Ja läbi Koit rutage. Ja ma olen nii, kuid siiski rutama jupp ja. Kuulan varsti hunt, teen. Kuuldu oli kontseptsiooni jäägonzalist stseen Marissa novelliooperis Hispaania tund esitasid Veera Niilus, Ivo Kuusk ja Eesti Raadio Sümfooniaorkester Kirill Raudsepa juhatusel. Algav saade on aga tund Kivimäel Kirill Raudsepa mõnusas kodus kus ta nüüd juba ligemale 15 aastat veedab pensionipäevi. Viiendal aprillil sai dirigent 85 aastaseks. Rohkem kui poole sellest ajast ligemale 45 aastat on ta töötanud Estonia teatris 12 aastat. 1951 kuni 63 oli ta teatri peadirigent. Sellest pikast elust on muidugi meenutada tohutult palju. Kõik ühte saatesse mingil juhul ei mahu. Niisiis ärge pange pahaks, siin saates tulevad pudemed sellest, mida dirigent ise oma eluteel on pidanud. Oluliseks. Alustame siis ikka algusest. Või hakkaks meenutama, sündisin ma Tallinnas. Ja tol ajal oli isa, oli oli meremees, ema oli kodune ja kui ma sain seitsme aastaseks, siis pandi mind prantsuse lütseum. Hiljem enam meremesi oli, siis asutati Tallinnas muusikakool. Tolle aja muusikakooli asutasid kolm inimest või tegutsesid kolm inimest. Mängija siis minu isa oli alul asja ja pärast oli ta inspektor. Ja siis oli üks proua peetin, kes oli kassiir ja see oli kogu administratsioon, tolle ajatöötajad, kes töötasid muusikakoolis, said oma lapsi muidu ilma õpperahata õppima panna ja nii nii minugagi sündis arvateks, muidu ka oleks läinud muusikat õppima. Vot seda ma ei oska küll seda ei oska kuidagi. Aga igatahes pandi, isa tahtis, et ma muusikat õpiksin, ema samuti. Ja noorema kursuse teave klaveriala klaveri alal. Minu esimene õpetaja oli õpetaja Heinrich, sama samas õppis ka omal ajal, anna, kas heliklassi ema, tema ei andnud tunde vanemalt kurss, siis pandi mind. Tulen Pajula õppima ja see tema juures ma lõpetasin Kidali konservatooriumi 39. aastal. No mis on Lembast niisugust huvitavat või olulist meelde jäänud? Tema oli võrdlemisi leebe ja minusugusele laiskvorstile oleks vaja olnud. Niukest rangemate õpetajalt ma pärast leidsid. Aga muidugi teadmisi oli tal kohutavalt palju ja siis tema printsiip oli, ta mängis alati selle, mis ta pala või selle asja, mida ma pidin ära õppima, mängis ise, et see oli nii tema printsiip, kassellid oli hea või halb, seda ma ei oskagi ütelda. Aga nii, nii ta läks seal siiski tema juures ma lõpetasin. Ega ma kohe ei saanudki nii-öelda muusika alal tööd. Tuli mul alul hoopis. Tol ajal presidendi vend oli Peeter täts, tema temale haldusriigiparkide valitsus ja vot sinna parkide valitsusse siis tutvuse kaudu nii-öelda sain ma oma esimese koha muusika alal vast võib-olla nii palju, kui ma koolis käisin, siis me asutasime. No noored muidugi asutasime oma orkestri ja nimelt just jazzorkester oli ja. Ja selle jazz orkestrid juba tol ajal oli. Juba tol ajal oli nii-öelda niisugune Teie mängisite klaverit, mängisin seal klaverit, mängisime koolipidudel ja mõnikord ka isegi suurte inimeste vanemate inimeste pallidele, mis tol ajal oli laki paljand seal olid. No vot, see oli siis nii-öelda see ajajärk, kus sai mängitud klaverid ja siis ma andsin ka muide klaveritundi. Aga muud võimalust eit olla seal ei olnud. No ja siis tuli see kuulus-kuulus-kuulus. Okupatsiooniajajärk. No see esimene Nõukogude Liidu okupatsioon muidugi likvideeris selle riigiparkide valitsuse, siis mina millegipärast see on väga imelikult hoopis tekstiiltööliste ametiühingu keskkomitees asjaajajaks. Jällegi mitte muusika ära, seal ma olin lõikes aga aga kuna oli üks teine pisikene kapell nendeni tol ajal nimetati siks sünges. Nende klaverimängija oli. Igatahes midagi temaga juhtus nii et see jäi, see Bell jäi ilma klaverimängijate. Ja nad palusid mind. Kas ma tuleks neid välja aitama? Muidugi siiski klaveri mängimine. Ja vot seal alma mässis mängisin. No see oli kohutav aeg, selles mõttes. Kõigepealt see, see miljöö seal all sõja, sakslased Pummeldasid ja, ja üldse see restorani miljööd absoluutselt ei meeldinud mulle. Ja siis oli mul tuttav kes oli ka kunagi tegutses džässialal. Priit veebel oli niisugune nimeline ja Priit veebel oli tol ajal kontsertmeistriks nimetati pianistide kontsert Messidena balleti alal Estonias ja ta elas. Ükskord möödamine seltsi, kallis pliit, veebel, kuulekas ei saaks mind välja tirida sealt vastikust õhkkonnast. Ja järgmine päev, kui tõldveebel siit mööda läksid. Ma rääkisin direktoriga ja tema ütles, ta käskis kohe tulla enda juurde jutule. Et on vist võimalus, et sa saad Estoniasse ka kontsertmeistriks pianistiks. Balleti küll. Sellepärast et veebel ise oli ennem kontsertmeister, aga siis ta juba dirigeeris, panete, ja siis oli vaja pianisti. Siis oligi niimoodi, et läksin siis Estonias. Ja muidugi esimene tutvus tutvustati mind tolleaegsele Badet meestel lahel, Albraile. Ja pani selle noodi ette ja ütles, et vaat, mängi mulle siit midagi ette. Ja see oli Luikede järve klavil kuuebermolliga. No ega mul siis nii suurt praktikat noodi lugemisest ei olnud midagi ma siis etem, mängisin nii huumoriga, eks. See oli küll nüüd udu. Aga sihtkäskis improviseerida. Aga see oli mul nagu armastatakse öelda, käpas ja see nähtavasti imponeerib päris lahe välja. Ja tema andiski nõusolekut direktorile ja võeti mind siis Estoniasse. Käsi oli siis 42, see oli kelm kaks. Jäi meelde sellest okupatsiooniajast, see on see kuulus märtsirünnak. Siis ma mängisin orkestris klaverit, Tubina kratt oli tol õhtul, kui see pommitamine toimus. Ja vot sellega on veel üks huvitav asi et selle krati sisu Nägi ette, et peremees, talu pere, müstik, kes tahtis rikkaks saada ja talle soovitada, kuidas siis teha krati, mida ta pidi ise tegema kolmel neljandal. Ja vot nüüd on, tuleb üks huvitav asi, huvitav kokkusattumus välja. Tolleaegne kratmis kus ma siis klavereid orkestris mängisin. Etendused toimusid neljapäeva. Ja siis oli niisugune asi, et libreto järgi ka kratt sai valmis täiskuu ajale. Üks neljapäev oli veerand kuu poolkuu. Ja siis täiskuu. Ja see hirmus pommitamine toimuski. Neljapäevasel päeval täis leiab täiskuu neljapäeval. Missugune kokkusattumus? Ja. Algas siis hirmus pommitamine. Kõik muidugi tormasid, kes varjendites õigest keldritesse, meie aga kolmekesi. Kaarel Karm modelliks saame näitleja ja Jerry loosser. Kes oliins inspitsient. Meie otsustasime, meie ei lähe keldris ja jäime lava kõrval, oli üks niisugune Kolmnurkne istekoht. Ja jäime sinna. Jäi põgenenud. Siis. Pauk see oli esimene pomm, mis Estonia sai pihta kontsertsaal. Ja see kukkus kontsertsaali läbi katuse muidugi. Saali ja seal läksid põlema toolid, teine pomm ja see sattus meie Estonia teatri lattu. Ja ladu läks, põle aknad muisuzuke purunesid, tekkis tuuletõmme. Vastasmajas juba. Ma ei mäleta, mis maja seal oli, see põles. Ja sealt sädemed tulid ka omakorda sinna lattu. Kaarel Karm ütlen aga nüüd, kolmas pomm tuleb meile kaela. Ütlesin karmile ja teise meeld. Lähme kuuleme, kuidas olukord on. Estonia, kui kaugel me põleme? Põles juba ülemine korrus. Läksime, tol ajal oli kombeks oma riideid hoida. Teaks garderoobis ja me läksime veel garderoobist nii-öelda oma riideid päästma, et siis minema minna. See õnnestus meil. Ja kui me siis välja läksime, vot see oli üks kohutav pilt. Kõik ümberringi juba põles, rahvas oksis sinna-tänna. Muide, oli veel niisugune juhus, et kratis mängis kurat ja ta oli kostüümi. Tähendab kostüüm oli tal punast värvi. Ja kurat oli tol korral tantsijat porisplinov. Ja kui tema läks, põgenes üle platsi, siis oli niisugune pilt punane. Kurat. Ja see tuleb mööda. Need nagu päris nagu päris põrgu. See Eduard Tubina balleti kratt lavastus lõpetas õieti ühe perioodi Estonia elus. Saksa aja lõpul olid veel mõned kontserdid, maja ju enam ei olnud. Suve lõpul, sügise hakul põgenes suurem jagu teatri kollektiivist läände. Nii solistid, balletirühm kui orkestrandid. Ainuke dirigent, kes kohale jäi, oli Priit Nigula. Neidki, kes siin olid, olid laiali pillatud mööda Eestimaad, keskus, sõjapaos. Septembrikuus tulid Nõukogude tagalast mõned teatritöötajad, gaasi. Ants Lauter. Paul Pinna, Olga lund, Marta Rungi, Aleksander Arder. Sõnaga, kõik oli nagu otsas. Kogu Estonia tuli ühesõnaga otsast peale hakata. No ja siin ongi nüüd niisugune lugu, et, Et Ants Lauter oli siis uuesti direktorit? Siis oli, mis puudutas just mind siis kui liitlased, ma kuulsin, et siin on üks, üks pianist väga tore poiss ja andekas ja kiitis kangesti mind ja ütlesid. Tuli käskkiri välja, kus moodustati teatri juhtkond. Ja mina läksin seda käskida luuramine ja loen enda nimed, aga kontsertmeister. Ühtlasi tellige. Esimese sammuga kohe. Lautori juure jõuli üle ma ei ole ju dirigent pianist no ei ole, aga pead hakkama. Esimene tõsisem töö oli Kloogias mad hambathersai, mida ma ise repeti. Saatuslik ooper teie jaoks esimene repetiitor TÖÖ esimene dirigenditöö. See oli huvitav, et niimoodi see elu läks. Kuidas siis niimoodi Vettelisatult dirigendiks hakkamise algus läks, kas oli ka hirmus raske ja, ja läks aeg-ajalt kraavi ka või, või vedasite kohe ilusti välja? Jah, vaata, ütlesite praegu väga õieti vette visatud. Sest mu isa rääkis, kui ta meremees oli, siis ta nägi hispaanias, kuidas isad oma poegi õpetasid ujuma. Nad viskasid lihtsalt poja kätte oma lapse vett ja, ja muidugi ennem andsid juhendid ja kui ussisujuvus välja kui ujund, siis ta läks appi. Päästis ja see tuletas mulle meelde seda minu olukorda, ma olin ka nagu vette visatud, nagu te ütlesitegi. Dirigendipulti. No siis oli kontsert, mesilas oli Hugo suits ja tema lohutas mind põdeviga, küll sa saad hakkama. Küll saad hakkama. Me aitame kuju midagi. Praktikad, mul ju ei olnud, välja arvatud. Ma natuke oodav rootsi juures käisin, tema klassis ei ole ju dirigeerimist üldse õppinud. Lihtsalt teatripraktika ja elu viis mind sinna puldi taha. Ja aastate jooksul välja arvatud kolm kuud. Tolleaegne Moskva kunstivalitsus võimaldas mul siis jälgida suures teatris proove ja ja orkestriproove. Klassis jälgida ja see oli kogunud galaktika kolm aastat, mis ma õppisin pärast sõda professor Elleri juures kompositsiooni. See andis lihtsalt muusikalise teadmisi polüfoonia alal ja harmoonia jahedana andis mulle teadmisi ja, ja ka oli vajalik nii-öelda terrigeerisime juures ja samuti ka masseerimise juures, mida ma hiljem mitmeti tegin. Tööd oli teatris muidugi tol ajal väga palju sest olid ju keril Raudsep ja Priit Nigula kahekesi kogu muusika poolt eest vedamas seni, kuni tuli noor Vallo Järvi. Nendesse aastatesse kuulusid õige mitmed eesti heliloojate peamiselt Gustav Ernesaksa, Eugen Kapi helitööd mis tõid au ja kuulsust Eugen Kapi Kalevipoeg, Nõukogude Eesti preemia, Gustav Ernesaksa, Tormide rand ja Kapi Vabaduse laulik Tõid Stalini preemiad, mis hiljem nimetati ümber riiklikekspreemiateks, niiet au oli nendest palju, aga tööd ja vaeva kindlasti ka. Tol ajal oli tendents kohandada libreto sisu. Vastavalt ajastule tähendab et ta nii-öelda meeldiks nõukogude ajal. Ja vot see mulle kuidagi istunud selle selles koha pealt näiteks Gustav Ernesaks pidi ju. Ja Juhan Smuuli-ga koos pidid ju tornis elana libreto hoopiski ümber tegema, mis suhtes näiteks? Võtame krahv Ungern-Sternberg oli Hiiumaal vale Torre torniga laevu. Rahvas talurahvas oli tol korral tehtud selle uue libreto järgu niisuguseks revolutsiooniliseks eesotsas Leeneti osa täitjaga, ka Ernesaksal ja kapil puudusid kogemused üldse ooperi kirjutamise. Küll siis tuli teha variant tormide ranna ennem, kuni ta lõpuks siis oma preemia saavutas. Ma ei tea, me tegime vist kaks, kolm varianti. Ernesaks oli suurepärane koorihelilooja ja kirjutas palju soololaule, aga ega ta orkestrimuusikat ju peale oma ooperite üldse ei kirjutanud. Ega ta ise orkestreerinud. Nii-öelda mängisin siis ma sain aru, et see ei kõlba. Ja siis ma võistlusel võtsin julguse. Ja enne sakslast nõustus ise kah Anssimisele ooperi orkestri satsiooni tea poolt karbilt tol ajal. Siis kuidagi ka see hakkas satsioon, ma pean ausalt ütlema, ei olnud see ideaalne, aga no ta oli vähemalt siiski professionaalsele ja taevas kestratsioonile lähemal, peab ütlema selle rahva, see võttis väga hästi vastu, hiljem juba käisime kord teatriga Helsingis, see oli ainuke juhus, kus me teater lubati ka välisilma. Siis Helsinkist tulid ju kõik, väliseestlased tulid vaatama, tornid, väravad. Ja väga hästi võtsid vastu. Teate mis? Ma leian, et väga vähe räägitud Villem Kapi ooperis Lembitu, sealt seda muusikat tasuks ka isegi tänapäeval veel ette kanda. Muidugi, kas nüüd leiab niisuguseid ettekandjaid nagu Tiit Kuusiku, Georg Ots tol ajal, Aino külvang, aga tornidele anda sel kujul küll külmit kuidas ta tol ajal oli ja samuti ka Kadriorgu, et ma rääkisin, see ümbertegemine, see see praeguse ajastusse küll mitte kuidagi ei sobi. Kuulame signaali Villem Kapi ooperist Lembitu Meelise rollis Georg Ots, Lembitu, Tiit Kuusik. Alla. Siin ma räägiksin nüüd natukene sellest, mida mulle õpetas teatel ja, ja nii-öelda teatris töötamine mis kujundas ka minus noh, nii-öelda välja seisukohad Mida ma väga ei Tarvitavat kohe palju žestikuleerimiseks käsi jääga armastavad kangesti selle abil oma tundeid ja oma mõtteid edasi anda. Vaid mulle see ei. Ma pean ütlema isegi, kui ma televisioonis hiljem jälgisin neid kuulsaid alasid ja New Yorgi teadsid, kus suurepärased lauljad. Aga samuti. Ma tahtsin teatel ooper, läheks loomulikku rada, ka loomulikud inimesed oleksid laval ja laulaksid. Väikeste žestidega kuis väga sisukalt oma osa lööbilis oma osa nii-öelda läbi viis. See on üks külg, teine asi, mis mulle, nii see on muidugi aegade jooksul mitte alguses, vaid aegade jooksul. Hirmsasti mulle ei meeldinud. See ilmus dirigendi hartaks. Sisseastumiste jaoks mina võtsingi omale printsiibiks. Mitte ei võtnud, vaid see kujunes nii välja, et. Juures olema pidi ka dirigent koos lavastajaga. Ja, ja kogu see töö pidi koostöös sündima, kus pidi nii omaseks saama. Tänan solistidele, mingisugune sisseastumise vaatamine ega ei ole tarvilik. Selle koha pealt oli väga huvitav. Kui me olime terve teatriga, kas trollis, Kiievis siis Mozarti Donhanis? Ma ütlen, vahel praegu öeldakse Don Joan ei tähendaks seda vanni. Vot sellel etendusel pärast etendust tulid Kiievi muusikategelased. Tulid lava taha ja küsisid, kuidas te olete suutnud seda läbiviijaid, teie lauljad absoluutselt ei vaata, dirigent. Vas. Vot see oligi meie minu printsiip nii koostöös juba proovides nii 11 tundma õppida. Et ei olnud vajadust selleks, etendus on ikka etendus ja helilooja valanud oma heliloomingus kõikuma. Need tunded, kõik siru, mis nõuab vastava osa täitmiseks on seda kõik helidesse valanud. Meil olid ilmselt ka niisugused lavastajad, kellega teil olid väga ühised vaated, just seesama, et et ooper peab olema teater ja lava peab olema orgaaniline. Ma arvan, et, et nendega klappis teil väga hästi. Ja. Mitte kõigiga, mitte kõigega, näiteks seinu õliga krampis hästi ei saa. Ta kaviineriga. Minu seisukoht oli üldiselt, et lavastaja peab olema dirigendi kõrvaga ja dirigendi teadmistega või kuidas ütelda jaa, dirigent, lavastaja vaadetega. Vaat siis see koostöö on idea. Einer ei olnud vist muusikalava, ei olnud saamale. Aga tema oskas, näitleja käest, vaatas näitleja pealt. Kõik, mis ta tegi, kas, kas ta tundis seda läbi võidunud, vot seda ta tunnetas. Ja siis muidugi selle kaudu ta nii-öelda üldse ooperis on ju minu arvates lavastaja näitejuht peab olema. Kas kõik lavastajad on ka ühtlasi näitejuhid? Seda ei saa ütelda, mitte. Aga ideaalne on, kui, kui see koos Et ta oleks tilinud välja näitlejate käest seda tõelist tunnet nagu näite juut seda on, moodust tal ei olnud. Ta oli rohkem lavastaja ja selle tõttu, et kuna see nii visuaalselt oli väga kena tema lavastused. Leid leidsid siiski vastuge. Ja eks olenes muidugi ka sellest, kui palju seda loomulikku annet oli, lauljal endal, eks ole, mõnel tuli ta igal pool välja ja, ja teisel ei tulnud ka kiskudes. Täpselt nii, täpselt nii kõiki kõiki isa. Kui näiteks Georg Ots oli laval, siis tema elektriseeris kõik teised kaera Väga huvitav ja ja ta absoluutses muidu võis üsna puine olla, temaga koos ei olnud ainult punnitamist, nagu lihtsas keeles ütelda. Laulis loomulikult ta tunnetas loomulikult. Dario lüüriline bariton tegelikult kangesti ihaldas dramaatilise osi, mängida rahakott ja hotellitoas ja ja siis põletavate kollektor oma niisuguse mitte väga suure häälega, aga Etat läbi läbi tunnetamisega, seda, mis ta laulis, siiski võitis. Ei no muidugi mina, minu viimane töö, Georg Otsaga oli kolambrinioon. Ja see oli pääle seda veel, see ta paneb mind siiamaani imestunud, peale seda, kui ta oli veel silmaoperatsioon oli ta võimeline meie kontsertsaalis. Lindistasime Talivee konstaablina. Paljud on küsinud mu käest, et kas olid ju peadirigent Fixus Stalini preemia tuli sula sa pateesi. Ja ma võin vastata Hint kõigis teatrites olid peadirigendid, pidid olema ja pealavastajad pidid olema parteilased. Aga mina pääsesin. Kudel pääsesin. Siis on ka omamoodi huvitav. Kord, hakates teatest peale proovi ära Vene väevalvelaud ulatab mulle. Ära täidaksid parteisse, astuks. Mina mõtlesin, niimoodi ikka parteisse ei astunud ja. Järgmine päev hommikul nägin aasta otsa ja ütlesin talle, et kuule, taasta, et minu arvates ikka sa pead ennem kui partorg tead minuga vestlema, hakkad küsima. Kui veendun, ma lähen ja, ja teisi küsimusi nii ja siis ankeedi kätte andma. Azarnad niimoodi valvelaua kaudu. Astas nii. Pika dirigenditöö jooksul on keril Raudsep juhatanud enam kui seitse kümmet erinevat lavastust. Nendest ei jõua muidugi rääkida. Seal oli lisaks juba mainitud eesti argu pärasitele lavateostele ohtralt vene oopereid. Oli Itaalia klassikat, pärdik, putšiinit, mis dirigendile väga lahti meeldis. Oli ka niisuguseid tolle aja kohta küllalt erandlikke lugusid, nagu näiteks Wagneri Lendav Hollandlane mis aitab võetud just tänu hiilgava hollandlase Tiit Kuusiku olemasolule. Oli huvitav Äravelli Hispaania tund. Oli mitmesuguseid kaasaegsemaid ballett oli Ungari helilooja Sokolai ooper verine pulm. Moodsa helikeelega oli teatriga suurija pikk külalisesinemisi. Aga välja arvatud see üks Helsingi-sõit. 67. aastal toimusid need kõik ainult ida poole suure nõukogude liidu piirides. Kuigi muidugi esinemine Moskva Leningradi Kiievi publiku ees on suur au. Aga ikkagi oli see asi natuke ühekülgne. Hilisemad suured teatrisõidud tulid juba siis, kui Kirill Raudsepp oli juba erus. Aga siiski midagi meenutada. Huvitav, et vene publik võttis neid eestlasi kui välismaa. Näiteks kui ma Moskvas juhatasin, seal veatad, siis Sa veatavat ei mäletaks, millel paar või kolm loll tolku. Tulid moskvatori, noored lauluõpilased etendust ja ootasid kuni välju. Ja kogu see õpilaskamp Äramusest tütarlapsed saatsid mind hotelli fuajee. Ja küsisid sum ja mind ning panin restama. Küsisid aga tavaliseks Raudsep. Miks te seda kohta niimoodi juhatajaid? Miks te täna niisuguse tempo võltsite, nii et järelikult nad olid käinud mitu ette, nad olid mitu etendust lahti. Niukseid asju oli ka, aga üldse. Miks on vahel üks tempoya vahel teine temposes, dirigent juhatab ühte ja sama etendust siin paarsada korda. Aga ega vist kahte absoluutselt sarnast etendust kunagi. Vot see asi ei saa ju olla? Ei saa ju olla inimene, on ikka inimene täna nisukene võimedal ennast väljendada. See käib lauljate kohta. Ja ooperis näiteks just lauljate kohta rohkem rohkem kui kui dirigendi kohta. Ja dirigent on see hiromant, kes peab ära tabama, missugune on selle laulja võime sellele. Ja sa pead kaasamine, sa oled ju saatja ooperis. Balletis oli teataval määral suurem vabadus. Kuigi ka mitte väga suur vabadus, sellepärast et sa pidid ikka Vastavalt selle baleriini võimetele cadempodvalimai ja ja muusikat tegema. Huvitav küsimus on, kuidas inimene oma elu Aja jooksul nii-öelda läheb kaasaga ajastuga. Näiteks väga võõras oli, kui ma esimest korda pidin terrigeerima soome jõuliselt Prokofjevi. Mida rohkem ma tegin seal rohkemat, ALS isegi leidsin. Leidsin taga hotelli siia väga ilusaid hetki selles muusikas, samuti oli juttu verisest pulmast verine pulm, šokolai music oli helikeel oli juba praegu see nii-öelda Tähendab inimene harjub ja ühtlasi harjumusega, no on, on talle vastuvõetav, hakkab meeldima saamaks jah, sabad. Omaks saab senitundmatu muusika, omaks tuleb võtta ka muutunud olukord elus. Haiged jalad ei luba Kirill Raudsepa enam kodumailt välja. Teatriga on side nõrgaks jäänud. Kuigi ma usule nüüd paar päeva tagasi tema juubeli puhul, küllap siis läks teater koju. Ja kui ma küsisin, mis on see kõige-kõige armsam ooper kõigist neist paljudest, mida on tulnud elus juhatada siis vastus oli eksika Travjaata. Lõpetamegi Travjaataga laulavad Veera neelus ja Viktor Gurjev.