Tere kuulama teatri magasini. Selle hooaja üks ilusamaid suvelavastusi oli Brian Fryli näitemäng aristokraadid Keila-Joa mõisas Priit Pedajase lavastuses. Täna kordame saadet, kus teatrikriitikud Lilian Velle rand ja Madis Kolk vahendavad oma esmamuljeid lavastusest ja saatejuht on maris Johannes. Ja kõigile huvilistele teadmiseks, et aristokraat saab Keila-Joa mõisas vaadata ka augusti lõpupäevil ja septembri algul. Bryan friilit on võrreldud Tšehhovi ka ajame selle asja siis kohe saate alguses joonde, on siis Tšehhov või ole Tšehhov, Lilian, venelane. Ma ei tahaks üldse alustada Tšehhorist. Mees, see on nii rikas lavastused, et seal on midagi minu jaoks midagi tähtsamat kui võrdlus Tšehhovi ka ja minu jaoks. On huvitav või ma kujutan endale ette, et mul on huvitav selle lavastuse puhul neli vaatevälja, esiteks esiteks seosed eluga ja väärtushinnangutega tunde tasandeid tasandil. Ja teiseks oluliseks oluliseks asjaks Ongi friili vaidlus Tšehhovi ka arenenud eneseteadvusega inimese suhtes, teiseks siis juba oleks huvitav vaateväli Ansambli analüüs, näitleja analüüs, kuidas seda mängitakse, sest see on üsna eriline siin ei ole jää muljet konstrueeritusest, metafooridest sümboolikast, aga ometi kõik on see olemas. Ja kolmandaks siis juba oleks tehniline puhttehniline võrdlus Tšehhovi ja, ja friili vahel, sest siin on väga palju mis puutub tekstigi karakterisse süžee-s väga palju paralleele ja samas ka palju siukest pastastust seda öelda. Ja, ja neljandaks oleks juba kokkuvõtvalt selle lavastuse koht Eesti teatris ja kui keegi oleks võimeline selleks siis ka maailmateatris, nii et elukunst Tšehhov ja üldkontekst kontekst. Nonii Lilian Velle nende esitas sellise võru võluva struktuuri või konstruktsiooni madis kas sina oleksid sellega nagu nõus või, või leiaksid sealt veel mingisuguseid selliseid tasandeid või välju, mida esile tuua? Lilian Välja ranna esitatud nelja punktiga ma olen küll küll väga nõus. Aga kui selle Tšehhovi juurde tagasi tulla? Et mulle see paralleel, mida, mida friiliga alati tuuakse drillija Tšehhovi vahel, siis et see tundus selle konkreetse ma tea, siis kes näidendi või lavastuse juba kontekstis küll äärmiselt oluline, et tõesti võib, võib mingis mõttes üle kanda sellise kolme õe tegelasstruktuuri ja kirsiaia situatsiooni. Aga et noh, see võib-olla kõlab sellise natukene natukene lahmiva üldistusena noore inimese suust, kes ei ole ju tegelikult väga palju neid Tšehhovi lavastusi näinudki. Aga aga see, see, see Tšehhovi lavastamise põhiprobleem, et. Et nagu tundub, et talle on vähemalt kaks korda liiga tehtud Tšehhovile, siis et esimest korda siis kui ta haagiti selle Stanislavski süsteemi etteotsa ja teist korda siis, kui, kui ignoreeriti Tšehhovi seda komöödia potentsiaali friil suhestuks, nagu mitte niivõrd Tšehhovi ka kui just Tšehhovi tegelastega, et et ta, et ta ei parodeerimite Tšehhovit vaid vaid Tšehhovi tegelasi just selles mõttes, või heas mõttes, et ta toob selle Tšehhovi algse komöödia potentsiaali välja. Ja erinevalt paljudest lavastajatest Pedajas oskab selle selle ka üles nokkida ja, ja, ja mõjuvaks mängida, sest. Noh, miks, miks, miks läheb kaotsi see Tšehhovi komöödia tasand on just see, et, et lavastajad Vaikivad maha selle distantsi, mis Tšehhovi oma tegelaste suhtes siiski oli, aga, aga friil toob selle distantsi oma oma loomingus ikkagi jõuliselt esile. See, mida Tšehhov plaanis võib-olla komöödia-na tuleb, tuleb friili lavastuses sellisena nagu välja. Nojah, miks ma sellel Tšehhovi teema sisse tõin, lihtsalt kuulajal võib-olla on kergem orienteeruda või noh, ta teab, ühtede tšehhist ja vähem friilist. Mul on siin üks 10 aastat tagasi tehtud inglise lavastuse arvustus ja sealt paistab, et selles selles laastuses on märksa rohkem komöödiat kui Pedajase lavastuses. See on nüüd arvustustele sama aristokraatide pealt, mis, mida me praegu näeme. Pedajase koomika ja huumor on väga erisugune ja ja ka siin. Ta on niisugune mõnus, ta ei ole, ta ei ole naljakas ja pealegi veel kolmandas vaatuses tekib ma ei tea, kuidas Madis teile tundus? Ma ei ütleks ainult dramaatiline, isegi traagiline hetk. Kui kasimer räägib sellest avab enda tegelikult, sest kasimeron on lavastuse, Tiit Sukk mängib seda lavastusena telg või, või ikka kõige huvitavam kuju ma, mul oli küll niisugune tunne, et teda vaadates ja no ka tervet ansamblit vaadates mul oli kogu aeg niisugune tunne, et peaks mitte ära lõppema, see oli nii huvitav, ta jama ennast kahe esimese vaatuse jooksul üldse, ta on kord naljakas, natuke kurb, arusaamatu to, kes ta on. Ja siis lõpuks selgubki see, mis minu jaoks on kõige tähtsam, Seefriili vaidlus Tšehhovi ka saanudki niisugune välja mõeldud lõksma. Selles mõttes, et et Tšehhovi draamades on ju alati väga rõhutatud seda, et need on arenenud eneseteadvusega inimesed, enesekriitilised inimesed. Ja friili puhul. See poiss, kellele tema isa on juba üheksaaastasena selgeks teinud, et kui ta ei oleks olnud aristokraat, sest perekonnast, siis oleks olnud ta külahull, ükskõik, mis selle all siis ei oleks mõeldud siis, siis tähendab see seda, et et see kasimeron endaga terves elus kaasa kaasas kandnud seda pidevat, teise järgulisuse saamatuse või imelikkuse või seda tunnet, mis ongi teda kujundanud niisuguseks, nagu ta on ja minu meelest Pedajase lavastuses suur väärtus on see, et ta kõik need sele eneseteadvuse paine all kõik intelligentsed inimesed ja nad selle paine all elavad. No luuserid või eluelule alla jäänud inimesed, ta leiab üles nende väärtused ja toob need esile. Ja minule mõjus see küll väga kuidas öelda toetavalt või rahustavalt, et, et praeguses hetkes väärtustatakse ka mingeid teisi Väärtusi kui seda on edu ja menu ja. Eks siin nende väärtuste puhul tuleb ette see, mis igalühel endal nagu hingel või, või, või mis, kus midagi endal pigistab, et noh, tegelikult jälle kui mina neid tegelasi vaatasin, siis siis tuli just see mõte, kui palju sa saad kaasa oma sellest eelnevate põlvede elust ja kui palju seal positiivse märgiga, aga palju seal on ka negatiivse märgiga, et, et sa jaksad seda taaka Kanda. Ühelt poolt, kas sa jaksad, et kas need eelmised põlved annavad aru, millise koorma nad järgmistele õlule laovad? No minu jaoks oli ka see üks teema väga oluline seal Train faili näitemängus ja seal Keila-Joa mõisas. Aga tuleb tunnistada tõesti, et, et ega ju eesti rahval tegelikult sellist sellist dünastiat, teo, aristokraat ja, ja kõike seda kogemust ju ei ole, et, et noh, samuti sinna Keila Joala sõites mulle tuli kõigepealt meelde see phose jortega ei, kasseti analüüs sellest 20. sajandi masside mässust ja kuhjumise fenomenist ja sellest, kuidas need inimesed, kes võib-olla mõnda aega tagasi ei, ei oleks pidanud üldse sellistes kohtades käima, nüüd võtavad seda täiesti enesestmõistetavana ja sealt tuleb see Pedajase Mingi mingi nüansirikkus välja või tähendab mina, mina isiklikult ei ole sellisem sellise psühholoogilise teatriarmastaja, aga kui selliseid inimsuhteid või funktsionaalseid suhteid mängida panna vaataja nendesse sisse elama ja ära tundma siis tõesti, ütleme sellisel sellisel kujul nagu see sünnib friili ja Pedajase koostöös. Et taas võrdlus Tšehhovi kaad. Et ka Tšehhovi on ju hästi-hästi mitmekihiline, see suhete ja elude ja maailmade võrkaga. Aga noh, kas jällegi võib-olla, et see vene hing jääb kaugemaks kui iiri hing või, või ma ei tea, milles asi, aga aga et tekivad sellised üldistused ikkagi ühe klassi ja teise klassi vahel. Aga, aga siin on, siin on nagu Pedajas toonud lavale iga tegelase eraldi loo või eraldi vaatepunkti kogu kogu toimuvale. Siin Lilian Velleranna poolt mainitud Tiitsuka Kazimir, mis on, noh, tõesti üks tohutult, et. Hea saavutus näitleja mõttes ka Frilli näidendis on on selliseid üksüheseid sümboleid, mis tähendab nad esmapilgul tunduvad selliste hästi-hästi lihtsatena või kuidagi primitiivsete na, et nad nagu nagu ei peaks olema näidendis, mis on kirjutatud aastal 79, aga, aga see, et näiteks ameeriklasest teadlane, kes kirjutab dünastia hääbumise lugu Tõnu Oja esituses, tema nimi on nagu Tom How Nung. Et see Tiit sukategelane Kazimierz võtab sealt välja enda jaoks selle niidikesed. Hof Nung tähendab saksa keeles lootust. Tema üks, üks elu on see, mida ta, mida ta oma dünastiast räägib sellele samale Tom of Nungile või või et see on, see on see lootuses elamine. Samas kui see Sulev Departi iiman Vastandab talle oma skeptitsismi ja ja ja. Seal tulevad mängu juba Iiri Iiri poliitiline konteksti, aja iimani minevik seal mäsu mässuosalisena, tähendab, tähendab, Pedajas on on toonud nagu iga iga tegelase puhul täiesti täiesti erinevad versioonid või erinevad lood kogu sellest dünastiast välja, et et noh, mis nagu mulle esmamuljena tundub, et, et millest sedasama Tšehhovi puhul üle sõidetakse, et, et tehakse sageli selline vastandus üks ja teine, et et pööbel tungib sisse, aristokraadid kannatavad ja keegi väljastpoolt on süüdi, aga seal on nagu iga iga tegelase enda loo kaudu ütleme, lahatud selle aristokraatia mandumise, sellist sisemist protsessi või olete nõus viljan, väljerand. Ei ma vist ennast halvasti väljendasin enne. Tähendab, minu arvates see paine esse mineviku paine on ainult tiit suka puhul selles lavastuses diktsuga Kashmiri puhul, just mis puutub arenenud eneseteadvusse, sest mis ja lõppude lõpuks on muu kui ikkagi peegeldus väljaspoolt. Aga minevikku Paymet painet ma ei tunne, vastupidi, ma tunnen nende väärtuste õilsust, mis sealt minevikust kaasa on toodud. Ja ja Madis ütles, et, et noh, et meil ei ole dünastiaid ja meil ei ole midagi võtta. Siis imelikul kombel tänu sellele lavastusele sain ma veel kord tunnistust või noh, niisugust tuge sellele, mis ma olen üsna palju mõelnud sellele, et tegelikult oli olemas Eestimaa aristokraatia. Et see ei puutu üldse mitte sakslastesse sakslasi, baltisakslasi, sema aristokraatia võõrastes ja neid isegi vihkas ainult ta imiteeris teda. Aga juba tsaariajal pandi rikaste talude tütred gümnaasiumisse õppima ja see oli küllalt hea haridus ja need tütred mängisid fopääni neid samu asju, mida me seal täna kuuldes kuulsime. Ja, ja no ma olin Eesti ajal väike laps, aga millegipärast ma mul on jäänud, ma võin selle välja mõtelda nii nagu need Fryli tegelasedki. Aga see atmosfäär, mis seal Keila-Joa Melanhoolseks ruumilsoodi, see tuletas mulle meelde tõesti seda tunnet, mis ma lapsepõlves võisin tunda või isegi tundsin ja ma ma isegi tean üht nisuskust, maa, karjamõisa, kelle lastega oleks võinud see kõik juhtuda, mis juhtus nüüd aristokraatide lastega. Kui ei oleks olnud vahepealsed 50 aastat, et need 50 tänu tänu sellele 50-l aastale haritud. Pereisa ja poeg surid Arhangelskisse. Vanem õde käis ära Venemaal armus lihtsalt kommunisti ja noorem õde ja ema varjasid ennast aitäh härra saadetud saada, ma kujutan ette, et see Paarkümmend aastat tagasi elatud elu seal Riili aristokraatide mõisas võis olla ka midagi sarnast sarnast selles selle ja selle, selle talu või, või karjamõisa nimi oli Maarja veel. Nii et kuskil minu jaoks on kunstiväliseid asju, mis, mis on veel erilise võluga selles etenduses ja mul on kole kahju, minu põlvkonna inimesed, seda nii vähe näevad, sest neil on vähe autosid sinna sõita. Jah, tegelikult me räägime ühest ja samast asjast ikka aristokraadid, Fryli näitame Keila-Joa mõisas ühelt poolt siis paralleeli Tšehhoviga ja teiselt poolt siis selline ootamatu mõte siitsamast nii-öelda oma lähiminevikust ja lähielust. Aga katsume edasi minna siis selle friili, aristokraatide teemaotsingutega siin, mis mind ennast nagu köik disvõibolla, oli see ka see suletuse ja avatuse küsimus, võõras ja oma siis aristokraadid kes mõistsid 11 poolelt sõnad pooled nüansid poolelt detailid ja mingisugune võõras ja saa seda nüüd nimetada pööbliks, see on võib-olla liiga alustav. Pööbli need kaks kahestunud Lopaaksin, need ei olnud mingid pööbel, uukkivi ja Depart mängivad need niisuguseks härrasmeesteks, et noh, heas mõttes sisemiselt härrasmeesteks, sest et no ei ole mina näinud niisugust abivalmimad inimeste enesekasupüüdmatu mat inimest, kui on Uugovi vuuk, kivi, mis ta oli, Willivaid ja, ja kogused parti skeptitsism laheneb ju lõpuks kui ta, kui ta on ahastuses, suuremas ahastuses, kui kogusaid, aristokraatide perekond, sellest, et see mõis laguneb ja käest antakse. Minu meelest on ainuke võõras selles seltskonnas ja lavastuses Tom stan Hohnung, teda ei lasta ringi, aga kõik teised on ju ringis sees ja, ja ma ei arva, et ka friilil nad oleksid väljas, sellepärast et see friili tekst on väga kaval. Ta on juba tšehhiga võrreldes sellepärast teistsugune. Tšehhovi on ikkagi need need perioodid või need monoloogid, palju pikemad seal on. Ta meenutab natukene kõivu sellega, et ta on väga kõnekeelne ja ta on väga dünaamiline ja paindlik ja ta on väga paradoksaalne, see, see tekst Ma olen väga nõus sellega, et, et Eesti ütleme mis, mis nüüd nagu samm Tšehhovi sedasi, et, et see seesama How Nungi tegelaskuju lisaks mingis mõttes tähendab, see on nagu tegelikult selline tinglik võrdlusega, aga see Hohnung Lisab sinna selle selle igavese, leidmata tõeotsinguotsinguteema küll, et et kui Tšehhovi tegelased neid võib võtta kuidas tahes ja see sõltub lavastaja tõlgendusest ja nii edasi. Aga friilon ise toonud Hoffnungi näol sisse inimese, kes kes üritab, üritab saada aru sellest sellest aristokraatia mandumise loost, aga aga tegelikult lõppkokkuvõttes vist. Vist jääb päris lolliks ööblist veel, et tõesti, minu arust ka seal selles lavastuses ei olnud pööbli sellises mõttes nagu Tšehhovi ja ma ma siiski väidan, et ka Tšehhovi ei oleks seda pööblit kui, kui Tšehhovi lavastada samasuguselt distantsilt nagu Tšehhov oma tegelasi kirjeldas mille tulemuseks oleks komöödia, nagu Tšehhov soovis, aga, aga hakatakse kaasa tundma aristokraatiat ja tehakse seda täiesti kriitikavabalt, et, et friil on, on, on toonud ikkagi sisse kõikide nende Aristab kraat like tegelaste, iseenda sisemise, selle allakäiguloo ja siin ütleme see, mis jääb Tšehhovi puhul kuidagi selliseks tõesti pööblist või jumal teab kelle, kelle süü tõttu õhus rippuvakset noh Irina justkui tahaks ja nagu ei taha ka ja tegelikult Uusenbach nagu pakub päikesekiirt, aga nagu ei võta vastu ka ja tahaks Moskvasse, aga noh, ei, ei lähe ka ja et tähendab, siin on see lugu iga tegelase peal täiesti üheksas versioonis nagu läbi mängitud, et et on küünilisem, ta on toodud kaasaega. Aga tõepoolest Harriet toompere mängitud Kleer ei heitle selle sajanditaguse aristokraatlik probleemi ees, et kas võtad tuusenbachi päikesekiir vastu või mitte, vaid tema, ta loobub. Konna suudlemisest, et see printsiks muutuks, vaid võtab selle konna enda ja selle Cherry näol kes sõidab banaaniautoga mööda linna ja müüb juurvilju ja Žuditi, versiinin on Ameerika sõber ja nii edasi, tähendab noh, ma, ma siiski võtan seda faili teksti teatava paroodiana Tšehhovi suhtes, aga mitte mitte Tšehhovi enda, vaid tõesti tõesti tema tegelaste suhtes toomaks välja seda Tšehhovi tegelaste komöödia potentsiaali, mis, mis on nagu kuidagi sajandi pikkuse traditsiooniga teatrikultuurist mingis mõttes kaotsi läinud. Ma ei tea, kas selles süüdistada Stanislavski või kuidagi teisiti Ja tegelikult on ju seda kolme õde lavastatud Anuškeevitš lavastas, ma ei tea, paarkümmend aastat tagasi seal puhta komöödia, kusjuures posid kõige positiivsem tegelane oli soliooni. Nii et see on ja, ja siis tol ajal oli niisugune jutt kriitikas umbes, et nad, ta on liiga üle läinud, sellepärast et ta tegi tõesti kõigest nalja. Aga mis puutub veega ega sellesse sellesse samasse aristokraatide, siis siin on ju väga võluv vaid, missuguseid vihjeid. Tšehhovi-le mis on jah, tõepoolest peaga karikatuursed või, või paroodilisel näiteks seesama juudid täheldatakse ja džuuditi peavalu. Kui Olga käis ringi, mul pea valutab ja pea valutab, kedagi see no kedagi ei huvitanud, see siis Villido. Peavalutabletid kaasas, kui juudid saab ainult sööda, mu pea valutab ja missuguseid nalju niisuguseid nõkse on, on selles selles näidendis väga palju, millest Pedajas on väga kenasti kinni haaranud, nii et nii et kuskil seal ei ole, see ei ole mingi naerukoht, aga tantsimist kena sisemise muigamise koht tõesti. Nonii, ma juba vahepeal mõtlesin, et Tšehhov on meil nagu džinn pudelist väljas ja me ei saa üle ega ümber, kuigi me ju saate. Alguses ütlesime, et me selle Tšehhovi sellest eriti rääkida ei tahagi, aga. Aga tähendab, mina laseksin ühe džinni veel pudelisse välja, mis minu jaoks oli tõesti tugev džinn, oli see ütleme, selle näitemängu toimumise paik või koht iseenesest. Et mulle tundub, et kui ma oleks seda näinud kuskil draamateatri väikese saali laval et siis siis see elamus ei oleks olnud sedalaadi nagu seal selles lagunenud ja noh, tõesti kohutavalt pika, sellise väga värvika ajalooga majas moodsas kunstis tehakse seda nii-öelda landaarti veetakse mingisugused nännid kuhugi loodusesse ja üritatakse siis neid nagu seal dialoogi asetada või noh, väärtustada loodust või mingit nänni, siis see siin oli igatahes tunduvalt stiilipuhtam ja noh, ikkagi väga hea leid, et noh, ma ei tea, viis pluss kogu sellele seltskonnale, kes otsustas meile meelde tuletada, mis siin meie ümber on ja, ja ei saa salata, kui me rääkisime nendest tegelaste suhetest ja keerulisest elusaatusest, siis täpselt sama keeruline on olnud ka see konkreetne see Keila-Joa mõis. Nii et, et noh, nagu asuvat nagu väikesesse dialoogi või, või noh, minu jaoks oli see ruumiefekt tõesti võimas. Chiraadi lõpetuseks hetkel teil ka mingi suhe tekkis sellega Minu jaoks oli ruumiefekt samuti võimas, aga, aga tähendab ma ei saa öelda, et et, et see esmamuljena või ütleme enne etendust eelarvamusi oleks tekitanud, tähendab just see on võib-olla isegi kiuslik norimine, aga aga ütleme, tegelikult selliste selliste mõisahoonete kasutamine iseenesest ei ole ju, ütleme, uus asi ja minnes Pedajase lavastus lavastust vaatama teades, et friili lugu, mida ma nagu ütleme enne teadsin mängitakse lagunemas Keila-Joa mõisas. Teades, et fiilil on seal endal selline hääbumise suur sümbol surmahaige ja alla tegev isa keda mängib Peeter Volkonski, kes on omakorda selle Keila-Joa mõisaga, tähendab see kõik on tohutu do leid või tohutu oskus kasutada olemasolevat. Aga ütleme, Pedajase puhul tundus kuidagi liiga lihtsana, et siis tekib juba tõesti küsimus, et, et kas see kuidagi väga noh, väga-väga sisukaks mängida või piirduda siis juba teatrilavaga ja ja noh, kasvõi seesama see Volkonski, kui ruumi element tähendab geniaalne näitleja, kes tuleb lauale, et öelda üks sõna. Et Volkonski on, on tema tema endana kasutatud juba sello, noh ütleme paaril viimasel hooajal juba juba hästi palju küll küll Peetrist Tõnus küll tartu vaimuna, küll polkonskina, nüüd selle Keila-Joa mõisaomanikuna, et tähendab ma nägu, mul tekkis küll selline mõte, et noh, et miks, miks Pedajas seda teeb, et, et kas ta nüüd, kas ta nüüd keerutab välja või lükkab sinna mingi vindi peale või, või jääb tõesti tõesti sinna esmatasandil, aga, aga noh, ma pean tunnistama, et Pedajas mängis sümbolit-kujundit, eks, ja selle tõttu mõjus ka mulle nii ruumi, ruumi valik kui, kui Volkonski kasutamine, kuigi kuigi ütleme ta ainuüksi Keila-Joa mõisa ja Volkonski pärast ta ei oleks tarvitsenud mõjuda, kui, kui seda oleks teinud teine lavastaja ja, ja vähem vähem loo loovamal viisil või et, et need, need ei olnud ise väärtused, vaid ikkagi Pedajase, Pedajase väga-väga meisterlik, selline mitmekordne mäng asjadega. Me sõitsime koos etendusele Peeter Volkonskiga ja siis ta kurtis, ütles, et hiljutisel ajal juba neli korda peab laval surema. Aga Volkonski mõjus omakorda niisuguse väikese. Nojah, just täpselt nii mitmekordse mänguna niisuguse väiksena kega eestlase armastusele aristokraatia vastu. Tal on seda Volkonski vaja ja kui tal mitte midagi muud ei ole, kui tal mälu ka ei ole, mis meil kunagi oli, siis ta on, vähemalt on see Volkonski. Et kui me nüüd mõtleme, millises selle positsioonile või kuhu me üldse nagu paigutaksime, sele aristokraadid tänases Eesti teatripildis. Ta tuli meelde Arkaadia ja pianola ja ma asetasin ta sinna kolmnurka, kusjuures pianoolaja, Arkaadia on minu jaoks artistlikumad etendused. Nendes on noh, tõesti tõesti just artistlikust palju. Ka selle loomulikkuse juures, aga, aga kuidagi esiplaanile tõuseb kunsti pretensioon pidaja seal, nagu seda pretensioone ei ole ja kõik on nii loomulik ja ja sa oled, istud seal sees ja sa unustad ära, et see on kunst, aga aga ma ei usu, et ta on väiksema väärtusega kunst, kui need artistlikumad etendused. Täna aitäh kuulamast, ütlevad teatrikriitikud Lilian Velle rand. Madis Kolk ja saatejuht maris Johannes.