Kutsume teid kuulama valitud talu lõppeva aasta persona saadetest. Saatejuht Marje Lenk. Esimene esineja, teleprodutsent Raivo Suviste, kelle firma balti video kaubamärk Becon televaatajatele hästi tuntud Raivo Suviste käe all on valminud M-klubi Õnne 13, kes tahab saada miljonäriks tantsud tähtedega. Võta või jäta kodu keset linna, kättemaksukontor, pehmed ja karvased, tuulepealne maa ja nii edasi edasi ja nii edasi. Kui ma sulle helistasin, et saate suhtes kokku leppida siis olid parajasti Austrias suusakuurordis ja sõitsid tõstukiga, nii et seda luksust endale lubada ei saa. Et sa puhkuse ajal telefoni välja lülitad. Vaat, ma ei ole jah see tüüp, et ma ka puhkuse ajal teda maha ta, mul on mõningaid päevi, kui ma olen teda küll jätnud kuskile meelega, aga põhimõtteliselt ikkagi, kui ma olen ära ja ma tean, et on mingid asjad, kus oleks vaja ka võib-olla kellelegi midagi küsida, siis ma ikkagi väljenduda jah, sees, nii et, et ma võtan ka tõstuki peal tõesti nii, et kõik peab olema kontrolli all. Kas sinu arust selles mõttes rääkida siis juba pikka aega ei mängi mina seal võib-olla selles mõttes esimest viiulit, et meil on ikkagi meeskond, on päris suur ja suurem osa tööd teevad ikkagi ära teised tublid inimesed, et võib-olla ma oma nõu ja otsustamisega olen ikkagi asja juures, aga väga palju tehakse ära teiste poolt. Kui pikka puhkust talvel võid endale lubada Noh, see puhkus oli nädal, meil on väga raske seda puhkuste väga pikalt ette planeerida, sest et Eesti telemaastikul toimuvad kõik asjad kuidagi natukene ootamatult ja natukene järsku, kui ma olen otsustanud, et sinna ma lähen siis just sel ajal hakkab siin midagi toimuma, sel hetkel, kui ma otsustan, ei ole midagi. Mulle tundub, et see väli on puhas ja et ma rahulikult minna. Ja kui ma olen selle otsuse ära teinud, et nüüd ma olen kuskil nädalakese või ka rohkem ära, siis selgub, et sellel ajal on kõige kiirem periood seal, nagu noh, kindel juba aastaid. Selge on see, et puhkama peab ja eriti veel sinusugune inimene, kellel on väga suur töökoormus. Ja muidugi on hea, kui puhata saab ka talvel. Aga on ju väga palju ka selliseid töörügaja, kes ei puhka üldse, muudkui töötavad. Ega ma ausalt öeldes esimesed 10 aastat seda firmad tegime ka, ma ei mõelnud ka puhkuse peale, noh, meil olid küll ka firmaga sõita tihti. Me tegime seriaale kas kuskil lõunamaal või siis noh, minu jaoks ta nagu pingeline aeg, sest et kui sa sõidad mingi kümnekonna näitlejaga ja meeskonnaga kuskil kokku 20 inimest piiri taha siis ikkagi inimesed on erinevad ja soovitan venivast, sa oled pinges, et see ei olnud nagu puhkuseks. Aga muid sõite esinenud 10 aastat ma ka ei teinud, ei käinud siis suusatamas. Aga ma olen hakanud seda jah, hinda ma kuidagi, ma tunnen, et puhkust on nagu maja. Sinu poe kukku ütles ühes intervjuus, et kui ta väike oli, siis kartis isa kõrgust. Kuidas selle kõrgusekartusega praegu on, kas oled sellest üle saanud? Ega ma nüüd väga julge ikka ei ole, aga vaata, ega seal suusamägedes seda kõrgust ju eriti muud ei tunne, kui, kui gondliga sõita ka kõikidega asjadega inimene harjub ja ma olen ennast sundinud ka mitmel pool, kui me oleme kuskil reisidel tornidesse läinud, siis ma tunnen, et see on ebamugav, aga kui ma saan sellest momendil seal üle, siis ta võib olla ka taandub? Jah, ma kõrgtornides akende pesuga vist hakkama ei saaks. Kui kaua sinu firma on juba tegutsenud? Teisel veebruaril täitus 15 aastat, mis oli sinu esimene pääsuke? Pääsuke oli M Klubi M-klubi tuli täiesti juhuslikult, vaatasin Evert Green show'd. See periood, kui telest oli just kuumora kadunud seal Ita Everesti, mõtlesin, et tegelikult peaks ikkagi midagi lõbusat nalja tegema. Mulle meenus, et kunagi Roman oli mulle rääkinud Baskin mingist seitsme venna seiklustest, mida Naton tooma sõidus, kui mõelnud ja kalliga ja, ja siis ma otsisin romanni üles, saime kokku ja TV3 võttis vedu. Tol ajal muidugi vedu võtmine tähendas, et nad olid nõus näitama ja see raha, mida sealt anti, see oli nagu näpuotsaga ülejäänud raha. Esimesed viis aastat tuli ikka lõviosa ikka produktsioonifirmal ise otsida ja siis kanalid olid valmis näitama, sa ise käisid käsi pikalt jõudsid raha. Ja M Klubi andis sulle tuule tiibadesse. Ma ei tea, mis tiivad siin on ja mis tuult siin ka on, aga, aga nüüd on ta mulle ikkagi juba 15 aastat leiba andnud. Jah. Ja ligi 17 aastat on jooksnud ekraanil Õnne 13. Jah, just täpselt, et kaks aastat oli ta toodetud enne mind, Raul Rebane kutsus mind välja, ütles, et nüüd on niisugune lugu, et meil on raha toota ei ole. Et me lõpetame selle Õnne 13 ära, kui sa ei võta 1000 ja, ja siis ta ütles, et no, aga me oleme valmis võtma ka M-klubi ka enda hõlma alla, aga kahjuks ka sellele Vutsi rahalise. Kas sa mõtlesid kaua enne kui õnne vastu võtsid? Ma tegelikult olen üldiselt paljudes küsimustes kaalu ja ka firmas ka tihti, teinekord mõnel juba katkeb kannatus, Nad ütlevad, no otsustanud see asi ära, et ma mõnda asja kaalun küll päris kaua, et kas nii või naapidi ja ja siiamaani on hoitud, ma ei tea, mis edasi saab? 17 aastat, see on ikka tohutult pikk aeg ühe sarja jaoks. Meie oludes on küll, jah, vaata iga asja puhul on see, kui ta see alus ja see telg, millest sa lahti lähedal päris õige, siis on tal võimalus nagu püsti jääda ja omal ajal aastal treiler. Tõnis Kask on selle vundamendi rajanud päris sirgele pinnale ja tugeva. Et sealt on nüüd võimalik hüpet teha, kus suunas tahes kodus ja uksi, aknaid võid ehitada lõbusamalt või kurjemalt või ükstakõik, kuda seda. Kui vundament on õige, siis maja kuku ei kuku. Kui sina peaksid valima endale ühe rolli Õnne tänavasarjast, siis millise rolli sa valiksid? Küsib üks kuulaja. No eelmaa sassi ma tahaksin küll teha, aga ma arvan, et mul ehk ei pürubki see nii hästi välja kukkuda. Nad mängivad seal kõik väga hästi. Aga on noh, mingisugused detailid, mida ma alati imestan, ma, ma ei usu, et kunagi keegi Eestis mängib paremini näiteks joodikut kui Raivo Tamm. Väga lihtne on lalisada jah, ja, ja öelda, et ma olen purjus, aga kui sa vaatad, kui see silm läheb selliseks ja kõik, siis see on ikkagi väga hea. Aga see näiteseltskond üldse on seal ikkagi, noh ma tahan ikka Eesti koondis, nii et seal on väga-väga tublid tegijad. Milliseid sarju sinu abikaasa kõige meelsamini vaatab? Õnnet vaatab? Sõrmed vaatab, aga noh, kättemaks on, ma arvan, et on kodune, lemmiktütre lemmik on ta vaieldamatult, sest üks õhtu rääkisime armastusest. Et mis see endast kujutab, viie aastane tahtis teada, sühver, ta ütles toda filmidest rääkida. Siis ta küsis, et mis on sinu lemmikfilm sinuga lemmikfilm minunud lemmikfilm on kättemaksukontor, tema lemmikfilm ja ta teab, et isa teeb seda ja ta teadis seda lihtsalt. Sa oled öelnud, et sinu jaoks kõige suurem ja kõige riskantsem töö on olnud tantsud tähtedega ekraanile toomine. Kuidas see kõik algas? Selle lugu oli niimoodi, et me tulime Jüriga tagasi Jüri Jaanusega, kellega me oleme algusest peale siin firmast, võtame, me tulime tagasi Roomast suusatamast ja me lugesime just seda, et Soomes olid tantsud tähtedega läinud lahti ja kellelegi tantsija poeg oli just ära surnud. Et ajakirjandus arutas, et kas on eetiline tal minna edasi tantsima. Me sõitsime sealt koju ja minu meelest läks kas nädal või kaks mööda, ma ei teadnud sellest saatest enne mitte midagi. Ma teadsin, et ta jookseb kuskil, aga ma ei olnud näinud ega kuulnud nagu lähemalt siis kutsuski mind välja olla. Olle Mirme, jah, ja ütles, et meil on niisugune mõte, et mis sa arvad. Jah, ja see oli üllatus, mõtlesin, et vot nüüd ma just mõtlesin selle saate peale, jah, ja sealt oleks lahtiski ja siis me hakkasime sellega tegelema. See oli muidugi BBC formaat ja BBC kõige rangemalt jälgib seda, millisena seda formaati teed. Need nõudmised on päris suured ja nafta tundus tol hetkel, kui tegema hakkasime, ikkagi noh, me polnud enam nii suurt asja teinud. Iga asi tundus nagu keeruline, alates ruumi leidmisest. Kõrgus suurus oli ära määratud sinna sisse leida kogu see tehnika, see kujundus, leida need inimesed, sest esimene aasta oli, et keegi ei tea, mis formaat tähendabki inimestele seletama kõigepealt näinud paljud suhteliselt sellesse kui reality show's, et kas pannakse ära nüüd või et puutusime iga päev kokku raskustega, kus seda tantsupõrandat leida. Kui saime, siis ta ei olnud ikkagi tasane ja tantsijal nurisesid ja siis peale teist salvestasime ajata, mitmed kraanid läksid lahti, nii et me ujusime 50 senti oli, kogu ruum oli vee all ja juhtus igasuguseid asju. Tuli käia palumas inimesi, et nad tuleksid tantsima. Me saime küll ka päris palju eisid ja eks see on alati niimoodi, et mitte alati, aga tihti, et need, kes tahavad tulla, võib-olla need ei ole sinu listis kõige esimesed ja need, keda sina tahad, need ei pruugi alati just ka tahta tulla. Kas õppisid siis ka ise paremini tantsima? Teoreetiliselt, ma olin väga kõva spetsialist, aga, aga ma ei oska öelda, kas samm kõik asjad järgi teeb kunagi koolis ma olen, olen ju mingid tantsukursused läbinud, et valsi keerutamise saan küll hakkama, rumba ruudu teen kaerana. Millal sa viimati tantsisid? Vaat see on hea küsimus ja ma ei mäletagi, kuidas see võis olla Otepääl või kuskil, Me oleme natsid. Kui palju sul üldse jääb aega pidutsemiseks, oled sa üldse niisugune peopoiss? Eks ma olen varasemalt olnud päris suur peopoiss küll, noh, tegelikult on tegemist päris palju ja aeg on ka muutunud. Manastikuma telemask töötasin, ega ma kuulusin ka sellesse kategooriasse, et üle tee Kunglasse ja ma, ma ei kujutaks seda praegu ette, et kui ma olen õhtul jõminas ja, ja pean hommikul tegema, see ei kukuks välja. Võib-olla on vanus selline, et 20 viiekümneselt on nagu vahe sees, et ma ei, ma ei oleks võimeline. Ega see nüüd päris karsklane ka ei ole. Ei ole, ma on teatud, oli periood, kui ma tegin vahe sisse, siis ma olin ka täiskarsklane. Aga praegu ma ei, oleme heast veinist, pean ikka lugu, jah. On üsna palju inimesi, kes ei mõista, miks me peame nii palju formaate sisse ostma. Me võiksime ju ise midagi head välja mõelda ja siis seda edasi müüa, kirjutab üks kuulaja. See tundub jube lihtne, eks ole, kui me vaatame ja kõik formaadid, mis hästi töötavad, mida lihtsam, seda parem, see on täpselt samamoodi, on nagu mingi lauluga, mida lihtsam ja toredam viis on alati ta rohkem müüdav, jah, ja, ja kõikide lemmik, miks need siis ei tehta, raske on seda teha, miljonimängu töötati välja aastaid, see on suur inimesi, suured firmad, kes töötavad välja, neid, see tegelikult ei ole nii lihtne, väga harva ja üksikud, mida me oleme välja mõelnud siin kohapeal, asjad on jäänud töösse ja ikka pärast selgub, et mingid kloonid ja isegi on niimoodi olnud, kui me võtame, varastame mingi asja, teeme selle järgi ja ta kahjuks ei hakka tööle, sest me oleme midagi olulist jätnud kahe silma vahele. Kui need formaate me ostame, siis tegelikult tulevad siia ka spetsialistid, kes õpetavad, sa maksad ka selle eest, et nad tulevad, räägivad, mis on selle asja kitsaskohad. Et ma olen küll seda meelt, et kui Eesti suudaks välja mõelda kogu aeg originaalsed formaate siis need inimesed võiksid olla püstirikkad kogu maailma ostaks nüüd? Sul võib olla idee, aga see idee tuleb läbi komponeerida, erinevaid asju sellest välja leida. Laulusaade on väga hea, aga missugune laulusaade, kuidas seal am psühholoogilised nipid ja võtted sealjuures seal see ei ole väga lihtne. Kui sinu firmas toodetud saade satub reitingutabelisse viimaste hulka või ei ole seal üldse, teeb see sind ärevaks, paneb lahendusi otsima. Noh, eks ikka, eks muidugi on saadetel ja saadatelal vahe, et sa pead vaatama, mis eesmärgiga mingi saade tehtud. Loomulikult peab igat saadet vaatama teatud hulk inimesi kui inimesed ei vaata, järelikult on mõttetult tehtud saade. Ainult et noh, me ei saa võrrelda kahte erinevat asja, kas sa teed mingit sügavat sisulist poliitikasaadet või teed sa tantsud tähtedega, eks ole, üks on nagu mõeldud kogu perele, teine on mõeldud teatud sihtgrupile ongi et seal on vähem inimesi. Nii et neid tuleb vaadata ka diferentseeritult, et mis ongi mõeldud publikumagnetiks, mis on mõeldud nagu mingiks muuks. Veel paar korda elus on olnud niisugused asjad, et me oleme mõelnud justkui teha publikumagnetit ja sa kukud läbi, see ei tähenda, et sa oled viimaste hulgas. Siis on muidugi teeb meele mõruks ja siis sa otsid lahendusi, et mida need parandada ja aga alati on poole pealt seda teha oioi, kui raske. Üks kuulaja tunneb huvi, et millistes saadetes sina kui vaataja kõige rohkem puudust tunned. Mida võiks meie ekraanidel rohkem olla? Väga headest vestlussaadetest on puudu, sest midagi ei ole teha. Näiteks ka Urmasest jäänud tühimik selles vallas on on praegu nagu täitmata ja noh, on mingid vestlussaated head tuttavad, teevad, aga midagi ei ole teha, numbrid näitavad, et neid vaadatakse ikkagi palju vähem, et ma tahaks küll, et keegi teeks seda professionaalselt, et tal oleks endal väga suured laiad teadmised alates pandist ja Karemest ja ka uba. Ja Urmas, need ise kõik tegelikult erudiidnalid, sisuliselt mälumängurid, nende teadmistepagas oli tohutu ja vaat seda on nagu ka tihti praegu saatejuhtidest näha. Teadmised on kaunis kitsapiirilised ja see ka saadetes välja, et vot niisugust väga erudeeritud, targa Teadmisi täis inimesse, saatejuhi vestlust, ma kujutan ette, et ma tahaksin Vanemaks saades muutub inimene teatud mõttes ettevaatlikumaks. Nii on öelnud ka suur kirjanik Hemingway. Kas sulle tundub nii? Ma arvan küll, kui ma praegu peaksin kerima aega tagasi 15 aasta tagusesse aega, kui ma seda firmat lõin, siis ma vist praegu ei julgeks seda enam teha, sest tol ajal mõelnud ja esimese aasta lõpuks oli mul rohkem võlgu kui karvu peas ja maalt sisuliselt ühe aastaga läksin halliks ja, ja me olime Juljanuse nimekirjas võlad ja et see oli päris keeruline. Kui tihti sa oma poja hukuga kohtad, noh, ta elab minu juures, nii et te olete koos ja et me saame ikka kokku ja kuigi muusikutel on väheke teine rütme elurütmi kui minul Kuidas sa oled rahul tema tööde ja tegemistega? Tegelikult on täiesti tubli, noh et ta on inimene, kes ilmselt 24 tundi mõtleb muusikast ja tegeleb sellega. Ta tegelikult teeb kohutavalt palju tööd, läheb väga palju vaja, et ma olen alati öelnud, et et usu mind, et kunagi saab töö tasutud, kunagi saab ma kogu aeg talle raiun seda põhimõtteliselt pean rahul olema, kuigi noh, otsused, mis ta teinekord langetab, võib-olla ma oleks teinud teistmoodi, aga aga noh, ma ei, ei saa ju teiste eest otsustada, ju tähendab need asjad isegi läbi käima. Kas sa kahetsed ka midagi, et on jäänud midagi tegemata või? Ma arvan, et ma ei kahetse, eks ma olen. Olen küll võib-olla mõningaid eluperioode nagu kergemalt võtnud ja lasknud lulli ja võib-olla mitte nii palju pingutanud, aga ma arvan, see on kõik, on nagu teinud minust nagu terviku. Ma ei arva, et oleks midagi pidanud teistmoodi tegema või, ja kuidas siis oleks läinud, nii et ma arvan, et ma selles mõttes olen küll väga rahul, jah. Sisearhitekt ja mööblidisainer maile Grünberg senati Kadriorus, kas Kadriorus on uhke ja mõnus elada? Ma olen täiesti elanik olnud eluaeg ja ma nii armastan seda asumite ja Kadriorus on tõesti uhke elada ja minu meelest aga uhkemaks läheb, sest tasapisivõimaluste piirides tehakse korda, renoveeritakse maju, parki tehakse korda, kõik on väga ilus, teie olete ka aidanud Kadriorgu kaunimaks muuta, väga suure töö tegite Jaan Poska majas ja Poska maja on minu meelest väga märgilise tähendusega, et tema oli ikka meil Eesti esimene välisminister ja kõik ju teavad, et tema kirjutas alla sellele meie tähtsale paberile Tartu rahulepingule, millest algas nagu Eesti vabariik. Ja see, et tema maja nüüd korda tehti, see on minu meelest väga tore ja mul on hea meel, et ma sain selle sisekujundusega tegeleda. See oli nüüd väga hullus, korrasse, majad tõesti mitmeid kordi põlenud, seal elasid asotsiaalid vahepeal sees. Ta oli viimase piiri peal ja siis, kui see rekonstrueerimise restaureerimise projekt käis, siis tõesti seal osa seinu, lihtsalt, kui lauad ära võeti, oli kõik alt läbi mäda läinud. Täitsa kukkusid, osa seinad olid haljud, lahutajate küljes nagu kinni. Ühesõnaga minu kohus oligi see maja ilu ja tundus, et kõik uuesti esile tuua. Möödunud aasta septembrikuus avati Kadriorus lastemuuseum Miia-Milla manda ja sealgi olete tublisti tööd teinud. Sellega mul ka väga palju mälestusi selle majaga, see on ju niisugune madal kuppel, ehitus seal praeguste mänguväljakute juures vanasti seal suured basseinid ja omal ajal ta ikkagi töötas nagu mererajooni spordikoolina, kui ma noor olin, aga tegelikult Ta oli 1937. aastal rajatud ja oli kohe algusest peale rajatud lastepargi paviljonid, kohed laste tegevuse jaoks, mängude jaoks igasuguste ringi tehakse, nii et ta on olnud ikkagi üks vahva koht, aga see oli sama voodi väga hullus olukorras. Nii nagu kõik meise puitarhitektuur Kadriorus vajaks väga-väga hoolikat lähenemist ja see oli jälle üks hea ettevõtmine, ta võeti muinsuskaitse alla. Ja lõpuks ta sai linnalt loa, et seda tuleks ikkagi ka korda teha, kuna tan presidendile siselähedal. Park tehakse tasapisi korda, et ta nagu vääris seda. Ja see nimi Miia-Milla manda. See tuli sellest, et kolmekümnendatel oli niisugune looduses sarja lasteraamatut ja üks raamatu pealkiri oli Miia-Milla manda. Kuna ta on linnamuuseumi filiaal, siis see juhtkond otsustas, et paneme selle lastemuuseumi nimeks Miia-Milla manda. Ta on niisugune mänguline muuseumiga, ta ei oleks sõna tõsises mõttes muuseum, seal on rohkem mängutubasid looduse toad, kõik lastele oma väikses mõõdus. Fotode järgi on rajatud madaegne postkontor, vanaaegne rätsepatöökoda, vanaaegne fotostuudio ja vürtspood, vaat see vürtspoed on väga minekus seal nagu vanaaegsed, rahad, kõik päriselt ja väga vahva kassaaparaat. Aga mina mõtlesin selle ikkagi nagu kaasaegses võtmes. Sellepärast see maja ei mõju väga päkapaneaegselt on 30. aastatel ju ehitatud ja säilitasime kõik selle laudise lisasime juurde huvitavamalt, küll diagonaal Stahlis küll ruudustiku maleruutu. Kuna lapsed armastavad värve, siis põhiasi ongi värvid ja muidugi, et oleks nagu disaini õppekool kallastele väiksest peale, et seal on ikkagi algselt disainitud kõik ütleme stend, et see ei ole nagu näiteks mitte Sten seinal, kus seal riputas oma pilte vaid sai kujundatud muia kui või sealt, et siis on nagu istmed on tõukistmed, ma nimetasin neid nagu tõugud tehtud ja valgustid on seal üks, näiteks päikesekujuline valgusti on seal infoleti kohal ja värvilised kapid ja igasugused mängumajad ja te tegite lastemuuseumi koos oma tütre eliinaga. Temagi on Sisearhitekt. Jah, tal on ka väiksed lapsed ja oskab sõna sekka öelda. Et meie peale jäigi sõna tõsises mõttes kõik see projektijuhtimine ka kõik sind ekspositsiooni projektijuhtimine, kus kohal valmistada, keda kaasatame teistele disaineritele, andsime tööd. Kunagi räägiti Tallinnas kui kohvikute linnast. Teiegi olete mitmeid kohvikuid kujundanud, aga nüüd on meie linnapilt teistsugune. Kohvikuid ei ole enam nii palju. Õigeid kohvikuid on ikka Tallinnas vähe, nad on kõik need lahispaarid, mida noored harrastavad, aga sellepärast võib-olla ka, et eeskujusid pole väga nagu stiilseid olnud, sest et enne seda need korralikud kohvikuid ja kõik need, mis olid Stein ja, ja Kultas ja need olid kohvikut, eks ole, seal mängis muusika õhtul ja kes siis ei mäleta seda endist, Kulttast endist, Moskvat, seal ja oli ka omal ajal viiulid ja kõik mängisid seal teisel korrusel, ta ei olnudki nii ütleme nii rikkalikud, aga neil oli see aura, see kohviku aura natuke, mis on nagu nendes uutes kohtades kadunud ta ei ole, ei kohvik, ta ei ole paar, ma ei teagi, vist õieti on söögikoht või ma ei oskagi nime anda. Enne sõda oli Tallinn ikka väga peen koht, väga palju kohvikuid kutsuti väikeseks Pariisiks. Kohvikukultuur oli väga tasemel Euroopa tasemel ja nii palju just kohvikuid, kus olid lauad tihedalt koos kus ettekandjad, tsivilistid laudade vahel, et kohvikud on tõesti nüüd niiviisi, et neid on vähe Tallinnas, aga ma usun, et see muutub, sest et tegelikult inimesed, kui mõni tõeline kohvik on hakanud väga armastama ja on tekkinud isegi püsiklientuur teiega. Kohvikut sel Avi Suur-Karja tänaval on paljukiidetud. Ma olen ka seal mitu korda käinud ja seal on tõepoolest mõnus olla. Te olete öelnud, et sellise kohviku tegemine oli teie unistus. Ja selles suhtes, et saaks teha ühe kindla stiiliga kohvikut ja Art Deco stiilis, mis oli mu unistus, sellepärast et minu meelest Artekoon väga elegantne. Väga sobib kohvikule, tass on väga palju kunsti, kõike häid materjale, glamuuri, kõike koos, nii et mai, imelik, et ma sain seda kohvikut niiviisi kujundada, teha tellija, haakus minuga, lubas mul teostada neid asju ja siis tulin, niisugune tulemus võib arvata, et teile meeldivate Poiro filmid. Sest seal on väga palju arte good Artekood, me näeme ju väga vähe Pariisis mäel näinud ajakirjades, Ameerikas on teda kohutavalt palju, eks ole, ja kõik on nendes Polyroo filmides õpetlik, oskad vaadata, siis õpid kogu aeg, inimene õpib tegelikult häbi öelda, eluaeg alustasin minu meelest soli, Toome kohvik kunagi omal ajal hotell Tallinna kõrval, mis on see Meriton hotelli praegu sellega alustasingi, seal oli väga tore direktor, kellega ma tegin nii mõningaid objekte, siis oli olemas kohvik Narva maantee Well hästi leheroheline nihukeste mummudega Pitega 60.-te aastate majade tegin nagu popkunsti sisustuse. Aga see ta vaevalt nüüd noored enam mäletavad, olgugi ta oli hiljuti, aga väga kiiresti meil kõik muutub pärli kohviku kujundasite ju ka. Oi, see oli oma periood, see juba 1992, Eesti vabariigi algusaastatel ei mul pärlikohvik ja koriida paar, need olid ikkagi väga uuenduslikud tol ajal. Ja mõjusid atraktiivselt. Ühes olid mul need kunstpalmid, mis olid tegelikult radiaatori torud püsti aetud, mis ma leidsin hunnikus, kuna teljel ei olnud raha ja siis sai sinna otsa tehtud nagu roheliste pulkadest nagu otsad, nii et et selle peale terve see sisustus nagu üles ehitatud ja see mõjus väga uhkelt. Ja teine oli muidugi see kuulus korriida, mis oli üleni punane. See pargipinkidega, mis ma värvisin, need vahvad malmpingid, niisugune välknool, punane oli laes, seinad olid punased räägitaksegi ju kui punase maaletoojast. Vaat nüüd ma ei suuda enam sellest punasest nii vaimustuda, aga ma olin võib-olla tõesti Tanel Veenre, ütles punase maaletoojad. Mäletan 92. või kolmandal aastal julgenud keegi ühtegi punast riiet selga panna, minagi punasega näete, ma ei näe. 94. aastal Barcelonas tulime seal kuskil muudest linnadest siis ütlesid niiviisi. Nüüd on Barcelona, nüüd ma panen ennast punasesse, vast Barcelonas peab käima punas isugi. Aga kas ega ma alustasin ikka väga varakult, kui ehitati olümpiamängudeks uut lennujaama, siis lennujaam oli tõesti mul esimene punane objekte. Sealt mulle algaski see punane armastus, sellepärast et ma nägin, kui efektselt ja atraktiivselt ja ilusti mõjusse punane värv ruumis punasega toonitasin ja mustade sisse ja, ja, ja roostevaba plekki ja poleeritud pindasi. Kunagi hakkaski meeldima, kogu aeg tulid niiviisi objektid, et tegin punast. Millal te oma juukseid hakkasite punaseks toonitama? Oh, see on mul natuke loomuliku ja siis ikka täie rauaga, tahtsid kõik niiviisi mäletavadki. Et punapea, jah, kui te külas olles märkate midagi, mis teie kui disainerisilma riivab kas kipute pererahvale õpetusi jagama või hoiate end tagasi, küsi pükse, kuulaja. Väga headel sõbrannadel võib ikkagi öelda näkku, nemad ei solvu, aga inimesed kipuvad solvuma, nii et, et kui on ikkagi võõras koht seal oma seltskond loomulikult ei hakka oma nina sinna toppima, sellepärast et inimesel peab jääma ka vabadus. Minu meelest ei peagi olema nii, nagu kuskilt ajakirjast väljavaated omas kodus olla ka niiviisi ja nisukesi asju inimesel, mis empsin puugi teistele meeldida, aga tal on armas, näiteks on kuskilt pärandatud vanaema mingisugune vana mutt, võib-olla tõesti ta ei lähe teistega kokku, oli hästi. Aga minu meelest sellel on oma väärtus ja mina hindan oma isikupäraseid ja niiviisi oma käe järgi tehtud kodusi palju rohkem kui seda, kui on kutsutud sisekujundaja ostetud uus maja, siis isekujude komplekt veeribsuse, kallitest asjates, salongidest, selle sisustuse riigiga niukses kodus pole hinge minulik. Väga meeldiv, kui inimesed suudavad oma kodu ise ise kujundada, võib-olla natuke konsultatsiooni, võib-olla lihtsalt mõne koha peal raske õigeid valgusteid valida, sest valgustugevus mängib nagu rolli ja väga palju erisuguseid valgustid majas olema. Ja muidugi plaan, äkki ikka on raske, et kaks äsja plaadid ja valgustid võiks nagu konsulteerida, aga no kuulge, need kardinad ja, ja mööbel ja no seda suudab inimene ikkagi ise. Minu meelest. Ma olen alati öelnud, et need naised, kes käivad ise hästi riides ja maitsekalt mehed oskavad sisekujundus ka väga hästi teha, neil on see juba nagu külge sündinud. Teie sõbranna Signe Kivi on kunstiakadeemia rektor. Kas ta ei ole täitsa Kunstiakadeemiasse õppejõuks kutsunud? Ei ole, mul on tegelikult olnud küll niiviisi, et eks omal ajal võib-olla oleks pidanud sisearhitektuurikateedris midagi õpetama, aga sealtkandist pole kunagi ühtegi kutset tulnud ja ma ei ole iseennast toppinud ka sinna. Siis Signe kiviga tuttavaks saite, kaua te sõbrannad olete olnud? Päris kaua ja kuidas ma tuttavaks sain, ma tegin ühe näituse, läks ühte suurt pikka diivanit, see oli 87 ja oli vaja mingit katet riiete efektselt poest poolt muidugi midagi võtta, ma mõtlesin, et võiks trükkida midagi suure joonega ja vaatasin kõik need meie kuulsad tekstiilikunstnikud läbi tööd kedagi leidnud ja vaatasin, et Signe oli ainukene, kes tegi suurelt suure joonega julgelt, et musta valget ja siis võtsin temaga ühendust. Tema kohe pakkus, ei olnud mingit probleemi ja siis kunagi hiljem tuli välja, et meil on ühel päeval, sünnipäeval, 24. veebruaril sääs meid mõlemaid nii väga naerma, nii et teie olete sündinud vabariigi aastapäeval ja, ja te olete sündinud Tartus, mu isa ja ema noorpõlv möödus Tartus ja mina sündisin seal, aga sõjakeerises siis me tulime kuskil niiviisi 40 neljandad või enne seda tulime Tallinnasse ja, ja siis kuidagi saime juhusega pooleks, saime omale korteri Kadriorgu. Teie isa Leo Tauts oli tuntud helilooja, dirigent, pianist ja organist. Isasse mäletan ikkagi päris palju, ta oli lõbus ja nii sihuke seltskondlik inimene, sest tema juures käis väga palju eriti sõpru, küll heliloojaid, küll orkestreerinud, et ta oli siis pärast sõda Eesti Raadio orkestri juht, aga teine orkestri juustu Rostislav Mer Kuulov veel Kuuloviljas ka meie kandis, niisugune väike puumaja oli seal kuskil tiigi ääres, ma isegi mäletan seda läbi udu. Harry Kõrvits oli hea sõber, kes tihti meil külas ja Viktorignaatjevjannad seal musitseerisid koos ja ja isa õpetas ja, ja üks viimaseid, keda ma mäletan, kes seal käis ja keda isage õpetaja, see, kes tahtis isa õpetustega koge, palus, et teda vaadatakse ta noodiasjade ja Arne Oit, nii et isa alguses küll ütles ta kohta niiviisi, et no nii uimane aeglane, aga pärast tuli välja päris hea helilooja, kui ta Aredes. Ma mäletan seda, meil meeldis, mul on kaks õde, veri, enam-vähem üheealised, kõikide meeldis pugeda klaverit jälle, kus siis kõmises, kui isa mängis, teid on tituleeritud Eesti disaini esileediks. Kuidas teile see tiitel meeldib? Meeldib küll, aga see tekitab pingeid, ma usun, teistes kujundati, on palju ja mis esileedi nüüd siis nüüd nii on, aga kui nii võtta, siis muidugi ma ei ole mingisugune niukene, takune kuju ja ei ole mingi ökotrummi tagu ja mulle kuidagi meeldib glamuur, mulle meeldib elegants, ruum peab olema agressiivselt elegantne ja vot see on minu lause, agressiivselt elegantne. Minu meelest on kujundaja nagu tippsportlane, ta peab kogu aeg olema vormis. Ta ei tohi jääda vedelema mingisuguste vanade tabude peale, ta peab kogu aeg arenema, kõigega kogu aeg kursis olema. Ise ma olen kogu aeg võtnud kõikidest näitustest kõikidest ruumi vormi, näitustest osa ja minu meelest näitustel esinemine annabki niukse põhjal niukse julguse arendab ikka väga palju kujundajat, et väga tähtis on, ma ütlen ka noortele alati, et ei maksta ainult olla, et sa teed oma mingit kujundust, ikka peab olema aktiivne, võtma igasugustest võimalustest osa. Kui on vähegi näituse kujundamisi asja, siis võta, sest osa. Helilooja pianist ja heliloojate liidu esimees Olav Ehala. Nõukogude ajal oli ju väga raske saada heliloojaks Liidu liikmeks. See oli nii tähtis organisatsioon. No see oli mitmes mõttes tähtis, sealtkaudu sai autoostu lube. Kortereid sai taotleda välismaa tuusikuid spetsialiseeritud gruppides, ma olen ise seda omal ajal kasutanud, aga siis nõukogude ja üks võib-olla olulisemaid asju heliloojate liidu puhul oli ka. Liige oli mingi teose valmis teinud ja see kanti töökoosolekud, mis toimusid igal teisipäeval. Kui see kanti töökoosolekule kas elusa ettekandes või lindilt ette ja kui seal heaks kiideti, siis võis kindel olla, et, et ministeerium ka selle teose omandamine, partituur siis rändas ministeeriumisse liidu kiri oli juures, siis helilooja sai ka selle teose tegemise eest tasutud. Päeval on see asi teisiti, peab olema tellimus, siis taotletakse ka sealt ministeeriumist, aga mitte nii automaatselt siis ega ma ei ütle, et siis ka täiesti sajaprotsendilist automaatselt see käis, aga siiski see oli selles mõttes lihtsam. Nüüd kui mõelda sellele, et kas see oli tohutu soov saada selle liidu liikmeks, vastupidi, mina tegutsesin ju teatris olin juba siis noorsooteatris ametis ja Jaan Räätsa hakkas mulle seda pakkuma, et ma tuleks sinna liikmeks ka ja mäletan, esimene kord kohkusin täitsa ära. Jumala peale ma ei sobi sellesse seltskonda, on teatriinimene ja nii nolk ka veel, eks ole, et, et seal on nii soliidsed inimesed, jaan siis lahutuses kui soliidsed. Aga aga see võttis aega nagu ise initsiatiivi eriti üles ei näidanud ja isegi Jaan oli minu ämma kaudu, keda ta tundis, uurinud, et kas mul on midagi tema vastu ja oli tema vastu lihtsalt tohutu respekt, mittemidagi, rohud. Aga noh, lõpuks jõudis sihile, rääkis mulle nii-öelda raha ja Valter Ojakäär ka toetas ja Uno Naissoo ja nii ma siis tegin selle avalduse ära ja liikmeks sain ja endalegi suureks üllatuseks aasta pärast osutusin valituks ka juba Tartusse, kus ma siis pärast Raimo Kangro ootamatut lahkumist ajutiselt nii-öelda aastaks soostusin siis jääma liidu esimehe kohusetäitjaks juhatuse liikmete tugeval nõudlikul palvel. Ja nüüd ma näen seal kümnendat aastat. 1977. aastal saadeti kosmosesse laserplaat meie planeedi muusikaga 87 minutit ja 30 sekundit maailma parimaid palu. Ehkki rahvamuusikat, ooperiaariaid ja nii edasi. Kui teie peaksite valima ühele sellisele plaadile kolm oma lugu. Millise valikute teeksite? Küsib üks raadiokuulaja. Ma võiksin valida mõne filmi koos koos muusikaga, et siis mõne teise planeedi elanikud leiaksid peale muusikaga või midagi, et oleks audiovisuaalne taies, kas mõni Priit Pärna film Heiki Ernitsa film või, või siis miks mitte see nukitsamees, siis võtan lihtsalt suvaliselt selle järgi, mida, mida on siin levinud rohkem ka inimeste hulgas ehk siis nende roheliste mehikeste hulgas levitada neidsamu asju. Sellel kõigel on ainult üks puudus. Teise autorihonorari. No kes seda teab, mis, mis süsteem neil on, mida sealt tuleb? Ja veel üks sedalaadi küsimus raadiokuulajat. Praegu on võimalik ka ise reisijana kosmosesse sõita. Selleks peab olema muidugi väga paks rahakott. Aga kui raha kõrvale jätta, hakkas teist oleks niisugusele ekstreemsele reisile minejad. Olnud tõmmet ei motospordi, ei purilendamisega langevarjuhüpete suhtes ma ei ole sedasorti huvidega, kuigi tähistaevast vaatan sügisõhtutel küll huviga, aga julgust jätkub. Ma arvan, julguse taha ja nüüd asi pidama laste ei jääks, on igasuguseid tükke teinud meile tegemiseks ka teatavat julgust on vaja. No kas või see, kui ma olin vaevalt lõpetanud esimese kursuse outi teha äkitselt muusika täispikale muusikalisele mängule filmile Don Juan Tallinnas? No niisugusele kogenematule, noorele inimesele, sellel olid omad põhjused, miks, miks mulle see üldse pakuti, Eino Tamberg, kes oli konservatooriumis õppejõud, tema soovitas mind tegelikult, seda pakuti talle, aga ta ei võtnud seda vastu ja oli mind siis nagu soovitanud, et see oli omaette julgust. Kindlasti noh, ja eks omaaegset niisugust väikest riigivastasust sai ka tekitatud, nii et käisin ka muusikakooli ajal kaks või kolm korda KGB, seal vahepeal jäeti rahule ja siis konsi ajal kutsuti veel korra. Hea sõbra Lauri Nebel juures oli läbiotsimine seoses sellega, et peoleo bänd teatud tekstiga laule esitas ja leiti selles midagi tohutu ohtlikku sellele võimsale riigile. Aga Lauri kodust leiti üks minu kingi kar, mille olin tema sünnipäevaks kujundanud. Noh, seal oli igasugust naljapärast kokku pandud, aga eksmeelsust kajastas kindlasti noh, seal oli näiteks filmiajakirjast välja lõigatud Richard erametsapilt niukse joobnud näoga pudel käes, siis siga ja frušov. Ja selle peale oli kirjutatud kunsti Kolmainsus, sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. No ja seal muud värki veel, aga takkajärgi mõeldes ikka, kui skisofreeniline oli, oli see seltskond. Nad hakkasid üksipulgi küsima, mida sa sellega mõtlesid seal pagari tänaval, vaat mida sa sellega mõtled ja kui sa ütlesid lihtsalt näiteks, et ma tegin nalja, et see ei olnud vastust, siis ma pidin hakkama välja mõtlema, kuna selleni, et Soome turistid käivad siin ja on purjus. Küsiti, aga, kes see mõtlesin, näitleja Richard Ferans, kuidas tema aadress on, mõtlesin, ma lõikasin selle ajakirjast välja. No eks need ähvardati seal ja asi jäi sinnapaika. Aga uuesti konsi ajal, see oli küll ikka kerge šokk, kutsuti mind sõjakomissariaati ja siis juhatati mind hoopis tagatuppa, kus oli mingi KGB ametnik ja see tõi välja mingist paberid, et siis teil olid aastaid tagasi olid mingid pahandused, et aga meie lasime teil astuda konservatooriumisse. Mina mõtlesin, et ma tegin eksamid ära, et ma sain selle pärast, aga siis tuli välja, et nemad lasid mul astuda konservatooriumisse. Noh, ja siis küsiti, kas teil on mingeid üliõpilasorganisatsiooni konservatooriumis ma juba siis teadlikud ja on küll, oi, milliseid siis mõtlesin, üliõpilaste teaduslik ühing, oime ei mõtle selliseid, see asi läks edasi kuni selleni, et mul paluti ajakirjast kommunist mingit artiklit kursusekaaslastele tutvustada ja siis sellest, mis nemad sellest arvavad, neile tagasi helistada anti mulle telefoninumber, aga kohutab konspiratsiooni, öeldi seda tuleb valida tagant ettepoole. Muidugi ma ei teinud ühtegi sammu, ei rääkinud sellest kellelegi, et need üldse välja kutsuti ja vaatasin, mis edasi saab. Aga edasi saanud õnneks mitte midagi. Te ütlesite, et ekstreemspordialadega ei tegele. Aga kuidas korvpalliga on, kas te korvpalli mängite veel? Siin nüüd on julgus otsa saanud, see oli kuni pooleteist või kahe aasta taguse vigastuseni. Ma vigastasin ühte sõrme ja kuigi see paranes kõiki ära kenasti ja hirmus kihk oli tagasi minna ja siis mul abikaasa ütles ka, et see oli jumala sõrm praegu, mis laskis sul klaverimängus võib-olla kõige vähem koormatud sõrmega, selle juhtuda mõtlengi teise käega oleks hea, kui oleks rängemalt olnud ja siis endal süda tilkus verd küll aga lõpetasin ära, kuigi seal olid inimesed, kellega me üle 30 aasta oleme koos palli mänginud ja sõbrad ikka kutsusid tagasi ka. Muidugi siis ütles, et noh, et hoia tagasi võis ka kaugemalt ja ära trügi sinna korvi alla. No katsu sa niimoodi käituda, kui sa lähed hasarti, korvpallis vahelinika hasartmängija küll praegu paraku jah, enam korvpalli ei mängi, aga õnneks on olemas sellised liikumisvõimalused, mis ei ole nii ohtlik. Te peate käsi hoidma, aga kodused tööd vajavad ju ikka tegemist. Vajadusel panen käe külge ühele või teisele asjale, on vanasti oli seal lihtsalt hädavajalik, ei olnudki võimalik, ütleme nõukogude ajal seal mingit töömeest endale saada oli keeruline. Aga ma olen ka sellest ammu aru saanud, et näiteks ütleme, mingil ehitusalal ma olen suuteline ehitama ja tegema seal väga paljusid asju. Aga ma tean, et professionaal, mina olen selle ala mees, teeb seda veel paremini ja mina teen ühte teist asja ilmselt paremini kui tema. Mina teenin sellega elatist ja, või siis teda palgata seda tööd tegema. Seetõttu ta teadlikult olen lasknud asjatundjatel suuremaid töid teha, kui, kui seda on vaja. Kui te saite honorari filmi Don Juan Tallinnas muusika eest siis te lasite selle raha eest põrandale parketti panna. Ja ja palkasin töömehed ka see võib-olla ei olnud nii, nii tüüpiline kahekümneaastase noormehe käitumine ehk, ehk kuigi ma ei tea, kas sel ajal üldse oli võrreldavad kahekümneaastast noormeest, kes oleks saanud kätte 1800 rubla, see oli aastal siis 1971 ilmselt jah, 100 rubla oli, ütleme, keskmine kuupalk vast isegi alla, seda mulle teatripalk oli 80 rubla näiteks ja see oli 1800 kolossaalne raha, aga ma ei ostnud endale mingeid uusi riideid ega mingeid pilli pilli ei olnudki, siis ostan klaver, klaver oli meil kodus olemas ja mingit paremat klaverit sel ajal näiteks oleks tahtnud Estonia klaverit ostega, see ei olnud võimalik eraisikul praktiliselt selle vabriku toodang, läks kõik nii-öelda nõukogude liitu ja noh, midagi eks ole, läks välismaale ja eraisikul oli, oli võimatusega instrumenti saada, õnneks ma sain instrumendi hiljem heliloojate liidust ja sest seal oli niisugune laenutatavate klaverite hulk, mida sa siis oma liidu liikmetele laenutada kolme rubla eest. See oli ka piiratud arv ja mina sain endale selle kabinet-tiibklaveri pärast, tahan veidi lahkumist, see klaver on siiamaale, sest siis Nad muutusid, siis muutus ka täiesti ebaarentaabliks muusikafondil mingeid üüriklavereid pidada ja siis nagu palju muid asju, tehaseid ja, ja, ja kolhoose, nii hierastasime meened klaverit ka. Aga jah, see parkett läks ikka üle 1000 rubla sel ajal maksma koostöömeestega ja nii et ega palju alles jäänud. Te olete öelnud, et lavastaja Adolf Shapiro on mänginud suurt rolli teie elus. Teie koostöö saab, Piroga algas siis, kui ta lavastas noorsooteatris kirsiaeda. Ja Viive Ernesaksa oli sel ajal veel siis noorsooteatri muusikaala juhataja Viive soovitas, et mina võiks sellele lavastusele muusika ja ja nii ma siis sa piiraga tutvusingi ja see muusika lõpuks tuli niimoodi välja, et talle väga meeldis. Jõudsime veel teha Draamateatris kolm õde ja siis tuli minul sõjaväkke minna ja ma sain suunamise Riiga orkestrisse, aga viimasel hetkel avanes võimalus ka Tallinnasse jääda. Ja siis ma helistasin, sa piir oli, et võib-olla ta hangib mulle Riiast vabastuse, et ma saaksin jääda Tallinnasse, aga tema ütles. No mis, mis vastuse sa tuled siia, hakkad mulle muusikat kirjutama ja nii läks ja väga-väga tore oli selle aastaga, mis üldse pärast konservatooriumi seal ajateenistuses oli, selle aasta jooksul kirjutasin imele lavastusele Riia noorsooteatris muusika. Nendest muuseas oli Buratino, mida siis hiljem siin Elmo Nüganen lavastas ja varem veel Eero Spriit ja mida üle liidu mängiti parimatel aegadel korraga 20-st teatrist ja, ja siis pärast seda jäigi sidemeid nagu 10 15 aasta jooksul pidevalt käisin igal aastal ikka. Adolf pakkus mulle mõne Riia noorsooteatri etenduse küll Läti trupi, küll vene trupi etenduse muusika tegemist, nii et aga miks ma temast kui olulisest inimesest oma. Me teeme selle, ütleme, olen rääkinud, on see, et naistasin soovides ja see oli tõesti täielik elukool ja tarkusega hoolda see, kuidas ta oskas seletada läbi kujundit näitlejatele, seda, mida ta just taotles ja tema lugemus ja silmaring nii tohutu, et ma loen seda endale, mitte ainult töökogemus oleks vaid, vaid lausa elukogemuseks. Kui teil loo kirjutamise ajal kahtlusi tekib, kas te siis küsite nõu abikaasalt? No ma olen tihti tema käest nõu küsinud, sellepärast et mul väga tihti tekivad variandid, ma tean nüüd Mart Saare käsikirjades on on selliseid ossija kohti variandid, et ta ise ei suutnud otsustada, millist käsutada. Vaat mul tuleb ette küll selliseid olukordi ja siis siis ma kutsun oma abikaasa abiks, näitan teile ühte ja teist ja küsin kohe nõu, et kumb on parem. Kas teil on ka mõni lugu, mille olete oma abikaasale pühendanud? Noh, pattu tunnistama, et ei ole sellist, mul ei olegi praktilist millessegi pühendusega, eks pühendusega lugu oli kunagi ammuvad, kui suri Rein alanga lootustandev noor džässpianist, tema oli minust nõksa varem ja ma vaatasin väga suure lugupidamisega tema poole ja vahel käisin teda asendamas. Siis siis oli mul üks lugudesti, millena tema mälestusele nagu pühendasin üha rohkem, mul ei ole ühtegi pühendusega lugu, aga noh, võib ju siis mõelda, selle peale sain idee, praegu. Psühhiaater Eesti-Rootsi Vaimse tervise ja sõitsid bioloogia instituudi asutaja ja juhataja ning Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik. Kui te kodus teadvustes teete või ülikooli loengut ette valmistate, kas siis peab majas vaikus olema või võib muusika mängida? Ei, mina tahan, et oleks päris vaikus, aga muusikat kuulate, kuulan, milline muusika teile meeldib? No ma ei ole hea maitsega muusikas, mulle meeldib Dixilenud. Mulle meeldib puhkpilliorkester, eriti statuut saatel. Siis sakslast, laagerid ja. Mida arvate tänapäeva noorte muusikast, nende laulusõnumitest? Mulle see päris hästi ei meeldinud, rütm on üsna pea tungiv ja sõnumi suhtes ma olen isegi mõtelnud selle üle kirjutanud ka natukene, et see sõnum on depressiivse võitu ja ma arvan, et selle mu kirjatüki pealkiri oligi, et lapsed laulavad depressioonist. Nii et see on ka nagu mingisugune märg noorte hingeelu ja ja meeleolu suhtes. Kas te ise ka mõnd pilli mängite? Minu pilli mängimisega on lugu nii et vanaisa õpetas mind mängima Teppo lõõtsa, noh ja siis, kui ma olin seitsmeaastane, siis me vanaisaga käisime ikka tema sõprade sünnipäeval. Vanaisa sõpradega rääkis, siis mina mängisin ja, ja hiljem ka koolis ja kultuurimajades ja see oleks tore pill, vahva pill on mul praegu veel kapi otsas alles. Millal te viimati seda pilli mängisite? No vist möödunud aastal veel klaveritunnis olen ka käinud, aga edutult suhteliselt. Ma lugesin kusagilt sellist nõuannet, et kui on paha tuju või miski vaevab hinge siis aitab laulmine ja just üksi laulmine. See on absoluutselt õige ja kui ma veel ei olnud klaverimänguni ära unustanud, siis jah, üksi klaveri taha ja võtsin omaks laageriti kätte laulsin ja oligi muremõtted pühitud. Kas see vastab tõele, et kevadel ja sügisel on psühhiaatritel tööd rohkem kui tavaliselt? Ja see on tõsi, hilissügis ja varakevad. Millegipärast see meeleolule mõjub niimoodi ja siis on ka enesetappe rohkem. Jah, on ka enesetappe rohkem nendel aegadel ja mitte ainult siis, vaid, vaid ka rõõmsadel sündmustel nagu jõulud, nagu uus aasta nagu oma sünnipäev, emadepäev. Tähendab need ajad, mil kõikjal massiteabevahenditest ja sõpradelt-tuttavatelt tuleb teateid, et see on nii tore. Meil on külalised, meil on lõbus, meil on kingitused ja ja need inimesed, kellel on haavad südames või, või kes on nendel, on ilmselt raske. Aga isiklikult ma arvan, et üksindus ei pruugi kaugeltki mitte tühi olla. On väga, väga täiuslikku üksindust, kui me võtame kasvõi nunnasid, munkasid, kes eralduvad selleks, et mõtelda ja ja tunda ja raamatuid ei lase ju ka päriselt üksi olla. Ja need, kes on religioossed, need on ju alati jumalaga. Nii nagu väga paljud inimesed maailmas. Eesti on nüüd niisugune eriti sekulaarne maa. Et üksindusele on kaks palet vähemalt. Siin on selline kuule küsimus, teleseriaal doktor Hausson võitnud meie vaatajate südamed. Kes selliseid doktoreid nagu Hous, keda rasketel hetkedel appi kutsutakse või kelle juurde minnakse nõu küsima, olete teie kohanud? Ja küllap ikka, aga mul ei ole olnud ühte nii väga selgelt kõiges tarka inimest ja ma arvan, et see on ka rohkem, filmivariant on ikkagi nõnda teatud valdkondades teatud suundades on, on keegi väga tubli, väga tark, väga edasijõudnud ja siis nii ühte kui teist, kui kolmandat kõnetad ja palud abi. Ma mäletan näiteks doktor Endel Päll oli üks niisugune inimene, kes oli mitte ainult sühhiaatia, vaid kogu arstiteaduse ja ka elu küsimustes oli väga tark tema meie hulgast lahkunud. Tartus meeldis mulle väga professor Elmar Karu kes oli heasüdamlik sihukene, tore mõmmi, aga tema oli juba aastates ja, ja tal ei olnud enam nii palju jõudu ja võimu, ütleme igal pool on olnud, kus ma olen töötanud võimalus endast targemate poole pöörduda ja, ja huvitavat vestlust arendada ja, ja ise targemaks saada ja haigi täida. Kas haiglas töötades oli ka selliseid momente, mil tundsite, et ei jaksa enam seda tööd teha või et töö segab teie enda elu? No võib-olla ütleks siis aastal 91 ja kaks, kui ma olin kohtupsühhiaater, siis ma olin juba kodus head ja peaspetsialist ja siis tulid väga julmad kuriteod. See oli seal, kui need panded omavahel tapsid 11 ja väga julmal kombel. Ja tasapisi selle kohtumise karjääri ajal oleme näinud ka seda, et naised on muutunud julmemaks, kui minu töötamise algul seal seitsmekümnendatel väga harva tuli naist kurjategijana ette siis oli üha enam naisi naisi õliga jõukude pealikudena juba näha. Nii et see oli see, mis ühiskonnas oli muutunud. Varem oli piinlik olla kurjategija ja arstiga räägiti aupaklikult siis nendel aegadel, kui need grupeeringud võidutsesid, siis see disaini oli küllaltki raskes minu vastas istus keegi, kes sulle Ta jõllitas, keeldus vastamast, kelle põsesarnad hammaste kriigisedes liikusid, noh, mitte kõik, aga, aga oli siiski niisuguseid ka ja need tegude iseloomu tulid julmad seal üks asi, mõni asi mul oli hakanud silma suitsitoloogia seetõttu, et kui ma psühhiaadina töötasin, sisemeeli hospitaliseeriti, ka suitsiidikatse sooritanud inimesi ja kontseptsioon tol korral oli selline, et see on raske, psühhoos aga tundus ja kolleegide ligi samuti. Et see ei ole nõnda, et inimesel on mingi kriisiseisund, ei pruugi üldse vaimuhaige olla. Tal on lihtsalt raske aeg ja teda on vaja aidata, mitte massiivse hulga ravimitega ja trellide taha pistmisega. Tol ajal oli sõitsitoloogia keelatud teema, kes oli inetu, kes oli kriisis, see tähendab, see ei osanud elada. Õitses Nõukogude korras ja kommunismiaega oodates. See oli üks asi, siis hiljem juba. Ma tutvusin tookordse tervishoiuministri asetäitja Evald väärtiga, kelle põhieriala oli patoloog, tähendab ta lahkas, laipasid ja tema ütles, et kahju on vaadata täiesti tervete organitega inimesi seal lahkamislaual. Ainult sellepärast, et nende psüühilist masendust ei ole suudetud ära ravida, aidata neid kõrvaldada. Nii et sain niisuguse mõttekaaslase. 1989. aastal taasasutatud arstide Liiduga tegime foorum Medicum Estonia, kuhu me kutsusime teadaolevaid arste üle maailma kokku. Peamiselt tulite siis läänest, Ameerikast, Austraaliast. Minuga pandi paari doktorant Sanderson Stockholmist, kes oli kohtupsühhiaater Sis võõrustasindaga oma kodudes neid sealt saabunud kolleege. Tema aitas mul leida siis kontakti. Rootsis sõitsid Nokia alal, see oli professaad arvutavas. Herman. Ma kirjutasin esmalt venekeelse kirja, kuna tema oli Poolast emigreerunud, ta sai sellest aru. Ta kutsus mind. Me sõbrunesime, ta hakkas mind õpetama kolm aastat, õppisin ta vaikides siis uut psühhiaatriat, mis natukene erines Nõukogude omast, õppisin sõitsetoloogiat muidugi töötada, kes samas ikkagi edasi Tallinna haiglas. Aga mu vaba aeg ja, ja nädalavahetused läksid sellele. Nõnda see tutvus, sõprus, kollegi, selline koostöö tänutavad Hermanniga arenes kuni tänapäevani. Töötame tihedalt koos, tema oli ka minu doktorantuuri juhataja Super viisor. Tema kutsus mind oma juurde professuuri, kui tehti konkurss, ülemaailmne konkursiga. Rootsi õppeasutus instituut, ülikool võis kutsuda doktorikraadiga kolleegi enda juurde professoriks. Esimesel aastal see meil ei õnnestunud. Ma jäin teiseks, teisel aastal. Õnnestus, ma saingi Karalinskasse ja see oli muidugi suurepärane lasso, vahepeal jah, oli veel pehtereni instituut Leningradis. Mul on hästi läinud, mõnikord on tunne, et sa teed, on ikkagi miskil moel ette määratud. Ma nii väga sihikindlalt ei ole oma asja ajanud, et ma tean, mida ma tahan. Mida ma tahan. Paljud asjad on mulle lihtsalt kätte tulnud ja sa pead valmis olema, sa pead õigest õigest selles mõttes, et see sobib sinule sellest kinni haarama ja ja ma väga soovitaksin kõigile, et valida töö selline, mis rahuldust pakub. Minu töö on minu hobi, mulle nii meeldib lugeda, mõtelda see kaunistab elu kõvasti. 1993. aastal asutasite de eestirootsi sõitsid ökoloogia instituudi. See oli küll väga suur julgustükk. Ja ma olin just ära tulnud Tallinna psühhiaatriahaiglast lõpetanud töö vahekorra, mille peale kolleegid ütlesid, et mis rumalust sa teed, lähed erainstituuti rajama, jätad staažiia koha sinnapaika, võta vähemalt palgata puhkus ja ma mõtlesingi aastaks palgata puhkus, et kui tõesti ei edene ja alustasin, olles üksi poole sekretäri kohaga rootsi, siis, Reaalselt ja erialaliselt ka ja see kõik hakkas arenema ja kasvama ja siis hakkasime kohe koolitama. Ja praegu ma ütlen, et, et ma olen tohutult õnnelik selle grupi, selle meeskonna ülevi naiskonnale, Meie, kes me seal koos töötame, praegu nimetasime ka veel vaimse tervise ja suitsubioloogia instituut, sest selge oli, et oodata lõppu vaatust on liiga hilja, tuleb vaimset tervist hakata edendama juba sellest ajast kui, kui sellel korras on eriti lapsepõlvest, võib-olla isegi looteeast peale. Et see on see võti, et inimene oleks vaimselt terve. Ja nüüd on mul seal rahvusvaheline seltskond, ma olen toonud erksaid noorteadlasi sisse Ukrainast, Hiinast, Horvaatiast on praegu inimesed, nad on ka Tallinna Ülikoolis, kus mul on ka osalise koormusega professuur, need on samal ajal doktorandid ja teevad, et tööd vaimse tervise sõitsid bioloogia instituudis käigus olevate projektide teemal. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma tahan pedagoog olla. Praegu, kus noored nii hästi, Sa tulevad minust targemaks saavad. See on seni õilistav tunne, kohe, ma pean. Ütleme võib arvata, et instituudi loomine läks teil tunduvalt kergemini kui usaldustelefoni asutamine 1988. aastal. Jah, seal oli palju tõrkeid täiesti, aga ma pean ütlema, et meid oli siis 10, kes me asutajaliikmed olime, aga Enno Selirand oli tol korral see mees, kes need põhilised asjaajamised ära ajas. Ja siis läks käiku ja algul need kõned, mis seal p d olid võrdlemisi poliitilise värvinguga, 87 oli hirvepark olnud ja no oli ka hingelisi kriisi muidugi see, mille pärast me kolime. Ja küllap seda vaist kuulatiga pealt, aga ma arvan, et sel ajal KGB oli juba suhteliselt hambutu. Igatahes midagi meiega juhtunud ja kuuldavasti ka mitte sinna helistanutega. 95. aastal, kui ma olin juba sõitsid loogias mõningal määral kanna maha saanud ütleme koopaulatuses siis tehti ettepanek Eluliini asutamiseks või õieti, see oli organisatsioon Pifrendas international, mille meie nimetasime siin Eestis eluliiniks. See finantsiline tugi ja õpetus tuli Londonist ja praegu töötavad mõlemad telefonid ja ma arvan, telefoniabi on väga oluline, sellepärast et anonüümne, ta on kergesti kättesaadav ja telefoni nõustajad on hea ettevalmistusega inimesed. Ja need inimesed on rohkem ärakuulajat kui. Ja muidugi, muidugi, ega psühholoogidel ju ei ole nõu andmine, see on päris õige lähenemisviis. Kuulamine sel puhul on üks targemaid asju, mis üldse olla võib, sest inimene tahab oma tundeid ventileerida ja kui me räägime sotsiidistist, suitsiid on ju ka emotsionaalne otsustus. Ja me peame kõigepealt tegelema emotsioonidega ja mitte tungima sügavale sellesse probleemi, mis teda vaevab. See pilt tuleb hiljem, kui, kui emotsioonid on juba tasakaalustatud. Nii et see telefonide variant, see on hea abivõimalus inimestel. Üks raadiokuule kirjutab, et Pariisis oli kunagi kauplus ja võib-olla on praegugi, kus sai stressi maandada. Seal müüdi odavaid lauanõusid kohapeal puruks loopimiseks kaupa kaasa võtta ei tohtinud, seda keelas silt uksel. Kui selline tegevus aitab tõepoolest stressi maandada, siis tasuks meilgi taoline kauplus avada. Mida teie arvate? Ja vägivaldsuse pooldaja ei ole ja nihke laamendamise pooldaja. Ja ma arvan, et siis võiks parem kolm ringi ümber maja joosta või või midagi füüsilist ette võtta, võib-olla keldrisse poksikott panna, et seda minna. Summutama. Järgmine esineja on näitleja ja filmirežissöör Andres Puustusmaa, kes on õppinud filmitegemist Moskvas ja lavastanud Venemaal ka mitu filmi. Tema käe all valminud mängufilmi 18 14, kus ta ka ise näitlejana kaasa lõi, saatis Venemaal suur publikumenu. Mõne kuu pärast jõuab kinoekraanidele Andres Puustusmaa uus täispikk mängufilm Rotilõks. Tavakooli lõpetasite, siis läksite tööle draamateatrisse. Draamateater on olnud läbi aegade väga paljude unistus. Ja ma väga soovisin küll jah, draamateatrisse saada ja sinna ma sain. Ja eks see oli keeruline muidugi sellises seltskonnas olla noorena tulnud, sest Mait Malmsteni ainult et nemad hakkasid juba natuke varem mängima seal. Jaa, jaa, sulandusid kiiremini sellesse seltskonda ja, ja Maidul tekkisid nagu oma lavastajad juba ja Elinal sama moodi. Et mul võttis aega, ma sõbrunesime seal rohkem näitlejatega nagu ilma Sass ja, ja Evald Hermaküla ja ja Kaie Mihkelson, Hendrik Toompere juunior ja ka Viiding, Juhan, kes siis mind ülevalt kolmanda korruse garderoobist tõi alla enda garderoobid. Ole minu garderoobis nagu isalik, pilk oleks peal selle üle, ma olen väga õnnelik, et ma selliste inimestega väga palju suhtlesin ja kuigi oli väga vähe tööd, alguses, aga see suhtlemine just nimelt nende inimeste Kalvi Malle, toitev ja hariv. Paari aasta pärast hakkas vaikselt minema, tuli rolle, tuligi suuri rolle, aga peos ja oli nii ja naa. Et ma ei kurda küll selle üle, et ma oleks lihtsalt passinud seal, et ma sain väga väga seinast seina asju teha ja hiljem jah, juba kui ma hakkasin assistendina kinos rohkem töötama, siis mul oli isegi hea meel, kui mul oli vähem seda teatritööd, et ta ei segaks minu muud huvi, kino huvi, olin juba kaheksa aastat teatris töötanud, kui ma siis otsustasin selle asja praegu, ma pean siiski minema õppima ja, ja teatri juhtkond veel aitas mind sellega, et nad hoidsid mind pea aasta veel palgal, et ma sain mingisugustki vähemalt leivaraha omale. Tudengina. Aga enne veel, kui õppima läksite, käisite Ameerikas. Vahepeal oli see käik ka muidugi. Käisite Hollywoodis maad uurimas kutse tuli siis ameeriklastelt, kes tegid Eestis filmivirtuoos. Jah, ma olin siis ka assistent ja seal Ameerika grupis väga kuidagi sobisse töö neil omavahel ja öeldi, et kuule tuleproovi, meie juures saab mingisuguseid massi liigutamisi teha ja nii edasi, nii edasi. Ja mulle see töö meeldis väga ja siis sai otsus tehtud, et lähen vaatan, mis saab ja see, mida te Hollywoodis nägite, ei meeldinud teile. Ei olnud jah, see minu või ma ei olnud valmis või eks see oli jänese proovilepanek, see äraminemine ja ju mul oli seda vaja. Ma sain aru, et ma ei suuda ühes kohas pikka aega olla, ma pean ära käima, pean kuhugi sõitma, pean midagi muud nägema, kogema tegema, et tagasi tulla. See oli väga meeldiv vahe, seiklus, saite kätka proovida? Proovisin, oli üks film ja kus ma mass liigutasin, meid oli seal päris mitmeid. Staadioni hulk rahvast oli ja, ja igalühel oma paar-kolmsada inimest aga, aga ei meeldinud mulle seal ja hiljem ma jäin hiljaks tööle, ma pidin lendama teise linna ja siis öeldi, et Andrese kuule, on juba teised inimesed ees, et Ameerika konkurents on kõva. Eks seal igal pool on Venemaal täpselt samamoodi on ka siin. Noh, siis juhtus säärane asi, et mul ei olnud plaani otseselt tagasi tulla, aga helistas Evald Hermaküla, et ma hakkab Lions Leenat lavastama ja no ekse veidralt kõlab, et mismoodi, et sa Ameerikas üritad hakata asju tegema, siis üks lavastaja tahab järsku püüneri Lions Nad nukuteatris lavastada, et vaat mis valik see on üldse. Aga ta käis peale ja helistas ja noh, seal on ka muud omad põhjused, mida ma ei hakka siin avalikult rääkima ja siis ma tulin tagasi ja ta lavastas Lions Leenate, siis ta enne seda etendust lahkus ise ära siit ilmast käin kuidagi ripakile. Siis juhtus jah, nii et siis läksin draamateatrisse veidi tagasi, aga ma olin kuidagi pidetu, ma ei saanud aru, mis, mis ma nüüd siis tegema pean või kus kohas ma nüüd olen omadega. Ja siis hakkasin uurima, et kuhu siis õppima minna, seda kino konkreetselt siis keskenduda ainult kilole. Moskvas kõrgematel režiikursustel õppimine, see on nagu instituudis õppimine. Ja, ja see on kontsentreeritud õppimine päevane kaks aastat, nüüd ta on natukene vähem millegipärast ja nüüd ta on ka tunduvalt kallim juba ja äärmiselt huvitav ja põnev aeg. Meid suht ruttu kõiki inimesi suudeti Moskvas nagu panna panna niimoodi mõtlema, et, et iga päev te peate juba sellega tegelema, et siit edasi minna. Ei saa jääda istuma, et õpin, õpin oma asja ja siis lõpuks hakkan vaatama, mis ma edasi teen. Selline tamp ja surve oli peal ja see oli väga hea ja niimoodi ta siis kujuneski teil vedast? Ilmselt küll muidugi. Teid kutsuti teleseriaali tappev jõud režissööriks. See oli päris päris kentsakas, oli väga õnnelik, siis ma mõtlesin, kutsutakse nüüd assistendiks massi liigutama, nagu ma olin harjunud. See oli kaks-kolm päeva suurt segadust, sest ma tõesti ei saanud aru, et mis nad tahavad, kutsuti välja ja siis Rostankinosse ja kuhugi mind viidi, mul oli kohver kaasas, sest ühikast pidi juba noh, kõik asjad ära korjama kokku ja ja kolm, neli inimest, mingid assistendid räägivad. 15 minutit räägivad mullust seriaalist Ooerte eest. Mul oli tohutult palav, ma vist ei võtnud mantlidki ära. Mul oli äärmiselt ebamugav olla. Ja kui nad siis pöördusid minu poole ilmselt oodata seda midagi vastaks, siis vabandasin viisakalt, tõusin püsti, ütlesin, et minu nimi on Andres Puustusmaa. Andke andeks, ma olen eksinud ruumiga, te rääkisite praegu vale inimesega, kellele nad hakkasid naerma. Võitsid kuskilt kapi pealt kaks kooli töötajat. Ei, ei, et te olete see inimene, näete, siin on teie õppetööd. Me teame, kellega me räägime. Et kas te olete lavastama seda seriaali pidin natukene tegema nägu? No muidugi, andke mulle lugeda vaht. Ja asi otsustatud ja mu hilisem produtsent, kellest ma väga lugu pean, Sergei, meil kuumov siis küsis, et noh, et millal sa oled valmis võttegrupiga kohtuma ja minema Peterburi. Oleks tahtnud ja öelda, et no et noh, kohe järgmine päev pandi mind lennuki peale ja peaks töö pihta. See oli mingisugune kummaline asi, kus võeti jalast kinni, keerutati, visati kusagile vett, et sa ei tea, mis seal üldse on, inimesed seal on ja mis nüüd toimuma hakkab, kusjuures need olid ju filmi viimased seeriad, eks ole, nüüd viimased seeriad veel ja nad andsid mulle kassette vaadata, et, et kuidas seda on ennem tehtud, mis, mis tegelased seal üldse on, et kurssi viia loomulikult asjaga. Aga ma olin juhuslikult näinud suvel Aleksandril hästi pisikene ja telekast tuli ja mulle meeldis tunnusmuusika seal kuidagi sümpaatne ja Natalja oli köögis ja siis hakkas see pihta seriaalis hüüdsin talle. Tule vaata, vot sellist seriaali ma olen nõus tegema, see on päris sümpaatne. Sügisel oligi niimoodi, kui kaua te selle filmiga seotud olite? Esimese me tegime ära, siis tuli võõrdilt pacem, ütles Andres veel, või mis, oli harv juhus, et keegi teeb kaks seeriat seal siis tegime teise ära, siis küllalt, te veel juba veider, tähendab eestlane nüüd siis teeb seda bändi seriaali, et kaua võib, seal filmis juba hakkasid sahinad ja ma olin seal ära kodunenud juba, et see oli mitu aastat tööd seal ja ja siis tuli lõpuks pakkuvale, et kuule, äkki sa peaksid ikkagi kino tegema. Otsiti mulle midagi ja pakuti sinna ja tänna ja siis ma sattusin siis Moskvasse Jelena ja tsura juurdlasele punase pärliprodutsendi juurde. Filmi armastuse punane pärl hakkasite tegema Mosfilmis? Jah, mulle Peterburis Lenfilm meeldis rohkem inimesed soojemad ja ta on kodusel Moskva masfilm on, on väga karm, külm, jõuline, seal sul läheb omada väga head närvi, et seal püsima jääda, üldse saada, midagi tegema ja püsima jääda, see on väga keeruline. Kas suure filmitegemine on hoopis midagi muud kui teleseriaali tegemine? Ma tegin, kuidas ma nüüd ütlen raha mõttes või oma eelarve mõttes kvaliteet seriaali, kui see võeti filmilindile, noh siis on selge, et ta on kulukas ja sellepärast May tõmbaks sealt suurt vahet sisse. Suur film või teistsugune film. Ma ei saa sellest päris täpselt aru või ei taha aru saada, ma tahan yldiselt jonnida nendega vastu jonnida, neile, kes tõstavad käsi taeva poole, et andke meile suuri rahasid. Me saame suuri filme teha, pean silmas Eestit silm väikese eelarvega väga suur olla, see on vaieldav ja loomulikult ma ei saa nii üheselt öelda, nagu ma praegu räägin, aga 18 14 oli tõesti suur fil oma mahult ja, ja see ettevalmistus, mis sellele eelnes ja oli tohutult mahukas, aeganõudev just nimelt lugemise mõttes kõikidelt päevikuid ja materjali, mida ei ole välja antud üldse põnev aeg oli. Ta oli vajalik ilmselt mulle endale aru saamaks mitmeid-mitmeid, muid asju, aga ta ei viinud mind ennast iseendale lähemale. Et nüüd viimased tööd ja viimased mõtlemised ideed toovad mind iseendale lähemale. Te mängisite ise ka oma filmis kaasa mängisite Austria professorit. Ma kujutan ette, et režissööril on oma filmis küllaltki raske mängida. Keegi ei tule ju ütlema, et tee nii või videona. Ääretult raske on jah, eriti väikest rolli, arvan, et kui ma teeksin filmi, kus ma mängin ise peaosa, tähendab lavastan, et see on tunduvalt lihtsam, sest mul on see tervik on olemas ja ma tean, kuhu ma lähen ja mida ma teen. Loomulikult on kõrvaltpilku vaja mingisugust abi. Aga väikse rolli puhul on väga raske ümber lülituda ja mis võtmesse sal järsku nende inimeste keskel oled, keda sa tegelikult suunad või, või, või toetud. Imestan neid režissöör, kes suudavad oma filmides mängida, tegelikult ma tahtsin Lembit Ulfsaki sellesse rolli, aga seal hakkas valus mängima, kui ma siiamaani ei saa aru, oleks võinud väga vabalt mängida Lembit Ulfsak selleks väga noh, põnev olnud. Ma mäletan, rääkisime sellest ja siis ühel hetkel ütlesid. Produtsendid kuule, otsustab lääne Krimmi, teeme sulle grimmi proovima, et äkki ise mõtlesin. Suhtusin sellesse, kui naljaga nii tõsimeelselt seda ajasid ja ja noh, vedev nagu olen näitlejana. No okei, proovime, kas te olete mõne tuttava režissööri käest ise Carolli küsinud? Olen ikka muidugi. Jaa Ma arvan, et see on ka täiesti normaalne, aga minult on küsitud ja öeldud, et kuule järgmist. Vaata äkki on seal seal midagi mulle ja see on, see on normaalne. Ma käisin Eestis. Küsin lavastatelt. Kuule, kas kutsud mind sinna, sõidad minema, no seda saab kõike ju saada. Facebook'i panin üles, otsin tööd, seal nad olid nalju vastu kõiksugu ja siis üks erialale pakkumine oli siis mudilas hommikul muinasjutte lugema. Raimo passiga käisime väga-väga sümpaatne lisaga, praegu on nagu piirdunudki minu eriala töö rohkem, et ise annad endale tööd. Meelega teeks külalisena teatris ja aastas ühe rolli, kui pakutaks väga hea meelega, mitte nüüd nii, et lähekski teatris töötaks statsionaarselt jälle seda mitte enam ei taha. Kas Mosfilmis olite te palgal või töötasite vabakutselisena? Jah, ma olin paras palgal stuudios nonstop ja siis hakkas teine elu pihta, hakkas selline otsimise vabakutselise elu päris mind nagu poputati, hoiti seal päris ilusasti, aga siis hakkasid kõrvalt pakkumised ja teises stuudiot, kus, kus ma ei olnud harjunud sellise suhtumisega, kus sõidetakse inimestest üle ja, ja lihtsalt petmist rahaliselt. Selles mõttes Need stuudiod alguses, kuhu ma sattusin see päev võrreldes paljude muudega, te tegite oma stuudia, seda soovitaski mul Sergei, meil kuuma Moskvast, tead, kuule, tee, teed sellega seal Tallinnas, ma ei oska seal nii keeruline ja seal muidki neid inimesi, kes tahavad raha saada ja filmida. Et seda läheb sul veel vaja, siis sai ta tehtud ja nüüd on tõesti seda vaja. Uuel aastal jõuab ekraanidele teie tehtud rotilõks. Selle filmi tegemine on läinud teil väga kiiresti ja ma töötan kiiresti kaks filmi pooleteise aastaga. Jah, see rütm on jäänud Moskvast sisse ja vene tööstus on kiire, mitte see, et ollakse, abistamine on väga kontsentreeritud täpne on hetki, kus peab laagerdama mingis asi peas või südames ja sa pead ootama, kuni see kuni ise märku annab. See, mida sa tahad teha või mõelda või mingisugune kas või kujund. Aga töö ise tööprotsesse matemaatika arvutamine, see võib käia Lakslakas kiiresti ja selleks ei pea istuma ja ma ei tea, mida ootama. Nagu harjutada. Kas te viimaste aastate jooksul olete korralikult puhanud, ka sõitnud perega kuhugi olnud tööasjadest eemal? Olnud oleme ja, ja olnud olen ka üksi, aga ei ole puhanud ja Mul on nüüd viimasel ajal soovitatud, et puhkesest ma olen hakanud. Ma ei ole seda kunagi kurtnud, et ma olen väsinud. Ma ütlesin välja, et ma tunnen ennast kuidagi väsinuna ja siis soovitati, et ma ei, ma ei, ma ei tea, mismoodi puhkamine käib, noh, ma tean küll muidugi, aga, aga te olete ju siis töönarkomaan, mulle väga meeldib töötada, siis ma tunnen ennast vajalikuna ma ei tea, kellele või millele ja milleks, aga ma tunnen siis mul on õigus hingata ja, ja kaasa rääkida. Kui ma töödid tee siis üks, teine seisund tekib selline olemise tunne, mis hakkab mõjutama, et sa hakkad iseennast keerama üles, et sa raiskad midagi, raiskad väga palju kogu aeg ja aeg läheb. Sellepärast on töö, on mõnus, meeldiv. Te peate oma tervist hoidma, sest järgmisel aastal saate ju neljakümneaastaseks ja siis alles elu algab. Aa jaa, aatoranis toob see 40. Dirigent ja laulja Risto Joost. Millal te viimati suusatamas käisite või lumelauaga sõitsid? Aitäh. Ma arvan, et ma viimati sõitsin lumelauaga, aga sellest on nüüd küll juba kuus-seitse aastat tagasi. Aega ei ole, on huvid ja fookus on kusagil mujal, et kui sporditegemiseks läheb, siis pigem kas korvpall, ujumine, jõusaal, sulgpall on väga popp ja seda seda ala väga armastan ja mul on sellised mängupartnerid juba ka rahvusooperist ja ja lähemast sõprusringkonnast välja kujunenud. Korvpalli hakkasite te mängima üsna varajases eas? Minu elukoht on kesklinnas ja, ja väga lähedalt Kalevi spordihallile ja loomulikult siis, kui ma väike poiss olin, siis oli ju Kalevi korvpallimeeskond väga kuum nimi kogu nõukogude liidus ja loomulikult ka Eestis ja ma mäletan isegi siis, kui nad 91 sait Nõukogude Liidu meistriks. Igatahes ma olin sellel mängul ja kõikidel eelnevatel mängudel ja sain veel tükikese sellest karikast. Nimelt see karikas, mille nad said pildistamisel läks puruks, kui me natuke, kas see täpselt oli, kas Aivar Kuusmajas selle jalaga ümber või midagi sellist ja nii et Mul on niisugused nostalgilised mälestused, tahtsin selle alaga rohkem tegeleda ja siis loodi Kalevi korvpallikool. Ja tänu sellele Ma korvpalliga tihedamalt kokku puutuma hakkasingi kuni selleni, et ma lõpuks ka kaks hooaega nooremaid korvpallihuvilisi juhendasin. Kuidas see siis juhtus? Juhtu siukest loomulikku rada pidi, et need, kes olid rohkem huvitatud nendel ikka avanevad võimalused oma erialal ja mulle Moody pakuti võimalust töötada noortega ja mulle see väga meeldis, aga paratamatult muusika õpingut paralleelselt korvpallimängule ei soodustanud korvpalliga nii tihedalt tegeleda, kui võib-olla oleks soovinud ja, ja siis mingi hetk pidin kõnet katki jätma, isegi samal ajal juba hakkasin ka Muusikaakadeemia keemias õppima ja siis ma läksin kohe tööle Estonia kontserdisaali garderoobi, olin seal kaks hooaega, aga see oli väga huvitav aeg, et lisaks tööle garderoobis mis oli ka Paete kooliks, sai kuulata kontserte, tasuta kontserte ja oli tõesti võib-olla väga vähe kontserte, kus ma ei käinud nendel hooaegadel. Samal ajal, kui te korvpalliga tegelesite käisite ka RAMi poistekooris laulmas. Poistekooris, Ma juba laulsin viie aastasest saadik ja, ja seal ma laulsin kokku 11 aastat. Kuidas need muusikalised andetis nii varakult välja lõi? Ma ei oska öelda, no igatahes selle tänu võlgu, et ma sinna laulma sain olema loomulikult oma emale, kes siis arvatavasti minu konstant sellele laulu pidamatusele reageeris sellega, et, et ju siis oleks mõistlik panna poeg RAMi poistekoori laulma ja loomulikult tollal ma mäletan, et kõik, mis oli uus ja huvitav, mulle kuidagi istus, et ma arvan, et kui see oleks olnud näiteks pingpongi trend, et ma ei oleks ka sellest ära öelnud, aga aga tagantjärgi väga tänulik, et see oli just muusika ja praegu ma tõesti võin öelda, et ma tunnen, et ma olen õige koha peal. Kui te õppisite muusikaakadeemias siis te lõite seal oma kuulsa koori Otšess musikaanes. Kooliajal lõin koori ja ja jah, põhjus võib olla, miks voor sündis, oligi, et ma tajusin esimesel kursusel, et, et kui ma ise midagi tegema kohe ei hakka, siis ei sünnika minu jaoks inspiratsiooni tulemust võib-olla, mida ma mingi hetk ootaksin, seepärast, et kahtlemata kooli võimalused praktikat pakkuda olid väga piiratud ja ja suure koori, et oli vist võimalik pääseda alles kolmandal kui mitte isegi neljandal kursusel. Ja siis ma otsustasingi oma sõpradest-tuttavatest teha koori, seda enam, et ma olin just lõpetanud muusikakeskkooli ja väga palju sealseid lauljaid tulid edasi muusikaakadeemiasse õppisime sama eriala ja samas koolis ja see oli väga hea baas, uus kollektiiv luua. Kui te olite vahetusüliõpilasena üsna pikka aega Viinis siis teie koorey tegutsenud See oligi võib-olla kõige pikem periood, kus tegevust ei toimunud. Täpselt selle perioodi, kui ma Viinis õppisin, siis oligi paus, et ma olin seal üheksa kuud ja, ja peale seda, kui tagasi tulin, tegin kohe oma magistrikontserti, mäletan, siis laulsid veel nii-öelda projekti korras inimesed, aga ka sellest sügisest kuma. Ja see siin oli siis 2003 sündis uus kooslus, kellega siis me tõesti oleme kuni tänapäevani koos käinud. Ja selle koori puhul võiski rääkida kahest erinevast perioodist enne ini perioodi peale. Finiperioodi kõlab väga klassikaliselt. Kui 24. jaanuaril jagas Eesti kooriühing koori ja puhkpillimuusika aastapreemiaid anti kolme preemiat välja teiega seotud tegevuse eest. Teid valiti 2009. aasta dirigendiks. Teie kammerkoor Poitiers, muusika alles sai aasta koori tiitli ning aasta kooriplaadiks valitud siis möödunud aasta sügisel valminud heliplaat. Kunagi varem pole üks dirigent või koor saanud kolmepreemiat korraga. See on väga suur tunnustus, aga samal ajal see kohustab, nagu öeldakse. Ja kahtlemata ja ma olen väga õnnelik, et kooriühing meid tunnustas Nende preemiate näol ja loomulikult, kui kollektiiv on 10 aastat tegutsenud, siis ei ole midagi paremat kui saada see tõesti ka mõne suurema organisatsiooni poolt, kes sellesama erialaga tegeleb. Tunnustus, tõesti, meid on märgatud tegelikult südamesse, inimesed ikkagi ootavad ju mingit tunnustust ja ma arvan, just lauljatele on see kõige suurem äramärkimise hetk, kuna dirigent ju nii või naa alati otsib veel võimalusi, kuidas seda tulemust parandada, nii et kui keegi teine ütleb kõrvalt sooje sõnu ja tuleb veel teatud auhinna näol, siis on, meeldis. Möödunud aastal sai teist Rahvusooperi Estonia dirigent ja peakoormeister köit. Teie debüüt Estonias oli paar aastat varem, kui juhatasid Erkki-Sven Tüüri ooperit Allemberg. Debüüt jääb muusikule kauaks meelde. Millisena see on teile meelde jäänud? No ütleme nii, Vallemberg oli selline huvitav teos just selle koha pealt, et ma ei olnud enne ooperit juhatanud ja kohe juhatanud Erkki-Sven Tüüri ooperit teadis, et tema partituurid on piisavalt komplitseeritud. Ooperi kontekstis oli kahtlemata hea väljakutse aga ma arvan, et see oli ka selles mõttes mingisugune selline karastav element, et ega peale seda ma tõesti võin, võin väita, et on, on väga väheseid asju, mida otseselt muusikas kartnud oleks või oleks tekitanud sellise sellise ärevuse, et mul oleks mõelnud, et huvitav, kas ma sellega hakkama saan, sellepärast et minu jaoks on juba see piisav väljakutse, võtsid töötundjad eskalise igal juhul igal juhul enam, et ooperi partituur vajab väga palju aega õppimiseks. Ega seda aega ju kunagi kliendil piisavalt ei ole. Mina küll võin öelda, et isegi kui ma tean lugu peast, siis mul on alati selline tunne, et midagi on veel. Mida ma võiksin selle teose kohtade teada, aga see ongi võib-olla see hetk, kus peaks natukene tagasi astuma, et see ongi lõpmatu protsess. Te olete ise ooperis laulnud? Ma olen ooperis laulnud, aga, aga minu kogemus on loomulikult oluliselt põgusam, kui võrrelda siin nüüd rahvusooperi konteksti näiteks mõne romantilise ooperikoha pealt, kuna ooperis ikkagi osalenud ainult kontratenorina ja kontratenor-il ei ole kuigi palju võimalusi puutuda kokku ikkagi sellise suure ooperiga, kuna tihtipeale barokkmuusika kaasaegses muusikas Montreali kirjutatud, aga barokkmuusika ei paku nii palju võimalusi selleks ja meil esitatakse seda väga vähe. Õnneks arvan, et see võimalus, näiteks Riias laulsin läti barokkorkestriga peaosa Vivaldi ooperis ja osa kohe jah, peaosa jah, aga tegelikult on olnud kõige varasem ooperikogemus Salme kultuurikeskuses Tallinnas, kus sattusime esitama. Mäletan veel Lilian Kivi juhendamisel ühte lasteooperit, kus mina olin printsi rollis ja, ja solides, kas akadeemia esimene kursus, isegi kui ma õigesti mäletan, nii et tegelikult selliseid lavalisi kogemusi mul hästi põgusalt olla, aga eelkõige on minu tegevus seotud loomulikult kontserdilavaga. Millistes koorides te olete laulnud, küsib üks raadiokuulaja. No kui tulla nüüd tagasi päris algusesse, siis ma alustasin eesti poistekooris ja siis ma laulsin muusikakeskkooli kammerkooris, siis ma laulsin muusikaga keemia segakooris, muide naiskooris laulsin konter tenorit hea ja kuna kursuse kooris olid ainult naisterahvad, siis ma ei tahtnud terve proovilisel tagareas istuda, lihtsalt kuulata, kuidas nad laulad, mõtlesin ma parem siis parem siis liitoni, laulsin Kiieteist alti ja seal samal ajal paralleelselt me mäletame, laulsin ühe hooaja veel rivaal ja kammermeeskooris, siis oli võib-olla ta lihtsalt meeskoori nime all ja laulsin veel raekoja kammerkooris. Aga üks tihedam koostöö sai alguse muusik, keemia esimestel aastatel. Ansamblis Vox Clamantis, Gregor Jaani, ansambel Vox Clamantis, millega ma siis olin seotud seitse aastat ja siis ma sain juba edasiselt filharmoonia kammerkoori filharmoonia kammerkooris, ametlikult ma laulsin täiskohaga ühe aastaga, tegelikult seotud oli ma nendega neli-viis aastat, siis ma tegin projekte ja, ja siis juba dirigeerisin, ma olen ikkagi laulud suurte dirigentide käe all, kes on juhatanud ta kammerkooride alates siis Tõnu Kaljuste eest. Ja ma tulin tegelikult samal aastal, kui Paul Hillier hakkas tööle kammerkooriga ja siis ma alustasin 2003 ka koostööd pool hilieri vokaalansambliga foissis, kellega siis tõesti väga erinevates kooslustes oleme käinud turneed reedel üle maailma ja temaga seotult veel ma alustasin, samal ajal, kui ma hakkasin filharmoonia kammerkooris tööle laulma ka vokaalansamblis Ars Nova, mis baseerub Kopenhaagenis ja nendega ma olen praeguseks juba töötanud. Üheksa aastat on see koostööga lõppev, kuna minu lauljakarjäär on lõppfaasis, kuna dirigeerimis tööd on nii palju, te laulsite ju kabiinis ja Viinis maa laulsin selles võib-olla siis kõige kuulsamas Austria vokaalkollektiivis Arnold Sumberg kooris ja, ja selle koori dirigent oli ühtlasi minu kooridirigeerimise õppejõud ka Viinis ma õppisin seal põhiliselt küll orkestridirigeerimist, aga laulsin Schönbergi kooris, kellega või siis käisime Jaapanis turneel ja Itaalias ja, ja üleüldse oli palju kontserte Austrias ja seal õnnestus mul ka Viini Filharmoonikute ka kokku puutuda ja nii et ühesõnaga läbi nende kooride, on tekkinud ka muid huvitavaid muusikalisi kokkupuuteid. Kas olete vahel endamisi mõelnud ka nii, et küll oleks hea, kui täna kontsert ära jääks, et ei ole kohe seda tahtmist? Ei ole ausalt öeldes, ütleme lauljana on olnud rohkem, et on tõesti ühel või teisel perioodil olnud paremas vormis, et tunded vot nüüd tõesti tuleb lihtsalt, aga see on ka seotud ikka psüühikaga, et. Ma käisin korvpalli trennis, siis tihtipeale õhtuks oli nii väsinud, ütles, et nüüd ma küll ei enam ei jõua midagi füüsilist teha, seda enam, et keskenduda millegile. Et tahaks lihtsalt puhata, aga siis käid seal trennis ära, annad endast maksimumi. Tegelikult tuleb uus energia, sama on muusikaga tegelikult muusika ise annab energiat. Anu Tali on öelnud nii, et ma vean oma kohvri koju, topin pesumasinasse ja pakin kiiresti jälle kokku. Mu elu on nagu maraton. Kas teiega on olnud samamoodi? On perioode, kus on tihedam ja kus on rahulikum elutempo, aga tegelikult vot praegu ma tunnengi, et ma võtan seda kõike kui ühtset tervikut, et ma isegi kui on mõnikord selline tunne, et ma pean kuhugile kiirustama, siis ma üritan seda võtta suhteliselt rahulikult, et tegelikult selles lähenemises on väga palju kinni ja kui on ka palju tööd, siis see ei tähenda, et ma pean sellest väsima otseselt vaid vastupidi ma selles protsessis veelgi kauem viibides ja rohkem nautida, nii et see on üks eriline eluvaldkond, seda ei ela mitte väga paljud, aga, ja ma arvan, et see on väärt seda, et dirigendina elu näha. Kas te teate ka päevikut? Noma nüüd tasapisi olen alustanud, tahaks teistegi kõik kirja panna, aga mis puudutab koore ja orkestreid, siis siis jah, on huvitavalt läinud, et et ma olen juhatanud koore ja orkestreid võrdselt professionaalsel tasemel Eestis filharmoonia kammerkoor ja rahvusmeeskoor ja ütleme, ooperikoor ja küll Narva orkestrit juhatanud, aga kõikidega, teisi orkestreid küll Eestis ja samamoodi Läti riikliku sümfooniaorkestrit ja Leedu kammerorkestrit ja ja Rootsis juba päris palju erinevaid orkestreid ja, ja ka Soomes ja lauljana olen kas meil siinsamas piirkonnas päris palju üles astunud ka nendesamade orkestrite ja kooridega, nii et mul on päris mitmekülgne suhe nende kollektiividega ja selle üle on tõesti olnud väga hea veel, et nii solistina kui dirigendina olen saanud sellest kõigest osa. Kui see välismaal viibite, kas siis käite ka plaadipoodides? Ja see on küll mul refleks ja ma olen väga palju plaate toonud välisreisidelt kaasa, nüüd natukene juba vähem, aga, aga varasemalt ma mäletan, kui me eksime isegi filharmoonia kammerkooriga reisidele, siis Ameerika reisil ma tõin ikka 30 et 40 plaati ja Viinis õpingute jooksul läks ka ikkagi enamus raha, nutt ja plaatide peale on väga kasulik investeering minu arvates ja see kõik on mulle kuhjaga tagasi toonud. Ma ostan absoluutselt igasuguseid plaati. Ma võin otsida näiteks mõnda klassikalist sümfooniat. CD riiulilt võin, võin otsida mõnda ooperi DVD Need, võin otsida ka kajats muusikat ja miks mitte popmuusikat, siis võin vaadata mõnda kooriv plaatija mõnda soololaulja plaatidest, sõltub parasjagu vajadusest ja ta ka soovist. Kindlasti on mul kodus plaate, mis on veel veel pakendis, aga, aga nad on kõik leidnud oma õige hetke aja ja koha, millal neid jälle avada ja kuulata. Kuulsite valitud palu lõppeva aasta persona saadetest. Saatejuht oli Mari Eli.