Tere hommikust, viimased jõulueelsed ettevalmistused on käimas, aga kui mitte nüüd siis millal veel tuleks mõelda neile, kes meist nõrgemad ja kelle jaoks iga väiksemgi heategu võib olla väga suur abi headest tegudest ja eesti rahva suurest abist läbi ühe tavalise Eesti pere. Nii võiks pealkirjastada tänase jutusaate. Mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on ühe suure pere vanaisa Ako Luts, tere hommikust loomingust. Te Viljandimaal kesk metsi ja mägesid. Kirjeldage natuke seda paika, mis teie koduks on. Me elame looduse keskel, meilt ei ole mitte väga kaugel Soomaa rahvuspark. Meil on oma pere, kes oma perega teenib endale teenistust oma käega. Me valmistame saematerjali, varume, palki, selleks. Siis me oleme valmistanud muinsuskaitsele muinsuskaitse objektide taastajatele katusse, kim. See on kõik looduslik, loodusest võetud materjali, loodusest võetud materjalist toodete tegemine. Välistööjõudu meil ei ole, võõraid meil ei ole. Meie elu seisneb koos elamisest tööst ja no vahel ka lõõgastumist harva harva. Teil on tore ja suur pere ja kui palju on teil kokku lapsi ja lapselapsi? Lapsed ja lapselapsed, suuremad on juba perest välja läinud, elavad Viljandis, Tallinnas. Koju on jäänud ainult poeg oma perega. Väikese Elizabethiga ja siis tütar, kes elab naabertalus. Nii et nemad on kahekesi kah juba vanad. Aga lapselapsed on, on, on laiali. Enne täna siia saatesse tulekut pidasite te kodus sellise perekonnanõupidamise, et kas see on üldse niisugune asi, mille pärast vanaisa Tallinnasse saatesse lubatakse. Ja kõik, ma sain aru, kiideti heaks, lubati tulla ja selleks, et inimesed aru saaksid, millest meie tänane saade jutustama hakkab tuleb minna ajas. Aastaid tagasi, siis kui sündis väike Elizabeth. Milline aegse teie pere jaoks oli? Tähendab, see oli üks vana aasta lõpp. Kui Elizabeth oli tulekul, jaga ta otsustas või ma ei tea, kes selle asja sedasi korraldas. Ta pidi siia maailma tulema enneaegsena ja just vana-aasta õhtul sündinud vana-aasta õhtul mitu aastat tagasi. Nüüd ta saab kuueaastaseks. Siis, kui ta sai nelja aastaseks sai täielikult selgeks või osaliselt selgeks, et tänu enneaegsele ja sünnid rauale on looduse poolt kaasa antud puuded, tähendab, lapse ei saanud välja areneda õiges keskkonnas ja Tal jäi, jäi puudu looduse poolt, seda, mida kõigile lastele kaasa antakse. Tal tserebraal paranemiseks nimetavad arstid seda haigust, tähendab see on niisugune lugu, et puudub ühenduskanal aju jalgade vahel. Ajukäsud ei jõua jalgadesse jalgadest, ei jõua info tagasi ajju. Tähendab, koostöö puudub, see on väga noh, looduses väga suur ja tihe, näe. Ma nimetaksin seda ka ühiskonna puuduseks, seda koostööpuudust. Ja nüüd me püüame koos füsioterapeutide ja arstidega seda looduse puuet parandada. Selleks me saime teada, et on olemas Šveitsi riigivust Šveitsi riigis toodetav kõnnirobot. Tähendab, see aitab last kõndima õppida, tal mehaaniliselt pannakse laps kõndima selle roboti poolt ja selle roboti kõndimise käigus peavad nüüd jalgadest minema signaalid ajju ja need peavad kinnistuma. Kui palju selleks kordion vaja, kui palju selleks vaeva vaja näha, seda me ei tea, sellepärast siiamaani ei ole robotid olemas. Aga kui me korraks mõtleme nende esimeste aastate peale ja selle peale, kui te saite teada, et Elizabethil see haigus on, kas te olite algusest peale valmis tema tervise eest võitlema või on teie elus olnud ka selliseid hetki, kus te olete tahtnud alla anda? No allaandmise plaani nagu ei ole olnud. Keegi meil on sisendanud selle tahte, selle võitlusvaimu, et last tuleb aidata. Aga ega me ei oska ju ei jää, ei tea, ja ka terve meditsiin ei tea täpselt, kuidas last aidata tuleb. Me ei saa täpseid juhiseid praegu katsetame, katsetame igasuguseid ja vahenditega, mis mõjuvad lapsele. Lapsel on psüühikahäireid puuduvad. Tähendab, tal on aju mõtlemine täiesti korras. Ta on nüüd kuueaastane ja nüüd ta juba ise tahab kõndida. Aga ta ei saa seda teha. Kas sellesama kõnniroboti abiga on maailmas juba mõned lapsed kõndima hakanud, kas te teate seda? Tähendab tehase kodulehekülje pealt vaadates ja uurides nüüd noh, vastava ala kirjandust on neid lapsi olemas. Kes on saanud kõndimise tagasi tänu sellele robotile, tähendab, see robot on nisukene rismis on levinud üle maailma isegi jaapanlased, kes on leiutanud igasugu asju ise omal maal kasutavad selle sama tehase robotit. Lähimad robotid asuvad Eestile laste jaoks Varssavis ja Peterburis. Eesti riigis laste jaoks ei ole. Vanemate laste jaoks 12 aastat ja vanemad on Adeli keskuses olemas. Kuid meie laps on väikesele jahus. Tal ei ole vastavad vahendid, teda ei saa sinna roboti peale kõndima panna. Ja kui laiemalt mõelda, siis tegelikult olete kogu selle aja võidelnud mitte ainult oma Eliisabeti kõndima hakkamise eest vaid kõikide samasuguse puudega laste tuleviku eest, sest robot ei tule ju mitte ainult teie pere jaoks või vaid ta tuleb paljude eestimaalaste jaoks. Robot tuleb Tallinna lastehaiglasse ja laste arvu ei oska keegi Eesti vabariigis öelda, kes seda robotit vajaksite, kuidas see võimalik on? Statistika puudub ja haiguste järgi ei tohigi fikseerida inimeste nimekirja teha, kellel on see haigus, tähendab seda nimekirja, seda statistikat ei ole. On olemas üldine statistika, viis juhtu 1000 elaniku kohta. Ja kui see üldise juhtumi järgi edasi minna, siis viis juhtu 1000 elaniku kohta teeb Eesti kohta umbes 800 last. Sealjuures on juures ka psüühiliste häiretega ja raske puudega lapsed. See robot neid ei aita. Kui ikka psüühika on ka paigast ära, siis robotiga kõndimine ei tee mingisugust, noh, ei saa efekti, nii ütlevad see meditsiinipunnid, öeldakse tehase poolt. Nii et selle riistaga saavad võib olla abi. Noh, ma ei oska öelda, kui palju arstid näitavad, kui me ta käima saame, siis on näha, palju sinna lapsi juurde tuleb. Aga riista enda võime, kui me tegime siin tagasihoidlikud arvutused ja kordade arvu 20 korda vähemalt peab laps saama seal peal, et siis on lootused kastast, tähendab, siis saab selgeks, kas ta hakkab üldse on lootust kõndima hakata või ei ole. Tähendab see 20 korda, mõni hakkab võib-olla ühe-kahe korraga juba kõndima, eks ei tea, igaüks on erinev. Ja kui me nüüd välja arutame, siis ühest robotist aitaks ainult võib-olla 100-le lapsele aastas. Ja kui see arv on 800 500, eks ole, siis sellest ühest robotist on vähe Eesti riigi jaoks. Aga seal algus, tore, kui seegi on, öelge Ako, te olete lihtne eesti mees ja kui te ühel päeval aru saite, arstide ja teadlaste jutustad, sellist robotit oleks vaja ja raha selle jaoks ilmselgelt ei ole, siis kuidas edasi käitusite? Tähendab meie käitumist põhjustas üks väga tähtis asjaolu, mida ma tahan siin välja tuua. Pöördusime haigekassa poole, et haigekassa rahastaks Meie käiku Šveitsi riiki ja me saaks Šveitsi riigis roboti abil aia, kas haigekassa keeldus. Kuid tänu hoiukassale ma mõtlen kahtepidi, eks ole üks nagu kukuks, kutsuks haigekassat maha tegema, aiaga kassat sõimama, et miks sa ei andnud. Aga teisest küljest ma mõtlen, et tänu haigekassa käitumisele. Me hakkasime edasi otsima ja hakkasime võimalust otsima, oleks me haigekassas saanud selle ja peale me oleks riigi raha ära raisanud, enda raha sinna kõvasti juurde pannud. Aga kas laps neid kordasid, mis tal vaja on, ma poleks sealt kätte saanud. Võib-olla oleks raha siis otsas ja jätta ravi pooleli, ei saa raha pärast teha. Ja tänu haigekassale. Me hakkasime edasi mõtlema ja siis me tulime perega niisugusele järeldusele. Keegi saatis meile selle mõtte, me teadsime, et see robot on olemas. Nägime teda füüsiliselt. Aga see oli suurte oma. Ja siis tekkis mõte, et algatame projekti ja selle projekti algatuse mõttega. Kõigepealt pöördusin oma pere poole kõigi liikmetega, arutasime selle asja läbi. Ja siis ma pöördusin vastavate abiorganisatsioonide poole kellel ei olnud vastuseisu. Nad tulid kaasa meie projektiga ja oleme koos seda vedanud siiamaale. Ja tänasel päeval enne jõuluvõite te öelda, et selle roboti raha on koos. Täna, ma võin seda öelda, see roboti raha sai enne jõule kokku, see raha on koos ja seda on ka rohkem koos. Kuid projekt sellega ei ole lõppenud, et robot tuleb, see robot tuleb tööle panna, lapsed peavad ravi saama hakkama. Kuidas see meil õnnestub? Nendel abistajatele on tööd veel küllaga, selle pärast nende abistajad. Tänamisega natukene viivitaks, kui lapsed saavad ravi ja esimesed sammud, näe, mida lapsed hakkavad tegema pärast esimest ravi selle pärast, millise kvaliteediga, milliste oskustega haigla personal hakkama saama. Need, kuidas need abistajad selle roboti kohale, seda robotit minu teada Eestis veel ei ole tulema lähitulevikus Eestisse seal vaja üles panna, siis on vaja välja õpetada inimesed, kes selle robotiga tööd oskavad teha ja inimesed, kes seda robotit korras oskavad hoida. Nii et siin on, siis tuleb veel veel haigla trummid viia sinna vastavasse seisukorda, siis tuleb haiglal veel teha see, kuidas lapsed peredega saavad või lapsevanemad koos lastega saavad olla seal haiglas ööbida. Kuidas nende majutus, tingimused on, ei saa ju teisest linna otsast sind hullumeelses Tallinnas Tallinna liikluses käia lapsega paar tundi ravid, lapse protseduur kestab tund aega 45 minutit, mitte rohkem. Ja kogemus on see, et lapsed kannatavad välja ainult kolm korda nädalas. Seda roboti ravi, see on lapsele koormav. Kõike seda ma loodan, väga annab korraldada. Aga kuidas see raha tegelikult kokku sai, ma saan aru, et me ei jõua ega võib-olla ei peagi nimetama ära kõiki inimesi ja organisatsioone, kes teid aitasid. Aga suur abi tuli tantsusaatest. On ju nii? Viimane abi tuli tantsusaatest kuid suur abi on tulnud kogu eesti rahvalt. Ma liigitaks, noh, need suurannetajaid võib-olla natukene siis väikest väiksemaid annetajaid ja ja kogu noh, eesti rahva suhtumist sellesse robotiprojekti Robot, kui vajalik asi on, nagu oli nagu eesmärk eesmärk rahvale, see oli üks kindel asi, mille nimel me tegutsesime ja millest sai rahvas väga selgelt aru sõnumist mida on vaja. Aga see robot ei ole eesmärk. Robot on vahend eesmärgile jõudmiseks, seda paljud aru isa. Ja nüüd ma avaldan tänu kõigile neile, kes aitasid seda projekti ellu viia, reklaamida, teavitada, rahvale teada anda. Ja kõigile neile, kes oma panuse panid rahaliselt rahaliselt kõige suurem hulk inimesi, midagi üle 900 inimese panid oma raha nendesse robotisse kuid nende võimalused olid väikesed. Me saame selle 900 üle 900 inimese käest pealt kokku, võib-olla alla 500000 midagi. Robot maksis üle nelja miljoni. Nii, nüüd Eesti inimesed aitasid oma mõttejõu ja oma tegevusega jõuda sellel projektil Šveitsi Eesti koostööprogrammi. Sotsministeeriumi ja rahandusministeeriumi inimesed. Aednikud, kelles peitub suur sõna inimene aitasid meil selle projekti kokku kirjutada, välisnõuetele vastavaks teha ja, ja Eesti riigi nimel Šveitsi saata. Šveitsis see projekt oli väga-väga pikalt. Me tüdinesin ootamisest ja meil oli juba niisugune tunne, et sealt ei tule midagi. Kuid aasta lõpuks ta tuli, see tuli sellel ajal, kui tantsusaade juba käis. Nii et need asjad langesid kokku ja tänu nende kahel kokkulangemisele on meil nüüd natukene raha rohkem. Kui palju kulub sellest rahast. Nüüd nende tegevuste lõpule viimiseks projekti lõpuni, mis me veel ei tea. Sellepärast et koolitajate ja koolituse maksumused ei tea, palju, tuleb koolitust tehase poolt kaasa. Palju on vaja juurde õppima minna välismaale. Aga need spetsialistid, kes hakkavad sellega selle kallal tööle peavad olema selgeks õppinud selle riista kasutamise. Midagi ei ole teha, enne ei tohi neid laste juurde lasta. Kui on selge, kuidas nad seda riista kasvatavad. See robot hakkab füüsiliselt paiknema Tallinnas lastehaiglas. Tallinna lastehaiglas seal on oma eraldi rehabilitatsiooni või taastusravi osakond. Siis ma annetajate kohta tahaks veel öelda niiviisi peale selle Šveitsi riigi suur annetusena. Võttis osa annetustegevusest see saade, tantsud tähtedega, suured tänud kõigile, kes seda saadet korraldasid ja kes saates osa võtsid. Et minu arusaamine ja minu, minu nägemuses saate vaatajana vaatasin, kuidas inimesed õppisid tantsud selgeks, nägid vaeva, tegid tööd selle nimel, et osaleda heategevusprojektis noh, ka nende osa selles on see, et nad said ka ennast näidata, kes nad on. Ja rahvas sai aru, kes nad on. Nad on niisugused inimesed, kes on nõus teisi aitama. Ja selle saate käigus kaotasid kaks poissi oma juuksed. Kes oli see, kes pani nisukesi, mõtle nendel inimestel pähe taevapoiste juuksed, ma tähendab, mind ei huvita see. Mind huvitab see, kus kohas see mõte tuli, kes suhtelisi suuns tähendab. On olemas üks nisukene jõud kes suunab inimesi mõtteid ja sunnib neid tegutsema. Ja nüüd järeldus, poisid selle eest, et nad läksid niisugusesse saatesse ja aitasid rahval nagu sov kaudu koguda raha. Roboti jaoks kaotasid selle pärastava juuksed. Võib-olla nad ei kaotanud, võib-olla nad võitsid midagi. No ma rõhutan seda, et need juuksed kasvavad ruttu tagasi. Tähendab, võib-olla tulevad tihedamad ja paremad. Just nii tulebki mõelda. Kas saab rääkida veel mõnest võib-olla hoopis väiksemast panusest selle rahahulga kogumisel, näiteks teie oma, Viljandimaa inimesed, kas nad näitasid üles head tahet, ütlesid Ako, sa oled tubli mees, et sellist asja teed. Viljandimaalt on paar head näidet. Peale nende, kelle nimesid ma ei tea, kes on endale selle 900 väike annetaja sees olid. Viljandi kohalike omavalitsuste liit. Pani kokku näitetrupi. Näidendiks valiti näidend naisvallavanem, ma ei tea, kelle oma seal. Selle naisvallavanemaga nad käisid ja sõitsid mööda maakonda ja ma ei tea, kas maakonnast isegi välja. Ja nad korjasid suure summa raha meie roboti heaks. Suur tänu neile. See on niisugune ettevõtmine, mis mind kõige rohkem liigutab. Ma käisin omavalitsusliidus projekti tutvustamas, et niisugune projekt on. Kas meil on ühiste võimalusi. Ja siis tuli järsku välja, et me tuleme välja niisukese näidendiga. Nad tulid, tegid ja nad on tegijad. Nad on head inimesed. Teine näide, Viljandi Rotary klubi. Tuli ka meie projektiga kaasa ja möödunud ei, see oli selle aasta emadepäeva kontsert. Korraldati koos Viljandi kultuurikolledži ka muusikakool, muide, muusikaosakond. Laulsid esinesid Viljandi Rotary klubi liikmed suurettevõtjad Viljandi linnas ja, ja Eestis. Ja sellega sissepääsupiletite rahast suur osa laekus roboti heategevusfondi. Nii et need on kaks ja no ma ei jõua ära loetleda neid abilisi, kes aitasid kaasa. Meie visiitkaartide levitamisel need olid Viljandi noored. Mitu noorteorganisatsiooni tuli kaasa ümber järvejooksud, siis olid tantsupeod laulupeod. Ugala teater levitas meie visiitkaarte. Kui palju visiitkaartide levitamise tulemusena telefoni helistamisest raha tekkis? Mul ei ole aimu telefoni helistamise raha, on ka märkimisväärne. Paljud inimesed tegid oma panus läbit telefoniga. Aga see on niivõrd kaudne ja niivõrd tundmatu maa minu jaoks. Ma ei taha seda summat isegi mitte mitte öelda, aga see tegu, et inimene seda tegi. See on tänuväärt. Ja nüüd on see koht, kus meil on sobiv hetk mängida üks muusikapala, tänase saatemuusika on ka teiega verega seotud, laulab teie tütrepoeg ja, ja lugu, mis nüüd ettekandele tuleb, kannab pealkirja, las lendlevad soovid ja see on koht, ma arvan, kus soovid, teie head soovid ja loodetavasti ka kõikide teiste liikumispuudega laste perede head soovid nende inimeste juurde jõuavad, kes teid selle roboti soetamisel aidanud on? Ma tahaks veel kord tänada kõiki abistajaid ja kõiki raha panustajaid ja selle lauluga. Ma tahaks öelda teile edasi ühe mõtte. Igal on meil omad soovid, omad vajadused, omad hädad, load, probleemid, raskem, need soovid lendu. Ja kui soovid on lennus, siis võib-olla nad maanduvad kuskile. Tehke soovid vabaks, andke vabadust soovidele. Et nad ise leiaksid koha õige koha ja eriti nende abistajate juures, kus kes on võimelised abistama. Me jätkame jutusaadet täna hommikul jutusaate stuudios Margit Kilumets ja minu külaliseks on tubli mees isa ja vanaisa Viljandimaalt, kelle energia ja kelle pere energia on pannud liikuma sellise määratu jõu, et eesti rahvas on võtnud ennast kokku ja saanud liikumispuudega väikeste laste jaoks soetatud kõnniroboti, mis loodetavasti juba uuel aastal Tallinna lastehaiglasse tööle hakkab. Aga räägime natukene Elizabethist ja tema tavalistest päevadest, kas ta on kodune laps ja kuidas ta temaga üldse toime tuleb. Noh ta ei ole kodune laps, tuleme temaga väga hästi toime, olgugi et emandaga kogu aeg peab olema koos kontaktis, sest ta ise noh, suhteliselt halvasti tuleb toime. Kõndimise probleem on teised, pole teisi probleeme, nagu ei ole. Aga selleks, et ta ei muutuks ühiskonnas niisuguseks erakuks on ta ikkagi käib lasteaias ja lasteaiast, ta suhtleb teiste lastega seal küll oma raamiga. Ja ma ei ole kuulnud, et oleks mingisuguseid pahandusi ma enne oletanud, et ja Elizabethi nüüd vaadates ja kuulates on kõik nii, et ta suudab teisi lapsi oma tegevustega kaasa tõmmata. Teised aitavad teda. Nii et see on omadus, mis näitab, et et laps on võimeline iseseisvalt läbi saanud. See on selle lasteaia jaoks ka kindlasti uus kogemus. Lasteaia jaoks uus kogemus lasteaiast teist seal rühmas minu teada ei ole. Aga kui seal lasteaias on veel paar liikumispuudega last veel lapsel on ema pidevalt kaasas ka lasteaias. Samas samas. Kategoorias noh kuidas ma ütleksin, viga või puudu puudus, mida loodus on kaasa andnud. Ja ma unustasin enne ära, see teine pere on meie projektiga üks algatajatest. Tähendab me koos Läksime erinevad. Esialgu läksime erinevat teed mööda sama roboti peal. Neid ujuvad üldse teineteist. Ja siis me saime üks hetk kokku ja Me ühendasime oma jõud selle projekti peale. Ja selle pere Mati Tuvi vere ka tänu tänu teile on algus, sai kõigepealt väga asjalik tehtud seal projektile. Nüüd oleme koos lõpus. Me ei ole lõpus, Me oleme poole peal, aga finiš paistab, paistab, aga kas me sinna jõuame, kuidas me sinna jõuame? See on kõik teadmata. Katsetamine, me peame minema katse-eksimise meetodil edasi. Kui me natuke Üldisemalt selle asja peale vaatame mida Elizabethi juhtum või Elizabethi sattumine jõudmine teie perre on teile inimestena õpetanud. Kaks aastat tagasi ma ei olnud sellises seisus, nagu ma praegu olen Mismõttes selles mõttes, et ma nagu ei mõistnud keegi saatnud mulle niisugused sõnumit, et mis inimestes võib peituda, ma ei mõelnud selle peale. Oma eluprobleemid ja asjad ja võitlus enda eksisteerimise eest looduses on niivõrd igapäevane. Et sa ei mõtle ümbruskonna peol. Aga see Elizabethi tulek ja Elizabethi probleemid, millega me tegeleme, oleme tegelenud ja tegeleme edasi. On pannud mind mõtlema selle projekti käik, selle projektist, osavõtt, selle projekti nüüd saatus, mis nüüd on jõudnud mingisugusesse vaheetappi, mil on stardipakud maha pandud. Me saame startida, jooksma hakata. Nii otseses kui ülekantud mõttes, no ma rohkem ülekantud mõttes otseses mõttes on jooksma nii kaugele. Ja see pani mind mõtlema ja ja inimestes on olemas nisukene jõud. Mis tahab inimest aidata, selle ära tegemine, see jõud, mis on praegu üles kohatud, see konkurentsijõud see on kellegi poolt jälle inimestesse kuidas öelda, süstitud või peale pandud. Et see heategevuslik jõudse hea jõud on allasurutud ja käib võitlus olemasolu pärast küll rusikatega relvadega, küll küll igasugunippide vahenditega, kes midagi mõtleb, et võime oma kätte saada. Noh, ma siit kaldun juba edasi poliitikasse, mida ma ei tahaks mitte, ma ei taha halvasti öelda, aga head midagi öelda ei ole. No aga natuke me võime halvasti ka öelda. Me oleme nii palju headest asjadest rääkinud, et no teeme viis minutit siis kriitikat ka. Ei, ma ei teeks kriidiga nädalaks, et inimesed mõtlema hakkaksid. Tähendab. Kui me nüüd vaatame, mis siin Eesti riigis toimub Nüüd on valimisvõitlus kohe tulemas. On tekkinud erigrupeeringud, nimetame neid muidugi erakondadeks, kes relvastavad endid igasugu ideedega, igasugu asjadega puuduvad veel ametlikult relvad, et üksteisele ära panna selle nimel, et saada võimule, saada võimu oma kätte. See, mida rahvas alt, et mida mida on inimestel vaja oma probleemide lahendamiseks? Seda mõtteviisi nagu ei ole, noh, ma mõtlen, mis on nende inimeste peas. Kui sa tahad võimul olla, siis sa pead teadma ja aru saama, kelle jaoks ja mille jaoks sa seal üleval eksisteerid. Aga nüüd on vastupidi. Meie eksisteerime nende jaoks, et olla nendele lüpsilehmad. Ei jõua enam. Meil on. Nendest koormuste sättimisest reeglite sättimisest kõrini. Võtame viimase, see liiklusseaduse. Nüüd on meie pere olukorras meil on traktor ja poeg sõidab B-kategooria lubadega. Praeguse seaduse järgi ta tohib seda traktorit juhtida, kõik on okei. Me saame tööd teha. Uuest aastast. Kas nüüd hakkab kehtima või ei hakka. Kuna selle liiklusseadusega on niiviisi, et ka seaduse vastuvõtjad ja tegijad ei saa ise aru, mis nad on kokku kirjutanud. Ja siis need inimesed, kes seda täitma peaksid, kes seda õpetama peaksid. Ja kui nüüd see hakkab kehtima, siis uuest aastast ei tohi õue peal traktorist enam istuda. Õige õue peal veel võid. Sest et noh, see muudatus vist, et õue peal võid ilma lubadeta sõita. On veel olemas. Aga ei tohi tee peale minna. Sinised sinise kütusega nagunii tee peale minna ei tohi. Lubasid ei ole lubasid, ei saa teha sellepärast, et pole koolitajaid valmis, kõik on ette valmistamata. Ja uuest aastast hambad varna panna. Teie ettevõtte jaoks tähendab see katastroofi. Hapnik on kinni keeratud ja kes kinni keeras meie oma poolt valitud inimesed inimesed, kellel puudub side Paju ja jalgade vahel nad ei saa aru, et nad on keha üks osa. Ja see keha peab eksisteerima koostöös. Mitte pea ei ole eraldi, pea on nii suureks kasvanud, et keha ei jõua seda pead enam üleval hoida. Mis on laste puhul? Laste puhul on pea korras mõistus korras, kui me saame nüüd jalgadest seal need signaalid ka peasse, see laps hakkab iseseisvalt elama. Tekib võimalust. Aga mis me riigiga teeme? Riik on samasugune puudega ilmale tulnud nähtus. Ma võrdlen teda inimesega. Puue selgub ainult kasu. Noh, kasu käigus, eks ole. Alguses nagu tundus, et see riik, mida me tahtsime ketis, seisime ühiselt, seisime ketis, hoidsime teineteisel käest kinni. Terve Eestimaa oli üle Eesti ketis, lätlased leedud veel pundis, eks ole. Meil olid omad soovid, omad unistused. Ja mis meil nendest unistustest nüüd järgi on? Taha rumalasti öelda, aga, aga Peab ütlema. Ma ei ütle seda sõna. Teate ise, mis sa mõtled? Tol hetkel tundus, et tuleb tore, terve ja tubli riik areneb. Mis meil neid on, kus me nüüd oleme, siis? Me oleme kasvanud arenenud iga kord iga valimiste järel on mittepuue vähenenud vaid puue suurenenud. Ja nüüd oleme siis niikaugel, et selle puude suurus on läinud üle peas, see pea on kasvanud nii suureks ja nii ahneks. Ta imeb need kehamahlad kõik välja ja keha muutunud nii nõdraks, et ta jõua seda pead enam üleval hoida. Mida siin teha, tuleb riigile ka kõnnirobot muretseda? Robot ei aita seda riiki, sellepärast et ei ole ju pead, kus aju panna või kuhu see signaal saata. Pea praak. Aga mis siis teha, aga me ei saa ju niimoodi nüüd lahku ka minna. Me jätame need õhku, mõtleksin niiviisi, et et võiks rääkida sedasi, et ma küsin juurde, et ma ei saa aru, mida need inimesed mõtlevad, kes seal peas. Seal on nii palju häid inimesi, mis näitas ministeeriumi ametnike osa kes mõtlevad rahvaga koos, aitavad, aga kes sunnib neid niisuguseid rahvale vastuvõtmatud seadusi kehtestama nagu see viimane liiklusseadus? Kui mina oleks aus riigime, siis mina astuks tagasi niisuguse seaduse läbituleku pärast. Terve riigikogu ja valitsus. Rämpsu rahva ette saata ja rahva peale kehtestada. Olen tõsiselt tige ja nördinud, sest hapnik on kinni keeratud selle seadusega mis teha. Küsist vastan. Lapse puhul on asjad selged. Kui sellised lapsed saavad kõndima, võib-olla nad saavad, võib-olla ei saa, see on ka, et ei teadnud, mis me riigiga teeme. Tähendab, siin oled ainuke võimalus on pea väljuvad. Ja see väljavahetamise seisab õige pea ees. Minu ootused ja lootused ja sinna peasse saaksid nüüd nisukesed inimesed kes on erakondadest üle, kes on üle kõigist sellest gammajaamast ja kõigest sellest üksteisele ära ärapanemisest üksteisele ära tegemist, ära teeme ära, on, on väga vale lause. Kes võtaks kätte ja moodustaks koos rahvaga tõelise rahvaliidu kaks sõna, mitte üks sõna, see ühesõnaline rahvaliit, on teil kõik teada, mis ta on, kas sealt tuleb midagi või ei tule, see on, näitab tulevik. Aga need kaks sõna rahvaliit kus juhid oskavad ja tahavad rahva käest teada saada, mida rahvas ootab. Praegu ei taha ükski juht, ma olen käinud kohtumistel ükski juht, kes käib ennast promos erakonna nime all ei taha üldse kuulata, mis rahvas mõtleb. Ta ei ole selleks seal, et saada teada, mis rahvale vaja, mis rahva käest õppida vaid ta on selleks seal, et oma tegusid õigustada, ennast kiita, kui hästi nad on teinud. Ja kui sa neid kehkenpüks ja vaatad, siis on noh, tõesti hakkab paha, et kus riigis me elame, kuidas meie mõtleme, need inimesed. Tõlgemike mõistuse juurde ja katsume nüüd leida ülesse ühisosa, meid on miljon 300000. Igaüks on erimõtlemisega, aga meil on üks osa, üks niisugune osa, kus me mõtleme ühtemoodi, seda näitab see projekt. See abi mis tuli rahva käest ja kõige suurem abi tuli nende inimeste käest kellel on kõige vähem raha, kellel on kõige vähem võimalust aidata. Sealt oli kõige rohkem. Peast tulnud rahast ma ei saa midagi rääkidagi. Tema ei tahagi sellest rääkida. Aga see kõik näitab siiski Ako, et lootus jääb. Lootus sureb alati viimasena, see vanasõna on olemas ja ma loodan, et eesti rahval on jõudu ja tahtmist koos mõtlema hakata, koostööd tegema hakata. Ja kui me jõud ühendame, siis me võime olla Euroopas nende riikide seas kes näitavad eeskuju teistele, kuidas ühiskonda üles ehitada, kuidas ühiskonnaga edasi minna, otsima Eesti Nokiat. Eesti Nokia jutumärkides on liiklusseadus ja sinise kütuse kasutamine. Aga ilma jutumärkideta. Ilma jutumärkideta võiks olla koos töötav eesti ühiskond. Kuidas see võimalik on? Miks inimesed mõtlevad nii, nagu nad mõtlevad? Jõulude aeg on õige aeg hakata mõtlema ja katsuda oma mõtteid koondada. Eila tuli ajalehtedesse minu arvates väga hea idee rahvapanga moodustamise kohta. Nüüd need, keda see puudutas, kukkusid kohe seda ideed pommitama. Ja jäävadki pommitama. Aga need inimesed, kes mõtlevad natukene teistmoodi Eesti riigis tehtud töö selle töö eest teenitud raha peab jääma Eesti riiki. Mitte nii, et me soodustame välisinvestoreid. Välisinvestorid tulevad siia, teevad meie rahva najal meie rahva tööga endale suured kasumid ja viivad selle ilma mingisuguse maksuta välja riigist. Kuhu see mõtlemisviis kõlbab. Kas me oleme omaette või ei ole? Kui oleme me tõesti Euroopa liit ilma mingisuguste piiranguteta segunenud ei ole meil territoorium olemas, meil on piirid olemas. Meil on kõik olemas, meil on oma leppisi, Kales hümn meil on kõik olemas. Aga me ei oska üksteisega läbi saada, ei oska pühendada, ei oska. Kogu ühiskonnale. Kasulikud olla. Võib-olla see on see, mille peale tuleb jõulude ajal mõelda ja võib-olla praegu kuulab meid mõni inimene, kes mõtleb, jah, Ako ma olen olnud tõesti uimane ja pole pannud oma energiat sinna, kuhu ma tegelikult peaksin ta panema. Soovime siis üheskoos, et need jõulud oleksid mitte ainult aja maha võtmiseks, aga ka järelemõtlemiseks. Aega meil maha võtta lihtsalt ei ole. Meil ei ole aega aja maha võtmiseks. Ka ööpäev läbi peab inimene olema mõtteliselt, keha puhkab, aga mõte töötab. Vaata niisuguses seisus me oleme praegu. Ja kui me saavutame selle nagu koostöö üheks meele nagu tuli kaasa rahvas selle projektiga siis me oleme võimelised suurteks tegudeks. Suur tänu veel kord kõigile kõigile, kes aitasid seda projekti. Selle roboti tööle rakendada? Vist Margit juba ütles välja. Et robottee avamise ja tänuüritus on plaanis Tallinna lastehaiglas kuskil jaanuari lõpus. Ja mis ajaks robottöö valmis saab ja teenust hakkab avaldama, eks seda me anna teada. Kui me meediasse pääsen. Aitäh Ako Luts täna hommikul stuudiosse tulemast jutusaate stuudios Margit Kilumets ja lõpetama jääb üks teie valitud lugu. Teie perest on see tulnud ja saatesõnad võib kaasa öelda ka. Ütleks saatesõnaks kaasa Tänud Marko poolt, kes seda laulu esitab ja kes seda laulu on loonud. Talveteed, ja need talveteed peaks meile näitama, peaks meile appi tulema ja näitama meile õiget suunda võimaldama meil minna õiges suunas nendes suundades, kus me ühiselt saaks. Saaks oma ühiskonna asjad paika ja need vead ära likvideeritud, mis meil veel on? Et see unistus, mis me tegime seal öises ketis seistes et see saaks ka täidetud. Olemegi Peedu kooli waldorf. Loome sealsele toomemäele. Ja sellele ei. Olegi elurõõmuteona ääremaale teeno, omade nimede. Ja ta. Käib siin minu käes on. Veel ainult. Lumehingega. Naine.