Linnaäärses agulitänavas on harilikult vaikne isad. Nemad on tööl, kes sadamas, laevadel, kes vabrikus või alllinnas sakste pool pesu pesemas. Harva eksib siiamaani voorimees või auto kogu lai ning tolmune tänav jääb päevad otsa lastele vabaks mänguplatsiks. Siin löövad poisid palli, kaklevad ja lepivad jälle. Tüdrukud eksivad tantsusamme või kõrutavad laulu. Mõnikord tuuakse nukud välja ja mängitakse siinsamas trepi ees või plangu ääres. Mõnikord aga jääb tänav nukralt tühjaks, kui minnakse laiali õuedesse või leitakse midagi huvitavat naabertänavast. Teinekord aga tüdinetakse ühismängudest ja poetakse veidihaaval kodudesse, kus istutakse aknal igatsetakse ning nukrutsetakse asja ees teist taga. Ühel sellisel õhtupoolikul, kui tänav on täiesti tühi, istuvad Reini, anna oma maja trepil ja peavad aru, mis ette võtta ning peale hakata. Õhtupoolne päev on veninud pikaks nagu pühadevahe. Nad teavad, et isa on sadamas tööl ja ema kaubaaidas kotte paikkamas. Kui nad mina jälle ületunde teevad, siis ei tule nad koju enne õhtut. Ja ime, kuhu need teised lapsed, kõik on kadunud nagu maa alla vajunud. Tänav on tühi nagu surnud, ainult vürtspoodnik suur koer lamab trepi ees pea käppadel ja uriseb unes. Vastasmaja hoovi väravale ronib, kas sealt hüppab aeda puu otsa ja juba opti laste silmist kuskil kaagutab, kuna haugatab koer, juba kaovad needki hääled. Igav, arvab Anna ja eksib ühe jala peal paar tiiru. Siis hakkab tänavatolmust otsima klaasitükke ja tassikilde kärmiku. Poiss on vist juba läinud lehe kontorisse, muidu mängiks Trich. Raad noogutab Rein peaga naabermaja poole. Kui ta lehti müümast tagasi tuleb, on juba pime. Vahepeal Anna noppinud pihuklaasitükke täis, tuleb Reino juurde ja näitab. Vaata, kui palju mul raha on. Oleks olnud ood, siis võiksin osta palju kraami, mis pood, siin pole liivagi poodi mängida. Aga kärmikute hoovis on terve koorem toredat liiva. Sinna ei saa ju mängima minna. Juks on kodunt. Ta läks lehti müüma, ise tead küll. Aga teadmis tuleb, anna äkki heale mõttele. Lähme tuppa, samee mulle kotist päris suhkrut. Rein mõtleb veidi ja siis leiab, et see päris huvitav oleks kord ka päris suhkrut müüa mängu poest. Seda ei oleks vaja pihu peal hoida, suud liigutada ja teha, nagu sööksid, seda võiks päriselt suhu võtta ja süüa. Ta kargab trepilt püsti, naerab äkki rabedalt ja ongi asjaga päri. Läheme nüüd jooksevad mõlemad lapsed müdinal tuppa, võtavad riiulilt suhkrukoti ja hakkavad teineteiselt klaasitükkidega ostma. Supilusikatäis on kilo, selle saab osta kahe klaasitüki eest. Mõlemad ostavad, söövad ja naeravad hea meelepärast. Kui niiviisi tükk aega köögis on jännatud leiuta panna, teeme poe eeskotta trepi peale, siis tulevad ehk teised lapsed kaostma. Viime taburetid sinna, paneme ritta ja teeme neist letti. Sellest karbist saab rahakassa. Kaalusid pole vaja, supilusikatäis on kilo, täiendab Rein kavatsust Omalt poolt ajalehepaberist Emetuutud. Need on kotid, mina olen poemees, sina, poe naine. Nüüd kantakse tabureti teeskota ukse ja tehakse neist lett. Supilusikatäis asetatakse letile, kaaluks paberit selle kõrval. Aga rahakassa pannakse letti alla, kuhu igaüks ligi ei pääse. Edasi tehakse toolidest kaubariiulid ja kantakse riiuleil. Kõik köögis olev kraam, suhkur, kotid. Manna kõik asetatakse riiulile korralikult ritta, nagu poeski. Tükksuhkrut on emal ainult koti põhjas veidi, kuid pole viga, neist saavad kompvekid. Pool saia on sahvris, see läheb ka poodi samuti leivakannikas. Vaevalt ollakse poega korraldamisega valmis. Kui tulebki Oja Viiu ja küsib. Mis teie siin teete? Anna on uhke, vastab meie, mängime poodi. Näed, siin on su kursin, riisin kompvekid. Saiad on päris värsked. Heeringaid ei ole veel Altlinnast saadetud, kui tahad, tule ostma, näe, Need on, rahad kõlistab, anna pihus, klaasid. Viiu vaatab kottidesse ja ütleb võõrastades. Aga see on ju päris suhkur ja riis, Zemani mäng. Päris suhkur, jah, on Anna tragi. Me Reinuga köögis juba ostsime teineteiselt. Seda võib päris süüa, Oja pihku, suu ees hoida nagu liivaga ja siis suuga teha, nagu sööksid. Viu kahtleb veidi. Kuid siis näib temalegi see mäng hoopis huvitavam ana kui senised. Ja ta jääb nõusse, jookseb oma hoovi ja nopib seal klaasi ja tassitükke, mis hommikupoolel olite kude sööginõud? Tagasi tulles teretab ja tellib. Lubage mulle, olge head, kaks kilo suhkrut ja pool kilo riisi. Kohe teeb Rein paberist tuutu, mõõdab sinna kaks kilo suhkrut sisse ja annab ostjale. Selle aja sees on anna riisikoti valmis kaalunud ja ulatab selle esimesele ostjale, siis küsib viisakalt, kas muud ka veel läheb? Muud ei lähe, meenutab Viiu siiski. Paar kombut viiksin lastele, palun, palun. Ütleb tragi perenaine ja ulatab kaks suhkrutükki. Kui palju tuleb, küsib siis ostja, kõlistades pihus raha. Nüüd kritsendab Rein pulgaga paberile ja ütleb siis asjalikult. Teeb kokku kroon 10 senti. Viiu ulatab mitu klaasitüki, Rein loeb nad hoolega üle ja rehkendab kaks senti tagasi. Viskab saadud raha kassasse, otsib sealt kaks pisemat tagasi andmiseks, mis asetab viu ette letile ja ütleb veel kord kaks senti tagasi. Vaevalt on riidu läinud, kui tuleb teisigi ostjaid. Kuusiku Riks toetub küünarnukkidega letile, teeb kavala näo, pilgutab Reinule silma ja küsib poolsosinal, kas saaks topka ja heeringas akuskaks. Nüüd läks Anna ägedaks, seda meie poest ei saa. Oma vanamehel viinaga hangeldada ei lase siis lärmi kõik kohad täis ja politsei varsti kaelas, osta toidukraami, sõge loom. Ära aja viina taga. Naine, lapsed nälgivad kodus tema Japtopkad taga, katsu, et minema saad. Riks kaobki viivuks hoovivärava taha, siis tuleb tagasi hoopis uue ostjana, võtab ka suhkrut, leiba ja saia nagu korralik mees kunagi. Lepiku Alma ei piirdu ainult ostmisega, vaid toetub piida, najale, jääb juttu ajama, küsib, kuidas pood läheb, kas tulevad omadega ilusasti välja. Selle peale seletavad kaupmehed, et ega suurt kasu tühjast küll ei ole, kuid kuidagi välja ikka tuleb. Igapäevane leib on ikka majas, rikkust siin küll ei ole. Nüüd on ju igal tänavanurgal vürtspood, kus sa siin rikkaks saad minna. Mõni võtab kuu aega võlgu sisenäita nägugi, kuidas siis lepiku rahvas nüüd ka elavad? Tänan küsimast, vastab Alma mehel tööd ja tervist siiamaani ikka olnud. Kui vanamees vahel napsi ei võta, aktsiise poleks vigagi. Tulevad uued ostjad. Rein mõõdab neile kaupa, kuna anna kuulutab, mis anna patrab ega ostjat või pahandada, peab juttu ajama ja lahke olema. Alma võtab aga tuutu suhkrut, seisab endiselt ukse kõrval ja imestab, kuhu need Tõnissoni omad ometi raha peaksid panema. Mees teenib iga päev head raha, aga puudus on alati majas. Küllap vist proua oma hilpude peale kõik kulutab. Vahepeal areneb kauplemine, kaunis õudselt saiakompvekid on otsas. Leivastki pool müüdud suhkrut on veel veidi koti põhjas. Tänavu on ümberringi ostjaid täis, kõik söövad pihu pealt riisi või kallutavad tutvust suhkrut suhu, nii et ninaalune ja suunurgad on suhkruga koos. Päike laskub madalamale, õhk läheb jahedamaks. Juba tulevadki mõned isad ja emad töölt koju. Laste mängule ei tea ka keegi tähelepanu pöörata, head rahulikult mängivad ega jookse ja karga tänaval tühja ostja taga. Kui poest toodud kraam otsas, lähevad uuesti poodi, nüüd juba teiste isikutena. Lepiku Alma on nüüd vana Ratasepa mutter. Kõhkleb tüki aega poe ukse kõrval, enne kui julgeb midagi küsida. Alles siis, kui pood rahvast tühi, teeb juttu. Kui poeproua oleks nii lahke ja annaks meie lastele kilo leiba ja paarsada grammi suhkrut. Midagi ei ole õhtuks lauale panna, keedaksin teevett, annaksin leiba kõrvale, maksan kõik korralikult ära, kui vanamees palka saab, lähen ise kontori uksele vastu, võtan raha käest ära, et ta ei saaks raha kõrtsi viia. Uskuge poeproua, tõesti nii teen. Rahvas laseb aga tüki aega manguda ja paluda, enne kui soovitud kauba annab. Siis võtab Rein raamatu, märgib sinna võla üles. Ühtlasi noomib vana Ratasepa mutrit, et see oma sõna peaks ja laupäeval võlatasuks. Kui viimane suhkruraas kotist müüdud ja rahakassa klaasi ja tassitükke täis tuleb, ema koju jääb jaamades ukse ette seisma ja küsib. Mis teie siin teete? Rein ja Anna näevad tühja suhkrukoti ja karpi klaasitükkidega. Kariisi kott on tühi. Peenjahu on koti põhjas, mõni pihutäis, suhkrutükke ei ole enam ollagi. Kõik ema muretsetud toidukraami on nad klaasitükkidest naabrilastele ära müünud. Seal nad on, kõik need ostjad, suud ja ninaalused kõigil praegugi suhkru ja riisiga koos. Nüüd siirduvad lapsed kui maailmast jälle tõelisse maailma ja seda nad ei oleks tohtinud teha. Mängupoode tehakse liivaga ja kivikestega, mitte tõelise suhkruga. Kaupmehed puhkevad nutma, kuna ostjad kaovad oma hooviväravate taha. Anna võtab emakaelast kinni ja anub nuuksudes. Meie mängisime poodi, ema, anna andeks. Ja ema meel mõistab lapsi. Ema süda andestab. Ta võtab mõlemad lapsed kaissu ja nutab nendega kaasa. Ohte mu väikesed rumalad värvud.