Räägitakse, et Hiina poeedil han fookil nooruses imeline iha kõik õppida ja end täiustada kõiges, mis iganes luulekunsti juurde kuulub. Tol ajal, kui ta veel oma kodumaal kollase jõe ääres elas, oli ta omal soovil ja teda õrnalt armastavate vanemate abiga kihlunud heast perekonnast, neiuga. Pulmad pidid peagi õnne tõotavale päevale kindlaks määratama. Halfook oli siis umbes 20 aastane, kena noormees, tagasihoidlik ja meeldivate kommetega saanud õpetustteadustes ning vaatamata oma noorusele juba mõnegi tähelepanuväärse luuletusega oma maa kirjameeste seas tuntud. Ta polnud küll eriti rikas, kuid võis loota piisavale parandusele, mida pruudi kaasavara oleks veelgi suurendanud. Kuna pruut oli pealekauba veel väga ilus ja vooruslik, ei paistnud noormehe õnnest küll midagi puuduvat. Sellegipoolest polnud ta täiesti rahul, sest tema südames pesitses auahnus saada täiuslikuks poeediks. See juhtus ühel õhtul, kui jõel alustati laternapidu. Han Fokk uitas üksinda vastaskaldal ta lõiatus jõe kohale kooldunud puutüvele ja nägi veepeeglis värelemast tuhandeid tulukesi. Ta nägi paatides ja parvedel mehi, naisi ja noori tütarlapsi 11 tervitamas. Piduriides kirjeldasid nad nagu ilusad lilled. Ta kuulis valgustatud vee nõrka vilinat, lauljannade hääli, Citri väärelevaid helisid ning flöödipuhujate magusaid toone. Ja üle kõige selle nägi ta öö sina templi võlvina hõljumas. Nurki. Süda lõi kiirelt, kuna ta ainsa pealtvaatajana kõike seda ilu silmitses. Aga nii väga, kui ta tahtis üle jõe minna ja oma pruudi ning sõprade seltsis peost osa saada, igatses ta seda veelgi enam kauge pealtvaatajana kogeda ning täiuslikus luules jäädvustada. Nii öö sina ja tuledemängu vees kui ka piduliste lusti ja vaikse pealtvaataja igatsust, kes kaldaäärsele puutüvele toetub. Han Foog tajus ta kogu selle ilmapidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa. Et aga keskelu jääb üksildaseks pealtvaatajaks, võõraks ning ta tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust. Ta muutus kurvaks ja kõige üle järele mõeldes sai aru, et tõeline õnn ja sügav rahuldus saavad talle osaks ainult siis, kui tal kunagi õnnestuks maailma nii täiuslikult luules peegeldada, et see maailm ise neis peegelpiltides tõeliselt ja igavesti temale kuuluks. Han foon ei teadnud, kas ta oli ärkvel või juba unehõlma vajunud, kui ta kuulis tasast sahinat ja nägi puu kõrval üht tundmatut seismas veoletsus rüüs auväärse ilmega vanameest. Nooruk ajas end sirgu ja tervitas teda, nii nagu on kombeks tervitada Rauku ülikuid. Võõras aga naeratas ja lausus mõned värsid, milles olid kõik, mida noormees äsja tundnud, nii täiuslikult ja kaunilt ja suure poeesia seaduste järgi väljendatud. Ethan Foggi süda hämmeldusest seisma jäi. Oogias oled, sa hüüdis ta sügavalt kummardades, kes sa minu hinge võid näha ja ilusamaid värsse lauset, kui ma eales oma õpetajatelt olen kuulnud. Võõras naeratas veelkord rahu leidnud naeratust ja sõnas. Kui sa poeediks tahab saada, tule minu juurde. Sa leiad mu hüti suure jõe alguse lähedalt loode mägedes. Mind hüütakse täiusliku sõnameistriks. Seejärel astus vanamees puu kitsasse varju ja oli korraga kadunud. Han fookest teda hoolikalt otsis ning siiski ühtki jälge ei leidnud. Uskus nüüd kindlalt, et see kõik oli vaid väsimusest tulnud unenägu. Ta ruttas üle jõepaatide juurde ja pidutses koos teistega. Aga keset vestlust ja flöödihelisid kuulis ta ikka veel võõra salapärast häält. Tundus, nagu oleks toodema hinge endaga viinud, sest Han fook istus unelema pilguga võõrana rõõmsameelsete seas, kes teda armuvalu pärast tagasid. Mõned päevad hiljem tahtis Han Foki isa, sõbrad ja sugulased kokku kutsuda, et määrata kindlaks pulmapäev. Peigmees oli selle vastu ja ütles. Andesta mulle, kui tundub, nagu eksiksin kuulekuse vastu, mida poeg isale peab osutama. Aga sa tead, kui suur on mu soov end poeetide kunstist täiustada. Ja kuigi mõned mu sõbrad minu luuletusi kiidavad diama ometi, et seisan veel algajana, tee lähtel. Seepärast palun sind, lase mul veel üksindusse tõmbuda ja oma õpinguid jätkata, sest mulle tundub, et kui ma juba naist ja maja pean valitsema, hoiab see mind nendest asjadest eemale. Praegu aga olen ma veel noor ilma kohustusteta ja tahan mõnda aega ainult oma luulekunstile elada, millest ma rõõmu kuulsust loodan. Kõne pani isa imestama. Ta vastas. See kunst peab sulle küll üle kõige armas olema, et sa tema pärast isegi oma pulmi tahad edasi lükata. Või on sul pruudiga lahkarvamusi tekkinud, siis ütle seda mulle, et saaksin sind abistada, teda lepitada või sulle kellegi teise välja valida. Poeg aga kinnitas, et oma pruuti sugugi vähem ei armasta kui enne või iganes ja et nende vahel pole tüli varjugi. Samas jutustas ta isale, et laternapeopäeval ilmutanud end talle üks meister, kelle õpilaseks saamine on talle ihaldusväärsem kui kogu maailma õnn. Mis siis ikka ütles isa. Annan sulle ühe aasta. Selle aja jooksul võid järgida oma unenägu, mis võib-olla oli jumalast saadetud. Kes teab, sellest võib saada ka kaks aastat, samas han, fook aheldas. Isa oli nukker, kuid lasi tal minna noorukaga, kirjutas pruudile kirja, jättis hüvasti ja asus teele. Rännanud kaua-kaua jõudis han Fokk jõe lähteni ja leidis täielikus üksilduses asetseva bambushüti. Hüti ees punutud matil istus vanamees, keda ta jõe kaldal puu juures oli näinud. Ta istus ja mängis lautot. Kuid aukartlikult lähenevat võõrast silmas, jäi ta istuma ega tervitanud, vaid naeratas ainult ja lasin näppudel õrnalt üle keelte libiseda ning imeline muusika voogas hõbedase pilvena läbi oru. Nooruk seisis, imetlesime, unustas magusad hämmelduses kõik muu, kuni täiusliku sõnameister oma väikese lauto kõrvalepanija hütil läks. Ning sai tema teenriks ja õpilaseks. Möödus kuu, mil ta õppis kõiki oma senini loodud laule põlgama ja ta kustutas need oma mälust. Ja mõne kuu pärast kustutas ta mälust ka need laulud, mida ta kodus oma õpetajatelt oli õppinud. Harva rääkis meister temaga vaikides, õpetas talle automängu kunsti. Kuni õpilase loomus oli muusikast täiesti läbi imbunud. Kordagi Halfook ühe väikese luuletuse, milles kirjeldas kahe linnu lendu sügiseses taevas. See meeldis talle. Ta ei söandanud värsikest meistrile näidata, aga ühel õhtul laulis ta seda hüti juures istudes ja meister pidi kuulma. Too ei öelnud, aga ühtegi sõna mängis vaid tasa oma lautol. Äkki muutus õhk jahedaks. Hämardus tõusis, vinge tuul, kuigi oli südasuvi ja ülehalliks tõmbunud taeva lendasid kaks rännukirest aetud haigrut. See kõik oli palju ilusam ning täiuslikum kui õpilase värsid. Nii et ta kurvaks muutus ja vaikides enda väärtusetust tunnetas. Nii vana mees, iga kord. Ja kui aasta oli möödunud, oli han fook küll automängu täielikult omandanud, luulekunst aga paistis talle üha raskem ana. Jaa, üllatavamana. Kui kaks aastat olid läinud, haaras noorukit tugev igatsus omaste kodumaa ja pruudi järele ning ta palus meistrit luba reisima minna. Meister naeratas ja noogutas. Sa oled vaba, võid minna, kuhu tahad, võid tagasi tulla, võid alatiseks lahkuda. Just nii, kuidas sulle endale meeldib. Siis asus õpilane teele ja rändas väsimatult, kuni ta lõpuks ühe A valguse aegu kodusel kaldal seistes üle sillakaare oma sünnilinna nägi. Vargsi hiilis ta isa aeda ja kuulis läbi magamistoa akna veel magava isa hingamist. Ta hiilis aeda pruudi maja kõrval ja roninud pirnipuu latva, nägi oma pruuti kambris seistes juukseid kammima. Ja kui te kõike seda silmaga nähtut võrdles pildiga, mille ta koduigatsuses oli loonud sai talle selgeks, et ta on siiski luuletajaks loodud. Ta taipas, et poeedi unelmates on selline ilu ja hurm tõeluses asjatult otsitakse. Ja nii ronis han fook puu otsast alla, põgenes aiast ja oma kodulinnast ning pöördus tagasi suurde orgu mägedes. Seal istus nagu ennegi vanameister lihtsal matil hüti ees ja sõrmitses lautot. Tervituse asemel lausus ta kaks värssi kunsti õnnestusest mille sügavus ja kaunis kõla nooruke silmad pisaratega täitsid. Jälle jäi han fook täiusliku sõnameistri juurde, kes teda nüüd, kus noormees juba lautot valitses, tsitril mängima õpetas. Ja kuud kadusid nagu lumi läänetuulte tulles. Veel kahel korral sai koduigatsus, han Fokist võitu. Ükskord jooksis ta salaja öösel minema, aga veel enne, kui ta oru viimase käänaku jõudis, libises öö tuul üle hüti ukse kõrval rippuvat Citri helid jooksid talle järele ja hüüdsid teda tagasi. Nii et vastupanu oli võimatu. Teine kord nägin unes, et istutab noort puud oma aeda. Sealsamas seisab ta naine ja lapsed kasvavad puud, veini ja piimaga. Kui ta ärkas, paistis kuukambrisse, ta tõusis segasena ja nägi enda kõrvalmeistrit, kes suikus rauga habedasatudisemas. Siis tõusis Han Fokis mõru viha selle inimese vastu, kes, nagu talle tundus, oli purustanud tema elu ja petnud tulevikulootusi. Tahtis meistri kallale tormata ja toletab. Kuid sel hetkel avas rauk silmad ja tema kurblik leebe naeratus tegi õpilase relvituks. Jäta meelde, han fook, ütles vanamees, tasand, Sa oled vaba, tegemaks seda, mis sulle meeldib. Sa võid oma kodumaale minna ja puid istutada, sa võid mind vihata ja tappa. Mulle on see kõik ükstapuha. Ah, kuidas võiksin ma sind vihata, hüüdis poeet tugevas meeleliigutusest. Siis peaksin ma taevast ennast vihkama. Ja ta jäi ja õppis mängimata Citrit seejärel flööti. Hiljem hakkas ta meistri juhatuse järgi luuletusi tegema. Aegamisi õppis ta toda salapärast kunsti näiliselt ainult lihtsat kirjeldama, kuid sealjuures kuulaja hinge segi pöörama nagu tuuleiil veepeeglit. Ta kirjeldas tõusvat päikest, kes kõhkleb mäestiku serval kalade hääletud libisemist, kui nad varjudena vees pagevad. Või noore paju kiikumist kevadtuules. Ja kui seda kuulati, siis polnud ainult päike ja kalade mäng ning pajusosin vaid iga kord tundus, et taevas ja maa helisevad viivuks täielikus harmoonias. Iga kuulaja mõtles seejuures rõõmu või valuga sellele, mida ta armastas, või vihkas poisike mängudele. Nooruk armastatule, vanamees surmale. Enam ei teadnud Hamfo, kui mitu aastat oli ta veetnud meistri juures suure jõe kaldal. Sageli näis talle, nagu oleks ta alles eile õhtul siia orgu sattunud tervituseks vanamehe pillimäng. Teinekord aga tundus, nagu oleksid pärast teda kõik inimpõlved ja aastaajad kadunud ning põrmuks saanud. Ühel hommikul ärkas ta hütis üksinda ning kuidas seda ka ei otsinud ja hüüdnud. Meister. Näis, nagu oleks üleöö saabunud sügis. Kõle tuul raputas vana hütti ja üle mäeharja lendasid rändlindude parved. Kuigi selleks polnud veel õige aeg. Siis võttis han fook väikese lauto kaasa ja laskus mägedest alla oma kodukohta. Kui ta inimesi kohtas, tervitasid need teda nii, nagu on kombeks tervitada Raukkuja ülikuid. Ja kui ta oma sünnilinna jõudis, olid ta isa ja pruut ja kogusuguselt surnud. Nende majades elasid teised inimesed. Õhtul aga peeti õel laternapidu ja poeet han. Fook seisis teisel pool jõge hämaral kaldal najatudes puutüvele. Ja kui ta oma väikesel autol mängima hakkas, ohkasin naised vaimustatult ängistusega. Ühe vaadates noored mehed, hüüdsid lauto mängijat, keda nad kuskilt leida ei suutnud. Nad hüüdsid valjusti, et keegi neist polnud veel kunagi sääraseid lauto helisid kuulnud. Han fuc aga naeratas. Ta vaatas jõkke, kus ujusid tuhandete laternate peegelpildid ja niisamuti, nagu ta peegelpilte tõelistest laternadest enam eraldada ei suutnud, ei olnud tema hinges enam vahet selle peo ja toonase vahel, mil ta noorukina siinsamas oli seisnud ja võõrameistri sõnu kuulanud.