Kunagi ennemuiste elas lossis teisel pool järve üks imeilus neitsi ja räägitakse, et oli kuningapojaga kihlatud ja nad pidid abielluma, aga isegi kuningapoeg vaeseke, tapeti jumal paraku ning visati järve ja nii ta muidugi ei saanud kaunile neitsile antud lubadust pidada millest on kangesti kahju. Lugu räägib, et neitsi olevat kuningapoja kaotamise pärast peast segi läinud. Ta oli õrna hingega jumala, aidaku teda nagu meid kõiki jäänud igatsusest ja kurvastusest, nii kõhnaks, et viimaks polevat keegi teda enam näinudki. Ja käis jutt, et haldjad viisitaminema. Heakene küll. Mõne aja pärast nähti seal ojas valget forelli, jumal õnnistagu teda ja inimesed ei teadnud sugugi, mida sellest arvata. Sest valgest forell-ist polnud seni keegi eladeski kuulnud. Aastal läksid, aga forell elas ikka samas kohas, kus teie teda praegugi näha võite. Ta on seal olnud nõnda kaua, isegi kõige vanemad külaelanikud ei tea täpselt, mis ajast peale. Viimaks hakkasid inimesed mõtlema, et see on haldjas, sest mis muuta olla võis ja ei puutunud valget forell iga teinud talle kunagi häda. Aga siis tulid siiakanti pahad patused soldatid. Nad naersid kõigi inimeste üle, narrisid ja pügasid neid, et nad midagi siukest mõtlesid ja üks neist eriti häda talle, andku jumal andeks, et ma nii ütlen, tema vandused püüab selle forelli kinni ja sööb lõunaks ära, nurjus niisugune. Noh, mis te sellest soldati nurjetusest arvate, eks ta püüdiski forelli kinni, viis koju pani panni tulele ja vaese väikese kala pannile. Forell killus päris inimese häälega, aga soldat, te mõelge ainult, hoidis naeru pärast kõhtu kinni kalgi südamega nadikael. Kui ta arvas, et üks külg on juba küllalt saanud, pööras ta kalal teise külje ja kujutage ette, kalal polnud mitte praadimise märki kah küljes. Aga soldat mõtles, et see on sihuke imelik kala, mis ei lähegi pruuniks. Poleviga ütles ta. Ma pööran teda veel paar korda. Mõelnud see pagan sellele, mis teda ees ootas. Noh, kui ta arvas, et teine külg on juba keps, keeras tagala jälle ringi ja kas sa, näe, see küll polnud kübekeski rohkem küps kui teine. Vaat kus lugu, mida pole enne nähtud, ütles soldat. Aga olgu peale. Ma võin veel kullake, ütles ta, kuigi sa pead ennast õige kavalaks. Nii ta siis keeras seda kala ikka ühtepidi ja teistpidi aga ei mingit küpsemise märki tulnud forelile külge. Hüva, ütles meeletu näru kaal kindlasti hooliga ta täitsa meele. Muidu oleks ta pidanud arusaam, teeb halvasti, sest kõik tema pingutused jooksid tühja. Süva Mugena forell ikatesta. Ehk oled sa juba küps, mis sest, et mitte eriti pruun, aga võib-olla maitsed, sa parem kui välja näed ja viid veel lõpuks keele alla. Nende sõnadega võttis ta noa ja kahvli tükikest forelli maitsta. Aga oh sa jeerum, niipea kui ta nugakala puutus, kostis sihuke hirmus karjatus, et seda kuuldes veri soontes tardus ja forell kargas praepannilt otse keset põrandat. Aga seal, kuhu ta kukkus, seisis äkki ilus neiu. Kõige ilusam olend, keda inimsilmad kunagi näinud. Üleni valges riides ja kuldne pael juustes. Mööda käsivart voolas tal veri. Vaata, kust sa mind haavasid, lurjus, ütles neiu ning sirutas käe, soldati poole. Ja heldeke küll soldat mõtles, et tal silmanägemine kaob. Kas ei võinud tsemendi jahedasse mõnusasse jõkke jätta, miks sa pidid mind kinni püüdma ja mu valvamist segama, küsis neiu. Soldat värises nagu haavaleht, sai lõpuks kuidagiviisi kogutades sõna suust ja palus armu ja andestust ning ütles, et ta ei teadnud, et forell parajasti valves oli. Muidu poleks ta ju teda puutunud, ta on ju tubli sõdur ja saab niisugustest asjadest aru. Olin jah valves, ütles neiu. Ma ootasin oma armsamat, kes mööda vett minu juurde tuleb. Ja kui ta tuleb nüüd, kus ma ära olen ning ma teda ei kohta, muudama sul lepp maimuks ja hakkan sind igavesti taga ajama, niikaua kui rohi kasvab või vesi voolab. Kui soldat kuuliseta, võidakse lepp maimuks muuta, tõmbus tal südame ümbert külmaks ning ta hakkas armu paluma. Siis ütles neiu parandama meelt ja eluviisi. Sa nurjatu võisu kahetsus jääb hiljaks, ole tulevikus hea inimene ja käi korralikult pihil. Nüüd aga vii mind tagasi jõkke sinna, kust samu püüdsid leegi, ütles soldat. Kuidas suudaksin ma teiesugust ilusat preilit uputada? Aga enne, kui ta jõudis veel midagi öelda, oli neiu kadunud ja tema asemel oli põrandal väike forell. Soldat pani ta puhtale taldrikule ja pistis elu eest jooksma. Kaartlased neiu armsam tuleb sel ajal, kui ta ära on. Ta jooksis ja jooksis, kuni jõudis jõe haua juurde ja seal viskas ta forelli tagasi vette. Samal silmapilgul muutus vesi seal kohas punaseks nagu veri, küllap ikka selle haava pärast, aga varsti uhtus vesi kõik ära. Forellil aga on tänapäevani väike punane märk küljel selles kohas, kust nugade ta haavas. Sellest päevast peale oli soldat hoopis teine inimene. Ta muutis oma eluviisi ja käis hoolega pihil ja paastus kolm korda nädalas. Ainult et kala ei võtnud ta paastupäevadel suu sissegi, sest pärast toda koledat ehmatust ei seisnud tal kala enam sees, vabandage väljendust. Igatahes muutus ta hoopis teiseks inimeseks, nagu ma juba ütlesin, mõne aja pärast lahkuste sõjaväest ja hakkas erakuks. Räägitakse veel, et ta palvetas ühte lugu valge forelli hinge eest.