Tervist, mina olen Urmas Vadi, aasta on uus, raha on uus, numbrid on väiksemad. Midagi on ka nii, nagu enne näiteks on kultuurikajasaade ja aegade hämarusest on olemas olnud animatsioon ning päris ammu on olnud olemas ka vanad mehed, kes ei taha ühel hetkel enam koju minna. On olnud Tartu linn ja Mart Kivastik, kes tegi filmi üks mu sõber on kammerlik Arusoo, kes peab kultuurikaja päevikut ja loomulikult on ka Roostal Kivisildnik akvaariumis. Ja nüüd annabki Kivisildnik edasi oma uusaastatervituse head kuulamist. Akvaarium number 13, head vana aasta jätku, nördinud vikerraadio kuulajad. Tere tulemast akvaariumi põhjatusse dekoratiivsusse. Mõne aja eest kirjutasin essee sellest, et möödunud aasta sujus pettumuste tähe all. Et laiali Lotte massid, pettusid Sofi Oksaneni sadomaso suuruses. Moralistid pettusid Edgar Savisaare raamatupidamises ja need, kes bussi oodates surnuks külmusid, pettusid täielikult kliima soojenemisest. Praegusel hetkel oma sõnade juurde aga pean tegema ühe olulise täienduse. Kuni vana-aasta õhtuni oli selge, taasta pettumus on Edgar kitsamalt ja poliitika laiemalt. Aga aasta viimastel tundidel tuli selginemine Edgar koos poliitikaga, langes teisele kohale. Finišisirgel rebis temast mööda merelaevanduse punt Marko ning Jaani isikus. Igale luulet armastavale inimesele on Aleksander ploki nimi tuttav meie sajandi alguse suurimaid lüürikuid, kes oma loomingus ülitundlikult peegeldas kõiki kaasaja kataglühme. See viimane määrang on võetud eestikeelse kogu ööbikuaed saatesõnast. Kuulsime mari tarandit tegelevat Alexandra bloki luulega. Tegevusaastast 1983. Mõne aja pärast sekkuvad Klenskaja ja Viiding. Nagu isegi aru saite, avasime veel ühe klubi Tarandi, Klenskaja ja Viidingu klubi. Vana aasta naljasaated aga moodustasid ühise küllaltki nauditava Matvere ja Tätte klubi. Kõik halvad inimesed alates tujurikkujast ja lõpetades Ede kabeliga mõnitasid populaarset merelaevanduse punti. Etteruttavalt tuleb öelda, et minul isiklikult ei ole midagi Matvere ja Tätte kommunikatsiooni teenustele reklaamikampaania vastu. Facebooki ei ole kindlasti kogu elu ning eksistentsi piiri Talon ruumini telegrammi, tamm, tammi kui nutitelefoni jaoks. Kuid nii või teisiti oleme pettunud kõigis ja kõiges peale Arvo Pärdi ehka perekond Neeme Järvi. Ta näeb ja arutleb hiljem emale siia saadetud kirjades, et Reevelis nagu kogu Venemaal valitseb pimedus, rõhutus, mõtte, vangla ja et sellele vastu seista saab ainult lootuse najal et see ei või ei saa nii kesta igavesti. Kõikehaaravast pettumusest oli meil juttu. Võib ju tunduda, et pole vahet, kas pettuda superstaar Savisaares või seksisümbolite kaksikvõimus. Ometi ei ole see nii tõesti nii poliitikud kui estraadilauljad on tuntavalt populaarsed ja teevad käegakatsutavat käivet. Ometi pettuti poliitikutes toodiliselt pika aja jooksul nii telesarjas riigimehed kui noogerarikas poliitteatris massimeelelahutuse osatamiseks joonistatud ühtki saatesarja ega meediaprojekti. Ometi vallandas vana-aasta õhtul viha, mida ei osanud ennustada ei seapõrna ega Oksaneni harknäärme pealt. Isegi kujunes aasta kõige populaarsema vihkamise tunni Goldstein Nix merelaevanduse punt. Goldstein muide on kurjuse kehastus Orwelli õudusromaanis 1984. Jõuliselt joonistuvad kogu ploki loomingu taustal tema luuletused, milles ta kirjeldab kohutavat maailma Straš Nimir, kus valel ja silmakirjalik, kui seal pole piiri, kus põhimõtteliselt vägivald, kus inimesed tahes-tahtmata unustavad mõisted, kangelastegu, vaprus, au, kus ei leidu kohta lihtsale inimlikule õnnele. Vana-aasta ööl sai meile selgeks, et kultuur on suurem probleem ja suurem vaenlane kui poliitika. Ühelt poolt on see kompliment kultuurile ning jala Coop poliitilisele eliidile. Teiselt poolt näitab, kui kitsas on meie kultuuriline silmaring samal ajal kui inimesed lahutavad meelt nõdrameelsete teleprogrammidega. Valelikke uudiste rammidega. Sisutute lugemisaastatega pekstakse ainult merelaevandusest. See on väga halb, kui märkame õudust alles siis, kui ta on taevakõrguseks kasvanud. Matvere ja Tätte ei ole uued esinejad ei ole tundmatud ei ekspertidele kuule ega mööblile nende Soniv senti. Mentalism ja närvesööv silmakirjalikkus ei tohiks olla kellelegi üllatuseks. Mis teha, poliitikat tunneme paremini kui kultuuri. Glock on kirjutanud terve rea dramaatilisi lugusid traagilistest inimsaatustest, selles külmas õiglusetus maailmas. Aga tsüklis surmatantsud on peateema selle maailma möödapääsmatu varing, hukk, niivõrd ebatõeline, surnud ja viirastuslik on siin kõik. Juba seisab selle maailma näol ajaloolise loojangu pitser. Me teame, mis on poliitbroilerid, teame, mida nad on väärt, kust nad tulevad ja kui sügaval solgitorudes on nende koht tegelikult meedia broilereid näoga enne ei märka, aga kui reklaamiraha on nad hiiglaslikeks Luubainejateks kasvatanud. Eriti haige on aga see, et meelelahutuslikku solki jõgitakse hommikust õhtuni poliitikatega ainult vägisi ja muude asjade vahele. Olukord on selline, et me ei orienteeru keskkonnas, milles elame. Oleme meelelahutusse eksinud kord vanaaastaööl suudame ennast kaardil paika panna ja leiame ennast halvasti maetud lemmikloomade kalmistult. Elamus on võigas, aga mingit lahendust ei järgne. Isegi juhul, kui laevanduse pundi menu peaks langema siis ainult selleks, et teha ruumi uuele reklaamirahaga haibitud totrusele. Apteek kõnnitee maailm on kurb ja koolja kaame. Üht aina keset kitsaid raame märingleme. Nii jääbki see. Kuid nähkem ka asja positiivset poolt. Sel ajal, kui meie mugavalt oma kodus või treipingi taga raadiot kuulame, kannatavad Jaan ja Marko kitsas kajutis merehaiguse igavuse, valimatu seltskonna ja muude sarnaste vaevuste all. Pealegi pole neil seal meri oblikate vahel mingit võimalust raha kulutada. Selles mõttes vaesus ka veel. Ülo pika, palju õnne sulle, sel nädalal kuulutati välja Eesti filmikriitikute poolt aasta film, milleks oli Mati Küti Taevalaul, aga sinu raamat anima Sophia sai filmikriitika preemia ja filmikriitika preemia sai ka Annika Koppeli raamat, mis räägib siis Arvo Kruusemendi, sellest kevad, suvi, sügistriloogiast ka sinu raamat anima, Sofia on hästi huvitav raamat. Et on ühelt poolt teaduslik-teoreetiline ja teiselt poolt ka näitlik, seal taga on ka DVD on emotsioonidega ja, ja samas on ta ka hästi loetav raamat, ta teda on huvitav lugeda ja, ja ma tean ka seda, et sinu raamat tuli välja ka inglisekeelsena paralleelselt ja siis tekibki kohe huvi ja küsimus, et kellele sa selle kirjutasid. Miks sa selle kirjutasid või mis sellest saab? Pikov? Tere sulle ka ja aitäh ja see jutt, mis sa ütlesid, oli nii hea ja tervikat, ma isegi ei oska midagi lisada, et täpselt nii ongi. Aga nüüd sinu küsimuse juurde, et kellele ma selle tegin, noh, eks siin oli ka nagu mitu sellist eesmärki või, või sihtrühm, aga, aga, aga ma pean alustama sellest, et 2006. aastal koos Priit Pärnaga sai alustatud Eesti kunstiakadeemias animatsiooni õpetamisega, kus loodi animatsiooniosakond. Ja kaudselt on need tekstid kasvanud välja minu loengutest, mis ma olen kunstiakadeemiast pidanud. Et see, see ka nagu esmalt ikkagi nagu tudengitele ja animafilmi, ütleme huvilistele. Ja muidugi, kui ma seda raamatut kirjutasin, siis ma kogu aeg ikkagi mõtlesin ka seda, et ta ei jääks nagu kaalsekseta ilmuks inglise keeles ja, ja enamus ikkagi näiteks vaata ja teisi autoreid, keda ma tsiteerin on rahvusvaheliselt tuntud, et et nendel on ka kaalu rahvusvaheliselt, pigem ma isegi kirjutasin nagu tudengitele ja Eestist väljapoole, ütleme, tudengitele, animafilmihuvilistele. Mis muidugi ei tähenda seda, et nüüd nagu Eesti Eesti lugejad või Eesti animafilmihuvilised ei võiks sellega tutvuda, et absoluutselt. Alustaks kusagilt hästi algusest juurtest, et sa raamatu alguses seletad lahti selle mõiste anima Sofia siis tähendab noh ühelt poolt siis hing ja teiselt poolt teadmine ja räägid ka sellest animafilmi olemusest, et noh, kus siis filmitakse kaaderhaaval midagi, mis ei liigu. Samas tekib pärasse liikumise Illusioon, tundub, et, et kui kunagi ürgsel ajal seda illusiooni ja seda selle hingeliikumise peale keegi tuli või keegi vajas, seda ju vajas. Et siis tänapäeval on see see tehnika, mis on kasele animatsiooni juures hästi oluline ja millest sinagi pikalt kirjutad, on nii arenenud, et, et kas see algne põhjus, mingi loo jutustamine või millegi liigutamine on see kuidagi muutunud või on, see on seesama tähtis. Ma arvan, et see on isegi veel palju tähtsam. Et kui vaadata nagu animatsioonfilmi, ütleme, arengut ja pigem isegi isegi nimetaksin nagu animatsioonfilmi vaid lihtsalt animatsioonfilmi kasutamist erinevad, aga nendes valdkondades siis on ta väga-väga kasvav praktiliselt iga päevaga. Et, et ma näen mingi aja pärast, ma ei oska seda ennustada, aga et animatsioon muutub veel tunduvalt valdavamaks ja võimalik, et animatsioonist võib saada isegi nii-öelda tuleviku universaalne keel. Et tasub mõelda kas või ainult selliste asjade peale, nagu on Emmotikonid, mida veel paarkümmend aastat tagasi keegi ei teadnudki, mis need on, mis nad on, ma ei tea praegugi, no mida pannakse siuksed? Emotsiooniikoonid, nii-öelda, mida pannakse näiteks internetisuhtluses kirjade lõppu alustas naeratavast näost kuni palju keerulisemate nai välja, et tänapäeva kiire elutempo juures väljendada emotsioone teinekord on lihtsam. Kas siis pildiga, aga reeglina tänapäeval need Emootikonid on kõik juba nii-öelda animeeritud, et sellega animatsiooniga ja see kasvab üha rohkem ja, ja pigem isegi nagu noored inimesed kasutavad seda oma suhtluses üha rohkem ja rohkem, et et ühel hetkel võib isegi animatsioon tõrjuda välja nii-öelda kirjakeele. Kas nüüd päris lõplikult, aga võimalik, et kuskil suhtlus tuhandeil küllata, et animatsiooniga tuleks tutvuda juba praegu, et märgata ja osata seda mõista? Animafilmid on sellised väga võimelised asjad ja nad noh, ei ole kindlasti kuidagi ühesed, aga need emmatikunid, millest sa just rääkisid, et mulle tundub, et neid on küll kohutavad või noh, eks ma ise ka kasutan neid, me kõik. Aga Nad ongi, muudavad emotsioonid ju väga üheseks, et ongi ainult mingi naerunägu. Neid on mingid erinevad variatsioonid. Aga, aga noh, ikkagi on ainult neid, ma ei tea, neli, viis, 10. No ma ei tea, tähendab, kreeka filosoofid arvasid või vähemalt osa neist, et kõik on võimalik väljendada arvuga ja siis nad pühendasid väga palju diskussioone ja, ja oma nii-öelda tegevus sellele, et kas see on nii ja kas on võimalik, et ja siis nad jõudsid tulemusele, et ikkagi nagu emotsioon ei ole võimalik arvuga väljendada varvudega. Aga mis puutub animatsiooni, siis animatsiooniga on võimalik väljendada nii emotsioone kui ka arve ja kõikvõimalikke nii-öelda muid suurusi ja asju, mis on suhtluses vajalik, et pigem animatsioonist võib saada teatav selline suhtluskeel universaalne keel, sest me elame globaliseeruvas maailmas ja väga nii-öelda keeruline on teinekord just eri kultuuride ja keelekeskkondade vahel suhtlusega, aga ütleme, need motikonid või liikuvad pildid on üks näide sellest, et et kindlasti ei juhtu see üleöö ja lähiajal, aga, aga ütleme, et see on üks areng, mis tegelikult toimub kogu aeg ja seal on animatsioonil oma roll. Vot sinu selle jutu jätkuks kohe. Lõin su raamatu anima Sophie lahti, 38.-lt leheküljelt loeksin natukene sulle ette seda. Võimalik, et nukkude tootemkujude loomises kajastus soov ja võimalus väljendada jumala suurust ja kõikvõimsast kus nukk kehastas inimest ning nuku liigutaja jumalat. Väga huvitav mõte. Aga nüüd ma loeks natuke altpoolt, on edasi. Sa kirjeldad seal eespool veel, et missugused eesmärgid läbi aegade on mingitel joonistustel või tootan kujudel olnud. Ja kirjutad veel edasi. Et kindlasti oli nukkudel ja joonistustel ka kasvatuslik ja sotsialiseerib eesmärk nende abil kuulitati järeltulevaid põlvi ja lepitati vaenutsejaid Just lepitamises ühise keele leidmises on tihti abi animistlikest tegelaskujudest, kelle vahendusel on erinevatest kultuurikontekstist pärit või erinevaid maailmavaatelisi hoiakuid esindavatel osapooltel lihtsam ühist keelt leida ja omavahel suhelda. Too mõni hea näide selle minu tähendab sinu enda jutu tõestuseks. No esimesena tulevad meelde kõikvõimalikud, ka spordivõistluste maskotid, näiteks et et kui siin Moskva olümpia toimus 80. aastal, siis nii-öelda vastuvõtjaks võõrustajaks oli sõbralik Karu Miša ka see on üks näide, et nii-öelda välisriike ei kutsunud kohale partei nomenklatuur, vaid sõbralik kaisukaru. Et teinekord on võimalik nagu leida lihtsamat ühiskeelt just selliste nii-öelda kujundite ja maskottide ja animistlike tegelaskujude kaudu, et ja see traditsioon on laialt levinud, mis puudutab suurüritusi, kus on kutsutud väga paljude eri kultuuri järgi usu eri keelekeskkonnainimesed, et neid nii-öelda ühendab või võõrustab tegelikult nii-öelda vähemalt väliselt mingi mingi animistlik tegelaskuju, et, et, et see on ka tänapäeval väga nii-öelda kasutatav tegelikult. Kui kõrvutada animafilmi nii-öelda mängufilmiga, mida ju ikka siin-seal tehakse ja räägitakse, et kumba vaadatakse rohkem ja nii edasi. Et noh, siis võiks ju mõelda, et seal päris filmis on ikkagi päris tegelased ja päris laugud paadiautod ja kõik on nagu päris ja animatsioon, nagu sa kirjutad, raamatus ei varjagi, et tegemist on filmiga, aga siiski tekib küsimus, et, et mis see siis on, et ikkagi inimesed tahavad mingisuguseid animistlike tüüpe näha või mingeid nukke või joonistusi või noh, seal muidugi võivad olla ka päris nagu filmitud inimesed, aga mis selle taga on? Raske öelda, aga tegemist on ikkagi väga millegiga inimesele ainuomase ka ja, ja see tuleb väga pika nii-öelda kultuuri-kultuuritraditsiooni tulemusel on sellised nii-öelda ja noh, alustades juba väikelastest, kes võtavad endale selliseid nii-öelda nukk tegelaskujusid, kaisukarusid kellele nad omistavad animistlik omadusi ja, ja, ja, ja sealt see kasvab nagu välja, et seda on, seda on raske öelda, aga see on üks, üks võimalik ka selliseid mitte ainsaid, muidugi, aga üks nii-öelda aspekte, mis inimest eristab muudest imetajad, sest et, et ei võta seda teised loomad endale ei tee nad siukseid nii-öelda tegelaskujusid endale, et et see on nagu midagi ainuomast inimkonnale inimestele, et see on väga huvitav, aga kuidas see täpselt välja kujunenud on, see on ikkagi miljonite aastatega, et see on midagi inimlikku. Aga mis sinu arust võiks olla kõige esimene nähtus või, või mõte kus siis mingit tegelaskuju või pilti liigutati. Tegelikult noh, olete raamatu lõpuosas ka isegi aastaarvudega toonud mingid olulised punktid välja, et mis on animatsioonist tähtsad. Jah, seal raamatu lõpus on niisugune nii-öelda verstapostide edetabel, mis sai koostatud, aga, aga muidugi peab ütlema, et see on ikkagi ju väga subjektiivne, et esiteks väga palju värstaabosta või võimalike värsla paista, mis on mänginud olulist rolli animatsioonfilmi, animatsiooni arengus, arenguloos üldse on teadmata Ta, või siis lihtsalt ei mahtunud, et see on ikkagi üks, üks nii-öelda üks nägemust tähtsamatest sündmustest, aga siin raamatus ma toon välja mitmed väga varased, mis on dateeritud või teadaolevad, aga teatud niisugune liikumise väljendus, arengu väljendus, see on, see on ka inimesele nagu ainuomast. Ta, me ju kõik teame kas või enda pealt, et vaadata, kas tuleleeki või merelaineid või selles on mingi lumm, tähendab, et liikumises ja isegi korduses ja on teatud nii-öelda on ka teatud nagu turvalisus, midagi jälle nagu inimesele väga, väga ainuomast mida ta tahab nagu kogeda taas ja taas ja, ja animatsioonfilm on otsapidi sellega seotud või sealt välja kasvanud ja seda on juba inimkond väga varases staadiumis. Palju enne filmikunsti leiutamist või kasutuselevõttu on teada erinevaid animatsiooni efektil põhinevaid mänguasju, erinevaid tehnilisi lahendusi, et, et seda on juba ammu kasutatud, et muidugi filmikunsti leiutamisena tuli ka koos animatsioon laiades rahvahulkades. Seda kogesid paljud inimesed, aga, aga Ta tegelikult on palju varasem, kui filmikunst. No ma juba su jutu ajal lehitsesin raamatut ja leidsin üles selle koha, et sa märgid esimeseks asjaks siin raamatus, et et umbes 380 aastat enne Kristust, kus Blootan loob koopamüüdi, mis on omamoodi animatsiooni, olemuste teoreetiline kirjeldus Jah, selles mõttes, et nii-öelda Platoni koopamüüti peetakse tänapäeva animateoreetikute hulgas üheks selliseks väga heaks, animatsioonfilmi olemuse kirjelduseks, et jah, kuigi tollal veel ei olnud animatsioonfilmi olemaski ja keegi ei teadnud sellest midagi, siis nii-öelda kuvab seda väga hästi, mis nii-öelda animatsioonfilmi vaadates toimub vaataja peas või kuidas ta tajub neid nii-öelda tegelikkuses olema liikumatuid, elutuid, joonistusi või nukke, et Platon annab oma koopamüüdi ka väga hea seletuse Täna, mil me Silver Vahtre sinuga seda juttu juttu ajama on kolmapäev, aga saade on eetris meile laupäeval, mil on ka Mart Kivastiku filmi üks mu sõber, esilinastus tõstsin, mis on ka kuidagi väga õige, et ta siin Tartus on, sest et see tegevus noh Tartu inimesed tunnevad kõik need kohad ära, aga ütlegi kõigepealt, mis film see on, et sa oled Kivastiku asju ennegi näinud ja, ja ma saan aru, et sa oled tema sõber, et mis film see on? Üks minu sõber, kreem, nüüd läägiviks Kivastiku sõber. See on üks huvitav lugu, mis võib-olla koosneb tervest hulgast väiksematest lugudest ja nad on jälgitavad üllatuslikult. Minu jaoks ikkagi kohe kaasakiskuvad, et et mina või meie tänast eelläbivaatust täiesti kohe nautisin. Mulle näib, et lugude jutustamise oskus ei ole kohati, võib-olla pole ta isegi väga moes. Aga et inimestele ikka meeldib. Sa ennem viitasid ka ühele teisele Kivastiku tekstile nimelt teenrile ja ausalt öeldes seal juba ka need näitlejad, kes seal filmis mängivad peategelased siis Aarne Üksküla ja Aleksander Eelmaa mängisid ka selles teenri lavastuses. Ja mingisugused motiivid juhtisid mu tähelepanu, on on punased ja isegi mingid tsitaadid. Jõudsin isegi mõelda sellele, et lõppude lõpuks ongi õppimine, teadmine ja sellelt lähtuv tsiteerimine kogu meie kultuuri olemus, õieti mingis mõttes selline selline vahva. Kõik natukene nagu proovida seda lugu ümber rääkida, siis noh, seal on ka Aleksander Eelmaa näol selline hull selline heas või ikkagi heas mõttes hull, kes võib-olla vaimses mõttes või noh, meditsiinilises mõttes ei ole hull, aga ta on selline ülipositiivne. Isegi vahepeal tundub, et ta ei ole reaalne tegelane, kes siis rõõmustab selliseid tegelasi, noh, selliseid kampsunitega hulle meil siin Tartus on hästi palju ja siis on muidugi teine tegelane, keda siis kogu aeg püütakse elule kutsuda või rõõmustada. Seegi on mingisugune selline sarnane motiiv, mis oli ka selles teenri lavastuses Jah, kuid teedel lavastus toimus kogu lugu toimus mingis sulatud ruumis, vaakumis täna nähtud filmis on tegemist hoopis suurema looga laiema nihukese eetilisema lähenemisega, kuhu, mis puudutab nagu ka praegust hetke ja inimkonda. Kui tohib nii suuresõnaline olla eestlasi meie maadi aega ja lisaks on üks huvitav asi, millest me vestlesime siin käigu pealt. Et peategelased on kas eakad või küpsed inimesed. Selles filmis on terve hulk põlvkondi, aga peategelased on kahest äärmusest kõige vanemad ja kõige nooremad vahepealne põlvkond, õigupoolest kaks ja, ja täisealised. Nende lood on siin olemas, aga, aga nad on eos kaotajad. Kogu lootus on vanade ja kõige nooremate õlgadele pandud, et see, see poeg pani päris järgi mõtlema selle maailma üle. Mart Kivastik on selle filmi stsenarist ja, ja ka režissöör, mida see, et tema on režissöör nagu juurde annab, kuidas sulle tundub, et noh, tavaliselt kohe hakatakse rääkima sellistel puhkudel, kui on stsenarist ja režissöör ühes isikus, siis räägitakse autori filmist, eks ju, aga aga on see mingisugune filmi režissööri Mart Kivastiku kohalolek kuidagi äratuntav või mida sa selle kohta ütled? No viimasel aastal ütleme siin suurt kära tehtud ajakirjanduses näiteks autoga tööle ja, ja näib olevat üpriski moodne, et et mitte kirjutaja ja lavastaja on üks isik, vaid, et üleüldse terve trupp, terve see kamp, kes on asja käsile võtnud, kõik löövad kaasa, aga Kivastiku lavalistes ettevõtmistes on seda varemgi ette tulnud, ilma suurema kärata on ta juba aastaid tagasi tegelikult korraldanud oma tekstide lavaletuleku. Noh, sisuliselt sellise autori teadli vormis, kus on ka näitlejatel, kunstnikul asjasse puutuvatel inimestel on märksa suurem roll, kui ütleme sellises korralises repertuaariteatrina. Et ma tahan nagu öelda seda, et, et siin ei ole midagi Kivastiku poolt nagu originaalselt on ta seda praktiseerinud. Selle, et nüüd on esimene täispikk mängufilm, tema käest hakkaks nagu kaugemalt pihta huvitaval kombel eile see on küll tegelikult juhuste kokkusattumusena, vestlesime, aga kes on filmisõber ja meelitab mindki kinno, kuhu ma võib-olla ise ei viitsigi alati minna uusi filme vaatama. Arutasime selle üle, et filmitööstus terves ilmas töötate Evungiga. On olemas rahad, tehnikat, oskajaid inimesed, aga, aga mis on silmatorkav, ei jätkulugusid. Toodaks, teeks, müüks, aga, aga millest filmide. Ja, ja ma avaldasin arvamust, et et häda on lihtsalt selles, et inimlik kogemus ei ladestu nii kiiresti. Filmitööstus tahab kütaks aga Motku uut produktsiooni, aga umbes et, et peaaegu iga nädal, et oleks uus hittfilm. Aga kust tuleb see materjal? Tulevad need lood? Need peavad ju ikkagi inimesed peavad midagi läbi elama, nad peavad midagi endast talletama. Peab olema aega seda sünteesida. Kirjanikul peab olema seda kirja panna. Et seda materjali ei saa raha eest osta, see peab lihtsalt ise tekkima ja, ja ma näen, et kui Kivastikul on lugusid ja nüüd on tal võimalus neid nii-ütelda rääkida. Kurat see teeb mind õnnelikuks. Mulle meeldib lugusid kuulata. Mikey kullapurgid jäätuvad ära. Väis vihkab mind välja koju tulema koogi, ma ei taha koju minna. Isegi kui ma tahaksin, ma ei saa seda teha sõrmusele sõpru, jäätuma. Eriti peldikus. Mida sa tahad minust? Mees, Ma tahan, et sa mõistad, et elu on ilus. Mati elu on ilus. Ava silmad, vaata ringi. No mida sa lähed, ütle mulle. Mida sa näed. Mart Kivastik laupäeval ehk siis täna esilinastub sinu täispikk mängufilm üks mu sõber, miks sa üleüldse tahad teha filmi, noh, et selles suhtes, see on juba nagu üsna aimatav, et sa oled stsenarist. Sa oled muidugi ka lühimängufilme teinud, aga ikkagi, miks sa tahad olla režissöör? Üks asi, mis sa filmi tahan teha, filmi niikuinii teha, samaldanud tammu, ütlesid seepeale mõtled seletada, kes tahab, mida teha, Moran filmide okei. Aga miks, miks ma ei oska seda kuidagi põhjendada, mul film lihtsalt õudselt meeldinud, et väga, olen alati silmi haarandavatest film meeldib. Ja teine asi, miks ma tahan just tahtsin nüüd seda ise teha, sest sellepärast, et ma ei ole kordagi saanud nagu päris seda tulevast kirjutas, lisaks juba näidendit või midagi, et mis ma olen. Mida ma ette näinud, kuna kirjutanud, et sellepärast see on parim võimalus ise teha, on ise teha, sest siis sa ei saa peale selle, siis sa ei saa, kelle kallal iriseda, siis sa oled ise teinud võid. Pärast see film on täpselt see, mis sa oled teinud, mitte midagi muud. Kas see film üks mu sõber on see, mida sa tahtsid, jah, 90 protsenti, mõned asjad, mida ma ei osanud, mida ma praegu oskaks ümber teha? Mõned asjad, mida ma ei saanud, sest meil polnud raha ja tahtsin mõnda seal muusikas mingit ühtset. Ja ühesõnaga ma ma ei uskunud oma kõrvu, ma uurisin neid hindu ja siis me lihtsalt ei ole võimalik, ei ole võimalik, nii et mul oli nutt kurgus. Seal on üks muusikateraapia koht, kus sisest elust väsinud meest tahetakse muusikaga turgutada ja siis on kolm peed, mis, mis siis võiks olla Beethoven, Bach ja biitlid ja ma saan aru, et see oli see, mida sa tahtsid ja mida sa ei saanud. Helila rehvi hind oli üüratu, ma ei hakka seda numbrit siin ütlema, lihtsalt. Meie mõistes lihtsalt on ta siis ma isegi mõtlesin, et järsku ta mängiks lolle, kirjutas kolme, saatsin et mis ma jaman, et kui pole võimalik, siis järelikult need vaesed liverpooli poisid, kes nii alustasid, siis nad on niivõrd, mitte enam need meie töölisklassi inimesed, et järelikult see ei olegi enam minu muusikani, et siis ma nagu. Selles mõttes ma isegi kahetsen. Ilmselgelt nad ei ole need vaesed liverpooli poisid aga selles mõttes on nagu piinlik. Ma mõtlen selles mõttes, kuidas biitlid alustasid ja ja siis nüüd on lõppenud sellega, et seda muusikat enam ei saagi. Need inimesed, kes sinu lugusid teavad su jutte ja näidendeid, tulevad selles filmis Su ikkagi ära, et see on ikkagi jälle sinu lugu. Võtame kõige üldisemalt mingite teemade järgi isegi noh, kasvõi sellised asjad nagu, nagu sõprus millegi ootamine, tihti on mingi mingi sünnipäeva või üllatus, ootamine, mingid sellised teemad, et kas on seal mingisugune jätk või, või mis asi sul see on, see lugu või kas sa vaatad enda lugusid niimoodi? Tegelikult praegu sa nii räägid, siis täna ongi täiesti üks üks nendest lihtsalt lugudest aga tegelikult teadlikud ja seda ei saa ette mõelda tavaliselt nii, nagu nad tekivad, tekivad siis kui seepärast hakkad mingit rida vaatama, siis veel mingeid järeldusi teha, aga see ei ole niiviisi, et ma mõtlen, oh, pane nüüd oma teemaga ja edasi. Nii ma ei oska. Vaiko venitaks seda teema juttu, et üks teema on kindlasti headuse teema, kõlab naljakalt headuse teema, aga sul tundub, et see on nagu mingisugune teema, mis ikkagi läbi su juttude ja näidendit jookseb mingisuguseid viiteid konkreetselt. Selles filmis on ka sinu näidendile teener juba ka sellega, et seal on samad tegelased ja see Sass kannab sama nime nagu Sass, eks ole, noh, tema Aleksander Eelma mängib ka kõigi terindrise mängis sassi hoopiski Tõnu Oja, aga ikkagi see sõpruse teema, mis on selles filmis viidud juba noh, suured paisutuseni või lugu ju siis kõige lihtsamalt kokkuvõttes on see õnneks elust väsinud mees siis teine mees sanitar, mis on veel nagu tähenduslikes keegi keegi hooldabki teener ja et, et siis sanitar meeleheitlikult proovib teda lõbustada ja, ja öelda, et ta avaks silmad ja vaataks, mis, mis ta ümber on, et kõik on nii tore ja nii edasi ja, ja see selline teenimine või selline sõber olemine, see läheb juba nagu noh, nii allaheitlikuks, et noh, ta põhimõtteliselt ongi nagu sellele sõbrale sanitar. Jah, aga see ongi. Ma tahan hakata seda filmi nagu selles mõttes. Tema ohverdab tegelikult ta ongi alamast ära, miks ta paha lihtsalt selle nimel, et see teine nii-öelda mati saaks uuesti jalule, aga no ma ei tea, sihukese lugu looma kirjutasin värske, ma ei oska seda kuidagi põhjendada. Et midagi peaks seal olevat, sa sellise loo kirjutasin, ei tea, aga ma arvan, et need asjad ei käi. Oskaks täpselt ära seleta, et miks ma seda teen, kuidas ma teen, mis tahan seal ka. Mõelda siis ma ütlekski sulle praegu, et näed niisugune plaan ja siis võiks selle filminurka visata kõik need lood ja las nad näevad, sest ma ju oskan. Aga kui ma, kuna ma seda seletada võib-olla kolm pudelit veinirajoonides, sina ka, eks see siis 20 arutaks siis jõuaks siis, tegelikult oskaks need asjad ka välja öelda, aga ma ei näe. Selles nagu noh sellele mõtet jah, las ta jääda ei jõua kolinal pudelites praegu. Aga kui palju sa, sa ütlesid, et, et sa naguniimoodi ei oska öelda, aga kui palju sa enda mingeid tekste teadlikult iseenda nagu tekstidega seod või viitad sellele noh, mingitele teistele tekstidele. Vahepeal küll, aga mitte eriti tihti, ma pigem võtan seal mingeid viited hoopis kuskilt mujalt, Enda mõnikord ka, aga, aga. See on nagu mäng ja tavaliselt inimesed panid tähele, ei pane, nad jäävad sinna sisse kuskile ja ise noh, praegu ma oskasid välja korda tegelikult lasta. Ma olen teinud küll, et ma olen võtnud mõnes kohas siukseid nagu natuke tsitaate. Seal on endale lihtsalt sihuke mängu ilu, aga tegelikult suurt tantsijana. Ikka paljud režissöörid on rääkinud, et kui nad mingit filmi hakkavad tegema, sellel on silme ees mingisugune pilt või mingisugune tunne või mis sul on. Mul on näitlejatöökohad, et arenelise kahe kirjutatud ja Sarnega käis nagu Sass, kes sinna nagu koha juurde nagu vanad kõbid, ostsid mingi asjaliselt leni tehasega võtma. Ei seal ival nali lihtsalt võib-olla läheb neil koos riisi. Klapib siis siis noh, seal ei olnud üldse mingit, see oli selge, ma kirjutasin neile, aga, aga aga mis teine asi, mis mind metsikud mõjutab, on kohad või need võte kohad, kui ei ole õige koht, siis ma lihtsalt ma ei oska teha siis med õudsat, nägime vaeva nende et me saaks, et see koht oleks see, mis nagu, mis mulle tundub õige, teistmoodi ei ole võimalik, need tortu tundub õige. Tartu alguses. Alguses ma kirjeldasin siis osa tundus nagu tartus osa mujalt, aga siis, kui hakkasin otsima kohti, siis ma tahtsin tingimust maanduda, rääkima tahtsid Ilmata Tartust ära minna ka ei saanud, sellepärast raamatukogu oli nii noh, sinna raamatukogu sisse kirjutatud ja kogu see klappasin, tartlased polnud võimalik Tartust ära minna, kuigi ma tõepoolest tahtsin. Millegipärast ma mõtlesin, et kui ma lähen siit välja, et ma saaks nagu ise nagu vabaks. Sest tartlanna päris naljakas filme teha, ükstapuha, lähed tänavale pooli mähise tunne, et siis need head uudised, huvitav, mida, mida. Et sealt see, et mõnes mõttes nagu parem olla sellest keskkonnast väljas, aga, aga ma ei pääsenud. Suvel oli saatesari, kus sinagi osalesid, keda sina viimati lugesid ja ja seal rääkisid sina, Mihkel mutist, aga sinust, rääkis Andrus Kivirähk. Ma ei tea, kas ise kuulasid seda saadet. Ma hiljem kuulsin jah, jahti küll kenasti, rääkis. Aga ta ütles ka seda, et su viimase aja tegelased on sellised kurvad musketärid, kelle parimad aastad on juba juba möödas ja, ja ausalt öeldes film kinnitab seda küll, et filmivärvid on juba natukene luitunud, eks ju, siis need see peategelane, keda mängib siis Aarne Üksküla kõige noh, võib-olla ta ei olegi peategelane, aga noh, tema on selline vana elust väsinud mees, kes ei taha enam koju minna. Ja midagi on ikkagi valesti läinud, et, et mis, mis see on, et on seal mingisuguse mingisugune tegelemine aja või surelikkuse? Millega järsku järsku hirm tuleviku ees kogu aeg lapsest saadik kartnud? Mina olen katsunud kogu aeg surma ja, ja ja, ja ma arvan, osa sihukest kirjutamist ja tegemist on oma hirmude, selline lihtsalt kuidagi välja. Võib-olla küll kõlab halvastega, nii on, kas sa tunned ennast ka sellise monomusketäri nagu? Ei, ma ei tunne, ma tunnen, et ma olen veel üsna üsna noor musketär, et, et kõik on veel ees, et et ma tahaks küll ilusat veel. Ma tahaks kindlasti filme teha, ma tahaks teada ka ise mõnda oma asju teha, nii nagu ma tahaks ise teha. Eelmisest aastast sellesse. Pidas päevikut Merle Karusoo. Neljapäev, 30. detsember. Kriitrik rõõmu teatrilaborilavastus Katariina uned, noored uurijad Venemaa kolkakülas otsimas inimesi, kes näevad värvilisi unenägusid. Tõestuseks ilmutavad mustvalged udused fotod arusaamatut kõigile peale õnnelike võidurõõmsate uurijate. Miks ritta siis nata viljaka rõõmuva artiklite kogu tutvustus teatrisõprade klubis väga oluline raamat. Õhtul Eesti draamateatritantsude pidu. Reede, 31. detsember 2010. Vana-aasta lõppu. Päev kulub, ei saa arugi, millele sellele kulub palju päevi. Aastat ei ole keeruline kokku võtta. Kaks lavastust koduteatris ja Eesti televisiooni otsus teha teleseriaal 41. aasta küüditamisest. Siit puhkeda päevadeta suvi ja imepäraste õnnestumisega seotud Siberi ekspeditsioon. Õhtul aastavahetuspidu linnateatris palju sõpru-tuttavaid, palju häid soove, jagatud rõõmu. Kur soovimise aeg, seistes soovikivi allika juures või püüdes perseiidide ööl langevaid tähti. Soovin oma sõpradele tervist ja rõõmu. Ja et nad minuga rahul oleksid. Praegu soovin, et saaksin oma eluga kuidagimoodi hakkama. Imestan mõnikord, kuidas inimesed üldse eluga hakkama saavad. Ja on üks konkreetne soov aastale 2011. Härra president palun helistage Vene Föderatsiooni kirjanikule 85 aastasele Tomskis elavale Vadim maksejevile. Eesti vabariigi valgetähe orden. Vadim maksejev on omal ajal meie vabale maale retu põgenenud valge kaartlasest ohvitseri poeg kes jagas meie rahva lastega küüdivagunit 14 10. juunil 1941 oli virumaalasena saadetud pärapõrgusse asju Khani kaldal. Mattis oma ema jõekese meie laste emade kõrvale ja kirjutanud kogu elu eri välja saadetajate saatusest. Laupäev, esimene jaanuar 2011. Head uut aastat kogu teleekraani ees, üle vaatamas intervjuusid 70 aastat tagasi küüditatud lastega ja Siberi reisisalvestusi. Sellest peab saama dokfilm, sissejuhatus seriaalile. Pühapäev, teine jaanuar kogub teleekraani eeskirjad, Siberist. Tänusõnad ja uusaastasoovid. Mõlemal pool piiri ikka uuesti ja uuesti läbi suve. Valus õnnelikke kohtumisi. Esmaspäev, kolmas jaanuar kogub teleekraani ees. Süda valutab. Teisipäev, neljas jaanuar. Täna on ei saa arugi, millele kuluv päev. Nõud, meilid, märkmed, pank. Teatris jätkuvad joogatunnid. Õhtul 44. 45. 46. aasta kirjad Siberist ja kirjad Siberisse. 42. aasta juunikuu Virumaa Teataja. Tervelt praegu on nad üles loetud leinaraamides. Nemad riidisite aasta tagasi ja nendest ei teata veel mitte midagi. Kolmapäev, viies jaanuar ei saa arugi, millele kuluv poolpäev ja pool päeva teleekraani ees. Nii umbes jääb see jätkuma. Täna on kuues jaanuar head uut aastat. Ja olgu meil jõudu uskuda imedesse. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kultuuriga saab kuulata ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.