Kõigepealt oletame, et on olemas, et on praegu järgmine olukord. Ilm on väga sant ja raadio kuulajatel vaja meeleolu parandada, kuidagipidi ülesanne oleks niisugune, et seda teha kellegi kaudu tema intervjuu. Ja see intervjueeritav oleksin mina. Te teate minust niipalju, et tänasel päeval mul on emotsionaalne graafik ja suhtlemisgraafiku null. Ja minult mingisugust optimistlikku rõõmsameelset juttu väga raske kätte saada. Aga teil ei ole võimalik teist inimest kuskilt hankida. Mida te teeksite? Kui ma läheksin mõnda vaiksesse ruumi raadio raamatukokku, näiteks võtaksin endale 15 minutit aega, mõtleksin ja vastaksin teile siis, kui suur on praagi protsent või kui suud praegu protsentide lubataksite oma töös. Mida te mõtlete? Traagijal? Selle all, et ütleme, teedeete viieminutilise intervjuu aga sa armastad näiteks pooltund, kas on praak? Ei aita, et see paraku tähendab, kui palju te noh, missugune see liialt liiasus. See oleneb loomulikult kõige rohkem esinejast. Muidugi ka minust, kui ma esitan tarbetuid küsimusi, millele ma ei saa vastuseid läheb see Lindikorvi või õigem teisele kettale siiski hiljem on kasutada. Aga on ju esinejaid. KEDA usutledes ei ole tarvis teha muud, kui kleepida sellele esinemisele ainult stardiriba ja lõpuriba. Kõik võib minna. Kas te peate seda ajakirjanikku? Ei see on esineja meisterlikkus, mitte ajakirjaniku meisterlikkus. See on vast ehk ainult ajakirjaniku osavus leida. Vajalikus olukorras vajalikku meest, kel on vajalik sõnaosavus ehk 50 protsenti intervjuu edust, sõltub temast rohkem. Nüüd lähme siis esimese pärimise juurde, et missugune on olnud siis nina kõige kolm punkti moment, seik. Teie ajakirjanik, kuidas minu raadiotöö algaastatel tuli mul paluda intervjuu Ernst Peterson särgavalt? Ma sain tema nõusolekut telefoni teel. Kirjanik elas kosel. Ja ta tuli see uksele vastu. Just niisugune. Tugev jändrik mees, nagu nagu ma olin teda varem näinud pildilt kirjandusõpikus. Muidugi ma läksin tema juurde suures aukartuses jääda. Seda suurem ma mäletan, oli mu pettumus, kui mikrofoni ahamisele ilmus meie vahele tekst. Seda enam, et see oli aeg, kus me olime just vabanenud tekstist. Neilt ei nõutud enam kirja pandud küsimuse ja kirja pandud vastuse esitamist enne salvestust. Kuna me olime telefoni teel jõudnud kokkuleppele intervjuus seisma. Loomulikult palusin, et kas mehi. Paberid kõrvale jätta, kirjanik vastas umbes nii. Sõnastuse eest ma ei vastuta, aga mõte oli selline, et tema ei ole elus ühtki auditooriumi sedavõrd alahinnanud. Et ta räägiks. Sõnu, mis sülg suhu toob sellele oli muidugi raske vastu vaielda. Aga hiljem ma taipasin, et ühtlasi oli see Kirjaniku taktikaline käik. Öelda ainult niipalju kui kavatsetud ei sõnagi rohkem ega vähem. Ja mul on praegu kange kiusatus võtta rinnataskust paber ja toimida täpselt samuti. Olgu kuidas on, igatahes? See lindistus on üks neljast või viiest. Särgava esinemisest Eesti Raadio arhiivis umbes sama laadsena mäletan ma külaskäiku Mait Metsanurga koju. Kus tookord lindistatud kolm minutit on? Ainus võimalus kuulata kirjaniku häält praegu. Oskar Luts on vist ühelainsal igivanal heliplaadil. Ja see on kõik. Anna haavast. Minuealistel või minust noorematel jääbki kuulmata ja teadmata kuidas kõnel Žanna haava. Kõik need inimesed elasid siis kui minu põlvkond või ütleme tagasihoidlikumalt, aastakäik tuli raadiosse tööle. Magnetofonilt leiutatud raadiomajas olid kõik stuudiot valmis, saated läksid iga päev. Ja seda kurvem. Piinlikum on nüüd tagasi mõtelda, kui palju. Tühja-tähja kaal on aastate jooksul tegeldud. Muidugi hetkel aktuaalne ja oluline sai tehtud kõigepealt. Aga ikkagi kellele oli siis vaja noh, kasvõi kaameliga harjumist loomaaias või Kuke kiremist või? Või harjas looma Ruigamist, mille järele on samuti joostud. Ja samuti arvan ma, et ma olen mõnigi kord kergemeelselt raisanud saateaega õhust võetud pärimistele, nagu missugused oleksid teie kolm küsimust kiviaja inimesele. Või missugused kolm küsimust maavälise tsivilisatsiooni elanikule. Esimest ei kohtume kunagi ja teiste tõenäoliselt ka mitte. Vähemalt mitte Andrus Saar ja mitte mina. Nii võib, läksin siis ongi juba õrnalt mõista antud, missugune on mu praeguse hetke suhe ajakirjanikutöösse. Ja kui te lubate, ma teen praegu siis selle liigutuse ja täpsustaksin, ajakirjanik peaks eeskätt tulema informeeria tegelikkuse kajastaja ja mõtestaja. Aus, usaldusväärne vahendaja, mitte prohvet, mitte fanta, söör, mitte õhulosside ehitaja. See on olnud püsiv muutumatu arvamus ajakirjaniku tööst. Enne kui küsida missugused arvamused on kõige rohkem muutunud, tuleks küsida, kas ja kuidas on muutunud ajakirjandus ise. Võtame viimased 20 30 aastat. Kas ei ole oluliselt muutunud probleemide ring, lähenemine käsitletavale ja ajakirjanduse üldine toon? Mõni väljaanne on pidanud muutma nimegi, mõni on lakanud ilmumast, näiteks talurahvaleht või teinud ruumi teisele. Palju on muutunud ja kas ei peaks siis muutuma ka arvamus sellest ajakirjandusest ja ajakirjaniku tööst. Ma arvan ka, et ajakirjanikutöös on võrdselt tähtis nii see, mida eelda, kui see, mida ütlemata jätta. Täna, ühest homme teisest kirjutava ajakirjaniku kirjatöödele eelistaksin lugeda ajakirjandusse siirdunud spetsialisti, mida ma enda kohta kahjuks öelda ei saa. Üldse aga näib käesolev küsimustik lähtuvat eeldusest, nagu oleks ajakirjanik äärmiselt huvipakkuv nähtus. Ajakirjaniku töö võib olla huvitav, see ei tähenda kaugeltki ajakirjaniku elu, oleks iga kord huvitav või iga ajakirjanik inimesena huvitav. Ja nüüd ma siis ehk ulataksin tagasi mikrofoni intervjueerijale, mille ma vestluse ajal tema käest ära võtsin, ma ei tea, kuidas suhtus sellesse Andrus Saar. Nad on meeldivalt sellepärast, et mikrofon on taas minu käes ja mulle võimalus kõigele sellele esitada vastu pärimis. Palun või ütleksime, nii et see oli ehk minu meelest kõige olulisem. See oli see, mida ma öelda tahtsin. Kui töll aga on küsimused ja lubati, et need ei lähe arhiivi, siis palun ma vastan ka kõigile teie küsimustele veel kord lühidalt. Manaadi niisugune pärimine on olemas, jah, tühised küsima, et võib nimetada, tühistaks küsimusteks seal ja, ja tead Andrus Saar, et neid küsimusi. Me oleme esitanud kõik ja kõik kaasa arvatud ka, mida keegi meist ei ole pääsenud neist mööda. Ja, aga võib-olla on nõndaviisi selle küsimuse taga on võimalik mõõta nad inimese arutlusprobleemi nägemist aset. Nimelt kui seista sedasama koopasuudme juures. Ja vaadata praegust ühiskond vaadata praegusi inimesi. Tasandid on igasuguseid, mida keegi näeb. Kas üldse näeb. Te olete teinud usutletavast katsejänese. Usutavaldavanaatsedad süvanonii jätkame, on vastamata see, et missugune mulje arvate endast tavaliselt jätvat oma vestluspartnerile. Aga seda peaksin ma antud juhul teie käest küsima. Ma annan Brad natuke halvas seisundis, sellepärast et seekord pärin mina, see oli kogu vastuse. Mida siis tähendab ajakirjaniku jaoks väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Võib-olla parem on sihtida üht kärbest, muidu võib mõlemast mööda lüüa. Aga missugused on reporteritöö kõige tülikamad võitlemise tülikamad momendid sellele Jaanse vastust. Kõige tülikam on ehk reporti tööst johtunud tüli. Konflikt, mis tekib pärast materjali avaldamist või ebaõnnestunud saate eetriskäimist. Oletagem, et me oleme näiteks kritiseerinud kedagi alusetult. Oletagem, et selle kasvõi kriitilist saate kuulamine on toonud kaasa mõnele asjaosalisel ränga terviserikke. Missugune peaks olema oletatav sündmus või isik, keda sooviksid intervjueerida või reporteerid? Ma usun, et ma sellele küsimusele olen peaaegu vastanud eelnenus, see tähendab. Kui ma uuesti võiksin alustada, siis ma intervjueeriksin. Inimesi, keda enam ei ole, aga kes on jätnud sügava jälje meie ajalukku kui meie kultuuri. Kas see oleks väärt saanud nii-öelda kultuuriloo seisukohalt võis oleks väärtus ka teie enese seisukohalt võib-olla rohkem siiski väärtus raadiokuulaja seisukohalt minu seisukohalt loomulikult ka. Ma pidasin silmas üldse saate tegemisel tuleks ehk eeskätt silmas pidada raadiokuulajat nõndaviisi, aga missugused võiksid veel olla hääle sedalaadi kogemused, mida võiks siis algajale edasi anda? Ma ei usu, et neid kogemusi on eriti palju. Võib-olla oleks mõni, aga ma ei julge. Aga ütleme teelaiul ma ei julge seda. Nii arvukate kõrvaliste juuresolekul tuhandete või kümnete tuhandete kuulajate juuresolekul. Ja kui tudeng on teie kõrval, seal tehakse, on eriolukord, aga siis meil ei ole mikrofoni. Üldiselt ma usun, et ajakirjanikuks saab õppida ja nii see on. Aga ajakirjanikuna. Teiste kogemustest Krist ei saa, õppida, saab õppida ainult iseenese kogemustest. TÖÖ asetab iga kord sind sedavõrd erinevasse olukorda. Et siin on nagu raske, kui mitte võimatu oma varasemate kogemuste najal kellelegi midagi kasulikku öelda. Sa pead iseloom see välja ronima nukrust, kirja küsimusega võtan siis vahel, ärge jätke vahele. Küsige ikk küsimus et kui teil õnnestuks kohtuda kiviaja inimesega, siis missugused oleksid kolm küsimust, mida te temalt päriksite. Ma ütleksin tere. Kas sa oled täna söönud? Teine küsimus oleks, kuidas elavad sinu naised ja lapsed. Ja kolmas küsimus oleks, kas sa tead, mis sind ootab? Kas sa tead, et sind ootab ränk korjeaeg? Ebavõrdne sotsialismiperiood. Halastamatult kapitalistlik ekspluateerimine. Imperialistlikud sõjad, kuulipritsid, suurtükid, mürkgaasid, kontsentratsioonilaagrid. Tagatipuks veel keskkonna saastumine ja demograafiline plahvatus. Enne kui me saame rääkida võrdväärsetena, oled sa nõus kõike seda läbi tegema. Kui tahad, mine tagasi. Kui seda seda küsimustikku siis kuulata siis võiks öelda niiviisi, et esimene küsimus on siis ette valmistada kontakti võtmise küsimus, siis saab minna probleemide juurde. Noh, küllap siis ajakirjandusteooria tõlgendab seda nii. Üks und, Ma arvan, küsimus missugune on reporteri armastus? Ma kardan, et seda sõna on ajakirjanduses Nii sageli trükitud et on nagu inflatsiooni raha, millel ei ole enam iga kord katet ja seepärast oleksin ma selle sõna kasutamisel väga ettevaatlik. Ma ei võta seda eriti sageli suhu ja ei tahaks seda võtta ka praegu. No kas te kohtate esimest korda sõnapaari reporteri armastus? See on lisaküsimus vastusele, mis on juba Mille kordumist te elus enam ei sooviks? Inimesena see oleks vast ehk leiga isiklik. Ajakirjanikuna ma ei sooviks enam kunagi olla. Südapäevaselt kuumas reporterikabiinis avatud mikrofoni ees ootamas rongkäiku rongkäigu saabumist, mis ei tule veerand tunni jooksul poole tunni jooksul tunni jooksul kahe tunni jooksul. Selline olukord on olnud. Ma ei soovi selle kordumist. Kas te julgeksite minna tulevaste ajakirjanike loomingulisele konkursile ülikoolis? Ja kui, siis miks ja ütleme, kas tuntud inimesena tun Ahana vot need kaks sõna mulle mida te praegu lisasid, need on need teevad selle küsimuse pisut ebamugavaks. Aimate, miks. Noh, sõna tuntud inimene tekitab iseenesest niisuguse ebamugava tunde aga niipea, kui ma protesteerin nende sõnade vastu olen ma need juba aktsepteerinud. Sellepärast kui need on teil teadlikult lülituda sellesse küsimusse, on nad väga peenelt lülitatud. Aga jätame selle mängust välja. Kuidas vastata? Ei julge. Ma loodan, et mul jätkub mõistust mitte minna sest ma ei hakka enam pikki perrooni jooksma nähes eemalduvat rongi. Las jooksevad selle järele, need, kel on nooremad jalad. Ja mis väärib teie meelest elus kõige enam säilitamist? Inimväärikus? Ja veel üks küsimus lisaküsimus. Mis teele praeguse mõnekümne minuti jooksul kõige rohkem ei meeldinud, kas see tõesti oli nii pikk? Ma ütleksin nii, et, Selle intervjuu kestel ei olnud minu jaoks ebameeldivaid hetki ega momente. Kui need olid, olid need võib-olla usutlejal. Mul oli piisavalt aega mõtelda, kuidas võimalikult. Et kõigile küsimustele see muidugi tähendaks seda, et nende küsimuste hulgas ei oleks olnud algul ebamugavale näi vaid küsimus, on näiteks küsimus selle kohta, mis siukse mulje arvate endast jätvat vestluskaaslasele. Kindlasti on see küsimus, millele. Tahaks vastata ja. Ja mu kolleegid, kellega mul on juttu olnud, on samal seisukohal, et see on selle küsimustiku üks. Ebamugavamaid tagasi tuleb, aga, aga jah, selline selline vestlus ütleksime, nii. Selline intervjuu usute, lõug on? Väikest viisi igal juhul duell. Kui sa oled väljakutse vastu võtnud, siis ole kõigeks valmis. Teinud võimalust ka keelduda. Miks.