Üks kastan, vana kuivanud lelu on taskupõhjas palitu. Vaid tema teab, kes on mu elu. Kes on mu väljavalitu? Siin toas napis tuul kõledana kohiseb ja rahulolematult kapis ürgvanamoodne lohiseb. Nüüd sirvin vana kortsus vihku üll kulunud pehme palitu. Ja jälle soojendab mu pihku. Mukastan väljavalitu, tuul, priiska puis on jälle püha. Kuid mul on juba valitu. Ma tulen pulma seljas üha muute Me luitunud palitu. Ma usun küll on olemine uni ja olematus pale uniga. Kuid tahan olla uneskäija, kuni mult ärkamist elunita. Ma aiman küll, on olemise hari just see, mis pelgalt harjud. Tõeline on siis vaid vari. Kui kõik on kokkuvarjutus. Ma tean, et kaoses kasvab kadu et murdub sild ja kestab kaduvik. Kuid vaim ju jääda, sest kaval madu kard näitas, kus ladvik. Ma olen kindel, kes on tark ja julge, võib lõpmatusse kulgeda. Kuid vajan sinilinnusulge, et tagant ukse sulgeda. Miks võpatas tuul ja kuulata? Õhtul vaikus käib paljajalu. Veel õhus on valgust ja tiheneb taas supihkude sumesalu. Siis Okspuutu vihju? Jah, hirnad tapp, keha, meeletus sõna, mis püha. Kokku variseb valgus. Ja vaikus paiskub mahlade tume müha. On kehatund soontes, sosistab kaugene teha. Kuni taandub ka vaikus. Ja hingeõhk varjab abitu katmata keha. Las saab korda aeg ümber. Ja saabub sund mida hing ega silmad ei talu. Igavesti. Mu ainus mu ümber on sinu pihkude tihesalu kauge kõmas sisekõrvas. Verevaikulg. Liikumatus kehas tasa, tuksub aja kulg. Tubades on vaikus ja mu hinge sees on lein. Pihku embab soojendades tassi valge sein. Piparmündi lõhna hingab vanast ja vaim. Portselaniornament kui valgust andev taim. Õhku haihtub märkamatult, ilma valukild. Kahe ilma vahel aurab läbipaistev sild. Sala seostest valla valgub võimatuse võim. Aimub iidse mustri looja. Imemustri lõim paisub, tõmbub kokku, jälle tühja toa kontuur. Kõik on üks. On avaruseks hõrenenud Puur. Kauge kaja sisekõrvas vere vaikne kulg. Läbipääse aimuks seal, kus varem krampus sulg unelusse kasvab, selgus, milles puudub hoog. Tõusvas aurus alla hõljub vaba ain Foog. Tasakesi helendama hakkab kogu ruum. Hinge tõmbab hing, kui teda riivab laetud tuum. Tahan olla, olla nõnda, juua tassi teed, üksipulgi sõrmits, seda kõike köitvad keed. Tahan olla nii, et elu viimne silmapilk lõpeks, samal hetkel, kui kaob tassist viimne tilk. Tahan kahe ilma vahel olla hajuv ass. Sest et kõike täis on lõpuks ainult tühi tass. Vanaema ära norska. Hüüab lapselaps. Aga vanaema sees on mälestused. Vanaema ära norska. Aga vanaema sees on ära viidud lapsed. Maha saetud saar koduõuel ümber tõstetud hauaplats, mille eest kalmistuvahile maksti 50 rubla. Ja ülemerele läinud mees. Vanaema. Aga vanaema sees on haige lehm, kes enne lõpmist ohkas ja kiviait, kus peksti surnuks vend ja koer kes ei sallinud naabreid. Ja naabri kass, kellele ta salaja piima andis. Vanaema. Aga vanaema sees on suur must kuusemets. Ja lennuk, mis kukkus rukkipõldu ja vikat, mille ta pillas käest, kui mees talle ühel päikesepaistelisel pärastlõunal põllu peal otsa vaatas. Ja surnult sündinud vasikas. Vanaema sees on koputus. Kui tütar kaugelt tagasi tuli ja mehele läks. Vanaema sees on lapselaps, kes hüüab vanaema vanaema, vanaema. Vanaema sees on vanaema. Kuusel on kare ja tähel on külm. Õues on udune, hämar ilm. Ahjus on suvi. Ja vaikus on pääs. Üks külg on tules ja teine jääs. Metsas vallika auru nõuhk. Ikka jäänud vaikseks. Ikka jäänud vait. Kopsintsin piipu ja istunud kui lai. Allikas elab veel, vuliseb niit, allikas voolab, pakase ilm kauguses ulgu v avatud silm. Unetus unustus, Räkitud raev. Tool seisab tühi. Ja kallite haud Ahjus on suvi. Ja vaikus on pääs. Üks külg on tules. Ja teine jääs neist, kes usinalt müüsid ja ostsid neist, kes agaralt Kanssidet, et neist, kes nõus olles alati kostsid ja Neist aeg jätab see ette. Neid, kes nuhkisid, piinasid, poosid neid, kes pilasid leinaja valu. Neid, kes vaevlajalt kahmasid, noosid neid ei maa oma pinnadel talu. Need, kes ükskõikselt jälgisid elu suurt piinavat sündimise Askust. Nemad kestavad häbi ja ala jatelu. Ega käsigi, võtad taskust kivimurd. Tuulemurdajalooline maa. Ihub kivistunud kurde. Katk. Üle küngaste vagu kohal tee pilvelaik jaos maa minu jagu üks ja ainuke paik. Ainult tilluke maaraas. Ainult maarahvakild. Maa sees, teise poole ilma üle metsa viib sild. Nagu lootus on rannal valmis lõigatud, paat. Kyll tarmu tükk usku. Minu memm, Jamotaat. Taat on tahutud kivist. Memm on voolitud puust. Poisid, murdline rivist, plikad jaanikuust, hingemaa, põlismaa liivakivid ja Paed. Kodumaja peab süles maakividest aedmaa all jõudu saab salaLättail taas eluring. Koldest täheni tala. Üles haljendab hing. Vilu päevlikne kohal. See on käejälg. Pihku peidetud kirjas on jõukus. Meie tehtud väega tühja sisse on ilm. Kao keskele pesa tuule sisse, vidi. Meil on lennuruum. Aga kas me lahkume siit? Tasalaotus kui kiiguks soos, kui Kunendaks tuld. Tasamaapind, kui liiguks hingaks jalge all muld. Tasa rändaksid metsad keset valguse, Märd. Inimlaps. Selles pinnas voolab higi ja verd. Järve põhjas on linnukalme täis vanadik. Meres ikka veel kerkib mulla mühiseb riik, hüüdja hääl, hääl läbi, tuulemaiste murede ling. Püsib Ultima Thule. Igavene on hing.