Me lähme käime, käime, käime ta. Ta maks karvaliste rohelist roosi. Millal me sinnamaale, kus tõmbula tuua, tellinud saadu seina Sammel puudu tee udu, Ruuks. On ta närvid. Lähme, lähme käime, käime. Saade, lõpp, hea, kõik hea, siit nüüd jätkub. Meile laulis Siiri Sisask, kes on ka meie vestluskaaslane, nüüd järgneva tunni jooksul. Tere päevast, sir. Tere. Jõululaupäeval, kuidas teil on tavaliselt sellel kellaajal midagi ju saladust, et see intervjuu ette salvestatud sest jõululaupäev on. Selline tihe aeg, aga mis te teete seal kellaajal? Tavaliselt ilmselt olen kusagil pliidi ääres, valmistan jõulurooga arman. Aga kas see on selline tavapärane ootuspärane jõuluroogadega verivorstid ja selline korralik, rammus, jõulu jõululaud või nii on ka seal midagi sellist erilist sekka, mis on just eht sinulik. No kindlasti on kuuseriisikad ehk minulik jõululaual, aga üldiselt jah, et me oleme selline pere, kes nüüd ei harrasta terve õhtu laua ääres istumist, et meil on just seda toitu nii palju valmistatud, kui me ära sööme. Kuus oli palju seost on, peaks vist olema Küldiseks jobu on väga maitsvad, mulle meeldib teha neid kuuseriisikaid niimoodi oma oma mahlas ja, ja siis natukene äädikat juurde. Ja minul on alati see jama, et ma tahan kohe pannile lüüa talveks midagi, olles no nad on pannil ka väga head, aga neid ikka tuleb talveks hoida, pigem et kas sa meelis käid seenel? Absoluutselt muidugi, sel aastal räägiti, et metsas on palju seeni, aga ma sain täpselt ühe ämbri põhjatäie, kui ma käisin, aga ma valisin vale metsatõenäoliseks. Mina võin jälle eetri kaudu lubada, et kes tahab seenele kaasa võtta, ma võin korjata ja kõik ära anda, siis ma ei tea, 10 eriti süümepiinu, et ma siia praegu kaasa ei võtnud. No igal juhul räägime täna Siiri tegemistest, aga ka kõikidest nendest mõtetest, mis aastate jooksul on sinu sisse kogunenud, sellepärast et tundub, et sa oled selline naine, kes tunneb väga palju soovida ka palju ja ka elab väga palju see kärts, tüdruk, kes laulis Valgret kahes taktis aastal 85. Ja see, kes sa oled täna, need on vist väga, väga erinevad inimesed. No öeldakse, et ega inimene ikka sünnib selleks samaks inimeseks ja terve elu ta ikkagi on seesama inimene. Kuigi jah, võib väga palju muutuda, nii et nii või jaan, kuidas öelda, ma olen ikka endiselt Siiri nime all ja. Aga jah, mõte, et võib-olla on loomulikult, sest et ma olin 15. Nüüd ma olen natuke vanem. Et kas see on lihtsalt see, et sa oled natuke vanem või tollel hetkel sa tundusid nii selline väljakutsuv ja nüüd tundub, kuulates nii sinu muusikat, sinu väljaütlemisi jälgides sinu tegemisi. Sinust on saanud selline tasakaalukas naine, kes ilmtingimata võib-olla ei tunne vähem. Aga võib-olla väljendab ennast. Ma tundsin ennast väga tasakaalus siis, kui ma olin 15, minu selline elukreedo võib-olla ongi see, et ela kõige rohkem olevikus ja see ongi see tasakaal, et kui sa hakkad mõtlema, mis, mis kõik võiks olla tulevikus, mis kõik on olnud minevikus, siis, siis see tekitab lihtsalt lihtsalt pingeid. Sa ei armasta nagu minevikku tagasi minna ja neid hetki, kus võib-olla näidatakse mõnes saates jälle seda roosade pükstega videot seal Eesti televisiooni stuudios. Ei, ma ise oma asju, mida ma olen varem teinud, väga ei jälgi. Ma ei ole see tüüp üldse, kes võtab oma plaate ja siis mängib niimoodi aeg-ajalt, et nagu kuulata näidet üle, et mis seal oli või mis seal head oli seal halb oli, et minu jaoks on see, kui ma selle loomingu ära teen, siis tähendab pakki pandud ära pandud ja ma saan jälle edasi minna. Ateenas arhiveerimine ajakirjanduses ilmunud koguduse seda kuskile kausta vahele näiteks. Ei kogu aeg, mul need ajalehe patakad, võib-olla oleks päris mahukad, vist kodus olemas, aga ma ei, ma ei kogunenud ja sellega tegelevatest emod rohkem, et ma oma ema koha pealt nad ei tea, et kas tal äkki on kuskil kapinurgas, aga hästi ei usu. Aga samas, kuivõrd oluline on nende aastate jooksul olnud sinu jaoks see, mida teised sinust arvavad või kirjutavad. Mingitel ajahetkedel on ikka väga oluline olnud, sest ega ma olen ju ka ikkagi kuidagi jälginud või saanud vastukaja, eks ole, tegevustele ja väljaütlemistele. Ja mingil ajal ma mitte otseselt jälginud, aga aeg-ajalt ikka vaatasin kommentaare ja ja nad ise ka jooksid mulle kokku, sest saadeti meile ja nii ja siis hakkad mõtlema, et kui sa nüüd see tõde ja kus on see vähem tuge minu jaoks, et selles mõttes jah. Aga nüüd ma olen lihtsalt otsustanud, et ma ei loe kommentaare üldse. Ja ma ei tegele nagu selle maailmaga, et kuidas see võiks, need mõjud on, mul on üks oma siht võetud, et see, mida ma välja ütlen ja see, mida ma teen, seda tõesti ütlen ka see on nagu minu jaoks number üks asi, et nüüd keegi, mida sellest arvab välja loed, tõlgendusi on mitmesuguseid ja vastavalt iga inimese mõtlemisele, et ma ei jaksa kõikide meelejärgi olla, aga samas on tähtis, et ma ma tean, et ma oma väljaütlemistega tahan parimat, et ma ei taha halba, vaid ma tahan head. Aga me elamegi mingis mõttes sellistes paralleelmaailmades tänapäeval, kus noh, pool elu on kolinud sinnasamasse internet ja seal toimuvad suured arutelud ja diskuteeritakse ja vahetevahel on väga labane, mis seal toimub, kui raske seda nagu välja lülitada, sest et kui lülitada see endast välja, siis on alati see kahtlus, et mul jääb miski siiski nägemata kogemata, ehkki see võib olla väga jube, mis sealt vastu vaatab. Kui sa saad aru Ei, ma saan väga hästi aru, et see võib olla nagu see stress ja kõik, eks ole, et noh, et, aga äkki läheb midagi minust mööda, et ma seda ei karda. Sest tegelikult nagu, kas ma pean olema kõiges nüüd nii väga sealjuures et mul on, nagu piisab sellest, et ja mida ma ise teen ja mida ma ütlen, et ma ei pea nagu kõige selles lärnis kaasa elame üldse? Ma ei leia, et vähem mõtleja oleksin ma nendest asjadest osa võtta ja üldiselt on sellest väljalülitamine täiesti otsuse küsimus, et kui inimene otsustab, et ta enam ei siis ta lihtsalt ei, nii ongi. Aga samas sa elad Eesti asjadele kaasa ja, ja sa ka üsna hiljuti just kirjutasite nendel teemadel, et miks peaksid üldse andeid tagasi Eestisse tulema ja ja sul on ikkagi, need asjad on südame peale, sa tahad tõsta. Ta on hea, kindlasti ma olen, raudselt olen ühiskondlik inimene selles mõttes. Aga noh, pooleks ka see kommentaaride lugemine on ju tegelikult natukene selline eneseimetlus. Käid sealt seda saamas, mida sa nüüd tahaksid seal? Vaevalt et keegi sealt tahab nüüd midagi halba kogeda, eks ole. Aga mis puudutab nüüd ühiskonda, siis muidugi ma täpselt samamoodi nagu ma arvan, et nii sina, Maian, kui sina, Meelis, samamoodi näed neid asju, mis siin ilmas nagu võiks olla paremini, mis, mis hästi ei ole korraldatud, et siis. Ma arvan, et sellest oleks tarvis rääkida. No seesama artikkel, millest räägime laienemisilmus Delfis, miks üldse tagasi tulla, aga tegelikult on ju põhjusi küll, miks Eestisse tagasi tulla. No loomulikult sellepärast, et igaühe jaoks, kes siit on ära läinud, on Eestimaa ikkagi kodumaa ja ma ei usu, et on olnud selliseid kergeid südameid, kes on läinud nagu niimoodi sillerdades siit minema. Et ma arvan, see otsus on üsna raske, et ma nüüd lähen ja hakkan kusagil mujal ja ja proovin ennast üles töötanud, eks ole, ja kui palju siis nagu selle koha pealt see riik on toetanud, eks ole, siin nüüd, et noh, mine mine ja tee tee, eks ole, et siis võib-olla mõni õpilane tõesti üliõpilane, kes nüüd tuleks tagasi, aga kui inimene on ennast üles töötanud ja siis minna nagu veel selle loorberi peal sõitma, et ma leian, ei ole küll päris õige. Et kõigepealt oleks vaja meie riik lihtsalt tõesti jalad alla saada ja kõik asjad korda toimima teha ja siis kutsuda tagasi need inimesed või kasvõi ise siin paremini elada. Aga mis oli see murdepunkt, et sa kirjutasid, sa lähed ikka, sest seda lugedes oli seal üsna selline emotsionaalne, sa oled ikka pahane? No tegelikult neid oli mitu, sellepärast et ma suhtlen nagu päris palju selliste vaimuinimestega meili teel, et jalad ei pea ju kokku saama ja peale selle mina elan maal, eks ole, ma ei käi kusagile, ütleme ringkondades niiviisi ei kuulu, et nüüd me läheme, istume kuskile kohvilaua taha maa, et et need kirjad, mida ma olen oma sõpradega siin vahetanud ja jaganud kõik nad murest. Sellepärast, mis Eestis toimub ja noh, ütleme kasvõi juba noh, sellel teemal, et noh, iga inimene nagu omaltalalt midagi räägib, et siis igal alal sa näed, et on mingi selline loks on sees, et. Aga kas kõikidel nendel aladel võib-olla mingi ühine joon, mis läbivalt kogu Eesti ühiskonda natuke halvab või mingisugune väike palavik on veel see, mis sa ise arvad? Ma ei tea, äkki me oleme natukene veel liiga selline noorukene, just iseseisev riik. Sest et kui ma riigikogust ära tulin, siis, siis mul oligi just selline üsna raske aeg, et ühest küljest ma sain aru, et noh, ei olegi mõtet nagu ajastete joosta. Et meie, meie, rahvas, meie, kes me siin oleme, olemegi just sellised ju. Sest me valime neid inimesi, keda me valime sinna ja ma ei taha öelda, et ainult, et nad, poliitikud, need oleksid noh, mingisugune teine tõuge, eks ole, siin ei, sellised me just olemegi. Ja kui, kui mõni ütleb või küsib, et kuule, et miks need poliitikud teevad nii või miks nad teevad, no siis ma olen alati küsinud, aga kas sina sellel kohal oleksid, julgen, et kas sa teeksid neid otsuseid, tõuseksid püsti, eks ole, selle 100 inimese ees, sa oled see 101. tõuseksid püsti ja ütleks, et vaadake, mina nüüd mõtlen nii, et kui sa tõesti paned käe rinna peale, üteldes julged ja teed ja kardinaalselt teistmoodi mõelda ja asjade eest seista, et siis noh, siis ongi sinu koht seal. Mine ja tee, ole südamega, eks ole. Aga, aga paljud kukuvad ära, et nüüd näiteks kas või sellesama artikli peale tulid mulle sellised toetavad kirjadeks meilile tuttavate käest ja ja inimeste käest, keda rahvas tunneb ka ja, ja siis, kui ma vastasin, et noh, et aitäh, et sa mulle seda nagu praegu kirjutada, aga ma loodan, et sa kommentaaridesse kirjutasid seda minu toetus, sest mina ei kutsunud üles mitte arutama, kes mina olen minu pärast, tõmmake mingi kas või ribadeks lõhkeeks ole, aga mina kutsusin nagu üles seda, et inimesed räägiksid asjast tõesti nendest teemadest, mis on lohakile ja mis, mis vajaksid eelkõige nagu päevavalgele toomist. Sest me nurga taga võime ju kõik rääkida, et kui arstiabi on ikka väga kehv või et noh, mina ei saanud seda õigel ajal ja sina ei saanud seda õigel ajal või et noh, kedagi sõimati kuskil arsti juures nurga taga räägime, aga siis välja julge tulla. Ja siis oma tuttavate käest ma sain siis sõna väga paljuski sellised vastused, et ei, et ma üldiselt kommentaaridesse niukseid asju kirjutades kujundit kirjutasin, vastane on, miks sa ei kirjuta siis? No et ma ei saa nagu oma sümpaatiat sellisel kujul nagu need ka nagu näidata, et tegelikult just seda oleks vaja, sellepärast et et ega mina ei arva, et need inimesed, kes riigikogus on, ei ole mõtlejad inimesed. Et ka nendele on seda vaja, seda ühiskonna sellist peegeldust ja tagasisidet. Vaatasime siin kõik hingevärinal seriaali riigimehed, sina vaatasid ka seda. Ei, ma ei ole väga vaadanud, ma jube kahju. Mõned seriaalid, olen niimoodi silmanurgast näinud ja. Noh, seoses sellesama riigimeestega ja sellest, millest sa räägid, 101., kes tõuseb püsti, ütleb, kuidas asjad on, et kas Eesti selline poliitika, Parlamendi poliitika soosib seda 100 esimest inimest, kes tõuseb püsti ja ütleb nii, nagu ta mõtle, mitte nii nagu parteisuund ette näeb, alati. No mulle tundub, et tegelikult soosib sest neid väljaütlemisi neid nagu omamoodi nagu imetletakse, kuigi võib-olla nagu kaasa ka ei öelda midagi või võib-olla see, just see seisukoht võib-olla ei ole populaarne, aga kõik saavad aru, tegelikult on see õige jutt võib-olla ei saa mingil põhjusel seda otsust teha, kas on seal rahad või on seal mingisugune muu prioriteetsus just hetkel, eks ole. Aga tegelikult noh, kõik saavad aru, et on õige jutt, ega siis siis lamp Aga mingi põhjus peab ikkagi olema, et sa poliitikale tegevpoliitikuna oled selja pööranud. No ma ei ole, ma ei ole selles mõttes, et ega siis noh, ma ütlen, et minu ühiskondlikus oli täpselt sama seal riigikogu ajal ka kui praegu on noh, nii palju kui minu võimuses on nii palju, ma alati räägin kaasa, aga lihtsalt seda erakonda praegu momendil nagu ei ole. Et see erakond, kuhu mina astusin, sealt ma astusin lihtsalt välja ennem kui ta lagunes. Ma ei näe praegu seda erakonda, kellega nagu Gazas sedasama juttu rääkida äkki on kompromisside osas peaksid endas rohkem? Kindlasti ja kindlasti ma tegin ka riigikogu ajal endast kompromisse. Loomulikult, sest sa pead olema paindlik ka, sa pead ikkagi seda tööd teed seal riigikogus, siis sa pead nägema, et kus on nüüd need kohad, kus ma saan minna edasi ja, ja kus ma pean nagu sammu tagasi võtma. Loomulikult. Kõigi nende kogemuste ja valikute otsuste taustal järgmisel aastal eesolevate valimiste puhul, kui lihtne on sinul minna üldse valimisurni juurde, et kas sul on üldse kedagi valida? Ta on küll, sest paljuski ma näen, et noh, mõttemaailmas siiski kattuma või see mingisugune suund ja liikumine, et ma olen enda jaoks teinud küll selleks, et keda valida ma ei hakka seda siin ütlema, sest milleks, et see oleks siis nagu pealesurumine. Kuidas inimestele nagu rohkem seda poliitikat ikkagi lähemale tuua, et ka hääletamata jätmine on tegelikult ju hääletamine. Küll ma arvan kindlasti, et igaüks peaks ikka vaatama, et ja väga läbi mõtlema, et mida ta siin Eestis nagu missugust liikumist ja nisu suundada siin näha tahaks, ma arvan, igaühel on midagi. Et see, et ma üldse ei leia kedagi, et see on nagu natuke mõtlematus maale bjov lõima. Ja samas meil on ka ühiskondlike kasulikke ettevõtmisi terve rivi ja sina oled täpselt samamoodi aastate jooksul kaasa löönud ja algatanud ka, saagu valgus. Sellise ettevõtmise, kuivõrd lihtne on Eestis taolist asja käima lükata või käimas hoida, et sellest tegelikult tulu tõuseks. Ei ole raske, sellepärast et jällegi on seesama asi, et kui sa teed sellise üritusi, mida tõepoolest vaja on. Et siin tekib see küsimus, et kas sa teed seal, üritasin millegi muu pärast, eks ole, et lihtsalt pildis olla või, või, või noh, ma isegi ei tea, mis täpselt mis, mis need anumad on, aga kui sa näed, et et see on ikka ülioluline asi, siis no kõik saavad sellest aru. Kõik saavad aru, kõik, kõik need sponsorid ja kõik saavad aru. Et kui sa lähed ja paned tõesti, muidugi see eeltöö on tähtis, et sa et see ei ole mitte ainult sinu arvamus, isiklik arvamus, et siin ühiskonnas on need asjad nii või et see valupunkt oma esile tõsta vaid et sa selle eeltööd ära, et see tõesti kogudusele informatsiooni kõik numbrid ja paberite peal. Ja kui see on ette näidata, siis siis saavad kõik sellest aru ja tulevad kaasava klusurumit soid valgeks. Ma ei mäleta täpselt seda arvanud, kui palju, aga noh, minu meelest ligi 60 kooli tegime ikka pooleteist miljoni krooni eest sai valgustatud neid koole ja ja need inimesed, kes kaasa lõid, nemad selle pealt ei teeninud samuti nina. Et mul ei olnud seal palka ega midagi sellist. Et me tegime seda tõesti kõik, nii. Seal oli tõeline heategevus. Kas praegu on ka mõni selline valupunkt, mille puhul sa mõtled, et võiks nüüd algatada ühe või teise või kolmanda ettevõtmise just selle hüvanguks? No neid asju on tegelikult ju väga palju, et väiksemaid ja suuremaid, eks ole, no momendil praegu on mul kodulehekülje peal on ka üleval üks tüdruk, kellel on vaja hingamisaparaati, kellel on lihase kärbumine väga raskel kujul ja iga köhimine sisuliselt on tema jaoks eluküsimus, et kas ta elab selle üle või ei, nii et praegu me kogume selle masina jaoks seal raha. Aga neid asju on palju. Võtame näiteks kas või pensionärid maale, et noh, need on need linnainimene võib-olla seda ette ei kujutagi, eks ole, aga kui see maainimene Peab bussiga sõitma väga kaugele selleks et oma pensioniga see saade üldse noh, et poes käia ja samas need hinnad kogu aeg tõusevad, aga pension on sama, eks ole. Siis ma leian, et riik võiks näiteks teha seda nendel pensionäridel ka soodustada bussisõitu. Maal ei ole ju nii palju neid pensionäre, kui linnas on arvuliselt, on neid vähem. Et neid asju oleks tohutult palju, mida oleks vaja aidata ja mida oleks tarvis teha. Aga Parlamendi poliitikast eemal olles on see kõik nii võimalik, plaanid on suured, aga lõpuks on ikkagi poliitilise otsuse küsimus, kasvõi sedasama. Pension. No ei ole kõiki asju võimalik teha kindlasti ja ei ole võimalik ka heategevuslikus korras, sest seda raha lihtsalt nii palju üldse ei ole, kui pole, seda oleks tarvis. Aga vot siin ongi see järjekorra küsimused, paneb prioriteedid paika, et kuskohast nagu alustada seda ülesehitust, et paljuski on no lihtsalt nagu mindud edasi, nagu ütleme, Euroopa tasemel nagu arenenud riikide tasemele, eks ole, et sa, need tipud on nagu arendatud ja arendatakse edasi, aga samas neid orge nagu keegi kaasa ei tõmba. Ja nüüd ongi sellesse jama, et see lõhe on juba nii suur. Tõesti, lapse toetus 300 krooni on ikka, see ei ole normaalne lihtsalt, või siis, või siis toimetulekutoetust 1000 krooni, kujutage nüüd ette, et elati 1000 krooniga, sööte terve terve kuu ja üürita võib-olla või oma elamispinda, maksate kinni kommunaalmakseid ja niimoodi siis ma arvan, et noh, mujal maailmas on need sotsiaalsed garantiid ka palju suuremad ja seda lõhe vähem. Mul on tunne siiri, et me võiksime sulle nüüd profileerida küll ühe erakonna, kuhu sa võiksid astuda endiste võitluskaaslastega, seal võib-olla ühte patta. Lihtsalt sellepärast, et nendega ma lihtsalt ühele rindele enam ei läheks. Aga noh, mis puudutab seda sotsiaaldemokraatlikku mõtlemist, siis võib-olla küll jah. Aga võtame näiteks Soome riigi, eks ole, kus räägitakse, et elatustase on maailmas praegu kõige kõrgem, siis kas ta nüüd on nii sots? Näiteks ei ole, et ega seal on täpselt samamoodi, et võib-olla seda õnge nüüd ka nii kergesti ei anta, seda kala ikkagi tuleb nagu ise taga ajada. Aga hõng on igatahes olemas, eks. Et on täiesti olemas, et kui sa oled ise tahad ja teed, siis sul on võimalus nagu areneda, aga meil ei ole seda õngega meil riik peab andma võimaluse, tähendab inimestele. Aga kui neid võimalusi ka ei ole ja siis ma leian, et kas ma nüüd olen sots või ükskõik kes ma öelda olen ma kommar või ükskõik kes. Need võimalused on vaja igal juhul riiklikult inimestele tekitada ühesugused. Ma ise mõtlen vahetevahel seda, et võib-olla Eesti on praegu sellises arenguetapis, et tuleb ka kala inimestel vahetevahel ulatada, kui sa ütled, et need orud ei ole Eestis kaasa tulnud, et see on väga tabavalt kujundlikult öeldud, aga nii see kipub olema praegu. Lõhe on nii suur lihtsalt jah, tunglast lõhkemine, nendele. Lõhe lõhe õnge otsa kuuluvuse vahel. Plaadilt valima siiriline uus plaat väljas, head kuulajad ja see plaat on kaasas. Meil siin stuudios. No soovitaks siis sellise enesetunde sellise enesesse pööratuse säilitamiseks soovitan kuulata hundid uluvad, tunnid kuluvad, ehk siis loo nina tegelikult tunnid kuluvad. Jätkuvalt on meil lõpp hea, kõik hea persoonitunnis külas Siiri Sisask ja sinu puhul võib küll julgelt öelda, et ameteid on sul päris mitu, kui sa peaksid esmakohtumisel ulatama kellelegi nii öelda kujutletava nimekaardi, mis ametinimetus sellel võiks tegelikult seista? Ma ei oskagi öelda. Vabakutseline laulja, on sul üldse nimekaarti? Ei ole, aga sa ikkagi ainult ja ainult lauljaks ennast ei ole vist kunagi tahtnud pidada päris ausalt. Ma jään, ma ei olegi ennast niimoodi kunagi määratlenud. Ma olen ilmselt lihtsalt kunstiinimene ja võib-olla ka veel sinna lisatud väike annus midagi muud, mingit muud särtsu. Kuidas see muusika väikene seemnekene sinusse ütles, et tegelikult sattus sinu vend on ju ka väga, väga tundlik. Ilmselt see on mul veres on, sest kaheaastaselt vist juba laulsin. Nii, kui suu lahti tegin, esimesed sõnad räägisin, siis juba laulsid. Ja hääl on sul ka alati olnud selline, mille tunneb ilmeksimatult ära, et kas see oli ka midagi sellist, mis lihtsalt oli või oli see midagi sellist, mida sa oled pidanud otsima? Hääl on mul see, mis mul on ja ega mul muud ei ole antud, aga eks lihtsalt. Sa tead seda ise väga hästi, et kui sa lauljana töötad, siis sa treenid ja ja muidugi ka leiad sealt igasuguseid võimalusi, hääl on nagu pill. Kui sa paned koolitamata hääle ja koolitatud hääle niimoodi kõrvuti, siis on vaieldamatult koolitatud hääl on lihtsalt rohkem igasuguseid varjundeid, värve, variatsioone, nii et jah, et võib-olla otsing ja leidmine, leidmine on isegi tähtsam kui otsing selles mõttes. Sest et olla laulja, kes esitab nii-öelda omi laule, ei ole see laulja, kes laulab eliidat või on Mallene liitrissi rollis, näiteks, et see on, need on kaks täiesti erinevat maailma. Kas sa lähened neile kahele poolusele täiesti erinevalt? Lähenesin, sest nüüd ma ei ole kaua enam teatris laulnud ja, ja muusikalidest samuti, et ma olengi pigem selle oma muusika juurde jäänud. Miks, sest mul on sellega õige side või sellega öelda seda, nagu ma juba enne ütlesin ka, et et ma tahan seda öelda, mis on minu jaoks õige või siis muusika, kus ma leian ennast, et kas ma, aa, see on täpselt see, mida tegelikult mina öelda tahan. Et siis seda ma laulan ka ei viita, selles mõttes. Oli ju revolutsioon ja muule väga hästi sobis. Viitan jälle Vanemuises laval ja valgest parukas ta seekord ütlesid ära, oled vaatamas käinud, seda uut versiooni. Ei ole, sest ausalt öeldes ma sain oma evita isu ikka päris korralikult täis, nii et ma olen sellest etendusest piisased nüüd minna vaatama, kuidas teine koosseis teen, ma võingi niimoodi jääda käima, sest maailmas tehakse viidud ka igal pool ja väga palju, aga noh, see oli minu jaoks see asi ja nüüd on seal kõrval. Ma ei ole ise ka kunagi olnud selline muusikalide fänn, käiks vaatamas-kuulamas. Vot mina ei tea sellest hääle tekitamisest nii palju, aga mulle tundub, vähemalt olles näinud, seda ei viidad seal Tartu Raekoja platsil, et täitsa teine teema sinu häälele, kogu see diapasoon kui suurt maadlemisse roll nagu nõudis uut enesest otsimist. No ikka väga, sest mul oli seal häälega probleemid, et selles mõttes nõudis sellist eneseületamist, aga minu meelest see oli täitsa niisugune asi, mis pidigi juhtuma seal. Sest see lähendas kogu seda muud seltskonda ka, me oleme tõesti see üks meeskond ja tõesti see revolutsioon, mida ei saa mängida. Et see oli meil seal lava peal olemas, sest kogu see trupp teadis tegelikult, mis olukorras ma seal olen ja ja, ja mina teadsin, milline vastutus mul on ja et ma ei saa Pealt vedada mitte mingil juhul. Ja see oli selline tippsporti igas mõttes hääle mõttes ja selle etenduse mõttes ka. Et okei, et ma tegin selle etenduse niimoodi omal moel. Et ma laulsin seal täpselt nii, nagu mulle tundus, et see on õige ja ma olen igavesti tänulik, et lavastaja ja kõik teised inimesed, kes seal olid, et nad mul seda lubasid teha. Sest noh, üks asi on kõik need noodid ära laulda ja põhimõtteliselt maga, laulsin, et noori tara. Aga teine asi on see, et missuguse vungi maise sisse panen, et ma arvan, et sellel traditsionaalsel viita etendusel sellist meiki nagu olla isegi ei tohiks. Aga see tekkis meil seal ja siis ongi nii, et et on minul see klomp kurgus, neid asju lauldes ja täpselt samasugune, täpselt sama maitsev kõigil teistel, kes, kes etenduses vähemasti kaasa teevad ja see ei saa. Sellel asjal on hoopis teine aura ja hoopis teine sõnum, nii et seda ei saa nagu mängida, selles mõttes ei viita päris asja, olen, ma sain pihta, tegelikult. Jaa. Kes vaid kaardinud väikest haarad Aga jällegi taolise otse esituse ja teatri võlu juurest filmimaailma tulles, kuivõrd suur kontrast oli see tarka mingis intervjuus, sa oled lausa öelnud, et oligi sinu jaoks lihtsalt olemine, sa ei pidanudki näitlema ennast millekski sundima. Mul on nende rollidega, nii et mitte ükski üleüldse mul on elus, nii, et kui ma võtan mingi asja teha siis ma panen ennast ikka täiega sinna sisse, tõesti, et ma lähen täitsa juurteni välja ja ja, ja see targa film, no ütled küll, et ilmet seal saab teha mitu duublit. Aga see ei tähenda sugugi, et siis nagu lased rohkem kuidagi suuska, eks ole seal kergemalt. Ei. Et mul oli see Taarka esiteks olid ka kogu see asi oli minu jaoks väga forsseerida, mitte sellepärast, et ma pidin üsna kiiresti otsustama, põhimõtteliselt ma otsustasin, et teen, kusjuures ma veel lavastaja ütlesin mitu korda, et kuule et ma ei taha seda nii kiiresti teha, mul on vaja vähemalt kuu aega ennem seda asja uurida ja tutkit eiei, et nüüd on vaja teha ja ja, ja lõpuks ma ütlesin siis ja kuna nad lubasid ka aidata väga paljuski, et setu näiteks kas või setu keel, et see ei ole mitte nii lihtne, et sa võtad selle lihtsalt täna ette, homme juba loed, eks ole, eesti aktsendiga ja nii edasi noh setu keele tunnid ja et oli forsseeritud, et ma pidin hästi kiiresti minema sellesse rolli. Aga siis ma hakkasin aru saama, et mis seal taga oli kõik see külase kogu see selleaegne traditsioon, kultuur, tõekspidamised ja milliste hammasrataste vahele nagu Taarka üksi jäi. No ta oli tegelikult selles elus tõesti üksi kõikide probleemide ja küsimustega ja ütleme niimoodi karmi tuule käes, eks ole, otse näkku puuse külm, karm tuul, tal terve elu. Seal pidi olema ikka väga vintske selline sisemus, et sealt läbi minna ja ma tegelikult toonane hea näitan. Sellises setu vintskusest oli üks varahommik ja tohutu kuumus oli, vist oli 30 kraadi juba eelmisel päeval olnud palavust üks kaheksakümneaastane vanaema oma lapselapsega, kes oli siis umbes kolmeteistaastane tüdruk või 12 olid hommikul grillis. Ja tüdruk ütleb vanaemale. Vot mina sinu komme kaasa ei tule. Ja munamäe ütleb siis, et sa ei tule, et mis sa seal kodus siis teed, et üksi oled, ei ole üksi, et koer on ka, mis sa koeraga siis teed, seal? Annan süüa, no aga sa tead, veed koer ei söö nii, palavaga vat nutab tarkaegselt samamoodi, eks ole, notar ja need oled ja, ja selles mõttes roll. Nüüd tuli selline nagu tuli. Et kui oleks tõesti olnud võib-olla aasta ette mul võimalik rohkem pida teada kõike, näiteks tükk maad filmist hiljem ma nägin Väisäneni käsikirju, eks ole, ja nii edasi, et noh, et kus ma õppisin juba teise mingisuguse, veel mingisuguse komponendi olulisem minu jaoks leidsin et noh, need asjad oleks võinud olla enne filmi, aga samas ma nägin ka, et see film et see lähenemine, noh, et mina oleks tarkust teinud hoopis teistsuguse filmi, ausalt öeldes. Ma leian, et see tulemusega, no ta on Eesti film siis tegelikult oleks saanud sellest materjalist teha väga sügava filmi. Aga jällegi tuleme siia juurde, et, et kui palju meil raha, kui palju on meil aega, kui palju on meil kõike seda, seda, seda, seda, et siin ma ei tea, mis olid filmi režissööri, eks ole, mis oli tema võimalused ka seal, eks, et kui kokku pakitud oli tema see aeg ja ruum. Et ma ei tea, igal juhul ma ütlen, et no hea kunst nõuab süvenemist nõuab just selle noh, nii-öelda naelapea ülesleidmist, et see seda ei saa teha ikka. Mõnikord tõesti võib juhtuda, et need komponendid lähevad kokku ja noh, nagu öeldakse, selline algaja õnn, eks ole, mõnikord. Aga seda ei juhtu just väga tihti ja eriti suurte asjade puhul võime palagani teha ükskõik millest. Ükskõik millisest teemast, ükskõik mida me ka ette ei võtaks, me teha mingi naljanumbri ja visatasin huumorit ja kõiki eesti nalja, eks ole, nii palju, kui me oskame. Aga seda sügavust, sinna tuleb süveneda. Morgan. Täpselt samamoodi on ka muusikaga ehk et kui sa oma muusikat paned kokkuplaadiks need inimesed, kelle sa kaasad, sinna peavad olema, tahaks ikkagi ka lähedased inimesed, ma saan aru. Ja aastaid juba oled sa teinud koostööd näiteks Kristjan Randaluga. See vastilmunud plaat lingu ame ja paljuski on tema seatud ongi tema sealt, kuivõrd on see sinu ja kuivõrd tema plaat? Pooleks täiesti üksi ei ole ilma teiseta see plaat ja mitte ainult isegi fifty-fifty, vaid tegelikult kogu see kamp, kes seal on, tegemist ka muusikud. Et see meil täiesti nagu koostöö. Et üks asi on see, et sa teed selle loo ja selle teksti ja kõik, aga nagu see, kuidas ta kõlama hakkab, et see on ikka ühine looming. Ja kuidagi ikka Saksamaa on sinu jaoks lähedaseks saanud jäänud ja täpselt samamoodi, Kristjan, mis on see nii-öelda muusikaline keemia, mis teid on aastateks kokku leitud? Vist mingi ühine arusaam sellisest korrektsest kogu vormist, et Kristjan on ka selline tõesti, ta on mees, kelle peale sa saad, lohuta igas mõttes tema sõna maksab ta, kui ta ütleb, et vot, me teeme nii, vat ma luban sulle, et see asi on nii ja nii ja nii siis see ka on. Et ei ole kuskilt vaja muretseda, et aga äkki ma pean üle kontrollima või äkki on midagi ja selles mõttes ma täiesti usaldan teda, et nagu üks hea perekond kus on usaldus, on asja aluseks, eks ole, kooselu aluseks koostegemiste koos loomist ja nii on ka see kollektiiv et ma usaldan oma lood tema kätte, sest ta ei ole muusikes, võtab loo, et noh, lihtsalt nüüd ma teen siia mingisuguse tausta, ta vaatab ka, millest ma laulan ja see on hea, et me räägime üht ja sama keelt, et eesti keel on tema emakeel ja nii et noh, need nüansid, sellised, mis on ridade vahel, et ei jää märkamata. Vot see meie koostöö, see fenomen või mis meid hästi koos saamegi sellest aru, et meil on alati veel kuhugi edasi minna. Sest need lood on uued, mina kasvan selle ansambliga kindlasti omamoodi, eks ole, nad kõik täiendavad minu laulmist ja minu niisugust muusikalist maitset ja kujundavad kindlasti mind, sest nad on kõik nii säravad ja kihvti muusikat. Nendega on hea koostööd teha, et ei ole nagu selliseid ambitsioone laval, et need, kes paremini siin mängib või on kõigile antakse ruumi ja selline hästi hea. Hea koostöö on, mulle maitseb selline tööd. Kuigi sa päris tihti käid esinemas Saksamaal, siis ometigi oled sa truuks jäänud eesti keelele. No ma leian, et ei ole mõtet minna kuhugi mujale maale ja siis hakata nagu selle maa muusikute tööd eest ära. No eks ole kellegile lauljale tekitada seal selles mõttes konkurentsi, et ma seda ei taha ja ma ei ole nii ülbe ja nahaalne. Ja ma arvan ka, et kui näiteks tuleksid siirus, tuva laulikud või mongoli laulikud, ei oota sugugi ainult meile eesti keeles, laulaks et pigem just selline vürts asja juures, et ma laulan eesti keeles ja ja räägin lugude vahele saksa keeles, millest ma laulan. Ja siis laulan eesti keeles ja eesti keel neile väga meeldib. Ma just tahtsin küsida, publik see selline on, kes satub sinna kontsertidele? Täiesti suvaline, aga noh, samas jällegi mõnes mõttes ka trenditeadlik, et natukene see publik, kellele meeldib klassikaline muusika kes tulebki seda kooslust nagu kuulama ja nüüd mida aeg edasi, seda rohkem meid nagu juba teatakse, seal juba teatakse ka, mida tullakse kuulama, et päris mitmel korral meid on kutsutud tagasi samasse kohta, kus me oleme juba olnud ja siis on see publik juba kaks korda suurem ja teavad, mille, mida me seal teeme ja ja neid plaate on eelnevalt ostetud, meil on nüüd kolmas plaat väljas, et kindlasti ma arvan, see plaat saab olema selles mõttes jah, võib-olla isegi rohkem arusaadavam, et noh, ise kuulete ja ta on selles mõttes hoopis teine Dixon seal teistkümneil varasematel olid nii sügavad asjad, aga, aga neid käidi kuulamas ja läheb nagu läheb meil. Siiri, kuidas selle publikuga koos kasvamisega on lood. Aga kas ma ei maga? Ma ei söö praegu veel laulaks inimestele. Täitsa neelis, mul õnnestus üks nädal aega tagasi saada ka endale see kõige esimesena variant. Ma ei maga, ma ei söö ja kyll täitsa fantastiline. Ma arvan, et niimoodi noh, nii siiralt ma seda laulu enam laulda ei saaks, sellepärast et esiteks see laul oli sellel ajal ja selle tundega, et publikuga koos kasvamine, sa küsisid, et, et noh, et kas ma ei maga, ma ei söö, oleks nagu oleks ta, ma laulan, ma ei maga ja ma söön küll meie kavas Kristjaniga. Aga sellest on hoopis teine, luusanud hoopis teine minek hoopis teine. Et sisuliselt 20 aastat hiljem loomulikult minu arusaamad ja tegelikult ma ei ütleks, et lähenemine oleks muutunud, sest tookord see laul ju räägib tegelikult ikkagi väga ilusast sellisest sisemisest tundest. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud armumine seal mingi äratundmine, eks ole. Ja ma just nimelt ei tahtnud ühtegi korda selles loos nagu laulda, et ma olen armunud. Seal on ikka pimedaks, võin jääda ja sellest hetkest uskunud ei ole. Ja, aga ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd, eks ole, ja siis see on see, mis nagu ruulib, et noh, et lahe olla, et ma ei taha teha tööd, millest tegelikult lugu räägib, et see on paljuski jäänud siis mõni inimene, isegi tülitluse haak tegelikult ka see on tegelikult ju armastusest. Aga kui palju seda publikut on, kes on sinuga kõik need aastad kaasa tulnud ja sinuga truult jäänud, ütleme siis pidulikult, kes on tiigrid nautinud öö televisioonis, kunagi sedasama ei maga, ma ei söö. Kusjuures just need mõni aeg tagasi, kui ma selle ma ei maga ja söö sain, siis ma sain ka teised lood, mida ma ei olnud väga ammu kuulnud ja siis ma mõtlesin kohas. Mul nagu tuli. Ilmselt mingisugune asi andis sellise suhteliselt ülbe stiili laulda üleval niuke, noh, kõik on lauldud sellise iroonilise, kõvera suuga, eks ole, et peaaegu kõik laulud, et kus sinule nagu külge haakus, et on asju, mida ma kindlasti enam naguniimoodi laulda ei taha. Et see sõnum on olnud palju tähtsam kui see stiil, kuidas ma olen laulnud, aga need inimesed, ma arvan, et mu publik on osaliselt on jäänud samaks. Aga vägagi on muutunud ka, et mu publik on niimoodi vaikselt kasvanud. Seda sa ei karda, et sinna metsa kolides kuidagi peidus olnud. Maian, sa elad linnas, eks ole, et ma arvan, et see, et kas elad erakluses ja kui palju sa üldse pildis oled, et see ei mõjuta seda, mis muusika on selles mõttes, et nüüd kas publik on või ei ole see, kes tahab, seda kuulates kuuleb ja seda ikka. Aga räägigi, ei ole jama oma sellest kodust. Miks sa just selle paiga valisid, et kui kirjeldada näiteks sinna esmasaabumistki, et mille järgi sa ära tundsid, et see on see koht, millest saab sinu kodu? Oli sügis, ilusad kirjud lehed olid maas, terve õu oli neid täis. Ja kõik need kõrvalhooned on sellised suured maakividest laotud hoonel, et ma tegelikult otsisin kaua. Ma tahtsin minna maale elama, otsisin kaua, jah, nii kui ma sinna sõitsin, nii ma tundsin, et see on nüüd see koht kindlasti kahed noh, nagu oleks nagu koju tulnud, aga aga samas ma nägin ka seda, et siin on nagu rott ees, et see töö ei lõpe mul mitte kunagi. Ja seda raha mul ka ilmselt ma ei tea, millal saab olema nii palju, et ma kogu selle kupatuse korda saan, aga siit oleks mõtet vähemasti alustada. Sest noh, meil oli peres viis last, eks ole, ja ja kui nüüd rääkida, et keegi pärandab kellelegi oma kodu, siis kellele et hakkame viiekesi seal nagu kõik koos olema, et ikka igaüks on loonud oma olemise ja see tundus mulle õige ja ja pärast oli palju inimesi, kes ütles, et kuidas sa sõid siukse koha, ostad, siin pole korralikku elektritki ega midagi ja siis ütlesin kuule, et vaatama ei tulnudki siia nagu pistikupesa ostma, eks ole, et pistikupesa on võimalik panna ja nüüd mul pistikupesad on päris korralikud juba, nii et olen rahul, aga samas ma olen ka selline inimene, et ma, kui ma kuhugi kolin, siis ma ei mõtle. Nii, et oi, kõik peab nüüd olema minu jaoks tehtud siin, et noh, nüüd Valded nüüd vaadake, mina tulin, ütlesin mina tulin siia elama, nüüd ajaga on mul tee lahti, eks. Ei, et ma ei ole nagu kunagi seda mõelnud, et ma olen alati manustama kuskile lähen või teen, et siis ma ise püüan kõik selleks teha, et ja ma olen tubli man tõesti tubli selles mõttes, et ma teengi, ma lähen ja hakkan tegema selle koha jaoks, mis, mis ma suudan. No vot, ja siis, kui sa seal tikivad nagu need käärid, et kui sellel seda ei hinnata või aru ei saada, siis on küll valus ja meie vallas on see teema, et ei aeta teid lahti ja sa vaata ise, mismoodi sa sinna tööle saada, tagasi saada, eks ole, mitte ainult meie vallas vaid väga paljudes valdades ja see on, see oli ka see koht selles artiklis, kui me räägime sellest tagasi. Et kus ma nagu väga teravalt ütlesin, sest ma olen seda nagu tunda saanud, mis see tähendab. Ja ma näen, kuidas neil seal vanainimesed elavad tegelikult kaheksa meetrit minust edasi elab veel üks vanem mees üksi. Ja näiteks eelmisel talvel ta ei saanud, kuid ei saanud oma majast välja. Nii et ma ei kujuta ette, kui sa oled vana inimene, eks ole, sa oled nagu ukse taha suletud, su lihased ei liigu ja sa ei ole seal uues kauaaegsest, et noh, ei jaksa, eks ole, ajada, aga ma olen neid teid nüüd. Kui ta siis seal kevadel välja sai oma majas, siis ta oli selline täiesti kokku kuivanud, täiesti nagu hõredaks jäänud inimene, et ja seal oligi nii, et haigla oli järgmine asi. Ja, ja ma ei tea, kas selle peale nagu Merit mõtleb jälle, eks tehakse. Me oleme jõudnud oma jutuga jälle siia algusesse tagasi. Jube tähtis ja no midagi pole teha, noh et mann nagu näen neid asju, tundub, mul hakkab kahju inimestest, vaatan teda ja nagu kõrvalgi vaatanud. Aga tema ju ka loodab, eks ole, kellelegi peale millegi peale ja ta on siin riigis elanud ja ta on oma elu ja oma töö siia pannud, eks ole, ja ükskõik mis ajal, kas see oli nõukogude ajal või oli see nüüd ta on selle riigi osa olnud ja oma panuse siia pannud. Ja seda tuleb hinnata, ma arvan Meie tund on märkamatult läbi saanud. Sirje, suur aitäh tulemast. Väga huvitav oli sind kuulata siin, mis me viimaseks lauluks valine Platon jälle meil masinas. Kui viimane, siis valimegi viimne võimalus ilusat pühadeaega sulle ja su perele, jah, aitäh. Ja pange siis oma neid armsaid inimesi tähele. Jõulude ajal palub Eesti televisioon kõiki pühadelauda. Menüüs on rikkalikult vaimutoitu südamega tehtud meelelahutust. Kõrke muusikalisi vahepalu ja välismaiseid pärle leidub nii traditsioonilisi roogi kui uusi üllatajaid. Olete oodatud kogu perega kauneid jõule lähedaste ja ETV seltsis. Igal aastal diagnoositakse Tallinna lastehaiglas keskmiselt 140 südameriket. Sinul on võimalik väikesi patsienti aidata ehhokardiograafi muretsemisel, helistades numbritel 907 seitse null viis 50 EEK 907 seitse üks null 100 krooni hea 907 seitse üks viis 500 krooni.