Aga nüüd pajatajalt eile õpetuseks üks väike perekonna, kui me ei tea, missugust teie õnnelikus majas ja rahumeelses perekonnaelus küll iialgi ette pole tulnud. Neelimegraafia, tema mees oli tervele poolbegi kihelkonnale eeskujuks. Niipalju kui maailmale teada, olid nad 33 aastat koos elanud aga ei olnud veel teada saanud, mismoodi näeb välja pahane ilme teise näol. Nii oleksid nad selles teadmatuses surnudki, kui mitte vanatühi. Ühel jõululaupäeval poleks nende poole saatnud jahimeest tsooni kes pakkus neile müüa linde, mis ta lume pealt paeltega püüdnud. Paar lindu tünni ostiski talt ära, Jenneli küpsetas need jõuluroaks. Lenny hea inimene, pistis oma osa suure mõnuga kinni ja ütles siis suud pühkides ning rahulolevalt maigutades. Aitüma issandale jumalale ja sinule Meli midagi õrnemad ja maitsvamad, kui need musträstad polema eluski hamba alla saanud. Aamen. Jah, olgu, jumal tänatud, ikka ja jälle, ütles neli. Need oleksid ka kuningale süüa passinud, need hallrästad. Teeni musträstad ikka Nelly kordest. Tiny. Kuuled, Hinny ütles neli, ma räägin sulle, need olid hallrästad, mina peaksin ju teadma, ma isegi, kui siin neid, aga neli usu mind, need olid musträstad. Ma peaksin ju teadma, mina ostsin nad. Mis, kas mul pole silmi peas veidi nii? Ma olen alati arvanud neli, et on, aga olgu või ärgu olgu, minul on igatahes hea, terane silm, nagu kõik ütlevad, väga kahju tünni, et sa seda siis ei kasuta ega oska hallrästa ja musträsta vahel vahet teha. Kui mõni minu kõrvalvastast vinni oskaks silmadega vaadata, õpiks ta ka veel musträstas, hallrästas eraldama. Ma ei vaidle kinni, et sa tead, et ma ei taha vaielda, aga need olid hallrästad. Siin polegi midagi vaielda, tõstiini aga mis tõsi, see, tõsi, need linnud olid, musträstad teeni, ütles Nelly. Saiaksid küll Püha Peetruse Ki vihale, ma ju räägin sulle, et need linnud olid hallrästad. Sai, see vihastab teda praegu Nelly vaidlast. Lynni, ma räägin sulle sulatõtt. Need olid musträstad, hallrästad, kari Snelli musträstad, põrutas Lynni. Siis läks neli nõusid pesema, ei hakka seal väljakutsuvalt omaette laulu ümisema teiega võttis taskust piibu ja hakkas valjusti vilistades selle jaoks tubakat peeneks lõikama. Ja see paar, kes polnud elu seeski tülitsenud ega teineteisele paha sõna öelnud, ei vahetanud tervelt kuu aega sõnakestki. Tõsi, tõeks ja nali naljaks, nagu öeldakse, aga aasta sai ümber, jäi jälle, jõudsid jõulud kätte. Neli valmistas endale liinile mõnusa õhtusöögi ja kui nad pärast söögipalvet lauda istusid, puhkes Nellis südamest naerma ning ütles. Vinni, kullake, kas sa mäletad, missugused narrid? Me sinuga olime täna õhtul täpselt aasta tagasi. Denny naeris samuti südamest ja ütles. Jah, neli, kes oleks võinud arvata, et meie kaks niisugused tobud võime olla ja kõik mitte millegipärast ütles neli ja kõik mitte millegipärast ütles Lynni hävi meile paari tühja mustrusta pärast. Paari tühipalja hallrästa pärast, tont neid võtku, ütles Nelly. Nelly, kallis, ütles Lynni talle etteheitvalt otsa vaadates. Ega sa taha ometi nende näruste must räästate pärast jälle otsast peale hakata. Tõepoolest, ütles Nelly. Ma ei hakka ometi paari näruse hallrästa pärast siin suud pruukima, võta aru pähe, Nelly, sa tead niisama hästi kui mina, et need olid musträstad. Võta ise aru pähe, tini, vastas Nelly. Tead ise väga hästi, et need olid hallrästad, musträstad, karjus Lynni, sellest ma ei tagane. Hallrästad karistus, neli. Võin vanduda. Nüüd hakkas vinni vilistama, aga neli laulu ümisema ja tervelt kolm kuud ei tulnud nende suust mitte poolt sõnagi, kuni sõbrad tulid ja nad ära lepitasid. Tõsi, tõeks ja nali naljaks, nagu öeldakse, aga aasta sai ümber. Jälle tulid jõulud. Ja kui tini ENL-i issandat tänades istusid lauda mõnusat õhtusööki nautima, mida neli neile mõlemale oli valmistanud, pahvatas Nelly naerma ja ütles. Kas mäletad, teeni, missugused narrid? Me sinuga kahel eelmisel jõululaupäeval olime ohohoo, miks ma mäleta, neil ütles igavesel narrid. Viimased narrid, nõustus Nelly. Tegime ennast päris ilma naeruks, tõsi, jutitesse Lynni. Mõnikord ma kohe ei suuda meist seda uskuda, ütles Nelly. Mõistmatud lapsed poleks ka niiviisi talitanud, ütles vinni. Lapsed oleksid meile ennemini aru pähe pannud, ütles Nelly. Nüüd võid kasvõi hommikuni rääkida, et need olid hallrästad kinnitest Lynni Ma ainult naeratan selle peale. Neli. Äitäh Lynni vastas Nelly. Aga miks sa peaksid naeratama, kui nad ometi olid halvestad? Uhnellinelli õhkas. Teeni sa ju tead, et ma ei taha sinuga sellepärast vaielda, aga ma kinnitan, et need olid musträstad. Mina ka ei taha sinuga vaielda, kiitis neli takka. Egas ometi tõde väänama hakka, need olid hallrästad. Kes väänab tõde, küsis tünni. Need olid musträstad, sa tead seda isegi. Ei, hallrästad olid, vaidles neli. Sa ütleksid seda ise ka, kui sa nii jonni täis ei oleks. Täna on ju kallis jõulupüha, nii et räägi tõtt ja ära lase kuradil ennast kiusatusse viia. Nelly tunnistad? Need olid musträstad ja jätame ükskord selle vaidluse. On jah, kallis jõulupüha, vastas neli. Seepärast räägi ise tõtt ja ütle, et need olid hallrästad taeva pärast. Nelli, mis mõtet on sul kahe kurna musträsta pärast tülitseda? Hoopis sina ise tülitsenud Lynni kahe õnnetu hallrästa pärast. Oh, sa paned mu kannatuse proovile, Ma ütlen sulle, need olid musträstad. Aga mina ütlen, et need olid hallrästad, musträstad, hallrästad. Nüüd pööras selja, võttis oma piibu ja tubaka ning kukkus vilet laskma, jättes õhtusöögi puutumata. Neli ei pööranud sellele põrmugi tähelepanu, võttis kätte suka, mida ta ennist oli nõelunud ja hakkas pilkamisi omaette laulu ümisema. Sel silmapilgul läks uks lahti. Ja mis te arvate, kes sisse astus? Jahimeeste on ise kimp linde ülal. Veni, Jenelli kargasid püsti ja tormasid soni juurde, kes neile arusaamatuses otsa vaatas. Jonny ütles neli, kui hea meel mul on, et sa tulid. Just minul on hea meel, Sonny kinnitas Lynni, et sa praegu tulid. Jah, ja ma tahan, et sa mu mehele selgeks teeksid, missugune tobuda on, ütles neli. Nojah, tsiooni ütles tini. Sa tulid täpipealt parajal ajal, et sellele naisele näidata, missugune nardoun jumala pärast küsist jonni pilku segaduses ühelt teisele pöörates. Millest te ometi räägite? No ikka neist kahest hall räästast, mis me sinult täna kaks aastat tagasi ostsime, ütles neli. Usud sa või ei, minu mees kinnitab tõemeeli, et need olid musträstad. H puhkes naerma. Soni, kui sa seda omaenese kõrvaga ei oleks kuulnud, ei oleks uskunud, kui maga Püha Peetruse nimel oleksin vandunud, et see naine kinnitab juba kaks aastat, et need kaks musträstas, mis sa mulle müüsid, olid hoopis hallrästad. Ütle talle ometi, et need olid musträstad. Las ta siis ise, kui rumal ta on. Jonni palus Nelly, ütle sellele minu mehele, nagu asi oli, et need olid hallrästad ja olgu tal ometi ükskord häbi. Mis jama see on, ellijadenni, hüüdist, ioni. Mul on kole kahju, kui te kõik need kaks aastat pole muud teinudki, kui ikka ratsenud ja vaielnud nagu kaks ristimata paganat ja ainuüksi selle paari lahja haleda kondise rääbakat kuldnoka pärast, et kurat neid võtaks.