Täna on meie laual Fridtjof, Nanseni raamat From polaarmeres ja stuudios on Rein Põder. Selle raamatu ja selle mehega on mul väga palju mälestusi. Praegu tuleb meelde üks õhtu peaaegu 40 aastat tagasi Ülikooli aulas, kui mina noorgeograafiatudeng istusin ka seal, teiste hulgas peeti Fridtjof Nanseni sajandat sünniaastapäeva. Kaart rippus üleval Arktika kaart. Suur Nanseni portree oli ka tolle kohta kombekas presiidium presiidiumis istus, istus mitu inimest, üks nendest oli tolleaegne rektor. Ja mul on meeles, et et see, et ma vaatasin kord Nanseni portreede Klemendit ja märkasin nende suurt sarnasust ja mõtlesin umbes niimoodi, et küllap, kui Clement oli kunagi noor Leningradis üliõpilane, küllap ta siis nägi Nanseni isiklikult, kui see mees Leningradi külastas. Aga siis ma ei olnud veel selle raamatu omanik from polaarmeres, ma vaatan, et ma olen selle raamatu ostnud Tallinnas 15. novembril 1968 aga raamat ise ilmus. Üheksa aastat varem Tallinnas Eesti riiklikus kirjastuses. Nüüd on naljakas mõelda, et ma töötan samas kirjastuses. Kas raamat kunagi ilmus selle järelkäijas? Raamat kannab märget maania mõnda. See oli huvitav sari. Eriti huvitav oli ta oma algaegadel mitme asja poolest. Kui seda raamatut nüüd vaadelda, siis siit näeb aja märk. Esiteks on siin eessõna venekeelsele väljaandele mis on väga tüüpiline nõukogude ees sinna väga polsterdatud, kus on rohkem räägitud Nõukogude polaaruurijatest Kunansenist, aga siis tuleb teine eestlasena õieti biograafia sinna kirjutanud professor viise kellest ma väga lugu pean. Ja, ja see on juba täiesti asjalik. Ja siis tuleb Nansen enda tekst. Nanseni tekst, mis õieti ei ole ju reisikiri võit on reisipäevik. Sellelt kuulsalt retkelt Frami retkelt. Maalin hiljuti ühes koolis ja ja püüdsin selle ühe poisikese kinni. Küsisin, et kas ta teab midagi niisugustest meestest, Nansen ja on seal. Raputas pead ja mind sellega. Hämmastas, aga tagantjärele mõeldes, aga mis seal siis hämmastavat on, igal ajal on oma oma kangelased oma balevused ja ju siis on aega nii palju mööda läinud. Ja nüüd ma mõtlen, et võib-olla ei olegi liigne, kui sellest retkest pisut rääkida sellest kuulsast Frami retkest. Kõigepealt see laev oli ebatavaline. Muide, ma olen laeva ennast näinud. Ta seisab Oslo äärelinnas ühel poolsaarel poolsaarel, kus on kõik muud kuulsad norralaste alused nagu raa ja Kon-Tiki ja ja ammenseni purjejaht ja ja veidi eemal on ka viikingilaevad. Aga laeva pardal endal ei ole käinud nii-öelda kaugelt vaadanud seda itaalia tammest tehtud hiiglast. No väga suur laev ta muidugi olnud, Nansen tahtis teha palju väiksemalt. Aga no kukkus niisugune välja nagu, nagu ta kukkus, niisugune pooliku munakujuline, väga kohmakas, väliselt korraga purjelaev ja mootorlaev. Ja selles raamatus üks huvitavamaid kohti on esimene talvitumine. Kui nad on nõus siberi saarte juures jääs, siis siis lugeja hämmastab, et laevamootor võetaks lahti, ütleks lahti, konserveeritakse, puhastatakse ära, puhastaks katel, kõik masina osad. Mäsitakse kaltsudes ja ta oti sisse, et siis suvel kevadel, kui vaja oleks, siis pannakse kokku jälle. See on üks huvitavamaid kohti selles selles selles raamatus. Retk see Frami triiv polaarmeres, mida peaks nüüd nimetama võib-olla õigemini Põhja-Jäämeres see ei toonud minu meelest Nanseni Nansen jälle seda loodetud loodetud eesmärki nimelt ta jõudnud põhjapoolusele ja ka ka võib-olla isegi selle lähedal, nii nagu ta lootis, tähendab, triiv möödus, triiv oli tunduvalt lõunapoolsem, aga sellest hoolimata tõi ta sealt reisilt kaasa midagi, midagi hoopis väärtuslikumat. Ja selle leiame selle raamatu lehekülgedelt. Vend hämmastab selle meestehulga. Hea läbisaamine, kelle, kelle Nansen valis oma kaaslasteks. Isegi sellest hoolimata, et neid oli 13, kokku oli, oli, oli läbisaamine väga hea. Ja üllatavalt hea läbisaamine oli tal ka oma partneri ka Jalmar Johansoniga, kellega ta siis seda seda pooluse hüpet ette võttis ja mis, mis üsna kiiresti selgus, et ei vii eesmärgile. Ja kui nad tagasi jõudsid, siis küsiti kummagi käest, kuidas nende läbisaamine oli, Nad veetsid ju ühes kitsas koopas seitse või kaheksa kuud tarvitades. Siis üks mees ütles, et Johansen nimelt, et ah, ei olnud mingisuguseid tülisid, et ainult ma kippusin öösiti natuke norskama ja siis Nansen tagus mind ribide vahele. Ma räägin seda sellepärast, et seesama Jalmar Johansen osales ka ühe teise mehe ekspeditsioonist ja see on vähe vähemtuntud fakt. Nimelt oli ta oli raad omanseni lõunapooluseretke suures meeskonnas aga ta ei pääsenud selle viimase viimase valiku hulka nende hulka, kes läksid siis poolust vallutama ja põhjus oli see metali. Ta ei sobinud oma iseloomult Amonseni, kes oli minu meelest täiesti Nanseni vastand, oli despoot despoot selle sõna tõsises mõttes ja halastamatu mitte ainult teiste, vaid ka iseenda vastu. Kokkupõrkel seal lõunamandril oli nii suur tagajärg, et Jalmar Johansen pärast naasmist, kui ta ei pääsenud sellesse viimasesse gruppi, tal olid selleks kõik füüsilised eeldused, nagu Nanseni oma raamatus ütleb, et tal oli väga hea suusataja, ta oli väga tugev, väga hea seltsimees. Siis see mees lõpetas oma elu enesetapuga. Aga trammiretk lõppes suure suure hurraa ja suurte pidustustega Norras. Ja see oli nagu mingisugune kõrgemalt poolt juhatatud kokkulangevus, et Nansen, kes Johansoniga koos läksid, poolust vallutama jõudsid, jõudsid siis tagasi Franz Josephi maale ja talvitusid seal ja tema laev, mis temast eraldi jäi sõitma, jääme avarustesse, et nad jõudsid koju peaaegu üheaegselt. See vahe oli vist ainult üks nädal, nii et neid võidi kõiki tervitada üheaegselt ja tõsta rahvuslike kangelaste seisusesse. Ja ma arvan, et mingisuguse niisuguse Mottimistliku peaksid leidma sellest teosest optimistliku lause. Ja see on tegelikult Nanseni teksti lõpus küll mitte raamatu lõpus, sest raamat lõpeb fotosfäär trupi aruandega, kes oli Frami kapten Nanseni äraolekul ja üleüldse ka. Ja see lause on niimoodi, aga mis oleks elu väärt, kui unelmaid ei oleks?