Asi edeneb, hüüdis insener, kui alles eelmisel päeval paigaldatud rööpaid mööda saabus juba teine rong inimeste kivisöetööriistade ja toiduainetega. Preeria hõõgus vaikselt kollases päikesevalguses sinises udus kõrgusid silmapiiril metsaga kaetud mäed. Metsikud koerad ja imestunud preeria pühvli jälgisid, kuidas kõnnumaal algas töö ja möll, kuidas rohelisele maale tekkisid söe ja tuhapaberi ja plekihunnikud. Esimene höövli vihin tungis läbi. Ehmunud maa, lajatas esimene püssipauk ja veeres üles mägedesse. Esimene alasi lõi kiirete haamrilöökide all helehäälselt, kõlama kerkis plekist maja järgmisel päeval puust ja nii edasi iga päev uued ja Varstika kivimajad. Metsikud koerade pühvlid hoidusid kaugemale. Ümbruskond muutus taltsaks ja viljakaks. Juba esimesel kevadel voogas tasandikel roheline põlluvili kerkisid talud, aidad ja tallid tänavat tükeldasid kõnnumaad. Valmis ja sisse. Õnnistatud said jaamahoone ja valitsuse hoone pank, mille vaevalt mõni kuu noorema tütrekese sirgusid läheduses. Kogu maailmast tuli töölisi, talupoegi ja linnamehi, tuli advokaate ja kaupmehi, jutlustajad ja õpetajaid. Asutati kool kolm usu seltsi, kaks ajalehe toimetust Läänes leiti naftaallikaid noorde linna saabus heaolu. Veel üks aasta. Siis oli juba taskuvargaid sutenöör. Röövleid oli Kaubamaja karskusühing Rätsep Pariisist Baieri õllesaal. Konkurents naaberlinnadega kiirendas tempot. Kõik oli olemas alates valimiskampaaniatest, kunistreikideni, Kinoteatritest, spiritistide Seltsideni. Linnas võis osta prantsuse veini, Norra heeringaid, Itaalia vorstikesi, inglise kangaid, vene kalamarja. Külalisetendustele saabusid juba teisejärgulised lauljad, tantsijad ja muusikud. Ja pikkamisi tuliga kultuur. Linn, mis alguses oli olnud lihtsalt asustatud punkt, hakkas muutuma kodukohaks. Siin oli omamoodi komme 11 tervitada ja kohtumisel noogutada, mis erines pisut teiste linnade kommetest. Mehed, kes olid linna rajamisest osa võtnud, said tähelepanu ja armastuse osaliseks. Nendest kiirgas nagu veidike aadlipärit. Olugi sirgus suureks noor põlvkond. Nemad pidasid linna juba vanaks, peaaegu igavikust pärinevaks kodukohaks. See aeg, mil siin oli kõlanud esimene haamrilöök toimunud esimene mõrv peetud esimene jumalateenistus, trükitud esimene ajaleht oli juba kaugel minevikus, see oli juba ajalugu. Linn oli tõusnud naaberlinnade valitsejaks ja suure piirkonna pealinnaks. Laiadel päikesepaistelisel tänavatel, kus kunagi oli tuhahunnikute ja porilompide kõrval seisnud laudadest plekist osmikud kõrgusid tõsiselt ja väärikalt kontorihooned ja pangad, teatrid ja kinod. Üliõpilased läksid ülikooli ja raamatukokku. Kiirabiautod sõitsid kliinikutesse, märgati ja tervitati saatkonna autot. 20. esinduslikkus, kivist ja terasest koolimajas pühitseti igal aastal kuulsusrikka, linna asutamispäevalaulu ja etteastetega. Endine preeria oli kaetud põldude, vabrikute ja küladega lõigatud läbi 20 raudteeliiniga. Mäed olid lähemale nihkunud ja ühe mägitee abil, kuni sahtide südamikul on kasutusele võetud. Seal või kaugel mere ääres asusid rikaste suvilad. 100 aastat pärast asutamist tegi maavärin linna viimse kivini maatasa. Linn ajas end uuesti üles ja kõik, mis oli olnud puust, sai nüüd kiviseks kõik väike suureks, kõik kitsas laiaks. Raudteejaam sai suurimaks kogu maal börs suurimaks tervel mandril. Arhitektid ja kunstnikud kaunistasid uuesti sündinud linna, ühiskondlike hoonete, parkide, purskkaevude ja ausammastega. Uue aastasaja jooksul sai linn kuulsaks kui kõige ilusam ja rikkam linn kogu maal. Tooli vaatamisväärsus, võõraste linnade poliitikud ja arhitektid, insenerid ja linnapead sõitsid siia, et uurida ehitisi, veevärki, linnavalitsust ja teisi kuulsa linnarajatisi. Tol ajal hakati ehitama uut raekoda, ühte maailma suurimat ja uhkemat hoonet. Ja kuna see algava rikkuse ja linlase uhkuse aeg langes õnnelikult kokku üldise stiilitunde, eelkõige ehituskunsti ja skulptuuri arenguga sai kiirelt kasvavast linnast julge ja kaunis imeteos. Sisemist linna jagu, mille hooned olid eranditult hinnalisest helehallist kivist ümbritses lai roheline, imeilus parkide vöönd. Väljaspool seda ringi kadusid tänavate sirged ja majad pikkamisi kaugele looduse rüppe. Palju külastati ja imetleti suurejoonelist muuseumi mille sadades saalides, hoovides ja hallides oli kujutatud linna ajalugu alates tema tekkest kuni viimaste saabutusteni. Esimene tohutu eesõu kujutas endast kunagist preerijat koos hästi hooldatud taimede ja loomadega kunagiste viletsate ulualuste, tänavate ja rajatistega. Seal jalutas aia, viitaks linna noorsugu ja vaatles oma ajaloo kulgu alates telkides ja laud hurtsikutest esimesest konarlikust rööbasteest kuni suurlinna tänavate särani. Oma õpetajate juhtimisel ja suunamisel õppis noorsugu selle abil mõistma arengu ja progressi, jumalikke seadusi. Kuidas tahumatust saab peenejooneline loomast inimene metslasest haritlane viletsusest, küllus loodusest, kultuur. Järgmisel sajandil jõudis linn oma hiilguse tippu vohas lopsakalt laiusesse ja tõusis kiirelt kõrgustesse, kuni verine revolutsioon äärelinnades sellele piiri pani. Pööbel alustas sellega, et süütas enamiku linnast mõne miili kaugusel asuvatest naftapuurtornidest nii et suur osa maast koos vabrikute talude ja küladega maha põles või maha jäeti. Linn ise pidi taluma tapatalguid ja igat sorti õudusi, kuid jäi siiski püsima ning kosus jälle pikkamisega ainete aastakümnete vältel, jõudmata siiski tagasi endise muretu eluviisi ja suurejoonelise ehitustöö juurde. Vahepeal oli teisel pool merd äkitselt üks võõras maa õitsele löönud. Ta vedas välja vilja ja rauamaaki, hõbedat ja muid varandusi, tehes seda kurnamata pinnase heldusega, mis veel meelsasti kõik ära annab. Uusmaa tõmbas vana maailma jõupüüdlused ja soovid vägivaldselt endale. Linnad kerkisid, selle üleöömetsad kadusid, kärestikud rakendati tööle. Ilus linn hakkas pikkamisi vaeseks jääma. Ta ei olnud enam maailma süda ja aju, mitte enam paljude maade turg ja börs. Linn pidi rahule jääma sellega, et suutis end üleval pidada ja uutel aegadel armis mitte päriselt vaikida jõudeseisvatel töögatel, kui nad polnud kaugesse uude maailma kadunud, polnud midagi ehitada ega vallutada, veel vähem kaublitseda, raha teenida. Selle asemel idanes nüüd tollel vananenud kultuur alal vaimne elu. Vaikseks jäänud linnas kerkisid esile õpetlased ja kunstnikud, maalijad ja luuletajad. Nende järeltulijad, kes kunagi olid noorele maale ehitanud esimesed majad, veetsid oma päevi vaimsete naudingute ja püüdluste vaikses hilises õitsengus. Nad maalisid vanade sammaldunud aedade, nukrameelset hiilgust murenenud kujude ja kinni kasvanud tiikidega. Laulsid õrnades värssides vana kangelaslikku aia kaugest melust või vanade palede väsinud elanike vaiksetest unelmatest. Tänu nendele kajas linna nimi ja kuulsus veel kord läbi maailma. Ja kui mujal vapustasid rahvaid sõjad või olid inimesed hõivatud suurtest ettevõtmistest siis siin teati tuumas eraldatuses rahu valitsemas ja meenutati tasa kadunud aegade hiilgust, rahulikke tänavaid, õitsvate puude all võimsaid ehitisi, mille vihma tarva fassaadid unesid vaikseks jäänud väljakute ääres kus sammaldunud purskkaevudes vulises mängleva vee, tasane muusika. Mõned aastasajad oli vana unelev linn nooremale maailmale auväärne armastatud koht, mida ülistasid poeedid ja külastasid armunud. Kuid elu ajas inimkonda ikka tungivalt teistele Mandritele ja linnas hakkasid vanade põlisasukate järeltulijad välja surema või alla käima. Ka viimne vaimne õitseng oli ammugi oma kõrgpunkti saavutanud. Järele jäi ainult kõduneb kude. Väikesed naaberlinnad olid juba ammugi täielikult kadunud muutunud vaikset, eks rusuhunnikuteks, mida mõnikord külastasid välismaised kunstnikud ja turistid, kus vahetevahel elasid mustlased ja põgenenud kurjategijad. Pärast maavärinat, mis linna ennast küll säästis, oli muutunud jõevool ning ühest osast tühjaks jäänud maast sai soo teine osa kuivas ära. Ja mägedest, kus murenesid ürgvanade, kivimurdude ja maamajade jäänused laskus pikkamisi allapoole mets. Vana mets. Ta nägi avarat maad tühjalt seismas ning tõmbas aeglaselt ühe tüki teise järel oma rohelisse rüppe, kattis soos, sosistavad rohelusega veerekivid sitkete okaspuudega. Linnas ei elanud lõpuks enam korralikke kodanikke, ainult veel inimrämps. Pahatahtlik metsik rahvas, kes esiaja vildakates kokku varisenud paleedes ulualust otsis ning kunagistes aedades ja tänavatel oma kõhnukitsi karjatas. Ka need viimased elanikud surid aja jooksul haiguste ja nõdrameelsuse kätte. Kogu maa oli pärast soostumist palaviku ja mahajäetuse ohvriks langenud. Vana raekoda, mille varemed nüüdki veel võimsatena kõrgusid, oli kunagi olnud oma aja uhkuseks, mida ülistati kõikides keeltes ja millest jutustasid oma lugematutes legendides naaberrahvad, kelle linnad olid ka juba ammugi lagunenud ja kultuur välja suremas. Laste hirmujuttudes ja kurva meelsetes karjuse lauludes ilmusid kummitusena moonutatud kujul veel linnanimed ja möödunud hiilgus ning õpetlased kaugete rahvaste hulgas, kellel nüüd oli õitseaeg, tulid vahetevahel ohtlikele ekspeditsioonidel desse, mille saladustest kaugete maade koolipoisid põnevusega lobisesid. Seal pidavat olema puhtast kullast väravad ja hauakambrid, täis kalliskive ja naabruse metsikud nomaadi. Suguharud säilitavad vanadest muinasaegadest pärinevad tuhandeaastase võlukunsti viimaseid riismeid. Mets aga muutkui, laskus mägedest tasandikule, tekkisid ja kadusid järved ja jõed. Mets nihkus edasi ja kattis pikkamisi koguma vanalinna müüri paleede, templite ja muuseumide varemed ning inimtühjale maale asusid elama Rebane ja nugis hunt ja karu. Ühe kokku vajunud palee kohal, millest ainsatki kivi enam välja ei paistnud, seisis noor mänd, mis oli veel aasta eest olnud kiirelt kasvava metsa saadik. Nüüd aga vaatas juba temagi noorele järelkasvule ülalt alla. Asi edeneb. Hüüdis rähn tüve toksides ning silmitses rahulolevalt kasvavat metsa ja suurepärast rohelist progressi maa peal.