Tänane saade kannab pealkirja isast rääkides. Saatekülaline on helilooja Eduard Tubina noorem poeg Heino. Aga alustame siiski muusikaga. Täna kõlab loomulikult Eduard Tubina muusika. Need on Eduard Tubina pidulikku prelüüdi helid kirjutatud aastal 1940. Tubina 90 viiendat sünniaasta päeva tähistas 18. juunil meie Eesti muusika, avalikkus Tallinnas ja Alatskivil pidulike kontsertidega. Aga oli muudki. Kodumaal on käimas praegu helilooja poeg Eino Tubin ja ilmavalgust nägi tema kirjutas tatud raamat pealkirjaga teisal helilooja lapse lugu. Väljaandjaks kirjastus SEE, kes raamatu autor, kes on teisest eluaastast alates olnud see, keda me nimetame väliseestlaseks on pealkirja kätkenud sügava mõtte. Kus ta ka ei oleks, millises riigis, mis maal teisal alati teisal ja nii kogu elu. Raamat viib meid vapustava tihedusega reaalsustesse milles elas Tubinike pere, milles kasvas sirgus, õppis, arenes, laps, nooruk, inimene, isiksus, kuidas ja kui palju tõdemus isa geniaalsusest argielus tahaplaanile surutakse. Ja kuidas nii mõnigi väärtus diad vastu oluliselt hiljem vahel liigagi hilja. Autogrammiga raamat on siin praegu stuudios mu ees laual ja teeme nii, nagu vahel tehakse pühapäeva õhtuti piibliga. Et avame selle ühelt suvaliselt kohal näiteks vasaku käe pöidla kohal. Ja loeme. Väikesele poisile tundus loominguline töö kaunis igav. Isa pusis vana pianiino juures, lõi vahel mõnele klahvile, kirjutas, mõtles, lõi jälle. Klaver oli talle nagu kirjanikule, kirjutas masin. Hiljem mängis ta vahel emale ja mulle üht-teist ette. Alles siis saime aru, millega ta tegeles. Õnneks olid naabrid päevat tööl, teistel ei ole selline helilooming eriti nauditav. Nendel esimestel aastatel valmisid isa kõige suuremad ja tähtsamad sümfooniat. Viies ja kuues moodsa maailma klaverimuusikas keskne teine klaverisonaat. Belgia virtuoosi süld, Evariee tellitud saksofonisonaat, bostonis elava eestlase Ludwigi juhtidelt, kontrabassikontsert ja paljud teised originaalsed tööd. Isa eksperimenteeris ka 12 toonisüsteemiga. Ta pöördus eestiaegsest romantilisse lüürilise stiili loomingust moodsa rütmilise Tšassist mõjustatud stiili poole. Need, loomingulised pingutused ja suur areng toimusid võõral maal väikeses eeslinnakorteris vanade tolmuste ooperi restauratsioonide vahel. Rahapuuduses ebakindla tulevikuga virisema väikese poisiga teises toas. Neile, kes kujutlevad heliloojat Haagnerliku kangelasena, valmistaks säärane tegelikkus kindlasti pettumuse. Eriti suursugust tagapõhja seal teed rajavan. Loomingu protsessil ei olnud. Isa oli kaotanud kõik sotsiaalse staatuse kuulsuse, dirigendi koha, noore riigi toetuse, uhke villa, oma varasemat tööd Eestiga polnud kellelgi sel ajal mingit kontakti ega olnud võimalust neid üles leida ja ära tuua. Eestis olevat isal olnud uhkemarkooni raadio mis oli veel ainult presidendil ja sõjaväe ülemjuhataja. Aga stopp, raamat raamatuks. Raamat on juba omaette püsiväärtus, mida võime igal võimalikul hetkel lugeda. Praegu on meil aga olulisem talletada see hetk, et minu vastas istub Eino Tubin ise isiklikult. Räina Tubin, neil on jälle rõõm olla koos klassikaraadios. Väga tore. Nii et tere tulemast ja millega me siis täna saame klassikaraadiokuulajat rõõmustada. Mina omalt poolt ütlen, et mulle teeb kõige rohkem rõõmu see tumepunastes toonides raamat pealkirjaga teisal mille olete koostanud Teie ja mis on pühendatud teie isale, Edward tugineda. Osalt küll see on raamat, on tegelikult minu mälestused sellest Pääle põgeniku poisi ajast peale kuni tänapäevani. Ja loomulikult minu vanemad ja eriti minu isa mängivad seal väga suurt rolli. Ja just see tumma punane kaas just 18. juunil, isa 95 aasta sünnipäeval. Siis oli Alatskivil tutvustamine, see tähendab seal kohas, kus taolise sündinud ja üles kasvanud. Ja seal juhtus nii, et selle kaane punane värv oli täpselt sama mis, mis meeskooris tähendab rammi pintsakut, värv ja mind kutsuti. Just koorikoor oli vilistanud ja mind kutsuti koori epi paluti, pole öelda paar sõna ja juhtus just nii. Täpselt sama värv oli. Kirjastaja Sirje Endre ütles pärast, et see on üks kuninglik pulm. Laane. Ja minu arust see on väga ilusti leitud värv. Jah, ja see ilus juhus, viitapet sellel raamatul tuleb õnne tuleb õnnelik käekäik. Enne kui me nüüd otseselt ja lähemalt selle raamatu juurde läheme, tahaksin ma siiski küsida veel selle nüüd tänase jutuajamise suhtes eilse päeva kohta, ehk teisiti öeldes selle Alatskivi reisi kohta. Kas see oli tegelikult omamoodi ka juhus, et nüüd Alatskiviga on kujunenud Tubina perel ja noh, teie isa Mälestamisel ja meenutamiselt nii oluline koht. Ja on kujunenud küll, seal on ju see väike Juhan Liivi või Liivide muuseum mitte ainult Juhan, vaid ka mõlemad liigid on seal esindatud. Ja seal muuseumis on avati juba vist viie aasta eest üks üks väike tuba pühendatud minu isale, kes kasvas üles päris lähedal, no ütleme, 500 meetrit eemal ja kes oli ka vist onu Liivi oma lapsepõlves näinud. Ja see tegelikult on, ma arvan, minu isa on teatud määral käopoeg seal muuseumis, sest et tema kogud ja tema asjad hakkavad liiv Liivide kogusid üle lööma. Kaunis varsti. Meil endal Türgis, kus ma praegu elan, kaunis palju isa mälestusi, piibud ja plaadid ja Rootsis on tema vana klaver, kus ta töötas väga uhke selleni, tiibklaver on ka tema riided, tema frakk näiteks läks, läks vennale pärast pärast surma ja nii edasi, nii et olnud kaunis palju asju, mida tahaks kunagi muuseumis välja panna. Ja selle jaoks on vaja väärikaid lokaale ja praegult. Muuseumi endine šeff Maie nisu on saanud vallavanemaks Alatskivis ja tema suur prožekt, mida ta ajab, on, et saaks Alatskivi lossi renoveerida ja see on üks tohutult suurettevõte, see nõuab, ma ei tea, kui palju miljoneid. Aga seal saaks siis väärikaid muuseumi lokaal rajada. Loomulikult mitte ainult minu isa jaoks, isa olevat seal koori juhatanud ja ka muud, nii et tal on selle lossiga tegelikult üks, üks side olemas. Aga sina saaks koguda kõik vajalikud. Alex turismikeskus ja, ja kõike muud, mis Alatskivi ümber käib. Ja eile oligi see tutvustamine oli just Alatskivi lossis, kus nad on? Ma ei tea, vist lõpmatult kütnud paari ahju, nii et saaks seda külma ja niiskust sellest suurest ehitusest välja. Ja ma usun, et sellest saab ajaga üks väga kena. Koht aga see oli tõepoolest nagu omamoodi teie jaoks juhus, võib-olla Maia nisu jaoks. Ei olnud ka ta algul nii mõeldud ja nii planeeritud, aga idee, kui ta on elujõuline, siis ta hakkab ise endale eluõigust nõudma ja, ja tõepoolest nii see paistab, praegu kujuneb jah. No eile oli ka, avati minu isa fotonäitus seal väikses Tubina toas, mis, mis on Liivi muuseumis oli seal selgelt näha, et see sinna ei mahu, selle jooksul vaja suuremat lokaali. Seal just Liivi muuseumis käib praegult, renoveeritakse eht ühte ühte vana laut, Ta, et seal ruumid on juba väljapaneku, ruumid on korras, aga seal siis tuleb vist piletikassa ja, ja teised vajalikud ruumid korraldatakse ka. Aga ka sellest ei jätku, see on selle päris Liivi muuseumi taga. Aga igal juhul need, need lokaalid on, on, on liiga väiksed, sinna enam midagi mahu sisse ja seda tuleb laiendada. See muuseas see fotonäitus, see võib päris huvitav olla, see avati siin Tallinnas, seisis kuskil raamatukogus paar nädalat ja nüüd jääb vist Alatskivile. Tulevik. Tõsi, eksponaadi nai. Ja need ja need fotod, mis seal on, on, on võetud minu isa poolt, oli ju. Tal on päris mitu huvi, suurt huvi, tähendab ta ei olnud mitte sel alal amatöör, vaid ta oli isegi võib ütelda asja suur asjatundja ja üks nendest huvidest of foto. Steini huvi oli male näiteks. Suvi oli ka kokakunst. Ta oli ju väga tubli kokk. Ja aga fotota harrastas 60.-test aastatest peale. Ja need pildid, mis on välja pandud, on loodusfotod, mis ta on võtnud kas oma töötoa aknast, Handonis, väljaspool Stockholmi või metsades ümberringi. Nii et need on osalt isegi peaaegu abstraktsed lille ja marjafotod, mis ta väga lähedalt suure armastusega väga peenevalgustusega võtnud. Kui palju neid on praegu? Tal on, no umbes 20 pildi ümber on välja pandud närvi Fat värvifotod ja need on ju ta võttis neid kui värvi slaidid, aga need on nüüd kopeeritud paberile ja ilusti raamitud ja antud Liivi muuseumi kätte. Üks asi on see, mida nüüd saab Alatskivi paikkond teha Tubina mälestuse jäädvustamise ja, ja ütleme, muuseumi kogude ja, ja nii edasi koondamise näol, aga asja teine külg on ju ka, mida Tubin toob Alatskivile? Seda ma arvan, et Maie nisu oma targa pilguga oskab väga hästi ka hinnata, et see asi ei ole ju ainult ühtepidi kasulik ja soodne. Selge, ja see annab ju Alatskivile teatud turismiväärtuse juurde, on ka veel veel üks üks põhjus, tekib pikk sinna sõita ja miks, miks, miks seal peatuda? See on selge. Ja samuti see loss, kui sinna saab sisse minna ja seal on mõni huvitav näitus, siis jutustab väga halatski või huvi Alatskivi vastu. Vaatame veel eilset päeva. See andis telemõneti võib-olla oma muid elamusi liikudes mööda Lõuna-Eestit ja Kesk-Eestit ja. Meil oli pärast võimalus ka külastada, kapipäevasid Suure-Jaanis. Ja sõitsime läbi Viljandi, see oli mulle väga huvitav, sõitma ei ole sealkandis kunagi käinud. Ja Vardo Rumessen, kes oli meiega kaasas, tema passis ka pääle, et reis läheks läbi nõu kus minu isa oli kooliõpetaja paar aastat ja kus on tema raja peal, kus ta elas, on, on püstitatud mälestustahvel, mida ma varem pole näinud. Ja see oli väga huvitav. On teil hea meel, et vot kasvõi seesama mälestustahvel millesti nagu senini ei teadnud et teie isa mäletatakse ja tegelikult väga peetakse lugu eestimaal. Ja ei, no Eestis üldiselt ma pean ütlema, et kunstnike igal alal kas need kujutavad kunstid või helikunst või lavakunst neid tuletaks meelde teistmoodi, kui ütleme Rootsis siin on peaaegu iga teise tänava peal on näha mõni tahvel seinal, kus keegi on elanud ja tegutsenud sellel sajandil. Ja ega neid nii tihti ine teistes maades, eriti Rootsis, ütleme kus võib-olla on teatud kadedus elab edasi. Aga siin Eestis tõesti see on tore, et tuletatakse meelde. Suurkujusid igal alal kunstlikul alal. Mul hakkas kunagi Pariisis silma see, et tänavate väga paljude majade peal on just nimelt tahvlit, kus keegi on elanud ja noh, rääkimata sellest, kui tänane juba kannab kellelegi nime, et siis on üksikasjaliselt ka väikese kirjaga küll juures, mis ajal ta seal on elanud, kes on ja mis ta on andnud. Väga tore jah, et vot seal, millest tõesti eeskuju võtta. Tuleme nüüd selle raamatu juurde, õieti see raamat inspireeris mind täna jälle siia kutsuma. Ja rääkige, missuguse materjali baasil kaste noh, nagu öeldakse, istusite laua taha ja, ja hakkasite kuskilt otsast kirjutama või te olete pidanud läbi eluga päevikuid või ülestähendusi või, või mis teid aitas selle kokkupanemisega? Täielik, et pole kunagi pidanud. Nii et ma tegin just seda, ma istusin arvuti taha ja hakkasin kirjutama. Ja seda ma tegin, ütleme jah, see võis olla nelja aasta eest, hakkasin pääle. Ja eeskätt hakkasin kirjeldama esimesi aastasi Rootsis, kus ma kasvasin üles põgeniku lapsena ja mis oludes minu vanemad töötasid. Ta ema, kes oli Eestis balletikunstnik ja teatrinäitleja, pidi Rootsis joonistajaks saama, tal oli ka teisi töid alguses, mida ta proovis, ta sai, temast sai arhitekti joonistaja isa, kes, kes oli Eestis tuntud dirigent hakkas kodus töötama ja tallu pandi arhiivi tööle. Tähendab, ta koostas vanu või kirjutas välja ja koostas vanu partituuri Droznholmi lossi teatri jaoks. See andis väga väikest tasu, nii et terve tema pidi ka kaasa aitama. Et pere saaks. Elada ja ma kirjeldan neid olusid Rootsis sel ajal. Sealt edasi minnes tulid mulle meelde need reisud, mis me koos ette võtsime. Austriasse alguses, pärast vahemeremaadesse, minu omad reisud, mis ma tegin oma väljaõppe ajal, õppisid ajakirjanikuks, Rootsis. Ma kirjeldan ka ma sõjaväeteenistust ja kuhu see viis, c5 tulevase karjääri nad ja tegelesin ju Rootsilt kaitse informatsiooniga peaaegu 30 aastat. Ma kirjeldan oma kohtasid, ma olin näiteks Rootsi kaitseministri info ülem kaks aastat. Ja pärast ma sattusin nõndanimetatud psühholoogilise kaitse juurde, kus mul üheksakümnendates aastates oli ka võimalik väikest aabits abistamistegevust Eestis alustada. Siis, kui oli vaja Eesti kaitsevägi siit üles ehitada ja ka üldist üldiselt meie ideesid Rootsis kriisi ettevalmistuse ja kriiside puhulise informatsiooni kohta teistele õpetada. Ja see tegevus käib praegu edasi ka pärast seda, kui mina olen sellest töölt lahkunud. Ja raamatu loomik lõpp on see meie kolimine türgi maale, mis toimus 90.-te aastate keskel kus ma väsisin rootsi kliimast ja otsustasid nad koos oma abikaasaga, kes türgimaalt pärit tema kodumaale kolida. Meie tütar otsustas ka samaaegselt, tema tahtis oma ülikooli õppimise Türgis jätkata ja dismuretsesime ühe krundi ja ehitasime maja Türgi lõunarannikul, kus me praegu elame. Ja terve raamatu lõpp on üks unikaalne autorikontsert Ankaras, kus meil õnnestus kutsuda Järvi dirigeerima. Mitteneeme ise, tema oli mitu aastat ette kinni, aga tema noorelt poolt Kristjan kes siis parajasti hakkas läbi lööma dirigendina. Tema õde Maarika Järvi, kes töötas sel ajal Hispaanias, tuli flöödisolistina kohale. Eestist tuli Vardo Rumessen mängima isa klaverikontsert Tiinat. Ja sellest kujunes üks autorikontsert oli pandud juurde ka üks väike värvirikas türgi tükikene et see nagu kuulus asja juurde. See komplekteeris väga hästi minu isa, nõndanimetatud orientaalset intermetsot, mis sai seal oma esivõib-olla oma esiettekande Türgis pärast viiekümned üle 50 aasta, kui see oli kirjutatud. Ja sellest kujunes sihukse unustamatu. Kõrgpunkt ütleme Eesti muusika ekspordile, kui seda nii kutsuda. Seega lõpebki raamat. Kas te mõtlete eesti keeles? Ma alati rehkendan eesti keeles ja see üllatab nii mind kui teisi, aga, aga ükskõik, mis keeles ma parajasti mõtlen või mis keeles ma parajasti tegelikult ma hakkan näiteks raha rehkendama või midagi muud, siis toidud Nii aga raamatu te kirjutasite kohe eesti keeles. Selle ma kirjutasin kohe eesti keeles sellega ma ütlen eessõnas, et mulle tundus, et see hulljulge ettevõtte kuna mul eesti keel on mitte just meelest läinud, no loomulikult ma seda vähe kasutanud pärast seda, kui, kui, kui vanemad kadusid nendega, ma ikka katsusin, kui ma nendega omavahel rääkisime, alati eesti keelt, aga no kui ma abiellusin oma abikaasaga, siis oli esimene keel, ühine keel oli inglise keel. Rääkisime perekonnas inglise keelt, üksvahe, siis läks rootsi keele peale üle. Kui, kui meie tütar sündis. Ja. Ma kirjutasin paguluses ka natukene eesti keeles, ma olin ju ajakirjade mana ja Vaba Eesti toimetuses mõni aasta. Aga see oli ju jah, 60.-te aastate keskel ja pärast seda ma ei ole aktiivselt eesti keelega tegelenud. Pärast vabastamist loomulikult tekkisid uued kontaktid Eestis ja sellega on keel jälle lahti läinud. Minul. Aga loomulikult selle raamatu kirjutamise oli väga vaja üht head toimetajat ja õnneks me leidsime ka. See on SEES i kirjanduse või kirjastuse toimetaja maris Makko, kes on mind väga aitanud keelt tänapäevani viia ja, ja kõige väga kohmakaid pagulusväljendusi ja vananenud väljendusi võib-olla välja puhastada tekstist. Aga ta on siiski samaaegselt katsunud ka alles hoida, võib-olla seda värvimistekstil loomulikult on. Kui see on kirjutatud kellegi poolt, kes ei, kes ei ela mitte eesti keelemaailmas. Ja igal on on oma keelemaailm ja see peegeldab inimest ennast, nii et, et selle säilimine on, on tõepoolest hädavajalik. Mis edasi? Kas te peate plaani midagi veel kirjutada? Kas ühest ideest kasvab välja teine, kas on materjali mis ootaks nagu, et, et panna seda paberile? Jaa, on küll ja minul on praegu kaks suurt ideed, üks, üks, üks idee tuli loomulikult sellest, et ma töötasin üle 10 aasta inforšefina Rootsi psühholoogilise kaitse juures. See asutus saab varsti 50 aastat täis ja nad on palunud nõrutletada juubeli raamatusele kohta. See võtab minu aega nüüd lähemate kolme aasta jooksul. Ja siis on mul üks teine idee kah sel erialal, kus ma olen olnud ja see on psühholoogilise sõjapidamise kohta, ei ole keegi siiamaani maailmas kirjutanud ühte ajalooraamat. Ja sellest aspektist oleks väga huvitav kirjutada hakata Tšingis-khaani pääle ja kirjutada, kuni. Kuidas on inimesi petetud sõdades, kuidas seal propagandaga vallutatud, maasid mõjutatavad masse mõjutatud masse? See on üks väga huvitav ala ja, ja väga tore ka, sest noh, näiteks mida tegid inglased teise ilmasõja ajal, terve see must propaganda, mustad raadiojaamad, mis jätsid mulje, nagu nad oleks saksa saatjat ja kus, kus räägiti igasugust juttu, mis, mis, mis õõnestas vastupanu Saksamaal või no mis tekitas vastupanu ja õõnestas poolehoidu. See on kõik väga huvitav ala. Tänapäeval on, on see ju üks, üks tähtis osa sõjapidamisest, ma ei tea, Kosovo või Serbia üle lasti ma tean, mitu, mitu miljonit tehti lahti ja teil ei olnud eriti suurt efekti, kuna Milosevici oli nii hea kontroll oma rahva üle. Aga paar aastat varem näiteks Pärsia sõja ajal, kui Iraagi sõdurid olid üksinda kõrbes ja sadasid lendlehed nendele pähe, siis nad said varsti aru, et kõige mõistlikum oli alla anda ja seda nad tegid ka massiliselt. Ja seal oli seal psühholoogilisel sõjapidamisel üks väga suur ja tähtis osa. Selleks, et seda kiiret liitlaste võitu saavutada. Sellise raamatu kirjutamiseks teil on muidugi noh, nagu öeldakse, valmis suur vaimne potentsiaal, aga muidugi see, ma kujutan ette, eeldab ka meeletult suur tööd raamatukogudes igasugustesse ka raskesti ligi pääsed tavates info. Kogudes võib olla küll, aga suur osa sellest materjalist täitsa vabalt olemas tuleb, keegi peab seda ainult kogu kokku koguma ja seda ära kasutama, ära seedima ja, ja kirja panna. Et ei tea praegu pretsedenti, et sellest Alex kirjatatad tõesti ei tea, eri juustest on kirjutatud küll, aga et seda kokku koguda ja sellest liigut teha ühte ühte Ajaloo arengut sellest välja. Võtta see, seda sellega pole isegi toime saanud siiamaani. Aga öelge, te kirjutate selle rootsi keeles. Ma usun, et seal saab rootsi keeles, sest isegi see raamat väikese Eesti publikule oli võib-olla kaunis raske. Seal läheb Eesti publikut, ei ole, ujuv, oli kolm kolmveerand miljonit, kui palju neid on? Niisuguse raamatu väljaandmine on ikka suur ja kallis ettevõtte ilma sponsorite, et ta ei ole niisugune asi üldse võimalik. Ja kui minna täitsa nii eriala peale nagu, nagu nagu mina mõtlen, siis on selle jaoks vaja üks palju suurem publik ja keeleareaal palju suurem keeleareaal loomulikult isegi inglise keel, Alexis veel isegi seal ja loomulikult loomulikult. Aga meile ka kergem. Jah, inglastel endale on väga suur huvi selle vastu, kui ma hakkasin internetti luurima natukene, siis tuli välja, et Inglismaal on üks suurühing, mis noh, suur, suur või suur, ma ei tea, mitu-mitusada meest, inimest seal on. Kes millegi muuga ei tegele, kui koguda vanu lendlehti. Ja see on loomulikult üks, üks üks niisugune allikas, mida mina pean ära kasutama niisuguse raamatu kirjutamisel. Tuleme nüüd veel tagasi, meie saate viimase lõiguna teie isa läheneva juubeli saja-aastase sünnipäevapäeva tähistamisega. On no ütleme, see ära missiooni kannataja ja vastutustundlikult. Ma tulen just praegu ühest koosolekult koosolekust kultuurministeeriumis. Ma loodan homme ka peaministriga kokku saada lühikest aega, et selgitada. Ja ma arvan, et kõige tähtsam projekt, mida on vaja nüüd käima panna, on minu isa tööde üldväljaanne. See tähendab eriti need tööd, mis ta Eestis omal ajal kirjutas ja ka paljud tööd, mis ta esimestel põgenike aastatel Rootsis kirjutas neid on. Nende noodid ei ole sugugi korras, neid peab korrastama, tuleb teaduslikult läbi vaadata ja korralikult välja anda. Siis kuulub ka asja juurde, et peaks tegema üks, üks üldval ja väljaanne, kus on siis kõik noodid sama teaduslikul tasemel läbi vaadatud, korrigeeritud ja arvutisse kirjutatud, sest tänapäeval kõik orkestrit kõik interpreedid nõuavad arvutil kirjutatud noote. Isa omal ajal kirjutas oma kalligraafilise noodikirjaga kõik eriti viimastel aastatel Rootsis, kui ta oli ise tegutsenud noodikirjutajana, kirjutajana ja teiste heliloojate tööde orkestreeri annab mitu aastat. Ja sellest on ju ka üks noodinäide, just ei salli seda minu raamatu kaanel. Et näidata tema ilusat käekirja. Aga isegi see ei, ei kõlba enam. Praegu nõutakse arvutil, kuna sealt on kerge teha näiteks orkestri või hääli välja tõmmata. Sellest on kerge teha eriformaat partides. Koopiaid, ja nii edasi. Ja see on üks nõud, mida, mida on vaja teha, aga ühte niisugust üldväljaannet ette valmistada ja läbi viia, see on üks päris mitmeaastane töö. Ja nõuab kaljus, palju raha ja kaunis palju toetust. Ja sellega need erakirjandused, kirjastused, kes, kes omavad õigusi sellega, nad ei tule kunagi hakkama, seal on vaja riiklikku toetust. Nii, ja ma loodan, et seal saab nii Eesti riigi poolt kui, kui ka Rootsi riigi poolt. Kes kerkib kohe küsimus, kes hakkab, tähendab, ma mõtlen just otseselt noodimaterjalidega tegelema noh, füüsiliselt ma saan aru, et teie oma teistsuguse eriala tõttu saate küll olla liikumapanev jõud, aga te ei taha ju sisulist tööd ja ei saagi sisulistel. Ei saa, ei, mul ei ole üldse muusikaharidust, nii et ma ei saa nii siukese asjaga ise tegeleda muidu kui, kui nii et ma panen selle vormiliselt käima ja toetan seda. Seal on vaja asjatundjaid. Ja neid on maailmas mitu, neid on nii Rootsis kui Eestis olemas üks nimi, kes, mis loomulikult pettunud Vardo Rumessen ise, kes, kes on nii kui aastat isa töid propageerinud. Aga tema ei saa loomulikult kõik ise isiklikult, et teha, seal on ja seal on ka teisi vaja. Üks väga tubli noodigraafik arvutil on ju heki laanemaa, kes on mitu isa tööd arvuti kirjutanud. On ka teisi nii Eestis kui Rootsis ja siis on vaja korrektuur lugemist, selle jaoks on vaja veel üks isik, kes, kes, kes vaatab, et, et see tehtud korrektne. Seal on vaja isegi võib-olla mingit moodi komisjon, kes, kes kiidab heaks ja vastutab selle teadusliku täpsuse eest. Ei seal päris palju inimesi vaja, kes, kes selle panevad oma aega ja selle peale. Kas viie aastaga saab see tehtud? Ma ei usu, et viis aastat jätkub, see on, aga see ei ole ka täpselt sünnipäevast, sõltub niisugune asi, see, see kestab üle üle sünnipäeva, ma arvan, et võib-olla seitse-kaheksa aastat on võib-olla realistlikum aga siis on ka teisi ideesid, kuidas seda juubelit tähistada. Ja ma kuulsin just täna, et sügiseks on, on mõeldud siin Eestis üks juubelikomisjon koostada, kes siis. Vaataks igasuguseid projekte, mis on võimalik läbi viia. Ma võin ju ainult nimetada, et üks, üks, üks idee on Tartus mingit moodi ausammast püstitada. Teine idee, mis on, tuleb Neeme Järvi poolt, on, et korraldada üks dirigentide ja orkestrite maraton Eesti Soome ja Rootsi vahel, kus nii Eesti, Rootsi ja Soome dirigendid ja orkestrit võtaks osa ja kannaks ette isa tähtsamaid töid. Paljud-paljud mõtted on ja õhus praegu. Mul kerkis vahepeal puhttehnilist laadi küsimus. Teie isa noodid on mitmete maailmakirjastuste nii-öelda valduses ja käes, kas nüüd kogutud teoste väljaandmisel tuleb kõvasti maksta neile, kelle, kelle on neil suured õigused või saab kokkuleppe kuidagi noh, sel tasandil? Seda peab kop kokkuleppega tegema, sest need ettekandeõigused jäävad ikka kirjastustele ja pärijatele, seal pole midagi teha, aga. Seda eks kuidas seda täpselt lahendada, eks see kujuneb tulevikus. On ju üks üldleping olemas ja üldleping on nuudiska Mussikvellaagetiga, kes oli sel ajal Rootsis suurem kirjastus, see kuulub nüüd Vorne Chappeli suure ameerika kontserni alla. Siis on kahjuks äki erakirjastus Charlings Farlaag. Isa sai esimesel kohe esimesel põgeniku aastal Einar Šollinguga tuttavaks Feliks šarlingu tuttava helilooja poeg. Posis ühe väikse kirjastusega, kus tal oli oma isatöid ja ka Ewert toobi tuntud niisugune väga rahva poolt armastatud laulja. Ja ta, ta trükkis ka mõned isa tööd ära. Tema lesk jätkas tegevust, aga ta hukkus Estonial. Nüüd on praegult tema tütar jätkab seda väikest kirjastust. Mul on temaga väga hea koostöö ja kirjastustel on omavahel väga hea koostöö. Tähendab, nad saavad alati jutule üksteisega. Kui tellib üks tellimus peaks valesti minema, siis toimetajaks kohe õige õige isiku kätte ja nii edasi. Ja siis on Rootsi heliloojate liit on ise omalt poolt paar ööd välja andnud, et, et toetada toetuseks lihtsalt, aga õigused kuuluvad nendele, kuna nemad on neid trükkinud. Kas Rootsi heliloojate liit peab Edward tuginat oma maa heliloojaks? Ja seda ta teeb ja samuti Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia, kes valis tema liikmeks tema viimasel eluaastal. Ja neid tuleb ka selles kõiges kaasa võtta. Ja selle jaoks oleks vaja nii Rootsis kui kui ka võib-olla Eestis moodustada üks mingit modi Tubina ühing võist, Sosaiieti, kes, kes seda juubeliprojekti edasi ajab. Rootsis on see ka tähtis niuksed saietit moodustada, kuna see saaks pöörduda eri fondide poole, mida Rootsis on palju ja uurida, missugune nendest oleks võimalik niisugust asja toetama. Eestis on ju üks üksainus riik, siin siin nii siukseid erafondisid ei ole, aga Rootsis on palju. Ja see tegevus. Ma usun, et selle aasta jooksul selgub, kes hakkab seda ajama ja ja kuidas seda teha administratiivsetel kõige paremates kujus, kujudes. Aitäh, härra Eino Tubin ja ma loodan, et me kui mitte enne, siis aasta pärast kuulame jälle, kuidas on elu edasi läinud. Kuidas kulgevad kõik need projektid, mis, mis on teoksil, aitäh teile. Tänases saates kõlab Eduard Tubina muusika alguslugu oli pidulik prelüüd orkestrile jututeemade vahele kõlasid kaks osa tema eesti tantsude süüdist. Praegu aga hakkab kõlama teine osa Molto allegro Eedempestoso Eduard Tubina sümfooniast number kolm ja mängib Rootsi raadio sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Kuulsite saadet isast rääkides, milles meie helilooja klassiku Eduard Tubina noorem poeg Eino Tubin, kes oli külaskäigul Eestis, kõneles oma Ast ilmunud raamatust, see kannab pealkirja teisal helilooja lapse lugu. Aga samuti olid jutuks ettevalmistused ja ideed Eduard Tubina 100. sünniaastapäeva tähistamiseks aastal 2005. Eino Tubin aga ajas juttu Virve Normet. Saate helioperaator oli Katrin maadik.