Maailm on küll suur, aga mis meist saab või kuhu me läheme, egas vill toodigi laani järve ääres kivi peal istudes. Mis küll teha, homme on rendimaksmise päev ja sundi ja timm vannub, et kui me renti ära ei maksa, laseb ta kõik viimseni haami alla panna, mis meil hinge taga on. Ja siis aetakse muidugi dioodi ja mina ja vaesed lapsukesed tee peale nälgima, sest pole mul ju punast krossigi, millega renti maksta. Oh häda, et mu silmad ka peavad seda päeva nägema. Nõnda kaeblasse Pill Tuudi oma karmi saatuse üle puistates südant imeilusa järve muretuile lainetele, mis paistsid mai hommiku pilvitu taeva all tantsiskledes tema armetust pilkavad. See järv, mille päikesepaistelisel sätendavad pinda kirjasid muinasjutuliselt kalju ja rohusaarekesed ning mida piirasid ana lõpmata muutuvaid värvi varjundis. Hiiglamäed oleks oma nõidusliku iluga võinud hajutada kuitahes sügava kurbuse kuid mitte pilli meeleheidet. Ometi ei olnud veel toodi nii mahajäetud, kui ta arvas, keegi, kelles ta ei osanud undki näha, kuulas teda peal. Ja abi oli tulemas sealtkandist, kust Bill ei osanud oodatagi. Mis sul viga on, vaene mees, küsis üks pikka kasvu tähtsa moega härrasmees astelhernetehnikust välja astudes. Well istus kivi otsas, kust avanes hea vaade kaugele ümberringi miski jäänud vaateväljal tema pilgu eest varjule peale astelhernepuhma, mis kasvas ühes kaldaäärses lohus. Seepärast oli pill õige üllatunud selle isanda ootamatu ilmumise üle ning hakkas kahtlema, kas mees viimati teisest ilmast pärit ei ole. Aga peagi kogusta julgust ja rääkis võõrale, kuidas ta vili oli kaldunud, kuidas keegi paha inimene oli tema või ära kaetanud ja kuidas Sundja Timm ähvardas teda talust välja kihutada, kuid oma renti homme kella 12-ks ära ei maksa. Kurb lugu küll, nõustus võõras. Aga kui sa õige räägiksid sellest oma mõisniku valitsejale, kindlasti poleks tal südant sind välja kihutada. Südant ei, ausus kuskil valitsejal peaks süda olema, hüüdis pilli. Ma näen, et teie ausus ei tunne teda. Pealegi on ta sellel talul ammusest ajast silma peal hoidnud, et seda ühel omakasuvennale anda, nii et eeloodama halastus, tühki ainult väljatõstmine ootab mind ees. Võta see, mu vaene sõber, võta see, ütles võõras ja puistas kuldrahadest pungil kukru tühjaks pilli vana kaabu sisse, mille too oli meelehärmiks maha visanud. Maksa sellele mehele oma rent ära, aga mina tahan hoolt kanda, et see talle head ei too. Ma mäletan aega, kus kõik siin maal oli hoopis teisiti, siis oleksin ma sihukese mehe pikema jututa oksa tõmmanud. Need sõnad läksid Billyle kaduma, sest tema meeli köitis nüüd ainult kullasära. Enne kui ta suutis pilgu sellest lahti kiskuda ning pea tõsta, et võõrast 1000 korda õnnistada ja tänada, oli too juba läinud. Hämmeldunud talumees vahtis oma heategijat otsides ringi ning viimaks arvas teda nägevat kaugel eemal valge hobuse seljas üle järve ratsutamas. Oodanud su au tanel, hõiskas pill hea õnnistatud õud Hanagu ning ta jooksis Kareldes nagu hullu meele juudile kulda näitama ning tema südant tulevase jõukuse ja õnnega rõõmustama. Järgmisel päeval läks Pill mõisavalitseja juurde, mitte alandlikult nõtkubi põlvi, müts peos ja pilk maha löödud vaid uhkelt ja sirgelt ning nii nagu mees, kes tunneb oma sõltumatust. Miks on ees mütsi maha ei võta. Kas sa ei tea, sa räägid kõrge ametnikuga, pahandas valitseja. Ja ma võtan mütsi maha ainult nende ees, keda ma austan ja armastan. Jumal ise teab, et mul pole kübetki põhjust mõisavalitsejat austada või armastada. Sina lurjus, käratas valitseja niisuguse ebatavalise ja ootamatu vastuhaku üle vihastudes ja raevust, huuli närides. Külma sind õpetan, kuidas häbematu olla, minu käes on võim, pea meeles. Seda ma tean, ütles Pill. Kes see siis ikka veel müts kindlalt peas, nagu oleks ta lord, king säilise. Aga kuule, ütles valitseja, kas raha tõid? Tänan maksupäev. Kui sul rendisummast kas või üks penn puudu jääb, ole valmis enne õhtut välja kolima, sest talu jää, mitte tunnikski enam sinuga, et siin on teie rentidesse pill, ükskõik, seal häälel jäilimel lugege parem üle ja andke mulle paber, et ma kõik ära olen maksnud. Valitseja vahtis hämmastunud pilgul kulda, sest kuld, see oli ehtsad kinnid ja mitte mingisugused räbaldunud paber, raad, millega kõlbab ainult piipu süüdata. Kui väga ta ka ei ihanud, õnnetut rentnikku, nagu tema arvas laostada võttis ta siiski kulla vastu ja ulatas pillile kviitungi, kes sellega kohe minema kõndis, ise uhkust täis nagu kass oma vurrudega üle. Kui valitseja natuke hiljem oma laual aegavas leedist oma suureks kohkumuseks eest hunniku piparkooke, aga rahast polnud mitte märkigi. Ta märatses vandus aga kõik asjad. Ta kuld oli muutunud pipar, koogideks, millel oli nagu kinnidelgi kuninga pea, kujutis peal. Ja pillil oli kviitung taskus. Valitseja nägi ära, et polnud mõtet sellest loost sõnagi lausuda, sest tema häda üle oleks ainult naerdud. Sellest tunnist peale sai pill Tuudi rikkaks. Kõik tema ettevõtmised kandsid vilja ja sageli õnnistas ta seda päeva, mil ta kohtas Dane kuud kuulsat vanaaegset valitsejat, kes elabki laani järve põhjas.