Jätku meie luuresaadete sari, milles eesti luuletajad esitavad oma loomingut ja täna on stuudios Doris Kareva pühitsus. Alguses oli sõna, ma kuulsin, ärkasin veel unenäosegasena, too hämaras märkasin Mosengilistus, üks singel vaatas mind vaikides. Mispärast ma polnud kindel. Ta vaade mind valitses. Ma tajusin uut vaikset vaimu, mind vaevatud valdamas sain sõnatult aegadest aimu, mis maailmas algamas. Ja mitte polnud see kartus, vaid teadmine, rahulik ring, jah, valmidus, armastus, tarkus, siis filmile suudles ta mind. Ta huuli tundsin vaid hetkeks ja joovastust taevalik kand veel teadmata kui rängaks retkeks. Ta oli mind õnnistanud. Kaks. Ma nägin unes, saatan kõneles suhelen keret aeglast hävingut, kesk rususid, andis mulle nõu klaasnõu ja ütles. Hoia Siinadžuv. Kahe kuldlöögi vahele mahub vabalt kogu su elu. Üürike armuaeg, trots, joovastus, valu ja rahu. Armastan antud. Sünnist saati saatusse, kannad salapaelatusi kaelas kui kallis talismani, kus tallel armust kantud Sudee tõeotsing, otsus ja ots. Põrmust kui võetudki. Lamasin lootuses, et mind ei lööda asjade vahel asjatult. AEG raskelt madalalt lendas must mööda lähedalt. Kuulsin ta hingamist, kähedat Leiklevat lainlavat vöötlevat valgust, nägin ta fööniksi sabas. Siis tiivalöök tabas. Ma tean, et meil on sul ainult siis, kui mõtled surmast niga tundsus, õpetades ärkvel Musta traat ripsmed kaardu vastu õrna lund, jää, klaas silmis varitsevad praod. Ma tean, et meenub sulle siis. Ja siis kui noores rohus lama tänast nuuks sõrmes sõrmes värske muld, hull ärisev kuduksudest Abdul süda sädemetena. Ah alati ma tean, et meil on sulle siis ka siis. Langeb sööstab tume vahutele välku ja ma tean ju, et meid kaht surma liidab, nagu teisi lahutab. Paikija. Vaadeldes Vikerkaar lavat maailma valisin musta enese elu märgiks ema pimeda eelarmastuse eelteadmise tuikava tõest ebamaailmade põhjas siinsamas silmade taga. Kõik läheb lõpuni, laguneb tagasi, tuleb, teisenäolised teretab. Tunnen küll kinni, Silmegi, tulen ära ta kivise käe ta sügavas üle. Keskvärvide visklevad küllust ülevoolavat sära, üks seisab sirgemust. Teil tühjasse. Reisi komsustajal käis, järsku saab hüüumärgile puht. Kus maga, viibiksin, sina oled mu osa. Suvaim vaikija valvab mu üla. Ei, Maiga May kukku kõndides kõiku algargel. Ei majupu. Suusk mind hoiab, kaitseb smate. Sinu sees olen ma varjul sinu musi sima, valu. Sinu, mu võimatu ilu. Sinu Moigatsuse veerevad veerevad pärlid ja jäävad pidama, kes teab kuhu? Kummarda. Vaata maast üles need päevad. Marjad epistasub tunnet kui tume, pikk, tungiv ja kange, on keelele kleepuv maik. Pimedus. Paikus mehulist ei lange vastust. Seal vaha ja vaiku. Siiski Su elavalt silma teralt peegeldub Leicteramäng küsib. Mis see õieti on meie päralt. Mis meeltepidu, mis mäng laps jumala juhuse julmaks kätes. Kolm punkti. Kolm pühitsus maailma lättes. Kolm jääkülma kümblust hüvasteletes. Kolm kaldale jõudmist. Säng elupäev. Oli tuul, suur tuul, sel päeval. Ta lahti lasknud mu kätt, kui tahtsin tõmmata ära. Ma mõtlesin, teised näevad. Ma kartsin silmade sära, kui ta mind vaatas, see pätt, see võllaroog, kelm, lurjus, keda igaüks häbistas. Ei kurjus epilge, vaid kurbus pilgus mind läbistas. Tule ta ütles, tuled, mu jalad ei liikunud maast silmade õitsi, tulemus loitsid, kui põleb laast. Ja ta noogutas põll. Ja naeris. See tume maa, need koledad inimesed teisiti tahta, isa. Ja siis ei julge olla see teise valgust, ei salli. Tuul testist punase salli Sloitis, kui tule haab. Tagasi tüdruk, kuuled meile, majadest kisati kuumad kurvad huuled veriseks visati tagasi tüdruk, kuuled. Ega me teame, mis on taga rohkem kui seda, mis sees. Ta lausus. Jumalaga. Mu hinge hakkas mees, ta troostitus tões ja vaimus. Minek viimseni vaba, ootamegisendasin sina, meeletu, ainus oota. Pöördus ning lausus. Oli suul suur tuul, sel päeval. Karidel lagunes, lootsik kaldale, lainesin, loopis loobunud lootmast hoopis end uskusid, jagati passanade saatust. Kes sattus unede randase rändunustas enda, kes südame rindu võttisse kaotas. Kaos, peegeeris vaht. Hingeldasin morannal mu rinnal. Siis tõstsid, pea, tõotasid vaatasid, kibuvits, klibu ja kivi. Ei, Seedreid ei palmipuid, kuid siiski ma olen suma. Sinu avastus, avarus, sinu sinine maa, udume, tune näod, karge kangastus mere paust ja kaljudest valusti rahust. Maa, millest on loodud legende, kussenient leidunud vaid soola, veidi leiba ja allikavett, tihti langevaid tähti. Maa metsik, järsk kirgas, kus kividki, ometi õhkavad õrnuse õnnest kus sinule mõeldes jooksevad jõed puhast piima, jäme. Laev tõstetud purjedega. Rannale ligineb. Ma aiman, ma tunnen seda. Ja seisan, selg higine, lae pühade purjedega, ei ühegi lipu all. Oh, olen oodanud teda kui laps surma lagedal. Nii märkamatult kõik möödub. Kõik saabub nii salaja.