Tänane päev päris harilik päev oli ometi suurepärane taevas kummus pühalikult pühalikult paistes päikegi mõttes oli nagu vaikne pühakoda ja allikas vulises jumalakartlikult. Vagur oli isegi musta kassi jala aasta, kui see mõtteid mõlgutades üle õue jalutas ja aeglaselt väärile ronis. Meie isa Sisveesiga istusime laua ääres viinapuu varjus ja tundsime selle kauni päeva rõõmu. Kaugel allpool meie jalge Saljendas roheline väli, mida ääristasid mägedes elavad varjud ja nende metsaga kaetud ümarad tipud, küünitusid alandlikult palves taeva poole. Pingikoori üle on avaldanud isa sisu ees sõlmides oma ilusate täitluste kätega pikkamööda ja rahulikult merevaigust palvehelmeid. Ning vaikis mõttesse laiunult. Üle õue läks valge põll ees ja toidunõud käes kõva kuulmisega kloostri kokk. Isa sisu ees, viipas talle käega. Kas söök on valmis? Kas söök on valmis? Hõikas ta valjusti ja selgelt, tõmbas oma sametvöötaskust välja, uuri ja vaatas seda. Ja, ja kohe saab vastaskokk, andis käega mõista, et olgu me kannatlikud ja tõttas uut küsimust ootamata köögipoole. Headusest kiirgav naeratus pani isa Sisveesi palged särama. Tead sa, mis meil täna lõunaroaks on, pöördus ta minu poole. Kindlasti jälle mõni hõrgutis, isa, vastasin mina, osutades pilguga veinipudelile, mis lätte joa alla jahtuma pandud. Sinna tekkiv pudel ennustas lõuna korraks alati midagi erilist. Kulise siiski vets, vürtsitatud lambaliharoog, küpsetatud kanapoeg, kui šašlõkki. Ei, kostis isa sisu ees, käsi lauale toetades. Täna me sööme toitu, mis iseenesest on väga tavaline, aga millel on sügav tähendus. Tänama kostitan sind leemega isannikodeemuse pattudest. Heitsin talle imestunud hea nalja eest tänuliku pilgu. Ma ei tee nalja, mu sõber ütles, isa sisu ees langetas mõttes pea. Ma räägin suladet. Täna sööme leent isannikodeemuse pattudest. Varsti saab juba aasta sellest, kui tema vaesekese rahu tema põrmule kloostri kalmistule tema enda istutatud ja hooldatud küdoonia alla sängitasime. Kasinusest mööda saadetud maised päevad aitasid kaasa sellele, et see hea inimene, kes oli elanud jumalakartuses ja soovis paradiisis hüvesid pälvida ja kelle hing oli rahutult oma teed otsinud. Kiiresti unustuse hõlma vajuks. Leidsin ta siit aasta eest enne tema surma. Ta oli juba vana, aga reibas hea tervise juures ja tugev. Ja mulle tundus vahel nagu jalutaks, õueldab priske pikka kasvu, sirge lai algne kogu mis kummardamata kiriku uksest sisse ei mahu. Isa Niko teenuse samm oli raske, aeglane ja tähtis nagu patriarhile. Tema suurtes ümmarguste silmades, mille kohal nagu viinapuuväädid rippusid tihedad kulmud oli mõistatuslik, võõrike, imestab pilk mis ei passinud sugugi kokku rühist, õhku või jooga. Kui ta hommikuti oma kongihämarusest välja astus ja kirikuks seisatas, et risti ette lüüa. Siis nagu valgustaksin päikesekiired mäeselga, aga mitte laiu õlgu luitunud kitsa mungakuue all. Ja minule andku jumal mulle andeks, tuli alati mõte, et sellele mehele ei sobi palvetamine. On kangem kõigist pattudest ja peaks nende vastu võitlema, mitte sõrmedega ristimärke tehes, vaid käsi rusikasse surudes. Isa Niko Teemus elas üksiklasel kombel oma väikeses kambris ega soovinud minuga seltsida. Ta sõi üksinda, käis korralikult ja täpselt, kõigil hommiku ja õhtu jumalateenistustel. Armastuse ja usinusega kandis ta aias lillede eest hoolt ja iseäranis meeldisid talle valged roosid, mida ta sinna mitut seltsi istutanud oli. Ilusatel lehekuu hommikutel, kui roosid õide puhkesid ja õu oleks nagu väikseid valgeid inglikesi täis saanud. Läks isanikkodeemus aeda, nuusutas roosilõhna ja murdis ikka ühe Õie. Huvitav, et pärast leiti roos alati kloostri müüri tagant pingilt sealt, kus paikneb meie kõige ilusam heinamaa. Nüüd ma juba tean, et seal veidrusele oli oma saladusega looritatud tähendus. Soojadel kevad- ja suvepäevadel saatis isanikko teema osa ajast mööda jõe ääres kalu vangid, selles. See oli tema kirg. Ma arvan, et temast osavamad tahniku püüdjat oleks raske olnud leida. Ta kõndis varjulises jõe orus, puges läbi kaldal kasvava padriku, ronis mööda suuri ümaraid ajapikku sammaldunud givega tundnud väsimust. Neil päevil ei tulnud ta õhtu jumalateenistusele, aga inimesed olevat näinud, kuidas ta kellalööke kuuldes Tõnge kõrvale pani püsti tõusis ja kellahelina vaibumiseni risti ette lõi. Ei saa nagu teemas oli juba Noorena 20 aastasena kloostrisse tulnud ja kogu aeg säärane väheke isevärki olnud. Mitu korda oli talle kloostriülema kohta pakutud, aga ta oli alati vagalt ära öelnud. Nüüd puhkab ta rahus küdoonia all sama Haralise alles roheliste viljadega ladva tema kohal on langetanud ja meie sööme tema pattudest köidet. Tundraleent. Ei saa sisu ees, naeratas elutargalt. Tõstis käed oma mungarüülaiu käised kohendada ja jätkas. Eile leidsime isonicu Teemuse kongist, mis praegu tühi, seisab ühe silmale varjatud seinakapi põhjast ube täis savipotid. Tip, mis kadunukese palve raamatuga kinni oli kaetud. Kõik oad olid ükshaaval paberisse keeratud. Palveraamatu esimesele valgele leheküljele oli kirjutatud isa sisu ees, võttis põuest väikese vanas köites raamatu ja luges. Ikka minu eksimuse eest, kas teod, jooga või mõttes jätan ma siia ühe oa-tera musta andeksandmatute pattude eest ja valge nende eest, mis sünnitavad mu hinges kahtlusi ja milles mu mõistusele ja selgust, kas see on patt või ei ole. Mustade pärast kahetsen sügavalt. Valgete pärast. Palun andestust. Isa Sisvee sulges raamatu, pani selle lauale ja tõmbas taskust välja rätiku, milles oli midagi sees. Rätiku lahti sõlminud, puistas ta lauale terve hunniku väikese kortsus paberilehte, mis tema uhkest laiali lendasid. Need paberid sisse, oaderad olid keeratud ja igaühele neist oli kirja pandud isa Niko Teemuse pat. Ma lugesin, et ükshaaval läbi ning arvan, et vaese mungahing piinlas vist ilmaasjata ja ta armuline jumal on tema palveid leebe ja heatahtliku naeratusega kuulda võtnud. Ma loen mõned neist ette. Mul tuli meelde ilmalik elu ja mu noorusaeg armastus, mis aimu? Kloostrisse tulemise põhjuseks tulid meelde mu armsam ja valged roosid, millega ta end ehtis. Tema valgete rooside mälestuseks istutasin aeda kolm roosipõõsast. Must uba. Pingi peale, mis on kloostri taga heinamaal jätan ma iga päev ühe valge roosi sellele, kes ta leiab. Las tundmatu hing rõõmustab selle üle. Nagu rõõmustas, kurb. Üks mõte ei anna mulle rahu, miks ma pagesin elust, kas see oli mu pääs või hukatus? Valge uba? Kas hinge päästes ei hukuta inimene oma ihualge uba? Mõtlen ja ei leia vastust, mis on inimeses ülem, kas hing või ihu kas nad pole tegelikult lahutamatud ja kas ei hõiska hinki, kui ihu rõõmustab? Valge uba? Ja nii olid kõigile savipotti peidetud paberitele üles tähendatud mitte tehtud patud vaid noorusmälestused, mõtted, mis sünnitasid kahtlusi ja kahtlused, mis piinasid kadunud isaniku teenuse hinge. Paberilehed ette lugenud, korjas isa sisu ees need hoolikalt kokku, sidus rätikusse, pani rätiku taskusse. Ja lausus mulle küsivalt otsa vaadates. Mis on inimene? Must tuba, vastasin mina. Nii must kui ka valge naeratas isa sisu ees. Sisatus kokk lauda katma, sest lõunaaeg oli kätte jõudnud. Ta tõi suure kausitäie auravat lõhnavat leent, mis oli valgetest ja mustadest ubadest kirju. See ongi leem isanikkodeemuse pattudest. Aga veini, mis seal jahtumas on? Joome hea munga mälestuseks, ütles isa sisu ees. Ja soovis jätku leiba.