Kui kaua aega tagasi see oli, kui me istusime siin kõrtsis, oli seal igal juhul suvel täpselt, ma ei mäletagi. Peaaegu aasta siis. No kolmveerand aastat tookord teie usuteldavat mina kaasa arvatud, ei teadnud, et sellele intervjuule peab järgnema veel saade. Saate teine pool, päris hästi ei teadnud ka minu ning ma tunnistan ausalt, et mulle oli, mulle tegi peavalu, et kuidas seda nüüd jätkata. Kuni ma ühel hetkel tulin niisugusele lihtsale mõttele. Et Me võiksime ju teha tagurpidi intervjuu vahetada osad. Ja kuna meil eile sellest oli juttu juba siis ma lihtsalt kordaksin praegust ettepanekut. Vahetame toolid, vahetame kohad vahetama. Nüüd kukkus koha vahetustega, on alati niiviisi, et, et kaotasin oma järgneda, kummal toolil te tunnete end paremini? Ma ei oska seda öelda praegu sellepärast et intervjuu seisab alles ees. Aga ma mõtlesin küsimust laiemana, tähendab põhimõtteliselt, kas teile meeldib rohkem intervjueerida või olla intervjueeritav? Need, kes on pisutki tegelenud ajakirjandusega väidavad, et küsitleda on märksa lihtsam kui vastata. Ma püüan ka ära arvata Nix mikrofoni ees, me tavaliselt püüame oma kaasvesteljast kätte saada inimlikkust vahetut suhet sellesse, mis, millest kõneldakse. Aga kui seda püütakse meie endi käest kätte saada Siis see näib väikse traagikana. Me ei taha ennast nii alasti näidata. Te tegite 16 intervjuud, kas teil õnnestus üldjoontes kätte saada? See inimlik loomulik suhtumine? See ausalt öeldes ei olnud eesmärk sellepärast et kui oleksin tahtnud seda siis need küsimused, mida ma esitanuks siin oleksid hoopis teised. Ja ankeetintervjuu vorme ei oleks ma kunagi kasutanud. Ma oleksin lähenenud igale inimesele sügavalt individuaalselt. Aga tänu asjaolule, et ma kõiki reporterid ei tunne ühtviisi siis minu tundmisaste paratamatult on mingisuguseks barjääriks ühe või teise reporteri inimliku külje tabamiseks. Te ütlesite, et see ei olnud teie eesmärk. Kas ma tohin olla sedavõrd uudishimulik, et küsida, mis siis oli eesmärk? Selgub kõige kindlamini kuulaja teadvuses kes ehk hakkab pisut teisiti mõtlema raadioajakirjaniku tööst sellest, kuivõrd mõttekad kuivõrd suure südamevaluga need ajakirjanikud oma tööd teevad. Hästi astume nüüd tänasele teemale sammu lähemale. Mul ei ole mahti olnud täna lehti vaadata. Kas te olete tänaseid lehti lugenud? Heitsin just korraks pilgu, aga lehti ma loen alati ainult õhtul. Kui palju teil kulub ühe lehenumbri läbivaatamiseks või lehitsemiseks või lugemiseks kui tegemist on tavalise ajalehenumbriga mitte sellisega, mis sisaldab mingi eriti tähtsa või kaaluka otsuse näiteks. See sõltub ajalehest. Näiteks sirp ja vasarale kulutan ma umbes tund või pisut vähem. Aga ma mõtlen meie päevalehti hommikul ilmuvaid päevalehti. Mitut lehte te pidevalt jälgite? Iga päev päevast päeva, päevast päeva, ma ei saagi öelda, et ma väga palju neid lehti jälgin. Ma võin öelda rohkem nädalast nädalasse. Sellepärast et nädala lõpul ma siis võtan ja loen ka üleliidulisi väljaandeid ja mõningaid välis väljaandeid. Neid on üle 10. Kuskil see summa mille eest ma nagu teenindan ajakirjandust aastas umbes 50 rubla ümber Ja see ei ole palju ja kui palju te päevas kuulate, raadiot? Js, vaatate televiisorit? Küllalt vähe, hästi vähe televiisorit. Viimase kahe aasta jooksul praktiliselt üldse mitte. Nädala peale võib tulla umbes 15 minutit. Eesti keskmise, kus kui ma ei eksi, raadiot kuulatakse umbes 2,8 või kolm tundi päevas tööpäeviti jah, ja televiisorit vaadatakse vist poolteist tundi. Vastavad need andmed umbes. Mul on see hea eelis, et ma tean kindlalt, mida ma tahan kuulata ja vaadata. Mul on olemas eelinformatsioon selle kohta, mis mind huvitab. Kas ma tohiksin teile esitada säärase küsimuse? Kuidas sõnastada ajakirjanduse funktsioone? Ajakirjanduse funktsioonidega on küllaltki raske probleem teoreetilises ja praktilises mõttes. Sellepärast et see termin iseenesest ei ole ikkagi päris täpselt määratletud. Selle ümber vaieldakse, missugused ülesanded, rollid, funktsioonid on ajakirjandusel kõige paremini. Näitab ajakirjanduse rolle järgmine olukord. Kui ühel päeval näiteks mingisuguses linnas ei ilmu enam ükski ajaleht. Ajakiri ei ole ühtegi tele- ega raadiosaadet. Selles olukorras on võimalik määratleda kõige täpsemalt, missugune on tegelikult ühe või teise väljaande funktsioon funktsioonid oma aja jooksul üldse huvitaval kombel muutunud. Uus kanal, mis on tulnud, ütleme näiteks ringhäälingu puhul raadio avastamisega siis raadio esimesed saated kopeerisid kõige puhtamal kombel ajalehte invest, raadio, ajalehed ja nõnda edasi. Ka siis, kui teler hakkas tööle Nemad jälle omakorda kopeerisid kahte vahendit korraga. Isegi kolme Need oleksid siis ajaleht ringhääling ja teater. Ja alles siis, kui see esimene tuhin on möödas siis üks või teine vahend avastab oma missiooni oma rolli, mida ta peab siis täitma. Nii et üldiselt rääkida ajakirjanduse funktsioonidest. Küllaltki raske Nad on erinevate kanalite vahel kenasti ära jaotatud või õigemini peaksid olema jaotatud. Võtame ühe funktsiooni nõndanimetatud hariva funktsiooni. Hariva funktsiooni puhul. Me võime oletada, oodata seda, et seda peaksid täitma eelkõige ajakirjad ja ajalehed, trükitud ajakirjandus, mida saab korduvalt kasutada, mida saab korduvalt kasutada, mida, mille juurde saab jah, pöörduda uuesti ja. Otsida sõnastikest terminid nii edasi, nii edasi see jääb. Kuid meie ajakirjanduse praktika on toonud esile küllalt huvitava olukorra et ringhääling, mille üheks põhifunktsiooniks peaks olema operatiivne informeerimine, tähendab ta täidab seda edukalt aga selle kõrval on ta nii-öelda hariva kommenteeriva funktsiooni täitmisel ka väga tähtsal kohal. See olukord omamoodi tekitab teatud õlakehitused, miks see siis niiviisi on? Põhjusi on muidugi palju, aga mine tea, võib-olla ehk olukord, milles meie ajalehed ilmuvad väikese formaadilistena, vähe lehekülgi, seesama ruum võib-olla ei võimaldagi nendel täita seda kommenteerivat funktsioonini täpselt nii, nagu oleks vaja. Teiselt poolt. Võiks ju öelda ka nii, et kui meil on olemas spordileht, et milleks siis televisioonis ja ringhäälingus spordisaated. Aga uurimispraktika näitab seda, et kanalid ei ole kunagi 11 välistavad vaid 11 täiendavad. Kui me näiteks vaatame täna mingisugust hokiülekannet. Me näeme seda kõike visuaalselt, saame suure elamuse. Sellele vaatamata me tahame järgmisel päeval ajalehest lugeda, et noh, kuidas nüüd seda ikkagi kommenteeriti. Mida te peaksite kõige tähtsamaks kõigile kanalitele, ühistest funktsioonidest? Võib üldse nii küsida? See ei ole ikkagi päris vastata või? Ei, mitte ta ei ole vastatav, aga ta ei ole päris täpne. Sellepärast et põhifunktsioonid, mis ajakirjandusel on, nad peavad olema võrdselt esindatud. Need oleksid nii-öelda informeerimise harimise funktsioon regulatiivne integreeriv funktsioon ja organiseeriv funktsioon. Üht teisele ei saa vist eelistada. Kui kaua on ajakirjandus olnud Eestis uurimisobjektiks teiste sõnadega, kui vana on žurnalistika teadusena? Aga siin tekib küllalt raske probleem. Sellepärast et kust üldse määratleda, millal algab humanitaarteadus. Mis on see fakt, mis määratleb? Et pärast suurt isamaasõda? Kui vabariiklik partei koolides meil õpetati ajakirjandust. Siis see tähendas, et ajakirjandusõppejõud pidid süstematiseerime teatud ainevaldkonna ja tähendab ise ka juurde looma. Seega mingisugune alus ajakirjandusteaduse tekkeks Nõukogude Eestis sündis juba siis ja tollasel perioodil võtsid sellest küllalt agaralt osa ka ajakirjandusväljaanded ise. Uus žanr nagu olukirjeldus ja selle ümber oli küllaltki palju vaidlusi. Tänases ajakirjanduspildis näiteks ajakirjanduse. Rolli üle mõtisklusi teose žanri probleeme, seda me eriti ei kohta. Kui nüüd rääkida järjepidevast ajakirjanduse uurimisest siis on see seotud küll professor Juhan Peegli tegevuse algusega Tartu riiklikus ülikoolis. See siis langeb 50.-te aastate keskpaiku. See on siis ühelt poolt ajakirjandus, teoreetiline mõtlemine ja teiselt poolt puhtalt ajalooalane uurimissuund. 60.-te aastate keskpaigast alates võime kõnelda aga uuest suunast ajakirjandusteoorias. Eestis. See on nimelt žurnalistika, sotsioloogia ja selle hälli juures seisavad Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm. Hilisemal perioodil on ajakirjandus uurimine veelgi laienenud. Teisteski institutsioonides sellega tegeletakse ning problemaatika läheb järjest järjest ühelt poolt laiemaks. Ja uurimis sügavus on ka oluliselt muutunud. Mis probleeme käsitleb teie väitekiri? Selle väitekirja teema valikuga on umbes samasugused lood nagu. Palju korratud sõnaga armastus. Meil kõigil on võime armastada. Aga mõnikord oleks kasulik teada Kas on võimalik seda protsessi juhtida? Ma töötasin vikerraadio keskööprogrammis toimetajana ja sealt siis tuli ka niisugune huvi. Väitekirja teema küll ei Ütlesid otseselt välja see oli ei peegelda otseselt seda raadioprogrammi funktsionaalne tüpoloogia. Ja see töö seadis endale eesmärgiks läbi töötada probleemid, kuidas paljukanalises massikommunikatsiooni süsteemis raadiosaateid planeerida, arvestades auditooriumi ringhäälingu kui nonii ideoloogilise asutuse ja tehnilisi ja ajalisi võimalusi. Teaduse tehnika areng on muutnud teostatud. Ta peaks kosmosetelevisiooni otselevi tehiskaaslastelt ja tõenäoliselt ei olegi see vist enam väga kauge tulevik. Tehnilises mõttes küll mitte. Ja meie tervitame seda kui tehnikasaavutust, aga kas see asetab ajakirjandusele ja ajakirjanikule uusi ülesandeid tõstatab uusi probleeme ja esitab uusi nõudeid? Kosmose telelevi esitab väga suuri nõudeid juba juriidilises plaanis. Sedalaadi televisiooni katse. Transleerida ühe maa saatelt teisele maale. Neid katseid on tehtud Ameerika Ühendriikides. Niisugunegi programm kutsus vastavas riigis esile küllalt palju probleeme, mis lõppes palvega need saated keelustada. Väga, väga, väga palju ideoloogilisi ja poliitilisi probleeme selles valdkonnas on veel lahendamata. Need kindlasti ühel päeval lahendatakse ja lahendamise käigust ja selle tulemustest ilmtingimata tulenevad küllalt suured muutused mida esitatakse. Kui inimene mõtlev inimene asub mitme informatsiooniallika mõjusfääris kuidas hinnata seda situatsiooni pluss või miinusmärgiga teeb see lihtsamaks või keerulisemaks orienteerumise tegelikkuses. Karl Marx on öelnud, et mida rohkem on inimese vaba aja struktuuris erinevaid elemente, seda rikkam on see inimene kultuuriliselt. Seega massikommunikatsiooni kanalite rohkus inimese vabas ajas. Iseenesest ei ole halb nähtus. Meie vabariigi tingimustes on inimesed seotud umbes paarikümne erineva väljaandega. Televisiooni ja raadiokanaliga ajakirjade ajalehtede kaudu. Võiks öelda, et meie elanikkond on peaaegu täielikult küllastunud seisus. Nüüd on eri probleem selles kuidas seda hinnata, sotsiaalses mõtteski veel. Liigne aja kulutamine massikommunikatsiooni kanalitele. Tõenäoliselt Ta ei ole ühiskonnale sotsiaalselt tervislik. Tuleb välja töötada tõenäoliselt ka teatavad optimaalselt suhted. Peale selle erinevad kanalid täiendavad ennast 11 ja on väga tähtis teada, missugust ajakirjandus organit tarbitakse. Mis eesmärgil? Ja kui sellele küsimusele sama vastata alles sel juhtumil võime me öelda, kas on see kasulik või ei ole see kasulik. Ma arvan nii, et iga lugeja, vaataja kuulaja peaks lihtsalt kätte saama selle materjali, mida ta soovib, ja seda ta peab saama kätte küllaltki hõlpsalt. Ma paluksin selgitada mõisteid informatsioon ja müra. Tavalises keelepruugis me võime arvata, et müra on siis see osa. Teabelevist mis meile midagi uut ei anna? Ma ei räägi nüüd küberneetilises mõttes mürast. Kui nüüd sellest küsimuse püstitamisest võib oletada arvata et. Ajakirjandus peaks töötama ilma mürata aga siis on see täiesti ekslik väide. Sellepärast, et ajakirjandus sisaldab alati liiast informatsiooni ja seda umbes 30 protsendi ulatuses. See on vajalik selleks, et informatsioon oleks hõlpsasti omastatav. Ja võiksime öelda vee välja väänata võita palju ruumi ja eetriaega. Aga see saaks olla meie eesmärgiks, sellepärast et selle kuivikuga ei ole midagi peale hakata. Kas müra leidub siis ka väljaannetes, mida teie regulaarselt jälgite ja mina regulaarselt veelgi kõigis väljaannetes. Te kulutate ühe lehe peale 15 minutit keskeltläbi, nagu te enne ütlesite. Mis te jätate lugemata sellest lehest, missugused materjalid jäävad lugema? Eelkõige need materjalid mis ei sisalda probleemi. Milles ei ole niisugust tugevat ühiskondlikku mõtlemist? Milles ei ole nii-öelda publitsistlikku lähenemist? Kuidas teid rahuldab probleemide käsitlemine, probleemide haare ja sügavus meie ajakirjanduses praegu aastal 79, sel kevadel ja sel mai kuul. Ja ma vastan ka praegu puhtalt oma vaatenurgast. Käsitelduna. Ma arvan, et see tase ei saa meid eriti rahuldada. Mõnikord näib, et ajakirjanik toimib järgmisel põhimõttel. Kerge on kirjutada, raske on mõelda. Ja eks see ole üks nendest põhjustest miks meie ajakirjanduses on väga vähe publitsistikat. Meie vabariigi ajakirjanduses, seda ka üleliidulises ajakirjanduses. Publitsiste on tõenäoliselt vähe ka sellepärast et see amet on kõige raskem amet üldse ajakirjanduses. See nõuab ajakirjanikult väga täpselt oma koha määratlemist oma kodanikupositsiooni määratlemist ja julgust, tahet selle eest seista. Selles mõttes on uus etapp nüüd maikuus ilmunud NLKP Keskkomitee otsus ideoloogia tööst mis. Lausa nõuab, et ajakirjandustöö muutuks märksa publitsistlikumaks, märksa probleemsemaks. Pole tihtipeale ei ole ajakirjanikul jah, seda niisuguses vormis töötamise kogemust. Ja palju on neid kogemusi, mis neil puuduvad. Näiteks minu meelest üks küllalt oluline kogemus on oskus kasutada statistilisi materjale. Sellega hiilgavad meil väga vähesed ajakirjanikud. Ja selles vallas on küll kõige eredam näide. Kas ma tohiksin teile nüüd esitada küsimuse ka teie enda koostatud küsimustikust Eesti Raadio ajakirjanikele? Küsimuse või kaks? Kuidas see küsimus oligi, kui teil õnnestuks kohtuda kiviaja inimesega, siis missugused oleksid kolm küsimust, mida te temalt päriksite? Ma nüüd julgen arvata, ma teist küsimust küll ei tea. Mis nüüd tuleb. Aga. Ma arvan, et ma olen liiga priviligeeritud seisundis momendil sest et ma olen kõik need intervjuud teinud. Ma olen saanud praktiliselt iga ajakirjaniku käest vastuse sellele küsimusele. Ja noh, mul oleks praegu võib-olla hea võimalus midagi nüüd oluliselt erinevat öelda. Kasutage oma privileegi, palun. Ja teine küsimus, mis väärib teie meelest elus kõige enam säilitamist. Ega siin ei teki eelmise küsimuse puhul ilmnenud komplikatsioone. Jutt veeres kuidagi iseenesest nagu ajakirjaniku eetikale. Kuhu te tõmbaksite piiri? Mida tohib, mida veel tohib ja mida ei tohi? Ajakirjanik on öelda oma ühiskondlike suhete produkt. See määratleb põhiliselt tema osa tohtimise ja mitte tohtimise määratleb tema rolli. See roll on aga võrratul kombel suur. Ajakirjanikud võivad valmistada ette sotsiaalset pommi ja see pomm on ehk isegi ohtlikum kui tuumarelv. Kui pikk on keskmise lugeja kuulaja, võiks isegi öelda rahva mälu. Kas ta mäletab millest kirjutas leht eile läinud aastal või? 20 aastat tagasi mäletab veel rohkemgi. Toon mõne näite. Näiteks Komsomolskaja Pravdas avaldati kümmekond aastat tagasi Konstantin Simonovi artikkel ühest kombainerist. Kes vilja koristamisel hukkus? Sellest artiklist mõjutatuna saabuvad veel tänase päevani kirjade ajalehe toimetusse. Seal nii-öelda konkreetne indikaator. Et mäletatakse. Need ajakirjandus oma mõjus on küllalt suur ja tihtipeale ajakirjaniku enese jaoks ka hämmastav. Me võime ajakirjandust võtta igapäevases elus kui tapeeti, mis on seinal. Meil igalühel on oma maitsed. Mõni soovib halli, mõni kirevat, mõni läikepaberist. Ja vastavalt sellele, kuidas me tahaksime näha oma toa tapeeti eks siis need materjalid, mis ka meelde jäävad, sõltuvad sellest maitsest.