Elas kord vaene lesknaine, kellel oli tütar, ilus nagu päev, aga laisk nagu põrsas, vabandage mu väljendust. Vaene emalik, kõige töökam inimene kihelkonnas eriti osav veel voki taga. Tema südamesoov oli, et ka tütar saaks niisama osavaks. Aga tütar tõusis hilja üles hommikust sööma, enne kui oli oma palve lugenud ja siis loogiles niisama ringi ning kõik, mis ta kätte võttis, näis tema sõrmi otse põletama. Ta kõneles sõnu venitades, nagu oleks rääkimine suur vaev või nagu oleks temal keel niisama laisk, kui ta kere. Ema nägi temaga palju valu ja vaeva, aga temal oli kõik nagu hane selga vesi. Ühel hommikul, kui lugu oli nii hull kui iganes võimalik ja vaese naise keel käis tütart noomides nagu tatraveski. Mis te arvate, kes sealt mööda ratsutas? Kuningapoeg ise? Uh aegu, aeg, kulla naine, ütles too, sul peab küll väga halb laps olema, et see on nii kõvasti riided. Ega ometi see nägus tütarlaps olla sind pahandanud? Palun, Teie majesteet sugugi mitte, ütles vana silmakirjatseja. Ma ainult sõitlesin teda sellepärast, et ta endale tööga liiga teeb. Kas teie majesteet, usudeta ketrab kolm naela linu päevast, koob sellest järgmisel päeval lõuendi ja kolmandal päeval teeb lõuendi särgid, valmis. Heldene aeg, ütles prints. Just niisugune tütarlaps oleks meele järele minu emale, kes on ise kuningriigi osavaim traja. Kas te oleksite nii lahke proua, et paneksite oma tütrele mütsi pähe ja mantli selga ning tõstaksite ta minu selja taha sadulasse? Ohmu emal oleks tema üle väga hea meel ja võib-olla teeb ta temast juba nädala pärast oma mini ja see tähendab, kui tütarlaps ise sellega nõus on. Suures segaduses, täis rõõmu, aga ka hirmu, et kõik avalikuks tuleb, ei teadnud naised, mida teha. Aga enne, kui nad suutsid midagi otsustada, tõsteti noor Anky Hannastes siia printsi selja taha ning prints ja tema kaaskonda asusid teele. Ja emale jäeti tubli raske rahakott. Ta hädaldas ohkis veel hulk aega hirmust, et vaesele tüdrukule võiks midagi halba juhtuda. Prints ei osanud midagi arvata ei tütarlapse kasvatusega arukuse kohta nende väheste vastuste järgi, mis ta temalt vaevaga välja kiskus. Kuninganna peaaegu minestas, kui ta oma poja selja taga noort talutüdrukut silmas. Aga kui ta nägi tütarlapse ilusat nägu ja kuulis, mis ta kõik teha oskab leidis kuninganna, et ta on lausa hindamatu. Prints kasutas juhust ja sosistas endile kõrva, et kui too nõus tema naiseks saama, siis püüd, kui igati ema meele järele hull õhtu edenes. Printsi ändi armusid teineteisesse üha rohkem. Aga mõtte ketramisest ajas tütarlapsele ühte lugu hirmuvärinad peale. Kui magamamineku aeg kätte jõudis, viis kuninganna ta kaunisse magamiskambrisse soovistele head ööd, osutas siis linahunnikule ja ütles. Sa võid hommikul alustada nii vara kui soovid ja ma loodan, et näen seda kolme naela lina. Ülehomme hommikul ilusa niidina. Ei maganud vaene tüdruk sel ööl silmatäitki. Ta nuttis ja kaebas, et miks ta küll ei olnud ema manitsust kuulda võtnud. Kui ta järgmisel hommikul üksinda jäeti, hakkas ta raske südamega tööle. Aga mis sellest kasu, et tal oli kena mahagonipuust ja kõige sinisem lina ikkagi läks nii iga natukese aja tagant katki. Pealegi tulisedal kord peenike nagu ämblikuvõrk sealsamas jälle jäme pussakas nagu poisikese piitsanöör. Lõpuks lükkas ta tooli tagasi, laskis käed rüppe ja puhkes nutma. Samal silmapilgul ilmus tema ette väike eideke, kellel olidki imekspandavalt suured jalad. Naine küsis, mis sulle muret teeb, nägus piiga. Ma pean selle lina homme hommikuks ära ketrama, aga mina ei suuda sellest eluilmas viitjardigi korraliku niiti teha. Ega sa ei häbene vaest suurialgeid enda ja printsi pulma kutsuda, kui sa mulle seda tõotad, saab sinu kolmest naelast linast kõige peenem niit sel ajal, kui sa täna siin magad. Kindlasti peate te meie pulma tulema, te olete teretulnud ja ma austan teid elu lõpuni. Väga hea. Jää oma tuppa kuni teeajani ja siis ütle kuningannale, et ta võib homme hommikul niidile järele tulla nii vara kui soovib. Kõik läks nii, nagu ta oli öelnud. Niit oli peenike ja sile nagu juuksekarv. Vaat kus tubli tüdruk, kiitis kuninganna. Ma lasen omaenese maha konist kangaspuud sinu tuppa tuua, aga täna pole sul enam vaja midagi teha. Töö ja puhkus, töö ja puhkus, see on minu juhtlause. Homme koodsa, sellest niidist, kanga ja kes teab, mis kõik veidi juhtuda. Vaene tüdruk oli veel rohkem hirmul kui eelmine kord, sest tal oli nii kahju printsi kaotada. Ta ei teadnud isegi seda, kuidas lõime üles vedada, võis süstikut käsitseda. Teistus rängas mures, kui äkki ilmus tema ette väike naine, kes oli kehast niisama pikk kui lai. Naine ütles, et tema nimi onlai puuseid ja tegi temaga samasuguse kauba nagu suur jalgeidki. Suur oli kuninganna rõõm, kui ta varahommikul leidis eest lõuendi, mis oli õrn ja valge nagu kõige õhem paber. Oleriga kullatüki diskuninganna puhke- ja lõbutse täna daamide härradega. Ja kui sa sellest kangast homme ilusat särgid teed, tohid sa ühe neist minu pojale kinkida ja temaga otsekohe abielluda. Oht eel oleks vaesest hundist järgmisel päeval küll hale hakanud. Prints oli talle nii lähedaseks saanud ja nüüd ähvardas oht teda uuesti kaotada. Aga ta ootas nii kannatlikult, kui suutis, käärid, nõel ja niit peos. Kuni keskpäevast oli minut möödas, siis ilmus tema rõõmuks kolmas eideke. Sellel oli suur punane nina ja ta teatas ändile, inimesed hüüavad teda sellepärast suureks punaninaks. Ta tuli andile appi nagu teisedki. Ja kui kuninganna varahommikul vaatama tuli, oli laual tosin peent särki. Nüüd polnud enam muust juttu kui pulmadest ning mul pole vaja teile öelda, et need korraldati väga uhked. Ka vaene ema oli seal koos, teistega lauas ei saanud kuninganna mahti muust rääkidagi kui aiva neist võluvaist särkidest ja sellest, kui suure rõõmuga. Nii tema ise kui ka noorik hakkavad pärast mesinädalaid ilmlõpmata ketrama, kuduma ning särke ja pesu õmblema. Peigmehele ei meeldinud see jutt sugugi ja pruudile meeldis veel vähem. Prints pidi juba midagi ütlema, kui laua juurde astus ülemteener ja teatas pruudile armulise proua tädi. Suurijalg palus mul teatada, kas ta tohib sisse tulla. Pruut punastas ja soovis, et ta võiks seitse miili maal vajuda. Prints aga lausus kenasti. Ütle, ema on suuri alal, et kõik minu pruudi sugulased on alati südamest teretulnud, ükskõik kus tema ja mina ka ei viibiks. Tuppa astus suurte jalgadega naine ja võttis printsi lähedal istet. Vanale kuningannale see eriti ei meeldinud ning paari lause järel küsis ta sapiselt. Kallis proua, mispärast teie jalad nii suured on? Teie kõrgus ma olen peaaegu terve oma elu vokki tallanud, sellepärast see nii ongi. Võta teatavaks, mu kallis, ütles prints mõrsjale, et ma ei luba sul enam tundigi voki taga istuda. Siis kuulutas ülemteener jälle armulise proua tädi, lai puus soovib sisse tulla kui härrastel ja teil enesel selle vastu midagi ei ole. Printsess antimeel oli väga paha, aga prints saatis sõnad, tädi on teretulnud ning eideke võttis istet ja jõi kordamööda. Igaühe terviseks. Tohin ma küsida, proua ütles vana kuninganna, miks te keskpaigast nii jäme olete? See teie kõrgus tuleb sellest, et ma olen terve elu kangaspuude taga istunud. Omavalitsuskeppi juurest tõotan ma ütles prints jälle, et minu naine ei istu sinna mitte tunnikskijana. Jälle tuli ülemteener sisse. Armulise proua tädi, suur punanina palub luba pulmapeole tulla. Pruut punastas jälle, aga peigmees ütles lahkesti. Ütle, et emand suur punanina teeb meile oma tulekuga au. Sisse astus vana naine ja sai laua ülemises otsas austava vastuvõtu osaliseks. Aga inimesed laua alumises otsas tõstsid peeglid ja klaasid suu juurde, et muljet varjata. Proua ütles kuninganna, kas te ei ütleks meile, palun, miks on teie nina nii suur ja punane? Sellepärast teie kõrgus, et ma olen terve oma elu õmblustöökohal kummargil olnud ja kogu mu veri on ninasse valgunud. Mu kallim, ütles prints ändile. Kui ma veel ükskord näen su käes nõela, jooksen ma su juurest 100 miili kaugusele. Õigust öelda, tüdrukud ja poisid, see on küll lõbus lugu, aga maiuse tsehhi head õpetust pakub. Ja kui mõni teist võru kaedest kavatseb Andid tema laiskuses järele teha, näete varsti, teil ei lähe sugugi nii libedasti kui temal. Ta oli võrratult ilus, mida tee keegi ei ole ja peale selle oli tal kolm võimsat haldjast tädi abiks. Tänapäeval pole enam haldjaid ja ükski prints ega loor ei ratsuta möödega viideid kaasa. Olete te siis laisad või töökad? Ja võib-olla ei olnudki ängi ega prints lõppude lõpuks enam nii väga õnnelikud, kui maailma hädad neid tabasid. Ja kui vanadus kätte jõudis?