehitada vallaviljaid ehk magasiait. Ilmselt on tulnud sõnast magasin tagavara. See oli siis vallakogukonna ühisomand ja talupojad valisid enda hulgast magasiaida ees seisjad kelle otsustada jäi, kellele viljalaenu anda, kellele mitte. Rapla kandist meenutate magasiait oli suur kivimaja. Aidauks oli seestpoolt plekiga üle löödud, aga alla nurka ka oli jäetud väike kassiauk. Et kas pääseks hiiri hirmutama. Sellel magasiaidauksel oli kolm lukku ja kolmeri võitit. Põrand ja salved olid tehtud hästi tugevatest laudadest. Mõis oli andnud ehitusplatsi ja sinna lähedale kõnnumaa üles Harrimiseks ja vilja külvamiseks ning lõikamiseks. Sügisel pandi Veli magasiaita, kus ta tarbe korral Teie hädalistele välja laenama. Kui laenajaid heal saagiaastal ei olnud, sunniti ikkagi vilja võtma. Terad seisma ei jääks, vaid liiguksid. Kolme-nelja aasta järgi mõõdeti viljavaru õlleait asus mõisahoonete juures sageli mõisa Loe. Kuni kirjutada ei osatud, kasutati laenu andmisel kahe poolega mõõdobolka. Hiljem tulid magasiaidaraamatud, oli kindlaks määratud, kui palju reservvilja arvestades hingede arvu peab aidas, oleme Halliste kant olnud õige viljavaene. Sagele laenati juba sügisel magasiaidast toiduteravilja. Oli seal selline ütlemine, magases toob jamaga, siis veeb. Kevadel tõi sealt seemnevilja söögisel lõigatud terad võis väga see aga ka ei saa protsenti tuli maksta. Mõni valvet, mees olnud nii kehva, et täis söögisel nõutava osa ja samas vees koju tagasi. Muidu oleks pere varatalvel nälga jäänud. Nii palju siis magasi aitadest talgutest. Nii talvel kui suve järgmises ajala tonnis hakkan pajatama populaarsest ülikooli toomistia mükoloog kest Valter Pärtelpojast, hüüdnimega roosamanna kuulmiseni.