Tere, head klassikaraadio kuulajad. Tänane saade sarjast Vanemuise hääled on näitlejast, keda paljud meist teavad kui köstrit filmidest kevad ja suvi. Kuid kui paljud meist teavad teda kui ooperilauljat, kes rohkem 40 aastat töötas Teatris Vanemuine. 31. mail tähistati Endel Ani 70 viiendat sünniaastapäeva. Saadet alustasime Juta ja Ülo duetiga Evald Aava ooperist Vikerlased. Juta osa, laulis Endel Ani kauaaegne lavapartner Lehte Mark ja saatis Vanemuise orkester, mida dirigeeris Jaan hargel. Tartusse tuli Endel Ani õppima üldse Tartu tööstus ja majanduskooli Treieliks. Edasi piisakadee hoopis Postimehe kuulutuse peale Vanemuises avatava draamastuudio vastuvõtukatsetele. Stuudio vanema Aksel Kallas abiga pääses Endale Ani tööle Vanemuise ooperikoori ja siit sai alguse nii mitmetelegi Vanemuise solistile omane karjääride koor. Kõrvalosad ooperisolist. Ja nagu ikka juhtub, tuli esimene peaosa endale Anilegi nii-öelda päästeoperatsioonile. 54. aastal oli Vanemuine välja kuulutanud oma külalisetendused ooperi Faustiga Tallinnas Estonia teatris. Ootamatult aga haigestus noore Fausti osatäitja Johannes. Ja nii paluti endale anil, kes siiani oli laulnud proloogis vana Fausti partiid ära õppida ka noore Fausti partii. Külalisetendused Tallinnas ära ei jäänud. Küll aga on, tehti ettepanek saadaval hoopis Estonia teatri solistiks. Päriselt endale pani, sinna ei läinud, kuid külalisena laulis ta Estonias sellistes ooperites nagu Eugen Kapi tasu leekides neemet Gustav Ernesaksa ooperis tuleristsed Nonii ja šakoffem Bachi ooperis Hoffmanni lood nimiosa. Selleks ajaks oli Endel Ani laulnud juba terve hulga väiksemaid ooperi- ja suuremaid operetiosi. Ja siitpeale pandi Vanemuise ooperirepertuaari tenori partiid Endel Ani õlule. Tänases saates meenutavad Endel Ani tema kolleegid teatrist Vanemuine ja filmidest. Kevad ja suvi. Enne veel aga kuulame hertsogi laulukest Giuseppe Verdi ooperis terigoletum klaveril Vaike Vahi. Endel Ani meenutab tema kauaaegne kolleeg Kaljo Johanson Ta oskas sind ka kaasa tõmmata ja sind toetada ja sulle anda toredaid niisugusi süste, kus sa võisid edasi, millest edasi minna temale elukogenud inimene oli väga hea, suurepärane näitleja, karakternäitleja. Ja tulin siis kõnemees, kes aitas noori lauljaid. Taol olid suured elukogemused nii vokalistina kui inimesena. Ja ta toetas, ma pean ütlema, et mind toetas ta väga palju andis Molaadi head nõu ja, ja, ja niisugune tõesti väga suurepärane kolleegolida. Ja kõige selle noh, meie meenutuseks. Ma tahaks öelda nii et ma olen väga õnnelik inimene. Et ma sain olla lavalaudadel koos niisuguse inimesega, nagu oli Endel Ani. Ta oli tõeline vanem mõistlane kes laulis ooperit, kes tegi operetti, kes tegi draamas ja kes tantsis kama, mäletan nüüd meelde orberi lavastades vaskratsanik. Teater, quics, tenor Vanemuise esitenor oli suurepärane. Ja väga ilusa häälega tenor. Ja tema südamlik tämber ja ja hingelisus sugune esituslaad ja see jääb mulle eluks ajaks meelde. Veel kord olen talle väga tänulik. Ta tegi minu jaoks palju, et ma võisin karavan olla. Vanemuise draamanäitleja Aabeep. Loomulikult, ma tean ja mäletan teda ja, ja olen ju ka temaga koos mänginud jõuga teatris ja mitte ainult ooperis operetis ja ja ka draamas, siis ta Ani oli teatavasti ka väga hea draamanäitleja. Endale aitas draamanäitlejaid väga palju muid sellega, et ta rahulikult noh, niimoodi ta ei õpetanud laulma noh, lauljat kui lauljad, ta pani hääle õigesse kohta ja väga huvitavaid huvitavaid näpunäiteid ja soovitusi andis näiteks näiteks siis ta lööksid lõkse, ütles mulle, et kas sa tead, mis ma siis teen, kui ma väsinud olen, proovis? Ma tunnen, et mul on ühele vesi, ma ei jaksa enam proovi teha. Et noh, orkestriproov ja kõik niimoodi rahvas koos ja ja tead, siis ma laulan meelega valesti. Ja dirigent peab kinnijad mulle õpetama, et kuja tõugule seal laulsid seal valesti ja siis ma puhkena mäe niuksed lippide kasutad seda palli, vaata suvel, me olime väga palju koos teatriliidu puhkekodud seal. Võsu kandis ja sealt edasi Vergi poole koolime ja enne oli laheküla ja mis sa selle mere ääres teed, kui seal ette ei saa? Ei lubatud piir, piir kinni ei tohi minna. Siis ega nad siis ta lollid poisid olid kavalad poisid, seal oli palju teatrirahvast, eriti lauljad, sillad võtsid pundi kokku, Endel Ani oli seal ja siis seal siis veel võis olla Estonia omasid võis olla seal jal, Valdeko Viru oli sealne Valdeku Viru, kui ütleme kontsertmeistri klaverisaatja. Ja siis nad panid väikse kontserti kokku, läksid kordonisse piirivalvekordonisse, tegid kontserdi. Ja siis siis olid näitlejad, no need kõige kõvemad mehed, neile tehti spetsiaalsed rajad, okastraadist tehti aed või värav sisse, näitleja võis minna, mine või välja vaadelduna ehitlemis kõike peast. Kõigepealt oli ta oli ta puutöö mees, nikerdab mees ja need noh, nihukest ehitustööd ei põlanud ja ta oskas teha ja ja tema tegi ju iseendale Väikse suvemaja sinna, ta oli küll nagu teatri oma, aga ta ise ehitas teda ja siis seda maja kutsuti kuni viimase lõpuni kutsete Ani maja seal, Ani maja ja Ani suvitas seal oma perega. Noh, nii kaua, kui ta seal pärast hiljem, kui tema ise enam ei käinud ja ja nüüd, kus ta juba surnud on, lits hüvitisi hiljem suvitas ta naine ja ta lapsed ja lapselapsed ka seal ikka oli anima ja kala suitsetas ja kaluri tülitel tuttavaid ja. Ani sai oma oma maja trepi pealt, kuulas, õhtul pani kõrva taeva poole kuules. So mõeldud küll, tasub kala järgi minna. Sest see oli see aeg, pidin minema kalurite juurde kala küsima, hommikuti hommiku vara. Ani tuli välja, kuulas, natuke, oli vait, ütles jaa. Läksid merele, tähendab, Käsmu kalapaat, tulime lahele kuulda, Ani kuulis kõrval ära. Homme lähme kalale. Ja siis hommiku, siis sõitsin Käsmu ja siis saime sealt kalurite käest lestakala ealis. Suitsetasime. Ani ise ehitasin suitsuahjud ja see oli üks ilus suvepäev, hästi päiksepaisteline ja tuuline, oli see päev ja kõik teatrirahvas koos ja Eduard poolakesel oli. Vist olid pulmaaasta pidulik päev ja Eduard poolakenessis tõi lestakala, et noh, kala ka suitsetada ja ja mina olin siis ta pani selle suitsuahjukala täis ja nii pani tule alla, Jaan hakkas suitsetama, Juta, tegin seal midagi natuke valesti, panime natuke palju puid, oli ilm liiga tuuline või. Või nii, et noh, ja kalasuitsuahi oli puust ja see oli muidugi ärasuitsetatud ära kuivanud, ta oli väga hea kuiv puu. Ja siis äkki läks. Kuidas ma ütlen oma soo, seda peab ka rääkima, et see oli saunapäev veel ja saunale mitme mäe peale kokku seal üks saunamaja oli ja siis seekord oli nii-ütelda punase maja saunapäev. See maja oli natuke keemiale, seltsist tulid külalised ja meie olime teise maja rõdu peal, vaatame, et äkki Ivo Kuusk hakkab jooksma, tuleb hirmsa jooksuga. Siis tuli välja, et tema olisi kaugelt näinud, et saun põleb. Aga tegelikult põles sama suitsuahi sauna kõrval. Siis tormasid kõik noh, niimoodi kustutama, seda siis haarasid sealt. Kapigazona eurosid seal olid need ämbrid ja kirkad ja kõike. Ivars selle ämbri, selle kolmenurkse ämbridessemm, teeniksi otsaga ars siis samasteta see kulatul liivaämbrisse jooksis tühjaks veest. Lõpuks siis ikka niimoodi sai, et see sai ära kustutatud saun põlema ikka läinud. Aleek oli võimas suitsuahju, leek oli sauna katus harjani välja sest ilm oli ilus, tuuline ja Endel oli parajasti siis kas olid siis suvevõtted veel temal legendaarne köster, sill tilkuma hakkas, kõik imestasid, kuidas lavendli illuste endil siil tilgub, aga pärast tuli välja, et tal oli natuke silmanärv, kui ta natuke erutus del hakkaski, ta lakkas uue, selle ütleme laulutunnis kõvel, silm pilku. Aga see selleks ilmselt ei olnud siis lahe endale oli Tallinnas. Jaa Hellel tuli vist, kas ta tuli õhtul või igatahes niimoodi, et. Jah, ta vist tuli õhtu hilja, kuskil toodi autoga ära ja ja muidugi keegi julgenud siselglil ütelda, et söesuitsuahi on ära põlenud. Veo võtsin siis julguse kokku, järgmine ummiku, Endel tuli trepi peale, mehe otsi endale. Vaata. Näed sauna kõrval seal. See suitsuahi veel nagu ahervare veel suitses tukid suitsesid ja Endel vaatas siis sinna suitsuahju poole. Oli hulk aega vait. Ukse peale mõtlesin, mis nüüd tuleb. Siis võiks õhk vesised kulaat. Ma ei seenejooke ja võid jõutud teisiti, eks meedeeaa. Et kange o oma ajaga. Ei, see ei saa olla. Haasva ei, näeme olla soola. Eks saatoos? Soo oma naise on JUBA eks enese käest maad ja sees, nii et kange O. A. Ma seda Ei sellest aferist. Niipea ja otse nullist. Kõlas valss, Karl miljakeri operetist Kasparoone. Kui rääkida rollidest ja Endel Ani on kehastanud, saame neid kokku rohkem kui 120. Alfredo Verdi Travjaatas ja radame Saidas turridu maskanni talupoja aus Cavaradossi Putšiini Toskas Don Hozempise Carmenis kuningas Valter Ojakääru ooperis kuningal on külm Ülo, Evald Aava Vikerlastes, Kaval-Ants, Riho Pätsi lasteooperis Kaval-Ants ja Vanapagan. Kaaluka osa moodustavad ka tenori partiid Bachi endali Haydeni, Mozarti ja Beethoveni oratooriumides. Samuti arvukalt loeng-kontserdid koos teiste Vanemuise solistidega, meenutab Maimu Krinal. Saan tema kohta öelda ainult amordi ülivõrdes ja väga hästi, sest tema oli maapoiss kellel oli suur süda ja aga hing ja sealjuures veel tohutu ja, ja näitleja laulja. Sest tema tegi nii armastajaid kui karaktereid. Ja kõik tal tulid nagu iseenesest, tal ei olnud tarvis midagi punnitada, õppida ega, ega ette eriti ikke valmistada. Tar tulid nad lihtsalt, teda võis imetleda laval. Ja mina imetlesin, tõesti, mul on õudselt hästi meelde jäänud, vat pataljonis tegime koos tema kooro. See oli väike roll. Aga kuidas ta seda tegi? Kusjuures ta oli seal väga hea südamega inimene, aga ta pidi seal mängima väga-väga õelat meesterahvast või tal on palju väga võimsaid, ilusaid rolle, ta oli alati rõõmsameelne. No ma ei, ma ei tea. Praegu on inimesed kõik väga-väga nukrad ja tõsised ja oma oma rollide temal tuli, see kõik oli. Ja lihtsalt väga lihtsalt käis see asi kõik. Ta oli lihtsalt hea näitleja samal ajal ma ei olnud ju mingisugune noh, esimese järgu niisugune väga kõrges ka temaga oli hea laval olla, ta aitas sind jada. Tähendab on ju partnereid ja, ja need, kellega sa tunned ennast laval halvasti, aga temaga ta nagu süstis sulle kõike seda, et et see, mis sa teed, ole rahulik. Ta oli väga-väga hea inimene. Tal oli ju tohutult palju ilusaid rolle, no müüdud mõrsja Važek, no ma olen neid kuulnud küll Venemaal ja küll siin Eestimaal. Võrreldamatult võrreldamatu, ta oli Važektorite tattalisti, koputas nii nagu pidi kokutama, täiesti segased. See oli kõik nii, nii lihtne ja arusaadav, et, et Sa unustasid ära, et see oli mängitud. Madalikus oli ta võrratu, peenra jälle? Ei no neid on, tal on ju väga palju rolli, ühe asja lõppedes teise kohe hakkas õppima aeglus, vanasti käis niimoodi. Ta käis seda manni lugudes ka Tallinnas laulmas. Nii et teda ikkagi hinnati Eestis üheks heaks tenoriks. Ja no tõesti, tema hääles on ju kõik see olemas ka, mis ta, mis ta sisemiselt tunned, kui kuulatama laule ja kasvõi seal laanelille, see, mis on kuulsaks lauldud. Ei, ei, ei saa keegi teile ligi, nii. Kuningal on külm, sihukene kuningas, ta seal oli jälle. Ja temal puudus paha lavanärv. Temal ei olnud mingit, et, et ta oleks hakanud enne närveerima või minu arust ei olnud tal asja olemaski. Ta oli väga haruldane inimene. Meenutab Vanemuise teatri tolleaegne kirjandusala juhataja Evald Kampus. Nüüd aastal 2000, et kui mul on nähtud tohutu arv teatrilavastusi nii Eestis kui paljudes teistes maades tipplavastusi tippteatrit mõttes nii sõna kui muusikalavastusi panevad mind nüüd imestama Eesti Raadio fonoteegist vahetada Ta vahel pakutavad 1900 viiekümnendatel aastatel salvestatud kuuldemängud ja 60.-te 70.-te aastate Vanemuise ooperilavastused. Praegusel kogemuste taustal tunduvad need erakordselt kõrgetasemelist Ena. Sellel taustal, kui praegu omandavad kõrgema lavakunstikoolid tuse kõik draamanäitlejad, kellest nii mõnigi ei valda kõige elementaarsemastki kõnetehnikat näib minevikku näitlejate tase imestamapanevalt täiuslik. Kuigi paljud toonased näitlejad polnud käinud üldse mingis teatrikoolis. Sellel taustal imetlen ka Vanemuise toonaste ooperietenduste salvestusi, mis olid tehniliselt praegustega võrreldes muidugi mitte nii head. Ja alles nüüd saan aru mat? Päriselt, Endel Ani laulu ja näitlejameisterlikkust kusest loomulikkusest ta kunsti ilust ja hingest. Toona 40 30 aastat tagasi, kui mul polnud veel suuremaid võrdlus kogemusi näis mulle tema esinemine kaunina küll, kuid lihtsalt normaalsena harjumuspärasena. Ja kui vähe ta tegelikult lauluõpetust sai, võiks juhatada taseeritad, mis temast veel siis oleks võinud, vaata kui ta korraliku laulu kõrgkooli läbi oleks teinud. Kuid nüüd takkajärele arvan maa. Kuna ja kaasaja kogemuste taustal kus Kuulat terve ooperietenduse ära ja siis ainult et paari poolikult aru saadud sõna põhjal tee Debaleva järelduse et ju see või teine primadonna vistika eesti keeles laulis. Jumal tänatud, et Endel Ani koolitusega ära rikutud tema loomulikus oli tema enda erakordselt andeka ja võimeka inimese loomulikkus. Ja see läks südametesse ka lihtsatelekki vaatajatele. No ei saanud Aga mõnes mõttes võitsin. Noore. Oonist voost. Peale ooperirollide tantsis Endel Ani balletis Kalevipoeg ja paskratsanik ning mängis nagu tol ajal Vanemuises traditsiooniks oliga draamatükkides räägib näitleja Raivo Adlas. Tema hääl, kui ta laulis, noh, raadiost tulid tema, see mees oma naisele ja nii edasi. Ma, ma tean isegi, fantastiliselt ilus hääl ja siis mina mõtlesin, et oi, jummal, missugune mees võib seal taga olla veel sellel häälel sugune. Armusin sellesse hääles säravat alati Khani laulis nitraadi lahti ja fantastiliselt ilus käik. Aga esimest korda vist nägin kõik, kui ma juba Tartus olin kusagil 59. aastal või siis laval. Ja siis ja siis hoopis teine selle hääle tagasi, sihukene, turske, lühike, paks peaaegu et ja jõuline hästi ja ja, ja mis siis, muidugi tol korral terve selle Vanemuisel oli iseloomulik, et mitte ainult Ani, vaid ka teised, et täna ooperis omm draamas, ülehomme operetis. Ma ei tea, kas Ani balletis kah oli vist ka? No näed, et niisugune universum, reaalsete võimetega mees ja siis, kui ma ise hakkasin laval käima siis kolleeg söögina noh, tema oli niisugune õudselt vabatahtlikult õpetav kolleegiat täidunud, virisema suvallale tahmissa, poisike, sa ei oska seda ja teist, vaid nafta andis niimoodi väga viisakad, ilusti kenasti nõuet ja eriti, mis talle hakkas, kuid midagi läks tekstis kaotsi või jõudnud üks sõna lõpuni ilusasti pärale, tema kõrvadesse seda käis ilusti, vaatas kõik stuudioetendused ja ta oli niisugune väga-väga teatrihuviline inimene. Noh iga ooperilaulja kohta ei saa öelda, et väga vaatakski draamaetendusi ja aga tolleaegne Vanemuine oli üldse nii et nagu Vanemuise jõud oligi selles, et et täna ooper, omme, draama, loome ballett ja kõik tehti. Et see oli mäe tol ajal Nõukogude liidus, niisugune teatri eksisteerib ühe katuse all, kus on kõik žanrid olemas ja ja selliseid universaalseid näitlejad ja alati toodi siis Anyt üheksal eks universaalsuse näiteks vene kriitikud alati kirjutasid ja, ja veel, et noh, ta on selline paar praeguses mõttes, aga ta teeb näiteks draamas Mosoftas kaasaja. Et, et kuidas niimoodi, et Venemaal ükski sellise sellise kaliibriga on, ooperilaulja tuleks draamasse, hakkad tegema. Aga noh, tol ajal kui oli vaja, siis tehti kõike ja see tuli väga kasuks minu arvates et kui ta leidis, et see mul midagi niisugust tehniliselt on midagi korrast ära, siis ta pakkus ise oma abi, ütles, et kuule tule mu juurde, näiteks sel sel kellaajal sinna proovisaali, et teeme natukene. Ma aitan sind selles asjas ja siis noh, põhiliselt tegi hingamist, mis oli tal fantastiliselt hästi, töötas kruus, hingamisaparaat ja igasuguseid kõikvõimalikke hingamisharjutusi andis kusjuures täiesti ilma rahata vabatahtlikult lihtsalt heast tahtest. Kes praegusel ajal tuleks niimoodi, et kuule, ma tulen seda, et keegi ei taha, et keegi tuleks teda õpetama. Esimene asi ja teine asi siis kui sa tahad minna õpetama esimene küsimused maaga, palju ma saan selles. Aga noh, niisuguseid küsimusi üldse Noh, jah, noh, nii nagu paljudel sellistel suurtel näitlejatel, eks olnud ka endal anil natuke küljes viinaviga. Aga minu mäletamist mööda, kui ta oli seda alkoholi tarbinud, siis tema lavale ei kippunud. Noh, nii nagu mõni mees siin räägitakse, et oli ooperiõhtul ära laulnud ja järgmine hommik virdi juurde vabandama tulnud, et anna andeks, näed, eile ei saanud kuidagi tulla, näen, ma olin nii haiget. Aga Ani, kui ta tegi, siis ta ikka tuli kaine ja väga-väga-väga. Olgu seal saalis kui palju tahes, rahvastik, kui vähe alati täie rauaga tegija mass. Jääd nädalaks ajaks paras punt istuma. Ta pidi iga päev neli, salpin. Laupäev. Kui te ütlesite mulle endale Ani siis hakkas minu vasak kõrv valutama. Seda sellepärast, et nojah, minu jaoks on ta eelkõige ikka kevade ja suvefilmi julkiori aga kõrv valutama sellepärast et et seal oli meil üks seen, kus, Toots poeb pärast tantsimist seal laua alla peitu ja ja köster ta sealt laualt välja tõmbama, siis sinna taha kuskile oma oma ruumidesse viipsis karistama. Atlastega pidi palju proove tegema, aga enne Ranimatis proove füüsiliselt väga tõsiselt. Ma ei mäleta, palju neid proove tegime agaaga, duubleid Me tegime mustvalge film, see oli odav teha ja võimaldas päris palju. Aga järgmine päev oli minu kõrval niisugune paistes ja sinine. Aga noh, see selleks. Mäletades endal Anyt? Mäletan küll esimest kohtumist. Hirmus naljakas oli vaadata, mäletame kõik, olime seal grimmitoas. Ja ta tuli, aga tal oli, see soeng oli nagu teistsugune, sest alatise pealegi sealt keskelt jälle paljaks ja ülejäänud oma juuksed pani prillid ette, siis ta vaatas kogu aeg niimoodi üle prilli, et noh, kasse siin tähendab selle pealt. Noh, niisugune mees oli, küsis ala alati, et kuidas meil läheb ja ja ega ta õpetama ei kippunud, aga ta paistis, niisugune heasüdamlikke kontakte palju ei olnud, sest noh, teda toodi, viidi Tartust Palamusele ja ja nagu alati vabal ajal nagu tekivad, nagu niisugused niisugused kontaktid, mida, mida rohkem mäletad. Aga siis, kui juba suvefilme tegime, siis oligi esimene võttepäev oli Palamusel ja ja tehtise köstriga kohtuminevatkugastele vanaproua ja siis seltskond tuleb sealt sealt laadapeolt ja ilus soe ilm oli ja siis meil oli õhtul natuke aega. Vaat siis me vestlesime, me olime nagu siis juba suured inimesed, 20 aastased ja ja mäletan, et otsime napsigi natuke koos ja siis ta viskas nalja ja siis ta rääkis Vanemuise teatrilugusid ja siis me olime kuidagi niisugused võrdväärsemad partnerid. Aga käisin ka tema 50. juubelil. Ei tule välja, sellest on juba 25 aastat tagasi. Draamateatrist käisime koos koos Ellen liigeriga nimodi õnnitlemas, liiger oli nagu vanavanem õiglane ja ja mina olen temaga koos koos mänginud, seal oli ja siis ma mõtlesin, et kuidas teda õnnitleda. Ja siis ma lugesin talle sellesama, mida epistlit ta mullegi pidas, aga ma lihtsalt alustasin sellega, et sind, Ani on jumala oma vihas loonud nuhtluseks inimestele nende pattude eest, nii nagu ta laseb rahet ja vihma valingut tulla, nii leida sind kohutavaks näituseks maailmale. Kui kaugele võib inimlaps langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna. Oma kohtumisest Endel aniga meenutas Aare Laanemets räägib filmi režissöör Arvo Kruusement. No minu jaoks oli ta kõigepealt väga hea laulev näitleja. Ja kui ma hakkasin kevadet tegema, siis siis olgu, mul ei olnud üldse plaanis, et ma võtaksin Endel Ani. Aga kui ma läksin otsima köstri osatäitjat Vanemuisesse Siis Ma nägin teda Vanemuise tänaval, ta seisis ja vaatas ringi enda ümber seal ja no me ei tundnud teineteist tol ajal, mina teadsin küll teda teatrilavalt aga ma läksin siis edasi ja keerasin ringi ja jäin seisma, vaatasime teineteist seal ja siis Läksin uuesti teatrisse ja läksin tema jutule ja ütlesin, et kas ta oleks nõus tegema Kristrit. Algul ta suhtus skeptiliselt sellesse asjasse kõik suhteliselt skeptiliselt seepärast, et noh nagu ettevõte oli küllaltki riskantne ja ja tuntud ja tead siis väga hästi mängitud draamateatrisse, nimelt ja ja seal oli ka väga hea köster Aadu hõimre. Aga ma tahtsin vältida noh, kokkulangemist või niisugust kopeerimist. Et oleks hoopiski teine tüüp. Ja ja noh, lõpuks ta nõustus. Lõpuks nõustus tulema Tallinnasse fotoproovi. Meil oli niisugune kord, et pidi tegema fotoproovi ja selle esitama kunstinõukogule filmi proovima ei hakanud temaga tegema, sellepärast et oli teada, et ta on hea näitleja ja tähtsam oli, kuidas ta need välja hakkab nägema. Aga Endel Ani olid väga tugevad ja ilusad juuksed. Ja ta nägi üsna noor välja, ta ise ütles, et ma olen ikkagi natukese noorelt paneme paruka pähe foto jaoks. Panime paruka pähe sellise kiilaspäise ja siis ümberringi siin olid ümber kõrvade ümber olid juuksed. Ja talle see parukas meeldis, ütles, et vaat et niisugune peakski olema. Ma ütlesin, no ja, aga kuidas see läbi läheb, et nüüd ajad juuksed maha ja teil on ju lavarolli mängida, mis vana hirmus selle peale ütleb Kaarel Ird nimel ta asjad, noh, sellega saab hakkama. Ja kui ta tuli, siis juba võttele. Ma lasin igaks juhuks parukaga valmis teha, et noh, niimoodi aga nii kui ta tuli sinna saali sisse paviljoni võttis mütsi peast ära, tere hommikust ja kiilaspea oli juuksed jäetud kõrva ümber, nii et ta tegi selle töö juba Vanemuises ära. Kõik kahetasid ja vahetasid, olid üpris õnnelikult see grimeerija, eriti muidugi, et asi on korras, eks ole, ainult pandist toon peale ja nii edasi ja nii edasi. Grimeeriti ära ja natukese tehtivid juuksistid kõrva äärest lokkis natukese niimoodi sätiti ja, ja nii ta jäigi. Ja samuti suve suved ma ütlesin talle, et tead, et sul on ainult üks võttepäev, et kuidas saaks riskid või riskijuhtide rajada talviste ilmtingimata tule kõne allagi, mis siis, et üks päev, vot see näitab näitlejaeetikat sellesse töösse suhtumist. Et ükskõik, kas või üks päev, aga oma juuksed ohverdas selleks puhuks lasi grimeerida, nii nagu oli kevades, eks ole, ja isegi nõks vanemaks sellest, et aeg on edasi läinud viisasid. Vaat niimoodi temast on jäänud väga hea mälestus. Väga kohusetruu, mis oli töösse suhtumises ja ja alati löögivalmis, see oli omane sellele põlvkonnale, seal ei olnud mingisugust niisugust ebatäpsust või, või viivitamist või eriti tööks valmis. Ja noh, köstril oli niisugune enam-vähem kogu aeg niisugune agressiivne situatsioon kevades, eks ole, kogu aeg oli poistega ametis ikka luhtlase, noomis neid ja nii edasi ja nii edasi. Nojah, ja tihti ma rääkisin taga niisuguses noodikeeles, ütlesin, et vaata, et siin on väga aktiivne lõik, siin on 16 kümnendikud kaheksandikud, eks olevatelt rütmi täpset rütmi tabada ja ka kohe korrapealt klaar. Eks ole. Nii et temaga oli väga kerge töötada ja, ja, ja, ja talle kuna alguses ta oli nagunii ebalev, kas võtta see roll vastu või mitte, kui ta sattusin poiste seltskonda, siis ta nägi, et see on täpselt see, mis vaja ja siis talle meeldis teha ja ta oli väga suure entusiasmiga selle asja kallale minu arvates osa õnnestus seal väga hästi. Kui palju endale isiksus aitas, poiste ütleme näitlemisoskus sellele kaasa. No tema oli niisugune mahlakas kuju oli nüüd väljaspool rolli, eks ole, siis ta oli poistega oma semu ja täitsa sõber, Aliisugune viskas nalja ja, ja poisid samuti, eks ole, istusite põlve peal seal niimoodi nagu papa köster. Aga siis, kui läks ikkagi võteteks lahti ja ja siis ta kohe noh, nii nagu oli vaja teha, muutis oma suhet neisse ja ja aga üldiselt noh, ega siis võta on läbi, siis on kõik jälle omad poisid, nagu öeldakse. Lõppkokkuvõttes võiks ütelda, et see oli õnnelik juhus, et ma juhtusin just sel momendil olin ma seal Tartu Vanemuise tänaval, kui Ender Ainiga seal vaatas ilma ja inimesi. Sellega persimes vihkamine, mees on möll, olettaid sassis. Lugu jooksis luuda mööda. Hiljuti külge Hiinadid kombel Räägin mina imega. Lammas läks la oodile moone ääre. Kuule sa laulad hästi nagu looja poolt, mind kästi. Vait on laulus kivis sinu. Mõistan võid talle auraskilist. Endel Ani ja Evald Tordik kui esituses kõlas Riho Pätsi lasteooperist Kaval-Ants ja Vanapagan võidulaulmine. Sellisena mäletasid Endel Ani kolleegid Kaljo Johanson Peep Maimu Krinal, Evald Kampus, Raivo Adlas, Aare Laanemets ja Arvo Kruusement. Saate Endel Ani 75 lõpetaks tema enda sõnadega. Teater on nii nagu üks ilus raamat. Võib riiulil seista ja seda ei loe tükil ajal keegi. Aga ikka teda peaks riiuli pealt ära võtma ja lugema jälle ja andma ka teistele lugeda. Saate lõikas kokku Helle baasia. Toimetas Alar pintsaar. Lõpetama jääb soodetega vürstiga vatiin Targo Muski ooperis Näkineid. Lindistus on tehtud Tartu Ülikooli aulas 1961. aasta veebruaris. Kõike head. Ja ta. Jaa.