Eelolev poolteise tunni jooksul kuuleme helilõike Friedebert Tuglase 100.-le sünniaastapäevale pühendatud pidulikust õhtust, mis toimus Estonia kontserdisaalis, 28. veebruaril. Esinevad näitlejad Mikk Mikiver, Heino mandri, Juhan Viiding ja Anu lamp. Sõna võtavad Tuglase juubelikomisjoni esimees Indrek Toome, kirjanik Ralf Parve, jah ja keskkooli abiturient Reisilaik. Muusikalise osa sisustavad filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel ja riiklik sümfooniaorkester Peeter Lilje juhatusel. Ju lapsena igatsesin merd, ääretut, mina. Jaa, lainetel liuglev viiruse varju. Ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju. Ning kaugel kõikuvate üksikud purje. Maiskasin nääda tukuvad pinda kui magava hiiglase raudriides rinda. Mis veerevad randa kui tuiskavad leegid, mis raksuvad mis kirglikult tupsudes kutsuvad, mis mürinal malts rannale laovad ja siis jälle kiiresti kaovad kui mägi, mis taganeb vaenlase eest põdrakari, näed põlema, kambrikeses. No kuidas ma ihkasin seda vägevat suurust? Ma tahtsin näha mässava maru algust. Ta kohal sähmava välgu rohelist valgus. Ja selle paistel tuiskavat lainetevaht. Ma tahtsin mässava lainetel sõita ta raevuga põlde, jõuda, võita. Ja nutta. Ning naerda siis võitluse üle. Ööhämaras rääkis ta elu kurba juttu. Täis piina, orjade ookeldja, nutu. Oli nii vaikne, täis tuska ja Leena. Kazbegaalus maa värisevad maarjaheina. Kahvatult valgustas sauna seina. Mustad varjud magasid väljade peal. Ma nägin uut ilma lahtist maad ja laiaväljavaadet. Ning nägin vaba rahvas tõusvat. Vajus oleks kerkinud kui päikene mis valgustab ja soojendab Kurinas oleks puhkenud, kui äikene mis kärgatab ja hävitab Ja siis vahest isegi hävinenud. See näo ihkasin merre mina võimsat ja kuulda ta kartmata mürinat. Meri. Hummeri. Suu võitmatu meri. Vaba ja julge, kui sinagi. Lugupeetud seltsimehed külalised. 100 aastat tagasi sündis Eestimaal mees kellest sai loo kirjanik. Peen stiilimeister, nõudlik kriitik, asjatundlik toimetaja, alati progressiivselt toetav kultuuripoliitik ja kultuuri isiksus. Sellisena on Friedebert Tuglas end jäädvustanud meie kultuuriloo lehekülgedele tervelt seitsme aastakümne jooksul. Ta on muutunud meie vaimuelu nii loomulikuks ja harjumuspäraseks koostisosaks, et me alati ei tunnetagi, mil määral õieti võlgneme temale oma kultuurilise eneseteadvuse. Just Friedebert Tuglas on suuresti pannud aluse meie väärtusorientatsiooni teletaotlustele ja saavutustele. See on teerajaja, klassiku saatus anda kultuurile üldine liikumissuund, mida järel käivad põlved võtavad kui täiesti iseenesestmõistetavat tõsiasja luua müüte, see on kõrgeim luua seda üksi, mis muidu rahvad ja sajandid on loonud, see on jumalik. Suuremat õnne ei peakunstnik lootma. Niisuguse ideaali sõnastas Friedebert Tuglas kriitilises intervjuu metsas. Ja me ei kahtle, et selline saatus on suurim, mis kirjanikule ja tema loomingule osaks võib saada. Tänagi on meid siia kokku toonud üldrahvalik austus ja armastus meie rahvakirjaniku vastu. Tuglase mõtted olid alati oma sünnimaa ja rahva juures. Seda meenutab meile nüüd juba kuueteistkümnendat korda välja antav Friedebert Tuglase asutatud novelliauhind. Tuglas pidas ainuõigeks, et ühiskond, kus ta elas ja mille hüveks töötas päriks kõik tema valduses olnud kultuurivarad. Tallinnas Nõmme mändide all tegutseb 10 aastat kirjaniku majamuuseum, meie rahva vaimse vara olulisi hoiupaiku. Kell käib seal edasi. Niisamuti elab Tuglas edasi teostes, mille väärtus on oma rahva hingemõistmises. Tuglas elab edasi nõuannetes, mida ta meile pärandas, elab kui loovisiksus kes oskab suurepäraselt ühendada töökuse andekusega. Traditsioonid novaator musega. Rahvusliku internatsionaalsega aastatel, mil uuenemine oli meie ühiskonnale iseloomulik jäämine, kujunes kunsti suureks sümboliks, kirjutas Tuglas. Kui palju kevadet olen juba näinud ja see oleks ikka nagu kordumatult esimene tahaks ise sellesse sulada ja võtta oma viimseks mälestuseks. Ning jätta sellisena ka oma mälestusmaailmale. Tuglase parandan tänasele kirjandusele ja kirjanduskriitikale abimees, nõuandja ja tugi. Tugi kõigile inimestele. See aitab täita neid ülesandeid, mida meie rahva esteetiliselt kasvatamisel seab loovtöötajate ette praegu meie kodumaa pealinnas Moskvas toimub ajalooline suur foorum Nõukogude Liidu kommunistliku partei 27. kongress. Tänan. Väike Illimar kirjeldan sind nõnda nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd Olen sinuga koos kasvanud, olen köik Supäevad ühes elanud, olen peaaegu sai ise. Ja peaksin sind tundma. Kuid olen nüüd ometigi palju vanem ja näen ning mõistan köike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud? Tookordne või nüüdne? Tõtt-öelda, ma ei tea seda. Mäletab, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid. Väike-Illimari, kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud just täpselt või kui teadsiti, siis ei söandanud ometi öelda, tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid või kuidas oleksidki öelnud, et tahad just korstnapühkijad saab. Siis hakkasid need võõrad Omalt poolt mõistatama, kas tahad selleks või tahad selleks. Need olid kõigile tuttavad, elukutsed. Mitte just nii kõrged kui korstnapühkija oma kuid küsijate meelest ikkagi auväärset. Ega seda elukutset, mis sulle viimaks sai? Seda ei aimanudki. Sest see oli ses ümbruses tundmatu. Aga ometi oli sellest juba siis sinus midagi. Armastasid vahtida asju ja inimesi ning jätkata mõttekujutuses sündmusi, mis elus nagu pooleli jäi. Panid teraselt tähele ratsaniku rühti Maanteel sügislindudel lendu taevas või jäälillede kujunemist talvisel aknaruudul. Ja sa unustusitsesse vahtimisse tundes otse südant, ahistavad põnevust. Liiga tõsine oma ja kohta arvati. Mis sellest küll saama peaks? Ega saanudki midagi asjalikku ei saanud, isegi mitte korstnapühkijad. Sai, vaid see, kes vaatleb. Ja elus pooleli jäänud lugusid püüab mõttekujutuses lõpule viia. Väike Illimar, au olin sinust eemal olnud ja su peaaegu unustanud. Kuid nüüd sattusin jälle neile maile, kus sa kord muiste liikusid. Tahtsin näha kolme järve. Leidsin vaid ühe. Ja seegi paistis nii kitsukene, teised olid hoopis kuivanud. Ja inimesed ei mäletanudki neid enam. Ja tuul käis aknast sisse ning välja. Kauaks pole neid paremeeti. Ja sellepärast tahtsin ma nii väga sind veel näha ses majas liikumas. Õieti on su elu väike Illimar õnnelikum olnud kui oled seda vahest ära teeninud. Hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on su vastu head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka oma sügavamas südames tundnud ja tunnistanud. Ja nii oli õnnelik käsu elu sees, nüüd juba olematus majas olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde, sule kõrvad ja kuulata. On nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses. Me elame suurtel aegadel, terve rahva hinges on hiiglaiha tekkinud teed raiuda läbi ümbritsevate orjapõlve, müüride, vabaduse ja inimsusemaale. Terve elu on palavikuliselt hoo saanud, üleöö tõusevad põlevad päeva küsimused üles, mille te pääle käesolev põlv vaevalt otsekoheseid vastuseid anda suudab. Maailma kirjanduses käivad suured voolud. Meil Eestis on vähe kirjanikke, kunstnikke. Meil on kirjanikud, käsitöölised. Eesti kirjandus on alles järele aimamisi, ajajärgus. Meie kunsti, meie teadust ei olegi. Vaadake, kui palju väsimust ja ikka jälle õhkamisi ja unistusi meile lehest vastu vaatab. Reaalse elu ees pigistatakse silmad kinni. Kuna meie ühelt poolt sarnast jõuetud vaimukirjanduses näeme, siis märkame teiselt poolt Ühes uute vooludega ka uut kirjandust tõusvat. Tema on alles tuleviku laps. Tema päevad tulevad siis, kui uued vabad voolud temale teed on teinud, avaldamiseks maad võitnud ja võimalust andnud. Need uued voolud on tõusnud. Meie päevil hõisataks imelist lugu ja elataks imelist elu. Nii kauged ja võõrad, kui ongi meile vahest nüüd 1903. viienda aasta elamused kuid me ei suuda neid uuesti meelde tuletades sisemist liigutust maha suruda. Me ei või olla nägemata nende käärimispäevade naiivsust ja ebaküpsust kuid nad äratavad meis melanhooliat nagu ilus uni, millest teame, et see enam iial ei kordu. Vist harva on noorsugu niisuguse vaimustuse ja niisuguste ootustega elule vastu läinud kui meie tookord. Kontrast on iseäranis terav, kui meelde tuletada, milline oli meie lähem ümbrus ja millised olid lähema mineviku traditsioonid. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. See oli uus sõnamis. Gustav Suitsu oli meile öelda. See avas äkki väljavaate üle koduste, hallide ja ahtakeste olude. See näitas sihte. Avardavate ja vabastavate aadete puhul. Tuli võidelda rahvuslikude pahede diletantismi kõik tegemise ja mitte midagi oskamise vastu tuli kuulutada tõdesid, mis mujal ammu algelisteks saanud. Kirjandus, olgu kunst ja kirjanik, artist. Meie Noor-Eesti asutajad ja liikmed jätame eesti kirjanduse teistsugusena maha, kui ta vastu võtsime. Pärast meid ei või nii kirjutada, nagu enne meid. Murrang on sündinud, eesti kirjanduse ilme on põhjalikult muutunud. Hoolimata kõigest on meie kultuur ometi üle kasvanud neist ühiselulisist ja poliitilisest oludest, milles ta viibib. On koole, on teatreid, on kirjandust ja kunsti, on ühesõnaga kultuuri kuid ei ole poliitilisi juriidilist õigustust sellele kultuurile. Meie maa vaimne ja aineline tasakaal püsib juba kauemat aega ainult välisel mõjul endisena ja sellepärast pole meie rahvuse olukord normaalne. Meie kultuuril on kitsas, nii odavad kui me ka oleme, kuid ometi oleme väärtuslikumad, kui meid hinnatakse. Seda ahastavat seisukord on meil kõik juba mõni aeg tundnud. See on loomu sunniline, valu salatud, teadvusetu, kuid seda närvilisem võib üle pääseda üksikkuist. Rahvuslikest õnnetusest võib unustada üksikud tormid kuid alatine õhupuudus painutab meie hinged virilaiks ja jätab meie vaimuõied kahvatuix. Meil pole erilisi põhjusi, ilusamaid päevi oodata. Ja ometi tahaksime nii meeleldi neist unistada. Tahaksime unistada paremaist aastakümneist, kui läinud tahaksime unistada suurest kultuurilisest tõusust pakatava energia ning lõkendava vaimustuse tähe all. Jälle ja jälle löövad lõkkele Eha, kaeva Elleegilised, tuleb üles suveavaruse rulluvad safran, kollased kangad. Klaaskõrguse Tõhetavad otsekui kummade ning vastu kumadessenitamis valus. Üle taevaulatuvat lahkumise puna värisevad käed. Taevaranna põhja tuisk kaugusis heljuvad kõigelt kadumise äraunustamise tuumad sõnumiku kandjat. Nende Biollektsed mantlid värisevad varjudena lõõmava taeva tagaseinal. Magusad ja valusad silmapilgud. Oi, kumade ja varjudes sündimise ja suremise kirglikud ning Johnustavad hetkedel leegilised. Taeva all. Taeva õhetavalt põhjal puhkevad pungadest uued maailmad. Uued olendid ilusamad ja Õisemat kui kõik maised. Astuvad üleavaruste ning hinge. Õrnad ja eeterlikud nagu unistused õitsevad eetri kirglik keskkaugustes. Tuult, puhub õrn õhtu, tuluke puhub läbi unistustekristallmaailma. Oi, kirglik ja joomustav janu absoluutse järele. Oi janu, täiuslike maailmade kristall regioonide järele, mille üle puhkeb Thelmitsemas suures saladusse ning suured teadvusse hellitad õie. Nad näivad neil unistuslikel ja palusel silma pilgeni nii kergesti saavutatavad nagu õhtupäike lapsele kes väljasirutatud kätega valusalt kumava eha taeva poole ruttab silmad, imestuse ning igatsused tules. Tunnen jälle aeg ruttab aeg ruttab ühe peegli, kaks peeglit, kolm peeglit, heitsin täna allikasse. Hukkasin hulga maailmu, hämmendasin paljude palgete puna. Kustutasin Loltamatute silmade säraallikavees hulga maalimu, hukkasin ühes peeglitega allika ees. Aeg ruttab, aeg ruttab. Aeg ruttab üle peeglite allikate. Õhtu jõuab Ehado pilvi öös iravaid tähti. Õhtusse filmis ja tähis tahaksin minna siit ära. Sinna tahaksin peita oma igatsuse nukrussiga üksindustunde õhtusse pilvis tähisse. Ah aeg ruttab, aeg ruttab, aeg ruttab läbi õhtu, pilvede ja tähtede aeg ruttab üle su enese. Oleme suuremate sündmuste kaasaeglased, kui seda on olnud ükski teine rahvapõlv. Praeguse maailma ajaloos. Oleme kannatanud kõige suurema sõja koledust all ja oleme leegitsenud ühes kõige suurema revolutsiooniga. Nüüd on silmapilk, mil igaüks peab midagi tõeliselt olema, oma võimeid ja andeid lõpuni ilmutama. Nüüd või ei iialgi enam, Teie loojad ühiselu ja poliitikaajaloo ning kultuurialal. Nüüd või ei iialgi. Teie unistajad ja realistid, mõtlejad ja tegude tegijad, luuletajad ja sõjamehed. Kui oletame tulevikus heledamat aega ja tervemat ühiskonda siis peame oletama ka uut kunsti, tervenemisaega kaunimate taevarandade ning heledamat avarustega kui praegu. Kui nõuame väärtuste ümberhindamist poliitikas ja majanduslikus elus siis jätkakem revolutsiooni süvendamist ka kõigil vaimuelualadel. Meie ei tea, mis meid lähemas tulevikus ootab. Kuid me teame igatahes, et me kõik aeg edasi läheme, et see on teeliikumine, mitte seisak. Me oleme alles noor rahvas, meil on vähe traditsioone. Kuid palju võimalusi. Meil polnud midagi minevikus, kuid meie päralt on tulevik. Nii tõesti kui elame nii, tõesti usume seda. Mis on, mis paistab kaugel merel kas laev sealt tuleb siis ta toob või uduhall või mõtte kujun silmast ise endal loob? Ei. Laev, ta on kauge lootus, ta peab, ta peab kord tulema. Ja kuigi varem pettis ootus, ma usun Küll tuleb ta kui kastma see, mis mina ootan. Kas õnn, kas minu enda sees? Ma küsin laante käiku, vaatan? Ta kuju rohkem kerkib ees. Kas minu igatsust kannab? Kas sul mul lootus tema pääl? Või toob ta häda meie randa? On surm pask, leidnud aset seal.