Seisata siin kõhklevalt kuristiku sissepääsu tumeda Kalju värava juures ja pöördusin, et vaadata tagasi. Tolles rohelises õdusas maailmas paistis päike aasade lainetas pruunikas õitsev hein. Seal oli hea, seal oli soojus ja mõnus hubasust. Hing sumises seal Kumedalt rahuldatult nagu karvane kumalane, küllastunud lõhnast ja valgusest. Ja võib-olla oli man narr, et tahtsin seda kõike maha jätta ja üles mäkke tõusta. Teejuht puudutas õrnalt mu kätt. Rebisin oma pilgu armastatud maastikust lahti, nii nagu tahtepingutusega tõustakse soojast vannist. Nüüd nägin ma kuristiku päikesepaistet hämaruses kaljulõhest roomas välja peenike mustoja. Tema kaldal kasvas väikeste puhmadena kahvatut rohtu. Tema põhjas olid läbi loputatud kivid. Kõik värvid kaob tanult pleekinult, nagu mingite olevuste luud, kes kunagi elanud olid. Puhkama veidi, ütlesin juhile. Ta naeratas kannatlikult ja me võtsime istet. Ilm oli jahe ning läbi kalju värava voogas tasa sünget jääkülma õhku. Jube jube oli minna seda teed. Jube oli suruda end läbi selle rõõmutu Kalju värava astuda üle tolle külmaoja, ronida pimedas üles kitsale järsule nõlvale. Tee paistab jõle olevat, sõnasin kõheldes, minus võbeles kustuv tulu. Palav, uskumatu, rumal lootus, et võib-olla võime veel tagasi keerata, et teejuhiga saab ehk veel kokku leppida ja nii jääks kõik meil kogemata. Ja miks siis mitte? Kas polnud seal, kust me tulime, kõik 1000 korda kaunim kas ei voolanud elu seal rikkamalt soojemalt, armastus väärsemalt. Ja kas polnud maainimene, lapsik ja lühiealine olevus, kellel oli õigus natukesele, õnnele, kohakesele siin päikese all taevasillale ja lilledele ühe silma jaokski? Ei. Ma tahtsin sinna jääda. Mul polnud mingit soovi hakata kangelast märtrit mängima. Oleksin kogu oma elu rahul, kui võiksin jääda sinna orgu päikese kätte hakkasin külmast võdisema. Siin polnud võimalik pikemalt peatuda. Sa külmetad, täheldas teejuht. Parem, kui me läheme. Seepeale ta tõusis, sirutas end korraks kogu pikkuses välja ja vaatas mulle naeratades otsa. Ei olnud selles pinget ega kaastunnet, ei karmust ega halastust. See naeratus polnud muud kui mõistmine. Teadmine see naeratus ütles. Ma tunnen sind, ma tean sinu hirmu, mida sa tunned ja ma pole põrmugi unustanud sinu suuri sõnu eile ja üleeile. Iga meeleheitlik jänesehaak, mida sinu arghing praegu teeb ja silmategemine armsale päikese paistele sealpool on mulle tuttav ja teada. Naeratades vaatas teejuht mulle otsa ja tegi esimese sammu tumeda kaljuoru poole ning mina vihkasin ja armastasin teda. Nii nagu surmamõistetu vihkab ja armastab kirvest oma pea kohal. Kõige rohkem aga vihkasin ja põlgasime tema teadmisi, tema juhtimist ja külmust. Seda, et tal puudusid armsad nõrkused ja vihkasin endas kõike seda, mis andis talle õiguse kiitis ta teod heaks, oli tema sarnane ja tahtis talle järgneda. Juba olide mööda kive keset mustaoja minust mitu sammu eemale läinud ning hakkas juba kaljunuki taha kaduma. Ooda. Hüüdsin ma säärases Õudvuses, et kohe tuli mõte. Kui see siin oleks uni, siis katkeks ta praegusel silmapilgul täis ahastust. Jama, ärkaksin. Oota. Hüüdsin ma. Ma ei saa. Ma pole veel valmis. Teejuht jäi seisma ja vaatas vaikides etteheiteid tegemata tagasi kui ta näost paistis kohutav mõistmine. Too raskelt talutav teadmine, aimdus kõiki ettenägemine. Vahest keerama ümber küsis ta ja ta polnud jõudnud veel viimast sõna välja öelda. Kui ma juba vastumeelselt teadsin, et ma ütlen ei. Et ma pean ütlema ei. Ja kohe hüüdis kõik vana tuttav, armas ja kodune minus meeleheitlikult ütle ja ütle ja kogu maailm ja kodukoht rippus raud pommina mu jalgade küljes. Ma tahtsin hüüda, ja kuigi ma teadsin täpselt, et ma seda ei tee siis osutas teejuht käega tagasi oru poole. Nüüd ma pöörasin veel kord armastatud kohtade poole ja nüüd tuli see kõige piinarikkam, millega ma pidin kokku puutuma. Kõledad ja rõõmututena nägime armastatud orge ja tasandike valge jõuetu päikese all. Värvitoonid olid võltsid ja karjuvad varjud Nõgiselt mustad ilma mingi võluta. Kõigel kõigel polnud südant. Kõigelt oli võetud võlu ja lõhn, kõik lõhnas ja maitses nagu asjad, millest oled end ammu kõrini täis söönud. Oo, kui hästi ma seda tundsin, kuidas ma kartsin ja vihkasin seda teejuhi kohutavat kommet muuta kõik armastatu ja meeldiv väärtusetuks lasta välja voolata nende mahlal ja hingel võltsida lõhnu, mürgitada tasapisi värve. A ma teadsin seda. Mis veel eile oli olnud, vein oli täna äädikas ja mitte iial enam ei saanud äädikas treini. Mitte iial. Vaikides ja kurvalt läksin ma tee juhile järele. Tal oli ju õigus, nii praegu kui alati. Hea ta vähemalt minu juures käeulatuses oli, selle asemel, et nii sadeli otsustaval silmapilgul äkitselt kaduda ja mind üksi jätta. Üksi nende võõraste häältega minu rinnas, milleks ta end oli moondunud. Vaikisin. Kuid mu süda hüüdis kirglikult. Ära kao, ma tulen ju. Kivid ojas olid vastikult libedad, nii väsitav ja peadpööritav oli neid mööda minna samm-sammult mööda kitsukese märgikivemist talla all kokku tõmbusid kõrvale põikasid. Pealegi hakkas koja mäkke tõusma. Sünged kaljuseinad nihkusid lähemale, paisusid pahaselt ja igalnukil oli kuritahtlik kavatsus meid kokku pigistada ja takistada igaveseks tagasitee. Otsekui soolatüügaste-ga kaetud kollastel kaljudel voolas sitke ja limane veekiht. Meie kohal polnud enam taevast, ei ühtki pilve kassinist lapikest. Ma läksin ja läksin teejuhi järel, sulgedes silmad hirmu ja vastikkuse pärast. Seal seisis tee ääres tumedaõieline lill sametmust kra pilguga. Ta oli ilus ja sosistas mulle midagi usalduslikult. Kui teejuht läks kiiremini edasi ja ma tundsin, kui ma silmapilgu viivitan. Kui ma heidan veel ainsa pilgu tollele kurvale samet silmale, siis muutub kurbus ja lootusetu raskemeelsus liialt painavaks ja väljakannatamatuks ning minu hing jääb sellest peale igaveseks vangi. Tolles mõttetuse ja meeletused põlastusväärsesse valda. Märja räpasena roomasin edasi. Ja kui niisked võlvid meie kohal madalamale laskusid, alustas teejuht oma vana lohutus laulu. Heledal kindlal nooruki häälel laulis ta iga sammu juurde. Ma tahan, ma tahan, ma tahan. Ma teadsin küll, et ta tahtis mind julgustada ja kannustada. Ta tahtis, et ma unustaksin selle põrgurännaku, õudsed vaevad ja lootusetuse. Teadsin, et ta ootab, et mada lauluga ühineksin. Aga mina ei tahtnud. See võit pidi jäämadel saamata. Kas oli mul siis laulutuju? Ja kas polnud maainimene, vaene, lihtne inimene, kes vastu oma südame tahtmist kisti asjadesse ja tegudesse, mida jumal ei võinud temalt mitte nõuda. Kas ei võinud iga nelk ja meelespealill jääda oja kaldale ja õitseda ja närbuda nii, nagu tema loomus seda ette nägi? Ma tahan ma taha taha laulist juht häirimatult. Oo, kui oleksin ometi saanud ümber pöörata. Kuid teejuhi imelise abiga olin ma juba ammugi roninud üle kaljuseinte ja kuristik, kust polnud enam mingit mitte mingit tagasiteed. NUT pitsitas mus sisemust, kuid ma ei tohtinud nutma hakata, ainult mitte seda. Ja nii ühinesime trotslikult valjul häälel teejuhi lauluga samas rütmis ja samal viisil. Kuid ma ei laulnud tema sõnu, vaid muudkui ma pean, ma pean, ma pean. Kuid mäkke ronides polnud sugugi kerge niiviisi laulda. Mul tuli varsti õhust puudus hingeldades pidin ma vait jääma, temaga jätkas väsimatult, ma tahan, ma tahan, ma tahan. Ning ajapikku sundis ta mind ikkagi ka oma sõnadega kaasa laulma. Nüüd edenes tõusmine paremini, ma ei pidanud end enam sundima, vaid tõepoolest tahtsin. Ja laulmine ei olnud enam väsitav. Siis läks mul süda kergemaks ja kui mul kergemaks oli läinud, tõmbus kassile kalju kaugemale, muutus kuivemaks. Meie kohal ilmus nähtavale ikka rohkem ja rohkem helesinist taevast, mis oli nagu väike sinine oja kalju kallaste vahel. Varsti sai temast väike sinine järv, mis kasvas ja laienes. Püüdsin tahta tugevamalt ja kirglikumalt ning taevajärv kasvas edasi ja rada muutus käidavamaks. Ma käisin aeg-ajalt tükk maad kergelt ja muretult teejuhi kõrval. Ootamatult nägime mäetipu lähedal meie kohal, järsul ja läikiv ana seisis päikesekiirtes veidi allpool mäe tippu, väljusime kitsast kaljulõhest, päike tungis mu pimestatud silmadesse ning kui ma need uuesti avasin hakkasid mu põlved hirmust värisema, sest ma nägin end ilma mingi toetab keset järsku mäeharja, ümberringi lõpmatu taevaruum ja sinine ängistav sügavus. Ainult kitsas mäetippkõrgus meie ees nagu redel. Kui taevas ja päike olid ikkagi olemas. Ja nii hakkasime tõusma viimase hirmuäratava tipu poole, jalg jala ette, huuled kokkusurutud ja kulm kortsus. Ja siis me seisamegi üleval kitsal hõõguva kivil karmis naljakalt hõbedas õhus. Süüliks imelik mägi ja imelik mäetipp. Sellel mäetipul, kuhu me olime roninud üle lõpmatut paljaste kaljuseinte. Sellel tipul kasvas kivist välja puu. Väike jändrik puu lühikeste tugevate okstega. Seal ta seisis karmi ja jäigana kalju peal, kujuteldamatult üksik ja imelik kõhe taevasina okste vahel. Puu ladvas istus must lind, laulis kähedal häälel. Lühikese puhkuse vaikne unelm kõrgel maailma kohal. Päike lõõmas, kaljud hõõrusid, puu põrnitses karmilt, lind laulis tähedalt. Must lind laulis, tema läikiv, karm silm vaatas Mei nagu must kristall. Raske oli taluda tema pilku. Raske oli kuulata tema laulu ja hirmsam kõigest, oli selle koha üksildus ja tühjus kõleda taevaruumi peadpööritav avarus. Surm oli mõeldamatu õndsus, siia jäämine kirjeldamatu piinl. Midagi pidi juhtuma kohe silma pikk. Muidugi istuksime meie ja kogu maailm õudusest. Tundsin, kuidas see, mis tulema pidi, saabub lämmatavalt kuumana nagu äikeseeelne tuuleiil. Tundsin seda põletavat palavikuna, keha ja hinge riivamas. Ta ähvardas ta tuli. Ta oli kohal. Lind lendas järsult oksalt alla ja viskus ilmaruumi sügavusse. Teejuht astus sammu ja kukkus sinisesse tõmblevasse taevasse, lendas minema. Nüüd jõudis saatuselainet tippu rebis kaasa minu südame ja vaibus siis hääletult. Ja juba ma kukkusin, tormasin, hüppasin, lendasin. Külma õhukeerisesse kistuna langesin ma õnksuses ja õnnepiinades Iseldes läbi lõpmatuse alla. Ema rinnale.