Sellest on nüüd juba neli aastakümmet möödas kui Tuglas kirjutas siin seisjale ulatatud raamatu elu ja kangastused ees lehele pühendus sõnad. Maailma nägu on pööratud etet poole. See Tuglase tsitaat pärines teise maailmasõja lõpukuudel kirja pandud võistlust mõtisklustest. Neis sõnades oli nii kirjutamishetke hoiak kui ka tulevikuusk Kuvamõtleja humanisti ja looja üle ajaline kreedo. Tuglas oli alati FTP Ta ja kogu tema loominguline ja kultuuri korrastuslik tegevus oli s ammumine, sihi seadmine oma rahva vaimse arengusuutlikkusse ja kestvuse uskumine. Tema higi soovits ja missiooniks oli viia meie kultuur konaral tanumalt maailmamagistraalidele tõstada kunstitasandile, mille pärast ei tarvitseks häbeneda ta suurte kultuurrahvaste ees. Ja kui see igatsus meie päevil kasvaid tükatiselti on täitunud siis väärtustagem kõrgelt Tuglase väsimatu elutööd, maa kobestajana, harjana ja hooldajana. Tuglas ise jõudis juba 1926. aastal bostonis ilmunud mahukas maailma parimate kaasaja novellide antoloogias oma poppi jagu huuga. Selliste suurkujude kõrvale nagu Maxim korti Mihkel una muuno Luitsin pirantello, Karel Čapek ja teised. Tugasest alates saavutas Eesti novell täiesti uue kvaliteedi. Mitte üksnes sõna erikaalu värvi pillavuse vaid kogu struktuuri oma fan klaasja külla aine ringi rikkusega. Tuglas on meie suurim proosa poeet. Niisamuti viis Tuglas meie reisikirjanduse haar kirjanduse, ennekõike aga kirjanduskriitilise ja kirjandusteadusliku mõtte kõrgustesse, kuhu talle tänaseni. On raske järgneda. Tema monumentaalne uurimus Juhan Liivist. Polnud mitte üksnes minevikku teos minevikku mehest vaid osutus kestvaks käeulatuseks, olevikule ja tulevikule. Tuglaseta me tunneksime ja tunnetaksime märksa puudulikumalt. Juhan Liivi. Tuglase mõju metsa kõigisse on olnud määratu olgu lugejaisse vaid kirjanikesse kaasaegses või järglastesse. Tuglas. Toetus alati noori oli teenäitajaks ja juhiks oli avastajaks ja õpetajaks ja toimetajaks. On loomulik, et kustuva nägemisega vana mehena oma koduaia lõkke paistel istudes võisid väikese Illimari looja mõtted rännata minevikuradadele. Oleks aga kujuteldamatu, et Tuglas saanuks minevikku lahutada tulevikust tulevikku minevikust kui kirjanduse tänast ja kontsert. Talle tähendas kunstilooming täiel jõul elava rahva reaalsed eneseteostust. Selles seisnes tema usk vaimse tegevuse lakkamatusse, aegumatusse ja sisendus jõusse. Seistes Tuglase teise sajandi künnisel on meil põhjust ka täna meenutada tema kinnitust. Maailma nägu on pööratud ettepoole. Kurbus valu ja ahastus on kaunis, kui ta allikas on meist kaugel. Kui ta on kaotanud kõik selle, mis oli temas isikliku erainimesliku kui ta on muutunud kurbmänguks, maastikuks või sümfooniaks. Kui ta on saanud selleks, mida nimetame kunstiteoseks kummardades kunsti on nii kerge unustada see, mis oli kord ometi tõelist, tema taga surelik ja kannatav inimene mis on meile Juhan Liivist järele jäänud. Tundub, et ta selgemalt kui ükski teine eesti kirjanduses on suutnud nii elu kui surmakoormat meile aimatavaks teha. See on elav reaalne valu, mida alles kirjandusse peab tõlkima, literatuuri keelde ümber panema, et seda võiks maitsta siis võidakse teda rohkem mõista kirjandusliku nähtusena, kuid inimesena jääb ta ikka võõramaks ja ebatõelisemaks. Ta läheb legendide ja müütide valda. Need on kirjandusliku Ellüüsiiumi väljad igavese päikese all. See on maailm, kust saavad alguse kõik optimistlikud unistused. Need klassilise idealismi vaiksed väljad. Ja selles mõttes on võrratult kaunis ka Liivi luigelaul. Täht, süttib ehk taevas su üle veel. Lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kortuks suksu rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab Su rahvakoda, see tähendab. Ja põlvest põlveni kajab. Eeess taevarannal laskub maa suureks, suruks selle mõlemal kaldal Punavad ja mustavat linnakatused. Mõned üksikud tornid tõusevad üle aedade ja parkide haljuse. Kuid veel hoopis kõrgemale tõuseb. Olete kohal kolm tohutut suitsusammast sest see linn põleb, on põlenud juba päevade kaupa. Ja et see toimub nii rahulikult, selle tuuletu keskpäeva Helenduses. Selles on midagi unenäolist. Miks on kõik nii liikumatu ja hääletu? Miks ei lööda hädakella? Miks pole ümbruskonna teed täis appi kihutajaid? Või on kõik seal laial lagendikul ja orus mõjus surnud. Ja mina üksi veel rändan oma unenäolist teed. Ei. See pole mingi unenägu. See kõik on tõelises tõelisem. Kõike seda oleks juba nägu liig. Ühe inimja jaoks. Kuid õudusdaatumite vahel oleme ometi ka elanud. Kas oleksime nüüd viimasegi optimismi kaotanud? Meie isiklik elu võib ses kümnendite tulekahjus lõpule jõuda. Kuid ei jõua rahva oma. See ajab enese jälle sirgu. Nägu on ajanud sajandite jooksul seal hävituste maal. Edasi tuleb elada ja tööd teha nii palju, kui jõud vähegi lubab. Raskeid aegu on ju ikka olnud. Ja miks peaksime just meie need olema, kelle elu vaevata läheb? Ise põleme küll ära aga ilma meile osaks saanud ajastu valuta oleks meie elu vahest veel väiksem olnud. Kolm rasket aastat on lahutanud meid. Nende jooksul olete teie seal ja meie siin hoopis eri kogemuste osaliseks saanud. Meie mõte ja tunne on tegelenud teiste päevaküsimustega meie elutarkus kasvanud ise suunas. Ei olnud kahtlemata kerge teilgi kohaneda võõras olustikus, leida rakendumisvõimalusi sõja algjärgul tingimusi, erastada oma tahet tegudeks. Nüüd tulete tagasi ja näete nagu äkilist vahe vaiba kerkimist näitelaval milleni jõuab lõpule vapustav draamat. Seal venivad veel põgenikevoorid, suitsevad varemeteväljad, mustavad ühishauad. Meie aga oleme seda verist näidendit algusest lõpuni kaasa elanud päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Ei, see polnud meile näidend, see oli meie elu ise. Nüüd vaatame võõristades 11 Teie põrutatud selle pildi äkilisest nägemisest meie väsinud temaga kaasaelamisest. Kas me mõista mägi kohe 11 kes ei vajata näkku vastamisi harjumist oma mõtete ja tunnete kooskõlastamist. Nende ahervarte asemele peab uuesti elu ärkama. Meil on nii palju ühiselt teha. Meie elame üle maailma ajaloo suurimat järku. Meie pilgud ei ulatu haarama veel kõiki tema võimalusi, mis ta sisaldab. Kuid tema arengusuund on selge. Teie tulete oma idee, selguse, tahte, julguse ja võitlustes proovitud energiaga. Meie püüame teiega liituda. Ja ühine on meie viha, mineviku ja armastus tuleviku vastu. Oleme näinud enneolematute jõudude organiseerumist ikka teaduspärasemat ühistööd ja lõpliku võidu pingutust. Midagi selletaolist pole senine maailma ajalugu üle elanud ei liikvel olnud jõudude suurusega nende liikumise ulatuse poolest. Meenutades seda Mandreid ja palju miljoneid inimhulki hõlmavat sangari heitlust. Nagu ei suudakski enam näha ta detaile. Mis võiks siin tähendada üksikisik, mõni piiratud kollektiivikene, isegi terve väike rahvas, tolmukübemed tuulepöörises ja ometi kõik need tohutud jõud koosnesidki just üksikisikkuist nende töö ja tahte panustest, Nende liitunud võiduihast ning kangelaskirest neist pisarais koosnesidki need hiigellained, mis lõpuks oma sihile veeresid. Nüüd on selle heitluse dramaatilisem järk läbi, kuid heitlus pole sellega kaugeltki veel lõppenud. Ees on alles meeletute võimu ahnitsejate löödud haavade parandamine. Ja see võib toimuda just samuti vaid üksikjõudude teadvuspärase ühistoimingu kaudu. See on samuti suur kangelasheitlus, olgugi et koosneb näilikult nii väikestest üksikepisoodidest iga sarikas, mis tõstetakse uuema ajaharjale. Iga rattakene, mis valmib tehases iga vilja aun, mis kerkib väljal. Iga värss, mis ergutab ja vaimustab kuulub sellesse sangari eeposesse. Meie töötame kõik selles kaasa, igaüks oma võimete ja oskuse ulatuses. Ning seda ei tohi hetkekski unustada. Ütles Lembitu, elus on elada ilusam taevas, mets ja merielus on Eha ja ilusam kaid, ilusam kevad, mingi ilusam sügiselus on mängida murul ja laineid elusam veereta, kes pingutab kurje. Kaunis on elu, kaunis on inime, kauneid on nooruse õhkuvad, uned, uhked mehe mehised, mõtted, magusad rauga, mälestused. Kaunid on kavatsused. Kaunimat teostuseni. Ta oli väga kaunid, on võtmised, kaunid on andmised. No. Taulil on hirmud kaunimad veelgi keeldumisega. Oo kaunis, on elu kaunina elatud. Ütles Lembitu, hirmus on inime koleda kirgi oledama tegu, koledad ta, kiskja küüned hirmsata verejanu silmad. Hirmsam on veelgi, ta tume puna, verine, süda. Realisel vankril kihutab seda ülemaaverre, hukkub maailm veres, müretab taevas verre. Verre on uppumas inime. Kuulake lasteaia leskede Leima. Vaadake haudu. Mida nelja teie 20 kalme, mida pisaraid kasta. Kuulake tuuli, tühjas varemeis, leinake kummuli kündmatul põllu. Ütles Lembitu, ilus ja hirmus on elu ilus ja hirmus on inime. Kõik, mis puudutab inime teeta hirmsaks ilusaks, lillasid ja hukatust külvata ümber lilled ning Lehman tema tee. Sündides nutata surres valata pisaraid läbi pilviselt taeva. Armadal naeratab päike. Armastan su elu. Suunistust, subpriiuse, janu. Armastan sind. Nagu ole kõigi su rõõmude. Kõigi su kannatustega. Armastan sind, kui jänese võidab ja eks seal armu annab. Jumaldan kui ennast taltsutab ja orja ahelais päästad. Kummardan maani seen kui hävituse asemel uuest kard algataja ehitust. Ahjaa, südames just järve kaldal on park kus noorte kaskede ja pihlakate vahel Millel on kiri? Ahja sõnu kõikide rännakute lähtepunkt. Need sõnad kuuluvad Friedebert Tuglase kelle loodud väikese Illimari maailm saab alguse just siit. Ahjalt. Siit saavad algusega meie Tuglase kooli õpilaste rännakud. Siin on ka meie lapsepõlve huvitavat maailma avastamist algus. Tegelikult on ju meis kõigis midagi ühist, väikese Illimari on kõik. Me oleme lapsena uurinud tõsiste silmadega täiskasvanute maailma. Oleme osanud mõtteis jätkata elus pooleli jäänud sündmusi. Leidnud tavalistest joonte rägastik, kest, fantastilisi pilte. Usun, et riigi Tuglase oli õnnelik lapsepõlv. Kuidas muidu suutnuks ta veel nii palju aastaid hiljem taasluua lapsepõlve kummalisi radu. Teha seda nii, et lugeja mõistab jap? See on üks väga tõsiselt võetav väikene inimene. Jääb väga armastama oma lapsepõlve ja kodu. Et luua sellist lapselikult tõsist ja lapselikku poeetilist maalima. Sureks sooneline kunagi kõik kellest saab korstnapühkija, kelles kirjanik kõikide nimel eakategi suure tähega kirjutama. Kuid keskne ka ei oleks. Tähtis on, et me suudaksime endas kanda seda aega. Meie maailm oli veel uus. Rõõmustav. Ei huvipakkuv. Ei unustaks, et rõõmuks mureks ei pea palju põhjust olema. Et suudaksime tunda siirast huvi maailma inimeste vastu. Mingeid võiksime samuti öelda Ahja sõnu kõikide rännakute lähtepunkt. Et ka suurtel aegadel ja suurte asjade puhul vajatakse südant seda kipume unustama südant nii armastuseks kui vihaks. Muidu jääme. Vaseks, mis kumiseb ja kellukesega, mis kõliseb ilma vastukaja äratamata tõmmates kõik range eeskava, külma loogika ja karmi järjekindluse liistule. Teeme vägivalda inimese tundeelule. Kuid ilma tundmusteta pole kiindumust andumust ega tõsi vaimustust. Ilma selleta pole ohvrimeelsust ega kangelastegu. Mõistuse kõrval tuleb suurist asjust rääkida ka südamele. Mõistust tuleb külmalt veenda, kuid südant vaid soojusega vallutada. Olgem inimlikult suured, et sünnitada suurt. Palju kevadeid olen juba näinud ja see oleks ikkagi nagu korrutummatult esimene. Tahaks ise sellesse sulada ja võtta see oma viimseks mälestuseks ning jätta sellisena ka oma mälestusmaailmale. Kui ilus on see maa looklevaid, teid, rohelisi künkaid, inimasulatega, Oja käärusid üksikuid puurühmi niitudel. Ja kõik see valgete pilvedega elustatud kesksuvetaeva all. Rändad nägu mingis imemaailmas, mille oled alles täna avastanud. Ja sa tunned, et kuulud ise sellesse maailma kõigega, mis sinus on põhilist. Siin on su minevik ja olevik, su esivanemad, kaasinimesed ja sa ise. Nüüd äkki leiad kõigele sellele nimetuse, mis kaua tundunud sõna külgsuuna kodumaa armastus. Ja see selgumis moment on nii sügav, liigutav et sellest peaaegu pisarad silma tulevad. Kuid siis äkki ka valusa maist valus mõte. Kõik see, mis näib nii rahulik ja töökas, võib mõne äkilise katastroofi tõttu puruneda hävineda. Nagu saar mis vajub jäljetult ookeanilainetesse ning mõtles sellele võimalusele, on nii vapustav. Nii põrutav, et alles selle valgusel tunne, et mil määral õieti armastad seda väikest maad vallapikest. Ei ole mingit kõigi kohta kehtivat õnnekäsitlust ega saa seda ka üldsõnaliselt seletada. Õnne mõiste oleneb konkreetsest isikust, selle tasemest ja nõudlikkuses. Õnnetunnet võib tekitada maailma valdava idee avastamine ja kõige maisema ainelise hüve saavutamine. Ja see võib puruneda niisama individuaalsel põhjusel isiku ning olukorra kohaselt. Lõpuks üks mälestuspilt olin kordama harilikul rännakul. Liikusin mööda Lõuna-Eesti mägimaastikku, kuni jõudsin kõrgele künkale, millel kasvas üksik pärnapuu. Vaade selle tiheda võra alt kõikjal laskavale ümbrusele oli valdav. Kuid vaevalt olin pärale jõudnud, kui märkasin läänes musti pilvemass taevast sajavad arsti mürises avarus ning helendas välkude valgusest. Pilved lähenesid tohutu kiirusega ja varjasid silmapilk hiljem maastiku nagu musta surilinaga poomu pea kohal rabeles maru hoogudes ja hämarus mu ümber muutus paduvihmast piimjaks. Kuid niisama ootamatult kui algas, see ka lõppes. Pilved kihutasid itta, päike tuli välja ning maa haljus sätendas pisarais. Ja siis lõi äkki Vikerkaar helendama, ulatudes avaneva maastiku äärest ääreni. See kõik oli nii kaunis. Viilma värskuses sätendav maa selgu kaugus ja Vikerkaare look taevas. Ma oleksin tahtnud ülevoolava rõõmu pärast pisendada. Elasin läbi nägemuse, mille mälestus ei kustu iial. See oli minu õnn. Kuulsime helileike Friedebert Tuglase 100.-le sünniaastapäevale pühendatud pidulikust õhtust, mis toimus 28. veebruaril Estonia kontserdisaalis. Esinesid näitlejad Mikk Mikiver, Heino mandri, Juhan Viiding, Anu lamp filharmoonia kammerkoor, Tõnu Kaljuste juhatusel. Ütlesin fooni orkester Peeter Lilje juhatusel. Sõna võtsid Tuglase juubelikomisjoni esimees Indrek Toome, kirjanik Ralf Parve, jah, ja keskkooli abiturient kreisilaik.