Iirimaa pikatorm Inglise ja tähelepanuväärse ajaloo kestel pole minu teade elanud naist, kes oleks mõistuse poolest Köbenza uuri naisega võrdne olnud peale ühe ainsama Õudanly enda naise, kelle nimi oli seal ja see oli alles haruldane naine. Kööbi naisest räägin ma teile hiljem, ega ma ei unusta. Väärigali valitseja Õudaamilise oli omamoodi ka väga tark. Ükskord võttis ta lihavõttepühade ajal oma lossis vastu kõrget külalist Hispaaniast. Jääki said õunad otsa. Otsekohe saatis ta käskija lähedal asuvasse kloostrisse. Aga yhtsat kloostrivennad vastasid, et kahju küll, aga vanadest varudest pole enam midagi järel. Ja seni, kui uus saak valmib, õunu neilt ei saa. Siis käskis õuda munkadele kingituseks kimbu küünlaid. Ja käskjalg, kes need ära viis, tuli tagasi korvitäie suurepäraste õuntega. Õudan sepitses kohega eeli keeles teravmeelse kaksikvärsi ning saatis selle koos oma tänusõnadega kloostrisse, avaldades imestust, et küünlad nii imepärasel kombel aitavad õuntel enne määratud aega valmida. Ja aga ma hakkasin jutustama tema naisest sääbist, kes oli veel palju targem kui tema lugu sellest, kuidas sääbi oma kõige vaesema töölise tütre leidis ja kuidas neiu tarkus teda kütkestas, on juba ise väga huvitav ja võib-olla ma jutustan teile kord selle loo, kui mu meel iseäranis rõõmus on. Praegu aga tahame teile rääkida, kuidas seal oma armsa mehe üle kavaldas. Kui õude allil oli juhus esimest korda neiu terast mõistust imetleda, mõtles ta seda paljasjalgset kaunitari vapustada teatega, et kavatseb temaga abielluda ning ta oma südame ja maja käski ei annaks teha. Kuid vapustus tabas hoopis teda ennast, sest neiu andis talle korvi. Kui Õudaanil veidi toibus, küsis ta tütarlapsed niisuguse arutu teo põhjust ja seal vastas. Armukihk pimestab teid ja te ei pane tähele e minu päritolu ega mu vaesust, kuid tuleb päev, millal suurudani. Kui ma ainult julgen teda pahandada, unustab, et ma pole temast millegi poolest halvem, vaid koguni parem ja paiskama uuesti sellesse viletsasse, kust ta mu üles tõstis. Olude alli tõotused, et seda iialgi ei juh, ei kõigutanud tütarlast. Kas palus ja anus teda, jälitas seda päeval ja ööl esmaspäevast pühapäevani jälle otsast peale, kuni sääd viimaks nõustus tema naiseks saama. Kuid seal võttis Õudaanlilt vande, et kui peaks tulema päev, aga see tuleb kindlasti. Mil oodan oma rumalust, kahetseb naisele, etteheited hakkab tegema ja ta koju tagasi ajab. Siis oleks naisele õiguse lossis kaasa võtad kõige väärtuslikumad asjad, mis ta välja valib ja jaksab kolme korraga seljas ära viia. Õnnelikud all puhkes valjusti naerma ning oli pikemalt mõtlemata naise kummalise tingimusega. Nõus. Nad abiellusid ja elasid õnnelikult. Neil kasvas juba poeg, keda mõlemad hullupööra armastasid ja tervelt kolme aasta jooksul taltsuta suud, alluma tormakalt iseloomu ega solvanud seda, keda nii hellalt armastas. Kuigi ta meel oli nii mõnigi kord mõru, kui naisel, läks kavalusega korda isevalitseja Rihukkalike plaani nurja ajada. Kuid ükskord läks naine liiga kaugele ja andis õukondlastele põhjust kuninga kunagise suurelisuse üle südamest naerda. Kuninga juures oli vastu, kuninganna istus tema kõrval ja jälgis murelikult, missuguseid hirmu tema mees kõigile abi palujaile üksteise järel peale ajas, isegi kui ta nende palve rahuldas. Äkki sammuseks paljasjalgne munk vihase julgusega otse trooni ette ilmutamata raasugi aukartust, mida temalt oodata. Kes sina niisugune oled ja mis sul vaja on? Õud andnud, nähvas punutud noodiga, et meeste alandlikkusele sundida. Aga ei löönud see mees araks ühtegi, vaid vastas veel välja, kutsub oma julgusega. Olen jumala saadikud, on, issand, saatis mu nõudma, et sa teeksid heaks kuri ja mis sa tema vastu oled korda saatnud. Kuninganna hoidis tagasi hoobi, mille all oli valmis tollele meeletule andma. De peatas käega oma mehe ning vastas rahustavalt lõngale, kes põlevi silmi nende ees seisis. Me oleme sinu isandast palju head kuulnud. Anna talle edasi, tulgu ta midagi kartmata ise siia. Toogu oma kaebus rahumeelega meie jalge, et ning ta näeb, et suur au. Ta on tõesti siia ja armulik. Vastuvõtt katkes sel päeval kära ja korralagedusega. Vihast vahutav ov tan tormas oma naise kambrisse ning hüüdis. Sina lipakas. Aga mida head mul oligi loota, kui võtsin lollist peast naiseks, kerjus tüdruku välja, minu lossist. Kao mu silmist igaveseks. Väga hea. Vastas seal rahulikult, kui ma võtan endaga kaasa kolm siledaid asju, mida soovin. Võta, mida tahad, karjus kuningas saalsust veel odavalt lahti. Sellegipoolest tilkus ta süda verd, kui naine korjas kokku kõige haruldasemad ja kaunimad esemed, mis tema lossi kuulsaks olid teinud. Kuid uhkus ei lubanud tal sõnagi öelda. Täielikus vaikuses jälgisid tema ja ta õukond, kuidas kuninganna oma kandami seljas üle silla teisele poole vallikraavi tassis ning tagasi tuli. Mis siis järgmiseks, küsis kuningas uljalt, hoides käest kinni pojal, kes kõike toimuvat väga imeks pani. Seal keeras selja tema poole ja käskis tõsta meie poeg mulle selga. Hetkeks jäi ehmatusest kangeks, kuid samas sai ta tagasi jõudanlite kuulsa kindlameelsuse ning silmagi pilgutamata relise endal tüki südame küljest tõstis oma poja julmale naisele selga. Naine viis poja seljas üle silla ja pani istuma koti peale, kus olid briljandid, kuld ja muud hinnalised esemed. Ise aga läks tagasi. Noh ja nüüd oli vankumatu nagu kalju ja kalk kui kivi, oli ka tema küsimus. Noh ja nüüd nüüd tuleb veel kõige väärtuslikum, vastas see haruldane naine ja laskus kummargil. Tule mulle selga, mu kõige kallim koorem, sina ise.