Ja tänases fotokoolis tuleb meil juttu fotoajakirjadest. No kui keegi minu käest, või siis, kui palju on maailmas olemas kodu või aiaajakirju, siis ma jääksin kindlasti vastuse võlgu, neid võib olla miljoneid. Aga kui palju on maailmas fotoajakirju, võib-olla on see pilt pisut selgem ja seda ma sinu käest Kaupo Kikkas küsiski, et oled sa teadliku, palju neid maailmas on erinevaid. Ma arvan, et see fotoajakirjade pilt on täpselt sama kirju kui aiandusajakirjad, et fotograafia on tegelikult täpselt sama populaarne vaba aja tegevus kui aiandus või kodu kujundamine. Mis tähendab seda, et, et fotol ja fotoajakirjal ühel ja teistel võib olla tohutu vahe, eks ju, et võib-olla selline nii-öelda kuidas öelda kodukujundajate mingit välimääraja, vaat ma ei oska öelda, aga et selline professionaalne kodukujundaja versus selline esmane kodukujundaja aegset. Täpselt samamoodi on fotograafid, kes tahavad lugeda millestki, mis puudutab nende tööd, on fotohuvilised, kes tahavad teada saada mingeid tehnilisi nippe peanõkse. Need fotoajakirjad on tohutult tohutult erinevad. Aga praegu, kus on internet, no peaaegu kõigile kättesaadav, kõik need pildid on ju seal olemas, üleval ajakirjad, kas nad veel nagu toimivad või mis koht neil on? See on tegelikult väga huvitav teema ja ma arvan, et siin on päris mitmeid nii-öelda asjaolusid, millest võiks natuke rääkida. Esiteks internet oma tohutus mõõtmatus ja hoomamatus nii-öelda suuruses on muutunud selliseks virvarriks et üheks fotoajakirja väärtuseks on saanud see, et keegi kogub asjaliku teabe kokku ja pakub selle sulle välja. Sellesama teabe leidmine on tõenäoliselt internetist ka võimalik, aga kes oskaks eristada neid terasid nii-öelda nii, et, et fotoajakiri on justkui selline kontsentraat, mis pakub sulle kellelegi nägemuse kõigest sellest informatsioonist kindlasti internetis on väga palju sellist väärinformatsiooni kaheti tõlgendavad informatsiooni siis, kui üks asi on juba kaante vahele saanud, siis ta justkui on usaldusväärsem ja tundub meile nagunii-öelda teaduslikum. Kuigi peab tõdema, et see alati ei ole sugugi nii, kuna seoses sellega, et fotograafia on läinud tõesti väga laiadesse massidesse, on tekkinud ka kõikvõimalikke kummalisi, naljakaid, imelikke fotoajakirju. Nii et tõesti enam ei ole nii et sa võtsid selle ajakirjaga nagu piibli kätte ja hakkasid sealt neid tõdesid ja, ja häid head informatsiooni, häid ütlemisi lugema. Et kindlasti üks põhjus on see, et sa saad mingi kindla kvaliteedi. Teine põhjus on see, et nii kummaline kui see ka ei ole siis väga paljude heade autorite, just selliste kunst, autorite ja, ja ka ütleme siin eelmise sajandi nii-öelda suurkujude tööd on hakanud netist ära kaduma, see tähendab seda, et need on nende autoriõigused kuuluvad kellegile ja neid ei panda enam nii kergekäeliselt netti ülesse, eriti siis suurelt vaatamiseks ja nautimiseks. Ja seetõttu näiteks raamatu fotoajakiri ostmine on saanud tõesti ainuvõimalikuks neid töid näha. Ja kolmas põhjus, mis on loomulikult iga fotoga, kui me hoiame seda käes, kui see muutunud reaalseks asjaks, siis see foto on midagi hoopis muud, kui vaadata kuskilt interneti kolme nii-öelda internetilehitseja akna vahel, kus ühes vilgub mõni päevaleht, teises vilgub, ma ei tea Facebooki, kolmandas vilgub siis kellelegi pilt. See ei ole foto vaatamine, see on lihtsalt sellise läbi kireva materjali nägemine, aga mitte foto vaatamine, sellesse süvenemine. Nii et ma arvan, et need on päris head põhjused, miks võiks vahest mõne fotoajakirja osta. Aga kuidas need kindlaks teha, et ma ostan just selle hea ja kvaliteetse, kus ei ole sees, võib olla väärinformatsiooni või mida iganes, et millised on need autoriteetsed või siis väärtuslikud fotoajakirjad ja kuidas nad Eestisse jõuavad? Eks siin on kõik väga subjektiivne, kindlasti võib-olla mis mina arvan, et on väärtuslikum mõne teise inimese jaoks igav ja vastupidi. Nii et eks igaüks Peab proovima ja kujundab välja selle, mis talle meeldib ja mida ta usaldab. Sest et iga fotoajakirja taga on ikkagi reeglina mingi peatoimetaja, kes selle sisu ja sellist ideoloogilist külge kujundab. Ja nii kaua, kui see üks mees on pukis, nii kaua võib ka seda ajakirja arengut pidada nii-öelda ühtlaseks. Nii et tegelikult, et tegelikult ma arvan, et üks number näitab päris hästi ära, kas on ajakiri sinu maitsele või mitte. Aga kui nüüd proovida natuke fotoajakirju liigitada, siis vaieldamatult kõige suurem liik on sellised nõuandeajakirjad. Räägime Eesti ajakirjadest pärast, aga räägime kõigepealt välismaistest, siis nendesse kõige kuulsamad kindlasti praktikad, Photography, Photography, mantsli ja Digital Photography. Kõik on Inglismaal välja antavad ja kõigil on selline üsna kindel ülesehitus, seal on nõuanded. Seal on mõne kuulsa autoritööd, seal on iga kord mingi teema, näiteks ma vaatasin siin just praktikal photography seal üsnagi selline tüüpiline sügistalvine teema, erinevad põnevad valgused, kuidas pildistada öist linna? Kiri igasuguseid värvikirevaid, värvilisi valguseid, näiteks tihtipeale aastalõpunumbris ilmub, kuidas pildistada ilutulestiku, eksju? No alati saab kirjutada loomade pildistamisest inimeste laste pildistamisest, näiteks praegu mul siin käes Digital Photography siin on kaks peateemat, ongi laste pildistamine ja oma oma tööde printimine. Nii et see on ka näiteks üks asi, millest, mis on tegelikult täiesti omaette teadus, kuidas pilt printida oma töid. Nii et nad tuleksid paberi peal tõesti maksimaalselt. Noh, väljendusrikkad heade värvidega, heade detailidega ja muideks veel selline asi, et nad säiliksid, kuna iga tõsine fotograaf annab oma nii-öelda müüdud töödega. Kui me räägime sellistest Faina, arvate kunstfotodest kaasaga garantii, nii et see fotopaber ei ole tühi paari aasta pärast või 10 aasta pärast siis hakkab väga palju rolli mängima, mis paberile printida, mis tintidega printida, kuidas seda pilti hoida. Nii et neid teemasid on tegelikult õige palju, nii et see on siis grupp ajakirju, mis, mida võiks nimetada nõu anda, ajakirjad. Eks seal on alati põnevaid, ilusaid pilte sees trikke, nippe ja nende ajakirjade miinuseks on see, kui sa oled aastakese neid lugenud, siis nagu öeldakse, ei ole midagi uut siin päikese all, need teemad hakkavad korduma. Aga algajal käib mõistus nendest üle absoluutselt. See ongi ikkagi, eelkõige proovitakse nii-öelda tabada algajat natuke edasijõudnud kasutajad, kes on juba päris edasijõudnud kasutaja, tõenäoliselt tema probleemiks ongi see, et talle tundub, et oleks seda ajakirja nagu lugenud, kuna hirmus sarnaseks kisub jutt sest selline nii-öelda päevakohane uudis või tehnika uudis on kolinud kõik juba internetti, et kindlasti uuel aastal teeme ühe saate sellest, kus me räägime interneti saitidelt, kus saab põnevaid fotolugusid ja fotouudiseid lugeda. Siis ajakirjad on nendest ütleme uudistest suhteliselt juba vabad, seal on nipet-näpet, mõni uudis veel kuskil sees, aga ajakirjad teevad väga hästi, et see igakuine või iga kahe kuu tagant ilmumise välp on nii pikk, et see uudis on muutunud selleks ajaks juba vanaks, eks ju. Nii et see jällegi paneb ajakirjad tublisti tööle sisu, sisu, loomise sisu, tootmise koha pealt. Teine grupp ajakirju on sellised kunstilise fotoajakirjad, mis jätavad tehnikakaugele maha ja distantseeruvad ennast sellest fototehnikast võimalikuks. Palju näitavad kunstnike töid, kunstnike käekirja käsitlevad sellist foto süvaanalüüsi ja räägivad hästi palju erinevatest fotoprojektidest, mida kuskil maailmas on tehtud nõukogude ütleme siis näiteks natuke võrrelda dokumentaalfilmidega projekte, et nad ei ole alati dokumentaalse taga, aga on teatud mingisugune toetus ja valmib kuskil maailma nurgas mingi põnev projekt. Ja samuti siis ka sellistest väga hea mainega ja kuulsatest kunst. Fotokonkurssidest ja nende piltide analüüsist kirjutatakse nendes ajakirjades päris pikalt. Üks mis mulle seda tüüpi ajakirjadest väga meeldib, on foto Aikon, ehk siis nii-öelda fotoikoon võiks seda nagu tõlkida ja seal see on minu isiklik üks lemmikuid, kuna seal on väga hästi tasakaalus, seal räägitakse natuke lihtsama poole pealt räägitakse natuke fotograafi poole pealt ja räägitakse päris palju ajaloolisest aspektist, sellise kunst foto poole pealt. Nii et see on nagu teine tüüp ajakirja ja kolmas tüüpajakirju on need, mis on mõeldud puhtalt fotograafile, ehk siis need käsitlevad rohkem pigem fotograafi elu ja fotograafide omavahelist tööd ja tutvustamist ja mõtete jagamist, kui mingisuguseid selliseid tehnilisi nõkse või nippe, kuna üldiselt eeldatakse, et fotograafidel on need kas ammu teada või siis see ei pruugi niivõrd palju huvi pakkuda, seal räägitakse rohkem sisulistest asjadest. Ehk siis nagu on üks tore ütlus, et algajad fotograafid räägivad kanalitest Nikonitest nii-öelda natuke edasijõudnud algajad fotograafid räägivad Hazel plaatidest, mis on siis legendaarsed, sellised väga kvaliteetset kaamerat kõik ja päris fotograafid räägivad kinnastest ja saabastest. Ehk et see tähendab seda, et nad on sellest tehnika nii-öelda kummardamisest ammu üle saanud ja mööda läinud ja räägivad pigem selles, et kuidas seda tööd enda jaoks mugavamaks ja mõnusamaks muuta. Ta pigem nad räägivad, võib-olla klientidega suhtlemisest ja nii edasi. Nii et tegelikult need kolm gruppi ajakirju on nagu täiesti eri maailmad ja nende lugejad tihtipeale täiesti erinevad. Mul on tunne, et need ajakirjad peavad olema ka väga kallide ses mõttes, et nende tootmine ei ole mitte lihtne, see pilk peab säilitama oma kvaliteedi. Kas siit see põhjus, et Eestis on ainult kaks fotoajakirja? Ja fotoajakirjade tootmine on kindlasti kallis ja ausalt öelda niivõrd-kuivõrd, ma olen natukene neid telgitaguseid näinud, siis ma ei tea veel mitte kedagi, kes fotoajakirjalt ootusrikkaks oleks saanud. Mis tähendab seda, et see fotoajakiri on kallis, tihti ikkagi seetõttu, et seda ongi väga kallis toota, seda on kallis trükkida, teda on kallis levitada. Pood tahab sealt saada oma müügitulu, levitaja tahab saada oma müügitulu ja nii edasi. Nii et Eestis on tõesti, ütleme võib öelda väikse mööndusega, praegu kaks fotoajakirja, mis on ühe väikse riigi kohta väga suur asi, aga miks väikse mööndusega väikse mööndusega seetõttu, et juba aastaid ilmunud fotoaja kritsiis tegelikult on viimase kahe aasta jooksul väga katkendlikult ilmunud, kuna ta sõltub lihtsalt ainult Kultuurkapitalitoetustest. Kui see toetus tuleb, siis saab ajakirja teha. Kui see toetus ei tule, siis ei saa ajakirja teha ja see on tohutult kurb, kuna tegu on ikkagi ütleme, Eesti foto ja kunstimaastikul väga välja kujunenud näoga ajakirjaga. See võib mõnele meeldida, mõnele mitte meeldida, aga selles ei olegi küsimus, igal juhul on sellel väga tõsine koht Eesti fotoaja ja kunstielus ja kui, kui see asi lihtsalt sõltub ainult komisjonide otsustest, et kas seekord anname raha või mitte, see on muidugi äärmiselt kurb. Aga see on ajakiri, kus saavad eestifotograafid oma pilte siis näidata laiemalt. Ja see on ajakiri, mis käsitleb kindlasti rohkem sellist kunstfotot, analüüsib fotoajaloo aspektist, analüüsib moodsaid Po projekte ja näitab ka Eesti fotograafide töid. Aga siiski ütleme Eesti fotograafide tööde näitamine ei ole kindlasti nagu päris esimene prioriteet, et see on üks nendest prioriteetidest. Siinkohal aga võib kohe mainida ära teise Eesti fotoajakirja nimeks positiivne, mis on alles ilmunud, kui ma ei eksinud, kolmas number. Ja vot nende eesmärgiks on tõesti näidata ära Eestis pildistavate inimeste töid ehk saada oma tööd kaante vahele ja see on jällegi tegelikult väga tänuväärne eesmärk, seetõttu Ühele pildistajale, kelle pilte ei trükita, kes ei näe oma piltide lõppkasutust on selline noh, ajakirjas oma tööde nägemine tohutult palju andev, see annab talle enesekindlust ja annab talle üldse võimaluse paigutada ennast selles fotomaailmas kuhugile. Nii et see on üks huvitav ülesanne, mida nad endale võtnud on, leida erinevaid autoreid, tihtipeale veidi alternatiivse maid autoreid, trükkida nende pilte ilma liigse jututa. Ja jällegi täpselt samamoodi võib öelda, et see võib meeldida või mitte meeldida, aga igal juhul see on, see on huvitav, huvitav katse jällegi teha midagi teistsugust, alternatiivset, nii et ma hoian tegelikult mõlemale fotoajakirjale väga pöialt, et nad ellu jääksid ja nad suudaksid siin vastu pidada, sest nagu ma ütlesin, et kasumi või raha teenimisest ei ole siin mitte mingit juttu KUI SIND šiisi kaanehind on täna 70 krooni, näiteks, siis noh, teades tagamaid, siis tõesti see 70 krooni kulub selle ajakirja tegemiseks ära ja ei saa veel enamus inimesed selle tegemise eest ka mingit raha. Kurb kuulda aga aitäh, Kaupo Kikkas, tänaseks, järgmisel reedel räägime edasi teemal, et millised on võimalused fotograafil ennast laiemale publikule näidata.