Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on näitleja ja filmirežissöör Andres Puustusmaa kes on õppinud filmitegemist Moskvas ja lavastanud Venemaal ka mitu filmi. Tema käe all valminud mängufilmi 18 14, kus ta ka ise näitlejana kaasa lõi, saatis Venemaal suur publikumenu. Järgmisel aastal jõuab kinoekraanidele Andres Puustusmaa uus täispikk mängufilm. Rotilõks. Saatejuht on Marie Lenk. Kuidas te elate seal lumerohkel detsembrikuul? Mulle ei meeldi talv, talv on minu jaoks liiga külm, aga suusatamas ikka käite? Viimati võib-olla 25 aastat tagasi, nii et teie ei naudigi talverõõme? Nooh, tuli esimene lumi maha, siis me poisiga tegime lume. Hea küll. Ja talle väga meeldib lumesõda pidada. Need ongi talverõõmud, rohkem on hea toas soojas istuda. Kui tihti te oma tuttavatele ja sõpradele helistate või saadate meili, et teada saada, kuidas nad elavad, mida teevad, kuidas neil läheb? See on nüüd küll selline asi, mida tuleb tunnistada, et väga pikka aega ei tee ja siis, kui tuleb teatud sentimentaalne reaalsuse sovhoosis, kellad jälle kõik läbi. Kui suur on teie sõprade ring? Ring on tegelikult päris ahtakene, ega ta nüüd nii suure hulga inimestega ei ole. Nii, Moskvas kakskolm lähemat sõpra, nii on ka siin Tallinnas. Kas te olete niisugune ise otsustaja, kui olete midagi pähe võtnud siis viite sellega läbi. Kui vajate ikkagi sõprade või kolleegide nõuannet. Ma olen niimoodi kasvanud ja harjunud, et mulle meeldib kõrvalt kuulda kas nõu või soovitust või, või, või ma kontrollin ise teiste inimeste pealt, kas see on õige või mitte, et isepäisus on küll jah, sees, et kui ma olen midagi võtnud, siis ma siis ma seda ka läbi raiun. Võib-olla see on isegi halb. Ma ei tea. Kas te näitajatega oma pooleliolevaid töid teatud inimestele? Mul on see kombeks küll, et teatud faasis tööd, siis ma, ta on juba juba tagasisidet kontrollida, kuidas ta mõjub, kas ma olen õigel teel või mitte. Meie jutuajamine jõuab kuulajateni üsna hilisel tunnil. Mida teie tavaliselt kella 11-ni teete? Kui on väga tihe töögraafik, siis ilmselt üritan magama jääda, et varem tõusta, kui seda ei ole, siis kas ma loen, vaatan silmi, istun internetis või siis On kellelgi sõbraga ja võtan väikse napsi ja arutame maailma asju. Küllap olete palju tunde veetnud käevõtteplatsil? Jah, mulle ausalt öelda ei meeldi öised. Et see on liialt kurnav eelkõige grupi jaoks ja näitlejate jaoks, et mulle mulle see ei meeldi, see taastumine on, võtab aega ja, ja uuesti sellisesse päevasesse rütmi mõtlemisse saada tagasi on suht keeruline filmi tegemine. Tähendab tihtilugu ka pidevalt ratastel olekut, sest võttekohti on ju palju. Te olete filminud isegi afganistani piiri ääres, mis windeid? Natukene viis, see film on siiamaani. Meile tulevad, nad on valmis ja kui algas kriisiperiood ka Venemaal, siis väga paljud filmid pandi seisma. Rahastus lõppes ja ootasid oma siis paremaid aegu, aga me jõudsime filmi valmis teha, et ma ei teagi, millal nüüd siis välja lastakse või? No eks ta tuleb. Filmi nimi oli töö, pealkiri oli karavan. Ja nüüd on ta valge liiv nime all. Rääkis siis 85. või kuuendal aastal, kui hirmus suur last. Eroweeni veeti siis Afganistanist Ameerikasse päris elust last läkski läbi Tallina, aga filmis seda ei ole. Seal ei töö tegemise jaoks rahulik koht, rahumeelsed inimesed ja ega me kohal ikkagi nii väga palju ei suhelnud. Olime pidevalt liikumises rongivõtted, et me sõitsime mööda laiasteppi muid muid avarusi, kogu aeg ringi. Aga kuidas tavaliselt on, kui te linnas või suuremas külas filmite kas siis rahvas tuleb ikka uudistama? Lõika Venemaal on see ikka niimoodi, et inimesed tunnevad huvi ja neil on seal alati huvitav olnud ja kino on nende jaoks väga suure tähendusega asi. Põhitähelepanu siis on läinud sinna peale see aktsendiga mees, et kes see on, kuidas see võimalik on, mingisugune eestlane siin üldse? Aga see on kiiresti lahenenud ja pigem positiivse jälje jätnud neile. Kui veel sõitmisest rääkida, siis teie olete oma elus küll väga palju rongiga sõitnud eriti just Moskva ja Tallinna vahet. Ma kujutan ette, et neid põnevaid stseene, mida te rongis näinud olete, on nii palju, et neist võiks lausa filmi teha. Jah, noh, neid filme on päris palju tehtud nii mängu- või dokfilm, et ma ei viitsiks küll rongis sõita, mingisugust lokku õelam teha. Kui tihti te Tallinnas käisite, oli ka nii, et ikka ei sattunud oma kolm-neli kuud üldse Tallinnasse? Ütlesin küll, üks-kaks korda kuus käia, aga no kui õlivõtete periood, ettevalmistus siis siis küll mitte, jah, aga ma ikka üritasin käia. No rongisõit on ju ka küllaltki kallis ja eriti nüüd on ta väga kalliks läinud, see on väga hea seis. Monopol isegi ütleks üksainus Tallinn-Moskva rongi, kõik. Teil oli palju aastaid nii-öelda külalisabielu. Teie abikaasa Natalja elas Tallinnas teie Moskvas. Kas see oli raske? Selline suhtlemine, ma arvan, on olnud pigem hea ja, ja meenutan teisi tuttavaid paare, kes niimoodi sellise visiitabieluga olnud, et, et seal võib-olla isegi hea, noh see ei ole mitte päris inimeste abielluma, aga ega ma vist ei ei oska väga paikne olla ja küllap ma oma iseloomuga, kärsitu ja. Aga samas ei meeldi teile üksindus. Olete ühes intervjuus öelnud. Ei meeldi küll, jah, ma ei talu üksindust, peaks kuidagi muutma endas seda koodi, et hakkaks üksindus meeldima ja seda on võimalik muuta. Kõike on võimalik muuta absoluutselt kõike. Andres, kui te mõtlete oma lapsepõlve peale, mis teile raadioga seoses Meenub no ikka pühapäeva hommikud, Nemo turniirid, rohkem küll sellised päevakajalised saated, kus, kus raadioköögis üürga sülle, terve korteri ja, ja kõik seda kuulsid, et oli selline foonia taust, tänapäeval vist on televiisor, internet see, et aga siis tol ajal seitsmekümnendad oli raad ja minu meelest see põhiline koduloom, millist muusikat raadiost otsisite või ootasite. Ent kujundas või suunas onu, kes must, viis aastat Lähen ja eks me olime nagu vennad või noh, selles mõttes temaga vanem vend ja kõik, mis tema tegi, tema kuulaseks, ma siis ka seda kuulasime, tegin, see oli, tahaks siis väga hariv ja õudne, sest et kui muu klassikaaslased seal algkoolis teagi, mida nad täpselt kuulasid ja kui mina tulin kooli Tšetrotaalland, niisugune bänd ja saadeti otsas, millest sa üldse räägid, et see on siiski minu jaoks vanema põlvkonna mõju, et see rea Kõsteva kooliteed alustasite? Alustasin oma algkooli 20 teises keskkoolis, siis see on väga pikk tee nii ise keskkoolitee, noh siis hirmutati, et keskkooli enam ei saa, siis hakkasid need reformid pihta. Kas te olite siis kehv õpilane ja ma õppisin väga halvasti? Ma ei viitsinud, mul oli teatritegemine näitena tegemine palju tähtsam käsite Tallinna pioneeride palees. Just see oligi minu lapsepõlv, minu noorpõlv, pioneeride palee näitering, see oligi siis tollal kogu minu elu ja, ja see oli üks väga armas aeg. Kas teil oli pioneeride palees ka peaosi või tegite väiksemaid rolle? Öisel ajal oli ikka peaosi kaasa igasugu asju sai tehtud, et selles mõttes ma arvan, et kaamera oli äärmiselt arukas, hea pedagoog, kes teismelisi üritas õpetada, kas siis mõtlema või vähemalt vähemalt kuulama teisi. Aga lollide õppimine võttis nii palju aega. Et koolitöö jäi unarusse. Kas teised poisid, kellega te koos teatrit tegite, olid tublimad? Noh, Tarmo Männard oli jällegi viieline, tal on pea, oli hea, et faktimälu on vapustav. Millisesse kooli ta siis edasi läksite siis Ma läksin pooleks aastaks kutsekooli trükkaliks õppima. Trükkisin Vello Orumetsa plakateid õieti sinna alla nurka, aga see aasta arve, neid asju siis tüütas ära. Siis ma olin 24.-sse Kopli Kunstikool üks aasta ja siis ma olin neljandas keskkoolis, kus ma jäin istuma ja see oli ka hea, sest lavaka vastu võtta ei oleks olnud, siis see oli kindel siht ja plaan siis kutsuti 10.-sse keskkooli ehk siis nõmme kooli, kuna seal oli teatritegemine tallu läks õppimine kõik muu juba tunduvalt parem kolmedega. Küll aga, aga ma tundsin ennast tunduvalt kindlamini ja seal sai siis keskkool ka lõpetatud. Kui te kodus teatasite, et lähete näitlejaks õppima, kuidas sellesse suhtuda? Ei kuidagi, sest olin lapsest peale kõiksugu mõtteid vahetanud küll ma tahtsin selleks ja kolmandaks ja neljandaks ja ja kui see näitaja oli juba pikemat aega nagu stabiilselt, millega ma tegelesin, et seda vist peeti päris loomulikuks, et see nii läheb või kas ma nüüd sisse seal kõrgkooli või mitte, see oli, ma ei tea, kuidas nad sellesse suhtusid, aga aga ma arvan, eks neil hea meel oli küll vist ikkagi kõrgkool, et see lontu sai edasi. Tarmo Männard iga läksite siis koos katsetele. Me ostsime loteriipileti, see oli üks rubla Vaccis kahepeale, et kui seal on võit, kas või korduspilet, siis tähendab, oleme mõlemad sisse saanud ja kui ei ole siis ja noh, siis ei saa kumbki käisimese, viimane pääseb pilet taskus ringi ei julgenud lahti võtta. Võtsime lahti, oligi korduspileti, saimegi mõlemad, siis siuksed lollused ja mõtted. Kas need vastuvõtukatsed on siis tõesti nii hirmsad, nagu räägitakse, eks ta sellise afektiseisundi pealt tegemine oli ja, ja too oli hästi põnev ja, ja emotsionaalne ja just nimelt selliseid iseendale ootamatute olukordade mõtete loomine ja ma arvan, et see on noortele pigem põnev, kuivõrd nüüd õudne ja traagiline seal kellegi jaoks. Teist sai siis Ingo Normeti õpilane ja kas teil läks kõik ludinal või oli ka selliseid kriisiperioode, kus kahtlesite endast? Ma arvan küll, et oli ja, ja ma arvan, et see on ka väga hea, kui oli selliseid raskeid ja, ja nii-öelda kriisiperioode. Ma olen kindel, et seda on ilmselt kõigil teatri õpilastel ja see kasvatab närvi. See kõik on väga kasulik. Aga selles olite kindel, et see on just see eriala, mis mulle sobib. Kui ma sisse astusin ja, ja võib-olla esimesed kaks-kolm kursust ka neljandal kursusel, see kõik hakkas vaikselt-vaikselt muutuma. Ma ei saanud aru, tähendab, mis asi see on või kuhu või ühesõnaga, kui foor ja läks üle ja kõvad näitlejahakatised, kes meil sees möllasid, et nakati hakati meil tiibu Pino, mis oli hea ja eks me ise hakkasime ka arusaam, et midagi tuleb teistmoodi mõelda või ma ei tea, kuidas kellelgi. Mul ilmselt sai oluliseks muutuseks sattumine Maximilian Shelli võtteplatsile siis, kui ta tegi Eestis filmi pimedus. Ja see mõjutas ilmselt küll väga palju minu edasist elukäiku. Kuidas te sellesse filmi sattusite? Kutsuti proovivõttele ja siis režissöör valis välja ja saite väikese rolli. Ja alguses oli päris suur roll, aga ka filmis on jah, selles suhtes järgi jäänud, lõigati väiksemaks. Ma mäletan, et 11 võttepäev oli, see oli ikka väga-väga palju, aga ma olin ka mitte ainult oma võttepäevadel platsi peal vaatamas ja uudistamas, mis asi see on, mis siin tehakse, mis, mis siin üldse toimub. Teleasju näinud, kõrvalt natukene osalenud, aga, aga noh, kino oli, oli teisem ja seda enam, et selline Ameerika gruppe, rahvusvaheline gruppe. Suur kino. Mulle isiklikult avaldas tohutut tohutut mõju ja, ja mul on siiamaani väga heade meeldivad mälestused. Ja selle rolliga teenisite oma esimese honorari. See oli tõesti suur honorar, tol ajal me ikka kursusekaaslastega käisime eeslitallis korralikult õhtust söömas ja mitmeid kordi nii et sinna see honorar kulus, ma loodan, et äsk sai midagi kasulikku ka selle rahaga teha, kuigi ma ei ole seda mees, mul on rahaga väga imelikud suhted. Ei oska raha hoida, raha ei oska mind hoida. Ta mängib minuga, meil on niisugune imelik suhe, flirdib ja siis tuleb jälle, poeb hõlma alla ja nagu maha ja nüüd nüüd Ta nägi kokku siis ta siis ta läheb jälle minema. Mul on niisugune litsakas natukene. Venemaal on teistmoodi nagu passisse, tule nakkavad mingites raha Jahad pihta, seal. Kas seal on kuidagi teistmoodi need asjad, Biden viiks? Kui te läksite Moskvasse filmitegemist õppima, siis mis rahadega seal elasite? Õpperaha maksis tol ajal mul kinni kultuurkapitali ja kultuuriministeerium ja Kofkini fondist, ma sain toetusi nagu selles mõttes õppe rahaks oli, aga elamiseks ei olnud jah raha ja see oli päris kummaline, kuidas me seal siis siukseid minusuguseid oli veel, et kuidas me hakkama saime, aga noh, saime, mida te põhiliselt sõite makarone ja, ja, ja seda, mida tudengid söövad. Käisite põhiliselt jalgsi või sõitsid ikka metrooga ka? Meil olid kinoliidu sihukesed punased üliõpilaspiletid, näitasime metroos putkas tädile või onule ja libistasime läbi, kasutasite kavalust. Vahest pidi niimoodi ja natuke vassima. Aga nüüd kuulame üht Juhan Liivi luuletust, mida te lugesite 1994. aastal keskeprogrammis. Ma olin vaevalt noormees sa alles plikake ja ühes suve sisse käsikäes läksime ja päikene taevasse taas säras me südameis ka. Kuldselge oli taevas kuldselge meil südameis ka. Siis kandsime lillede keskel, kui lood lauluga, noor arm, noor õnn ja noor suvi. Need kõntsivad seltsis ka. Persona saatekülaline on näitleja ja filmirežissöör Andres Puustusmaa. Kõige lavakooli lõpetasite, siis läksite tööle draamateatrisse? No Draamateater on olnud läbi aegade väga paljude unistus. Ja ma väga soovisin küll jaht draamateatrisse saada ja sinna ma sain. Ja eks see oli keeruline muidugi sellises seltskonnas olla noorena tulnud, sest Mait Malmsteni ainult et nemad hakkasid juba natuke varem mängima seal jaa, jaa, sulandusid kiiremini sellesse seltskonda ja, ja Maidul tekkisid nagu oma lavastajad juba ja Elinal sama moodi. Et mul võttis aega, sõbrunesime seal rohkem näitlejatega nagu ilma Sass ja, ja Evald Hermaküla ja ja Kaie Mihkelson, Hendrik Toompere juunior ja ka Viiding, Juhan, kes siis mind ülevalt kolmanda korruse garderoobist tõi alla enda garderoobid. Ole minu garderoobis nagu selline isalik pilk oleks peal selle üle, ma olen väga õnnelik, et ma selliste inimestega väga palju suhtlesin ja kuigi oli väga vähe tööd, alguses, aga see suhtlemine just nimelt nende inimeste Kalvi, mulle toitev ja hariv. Paari aasta pärast hakkas vaikselt, vähemalt oli rolle, tuligi suuri rolli, aga peos ja oli nii ja naa. Et ma ei kurda küll selle üle, et ma oleks lihtsalt passinud seal, et ma sain väga väga seinast seina asju teha ja hiljem jah, juba kui ma hakkasin assistendina kinos rohkem töötama, siis mul oli isegi hea meel, kui mul oli vähem seda teatritööd, et ta ei segaks minu muud huvi. Kino huvi, olin juba kaheksa aastat teatris töötanud, kui ma siis otsustasin selle asja ära, et ma pean siiski minema õppima ja, ja teatri juhtkond veel aitas mind sellega, et nad hoidsid mind pea aasta veel palgal, et ma sain mingisugustki vähemalt leivaraha omale tudengina ja veel, kui õppima läksite, käisite Ameerikas. Vahepeal oli see käik ka muidu. Hollywoodis maad uurimas kutse tuli siis ameeriklastelt, kes tegid Eestis filmivirtuoos. Jah, ma olin siis ka assistent ja sealt Ameerika grupis väga kuidagi sobisse töö neil omavahel ja öeldi, et kuule, tule proovinud, Meie juures saab mingisuguseid massi liigutamisi teha ja nii edasi ja nii edasi. Ja mulle see töö meeldis väga ja, ja siis sai see otsus tehtud, et lähen vaatan, mis saab ja see, mida te Hollywoodis nägite, ei meeldinud teile. Ei olnud jah, see minu või ma ei olnud valmis või eks see oli enese proovilepanek, see äraminemine ja ju mul oli seda vaja. Ma sain aru, et ma ei suuda ühes kohas pikka aega olla. Ma pean ära käima, pean kuhugi sõitma, pean midagi muud nägema, kogema tegema, et tagasi tulla. See oli väga meeldiv vahe, seiklus, saite kätka proovida? Proovisin, oli üks film ja kus ma mass liigutasin, meid oli seal päris mitmeid. Staadioni hulk rahvast oli ja Lätiga seal oma paar-kolmsada inimest aga, aga ei meeldinud mulle seal ja hiljem ma jäin hiljaks tööle, ma pidin lendama teise linna. Andrese kuule, et siin on juba teised inimesed ees, et on Erika konkurents on kõva, eks seal igal pool seal Venemaal täpselt samamoodi on ka siin. Noh, siis juhtus säärane asi, et mul ei olnud plaani otseselt tagasi tulla, aga helistas Evald Hermaküla, et ma hakkab Lions Leenat lavastama ja no ekse veidralt kõlab, et no mismoodi, et sa Ameerikas üritad hakata asju tegema, siis üks lavastaja tahab järsku püüneri, Lions Nad nukuteatris lavastada, et nad, mis valik see on üldse. Aga peale ja helistas ja noh, seal on ka muud omad põhjused, mida ma ei hakka siin avalikult rääkima ja siis ma tulin tagasi ja ta lavastas Lions Leenate, siis ta enne seda etendust lahkus ise ära siit ilmast käin kuidagi ripakile. Siis juhtus jah, nii et siis läksin draamateatrisse veidi tagasi. Aga ma olin kuidagi pidanud, et ma ei saanud aru, mis, mis ma nüüd siis tegema pean või kus kohas ma nüüd olen omadega. Ja siis hakkasin uurima, et kuhu siis õppima minna, seda kino konkreetselt siis keskenduda ainult kinole Moskvas, kõrgematel režiikursustel õppimine, see on nagu instituudis õppimine. Ja see on kontsentreeritud õppimine päevane kaks aastat, nüüd ta on natukene vähem millegipärast ja nüüd ta on ka tunduvalt kallim juba ja äärmiselt huvitav ja põnev aeg. Meid suht ruttu kõiki inimesi suudeti Moskvas nagu panna panna niimoodi mõtlema, et, et iga päev te peate juba sellega tegelema, et siit edasi minna. Ei saa jääda istuma, et õpin, õpin oma asja ja siis lõpuks hakkan vaatama, mis ma edasi teen. Selline trumpi surve ja see oli väga hea ja ja noh, niimoodi ta siis kujuneski teil vedast? Ilmselt küll muidugi teid kutsuti teleseriaali tappev jõude režissööriks. Päris päris kentsakas oli väga õnnelik, siis ma mõtlesin, kutsutakse nüüd assistendiks massi liigutama, nagu ma olin harjunud. See oli kaks-kolm päeva suurt segadust, sest ma tõesti ei saanud aru, et mis nad tahavad, kutsuti välja ja siis Ostankinosse ja kuhugi mind viidi, mul oli kohver kaasas, sest ühikast pidi juba noh, kõik asjad ära korjama kokku ja ja kolm, neli inimest, mingid assistendid räägivad, 15 minutit räägivad mullast seriaalist Ooerte eest. Mul oli tohutult palav, ma vist ei võtnud mantlidki ära. Mul oli äärmiselt ebamugav olla. Ja kui nad siis pöördusid minu poole, ilmselt oodata seda, midagi vastaks, siis vabandasin, viisakalt tõusid püsti, ütlesid, et minu nimi on Andres Puustusmaa. Andke andeks, ma olen eksinud ruumiga, te rääkisite praegu vale inimesega, kellele nad hakkasid naerma. Võtsid kuskilt kapi pealt kaks kooli töötajat, ei, ei, et te olete inimenegi, näete, siin on teie õppetööd. Me teame, kellega me räägime. Et kas te olete nõus lavastama seda seriaali pidin natukene tegema nägu. No muidugi, andke mulle lugedama vahtra. Ja asi otsustatud ja mu hilisem produtsent, kellest ma väga lugu pean, Sergei, meil kuumaks, siis küsis, et noh, et millal sa oled valmis võttegrupiga kohtuma ja minema Peterburi. Oleks tahtnud öelda, et noh, kohe järgmine päev pandi mind lennuki peale ja peaks TPIsse. Ma kujutan ette, et kui kooli lõpetanud noor inimene läheb võõras riigis tööle kuhugi kabinetivaikusesse siis ta harjub tasapisi kõigega ja kõigiga. Aga kui tal tuleb kohe hakata võõras riigis täiesti võõraste inimestega filmi tegema, siis see võib küll hirmuäratav olla. Ma ei osanud tunda mingit hirmu, oli, see oli mingisugune kummaline asi, kui sul võeti jalast kinni, keerutati, visati kusagile vett, et sa ei tea, mis seal üldse on, inimesed seal on ja üldiselt toimuma hakkab, kusjuures need olid ju filmi viimased seeriad, eks ole, nüüd viimased seeriad veel ja nad andsid mulle kassette vaadata, et, et kuidas seda on ennem tehtud, mis, mis tegelased seal üldse on, et kurssi viia loomulikult asjaga. Aga ma olin juhuslikult näinud suvel. Aleksandr oli hästi pisikene ja telekast tuli see seriaal, mulle meeldis tunnusmuusika seal kuidagi sümpaatne ja Natalja oli köögis ja siis hakkas pihta seriaalis. Hüüdsin talle. Vaata et tule vaatavat, sellist seriaali ma olen nõus tegema, see on päris sümpaatne. Sügisel oligi niimoodi, see oli hea aeg siis Venemaal kriisis pold midagi veel kasta. Väga hea aeg kino- ja tele jaoks just kino jaoks. Et seda seriaali filmisime filmilindile, tähendab, noh, nii luksuslikult käis asi, praegu on see nonsenss. Kui esimene võttepäev lõppes, siis toimus kindlasti pidu. Nemad tegid jah, peogrupp tegi, aga ma olin siis väga korralik ontlik ma sooviks, et oleks oma korralika nüüd aga see, see distsipliin, mis ma endasse käivitasin, see oli väga hea, kui kaua te selle filmiga seotud olite? No esimese me tegime ära, siis tuli võrdilt, pakume, ütles Andrust veel vä? Mis oli harv juhus, et keegi teeb kaks seeriat seal siis tegime teise ära, siis küllatate veel, see oli juba veider, tähendab eestlane, nüüd siis teeb seda Wendy seriaali, et kaua võib, seal filmis juba hakkasid sahinad ja ma olin seal ära kodunenud juba, et see oli mitu aastat tööd seal ja ja siis tuli lõpuks pakkuvale, et kuule, äkki sa peaksid ikkagi kino tegema. Otsiti mulle midagi ja pakuti sinna ja tänna ja siis ma sattusin siis Moskvasse Jelena jad suura juurdlasele punase pärliprodutsendi juurde. Filmi armastuse punane pärl hakkasite tegema Mosfilmis mos film koosneb siis praegu väikestes stuudiotes. Põhimõtteliselt küll, et see film on nagu, nagu suur emalaev ja ja kõik muud stuudiod on seal paadikestena küljes. Mõned on väga suured ja võimsad seal küljes, et, et see on väga seinast seina. Mulle Peterburis Lenfilm meeldis rohkem inimesed soojemad ja ta kodusel Moskvas olemasfilm on, on väga karm külmjõuline. Seal tuleb omada väga head närvi, et seal püsima jääda, üldse saada, midagi tegema ja püsima jääda, see on väga keeruline käsk, karastamine võttis kaua aega. Ma olin Peterburis karastunud, et see oli väga hea kool, selle seriaali tegemine oli tõesti jälle kingitusena näitlejaid, keda ma seal tundma õppisin, seal on ju nii külalisnäitlejad, kes käisidki väetisi Stara, sellesse, need operaatorid, kellega ma tegin, lasen poisina saada seriaal, sul on näiteks operaator, juuricharda Ivanov, Vene operaatorite üks tippudest klassikutest, kes on teinud väga palju legendaarseid ka meie eesti vaatajale tuntud filme, näiteks koera süda ja nii edasi. Kõik olid tippoperaatorid, suurepärased näitlejad. Et suhtlemine ja suhted arenesid, kasvasid. Filmi armastuse punane pärloperaator oli Soome tippoperaator Timo salminen. Ja ta Euroopa tippoperaator, kuidas teie tutvus algas, Moskvast küsiti mu käest, kas soome keelt räägid? Räägi küll, võeti telefon, valiti number, kontrolliti, kas ma tõesti räägin, antud turundajad räägivad, kes ongi nagu rääkima selleks operaator. Hakkasin rääkima, kes, millal see ja see ja ja siis võeti toru, räägiti edasi, et siin on see noor režissöör ja saate Kiievis kokku. Tema siis toodi Portugalist Kiievisse, millal siis Moskvas, Kiievis, seal vahepeal kusagil nädal aega, et kuidas me klapime, kuidas töö võiks ujuda sellise punase pärlisilla. Kuidas see film teil õnnestus, kuidas tagantjärgi tundub, ma arvan, et see versioon, mis meil oli nii-öelda minu ja Timo salmise kokkupandult Monteeritult oli, oli huvitavam ja parem kui see, mis on lõppkinoversioon, mis siis produtsendid kokku keevitasid. Kas suure filmidega, peamine on hoopis midagi muud kui teleseriaali tegemine. Ma tegin, kuidas ma nüüd ütlen raha mõttes või oma eelarve mõttes kvaliteet seriaali, kui see võeti filmilindile, noh siis on selge, et ta on kulukas ja sellepärast May tõmbaks sealt suurt vahet sisse suur film või teistsugune film. Ma ei saa sellest päris täpselt aru või ei taha aru saada, ma tahan endiselt jonnida nendega astrojonni ta neile, kes tõstavad käsi taeva poole, et andke neile suuri rahasid, me saame suuri filme teha. Pean silmas Eestit. Ilm võib ka väikese eelarvega väga suur olla, see on vaieldav ja loomulikult ma ei saa nii üheselt öelda, nagu ma praegu räägin, aga 18 14 oli tõesti suur fil oma mahult ja, ja see ettevalmistus, mis sellele eelnes ja oli tohutult mahukas, aeganõudev just nimelt lugemise mõttes kõiki neid päevikuid ja materjali, mida ei ole välja antud üldse põnev aeg oli. Ta oli vajalik ilmselt Endale aru saamaks mitmeid-mitmeid, muid asju, aga ta ei viinud mind ennast iseendale lähemale. Et need viimased tööd viimased mõtlemised, ideed toovad mind iseendale lähemale. Kas filmi 18, neli teiste monteeriti ka kõvasti või keevitati, nagu te ütlesite seda kihvitatiga pärast? Täitsa kohe niimoodi hakiti ära, aga ma olen rõõmus, sest aasta hiljem pakkusid produtsendid. Olen neli osa, tahad sellest teha, ise monteerida ja ta on olemas, ta oli, ta oli eetris Venemaal, sai väga hea vastukaja ja meeldivalt üllatunud, et inimesed helistasid pärast tuttavat, et kuule, et see on hoopis teine film, mis me nägime. Ja mul on selle üle hea meel, et, et nii-öelda selles neljaosalises seriaalis, siis oli siis see mahult, kui palju me tegime, aga see, millest me tegime seda filmi me tegime ikkagi põhiliselt selle lütseumi poistest, nende nende kujunemisest ja nende vaimsest isast, valinovskist, kes oli lütseumi sektor, mis on siis kinoversioonis praktiliselt miinimumi, lõigatud välja teda. Et seal täispikas versioonis on, on see see põhiline sees. Te mängisite ise ka oma filmis kaasa mängisite austria professorit. Jah, filmis sutsakas alles küll jäänud jah, et seal seriaalis tuleb ka rohkem välja need, need pedagoogide karakterid ja, ja mis suhted nendel selle kooli ja nende õpilastega olid, et sünnist on liiga pealiskaudne? Ma kujutan ette, et režissööril on oma filmis küllaltki raske mängida, keegi ei tule ju ütlema, et tee nii või videona. Ääretult raske on jah, eriti väikest rolli, arvan, et kui ma teeksin filmi, kus ma mängin ise peaosa, tähendab lavastan, et see on tunduvalt lihtsam, sest mul on see tervik on olemas ja ma tean, kuhu ma lähen ja mida ma teen. Loomulikult on kõrvaltpilku vaja mingisugust abi. Aga väikse rolli puhul on väga raske ümber lülituda ja mis võtmesse sal järsku Nende inimeste keskel olled, keda sa tegelikult suunad või, või, või toetud. Ma imestan neid režissööre, kes suudavad oma filmides mängida. Tegelikult ma tahtsin Lembit Ulfsaki selles rolli, aga seal hakkas vanus mängima, kui ma siiamaani ei saa aru, oleks võinud väga vabalt mängida Lembit Ulfsak selleks väga noh, põnev olnud. Ma mäletan, et me rääkisime sellest ja siis ühel hetkel ütlesid produtsendid, kuule, otsustab Krimmi ja teeme sulle grimmi proovima, et äkki ise mõtlesin. Suhtusin sellesse kui nalja, aga nii tõsimeelselt seda ajasid ja ja noh, vedev, nagu ma ka olen näitlejana Nokey proovinud Te ju selliseid sutse rohkem ka teinud ja päris parasjagu ja, ja ka teiste režissööride filmides ja mahti. Nazarov üks mu lemmikuid, režissööre, tema kuu lisaks näiteks on Eestis nähtud telekas on väga, väga kaunis, huvitav film, ta on väga sarnane oma oma sõbralikus tuuritsele lõunama verega, mees, nagu ta on ja tema väga põnev olnud, ma mängisin kriinbysi üht siukest väikest bossikest. Alguses pidi see olema hollandlane, siis ta muudeti ümber rootslaseks, siis öeldi, et kuule seeme ta soomlaseks ja võtteplatsil Ukrainas Krimmis tuleb režissööri juurde, et kuule mis keeli sa veel räägid, ma ütlen, et olen eestlane. Mängisis eestlast, noh. Äkki, et ega see sealt kuskilt välja ei tule. Ai, tuleb küll. Sealt paadis ma valetan, üks Meil oli see, kus ma pidin paadis mingisugustele oma kolleegide, siis eesti keeles midagi seletama, räägime natuke vastu, mis paari-kolme sõna lõpetasin siis Väino kolleegidele teisi väikseid sutse tegid. Kuidas on eesti keeles mingid sõnad ja päris naljakas, mis selle filmi pealkiri on, tanker tango, kas te olete mõne tuttava režissööri käest ise Carolli küsinud? Olen ikka muidugi. Ja ma arvan, et see on ka täiesti normaalne, aga minult on küsitud ja öeldud, et kuule järgmist, et vaata, äkki on seal seal midagi mulla ja see on, see on normaalne. Ma käisin Eestis. Küsin lavastatelt. Kuule, kas sa kutsud mind sinna, sõidad ju minema, no seda saab kõike ju teada. Facebooki panin üles, et otsin tööd, seal nad olid nalju vastu kõiksugu ja siis üks erialale pakkumine oli siis mudilas hommikul muinasjutte lugema. Raivo passiga käisime, väga-väga sümpaatne. Praegu on nagu piirdunudki see minu eriala töö rohkem, et ise annad endale tööd. Meelega teeks külalisena teatris ja aastas ühe rolli, kui pakutaks väga hea meelega, mitte nüüd nii, et lähekski teatris töötaks statsionaarselt jälle seda mitte enam ei taha. Kas Venemaal makstakse näitlejatele filmis esinemise eest hästi? Jah, oli periood, kus oli ka ülemakstud. Mina sain Eestiga võrreldes ikka väga hästi palka, aga noh, ma mõtlen just neid kohalikke näitlejaid, et seal oli ikka ikka väga üle mõistuse hinnad, mis paar-kolm aastat tagasi maksta, näitlejad võttepäevast. Seal on agendisüsteem, keemiaagendid töötavad seal väga hästi, näitlejad on kaitstud, kaetud, toidetud, aga nüüd ei ole nii hullud, et kui kui sa ikka näitlejad kutsuda, agent ütleb, et tal on seitse kuni 12000 dollarit võttepäev. See oli liig. Nüüd need staarid saavad kuni 5000 dollarit võttepäev ja keskmine näitleja, kes siis suht korralikult mängib filmides seriaalides on siis 1500 radarit võttepäev kuni kaks pool sihukesed keskmised hinnad, meil tundub see väga-väga suur. Aga Moskva jaoks on see suht normaalne. Kas Mosfilmis olite te palgal või töötasite vabakutselisena? Jah, ma olin paras palgal stuudios nonstop ja siis hakkas teine elu pihta, hakkas selline otsimise ja vabakutselise elu päris mind, poputati hoiti seal päris ilusasti, aga siis hakkasid kõrvalt pakkumised ja teised stuudiod, kus kus ma ei olnud harjunud sellise suhtumisega jäetakse inimestest üle ja, ja lihtsalt petmist rahaliselt ja see oli minu jaoks uudne ja te peate silmas produtsente? Jah, et selles mõttes Need stuudiad alguses, kuhu ma sattusin, see on öö ja päev päev võrreldes paljude muudega. Te tegite oma stuudia, seda soovitaski mul Sergei meil kuuma Moskvas teha, et kuule, tee, liha teed sellega seal Tallinnas ma ei oska, see seal on nii keeruline ja seal muidki neid inimesi, kes tahavad raha saada ja filmida. Et seda läheb sul veel vaja, siis sai ta tehtud ja nüüd on tõesti seda vaja. Kuulame nüüd vahepeal muusikat ka Te meenutasite enne ansamblit Tšetrotal mängima siis selle legendaarse ansambli plaadilt ühe laulu. Persona saatekülaline on näitleja ja filmirežissöör Andres Puustusmaa. Kes on need näitlejad, kelle kohta võib juba öelda, et nad on filmirežissöör Andres Puustusmaa, näitlejad. No ma arvan, et Kiril käru kohta võib küll seda öelda ja meil on edasised plaanid ja mõtted Maiduga Mait Malmsteniga töötada. Päris kindlasti ta mulle väga väga meeldib, kuidas ta teeb tööd. Ta üllatab ikka veel. Et ei ole see, et ahnus, Malmsteni ta normaalne või tuntud headuses kõike seda on. Vaata järjekordse uue hüppe seal seal uskumatu ja vaevalt teistel näitlejate kohta võib-olla paari-kolme filmi pärast, vaatame, mis on, aga mul on oma lemmikut küll Venemaal, kelle poolt kindlasti tahan tööd teha edasi Peterburist, näiteks Igor Tšernevitš, üks vapustavalt huvitav hea näitleja, Markovski Sergei, nii et nendel näitlejatel olete silma peal hoidnud ja, ja, ja väga-väga sooviks nendega jätkata tööd. Teie abikaasa Natalja, kes töötab Tallinnas Vene Draamateatris on ka teie filmides kaasa löönud. Ja filmis Rotilõks, mis järgmisel aastal ekraanile jõuab, mängib ta peaosa ja kuidas te iseloomustate näitleja Natalja muurina, Puustusmaad. Ta on väga hea näitleja ja ta on väga professionaalseks näitlejaks saanud. Mis puudutab kino, seda arengut ma olen ju kõrvalt ise näinud ja seda iseloomustust ma võin öelda. Neid vene teatrilavastusi, kus teie abikaasa kaasa mängib, käite kindlasti vaatamas, aga kuidas on lood teiste teatrite etendustega? Käite neid vaatamas? Suure vaevaga ma lähen teatrisse ja vaatan, sest mul on üks. Ma ei saa aru, mis asi see on, kui ma istun tooli, nüüd läheb õrnata pimedaks, mul hakkab nii õudne on, ma tahan juba vaheajale, läheb eesriie lahti, nüüd hakkab alles siis sisse, jõuad, nüüd nad alles tulevad lavale, nüüd hakkab, et see kõik tundub mulle nii pikk ja veniv, tahaks juba lõigata, lõigata ja üldplaan väsitab. Või noh, nali naljaks, kehv teatris käia, kahjuks, ja kui ma satun midagi head, vaatame, siis on väga-väga mõnus tunne pikka aega. Venemaal käisite õpingute ajal kindlasti väga tihti teatris. Jah, õpingute ajal käisin päris palju, meil oli see võimalus, et me saime oma üliõpilaspiletiga teatris kõvasti iga nädal pidevalt külastasime teatriinstituut, on ja otsisime omale näitlejaid, sest oli vaja ju tudengitega teha, et, et sa ei saa maksta nendele teatri päris näitlejatele juba ja kuigi ka neid kutsusime, nad väga hea meelega töötavad kinotudengitega ka mõeldes perspektiivile ja et see, see omavaheline koostöö toimib. Kuidas praegu olukord Venemaa kinodes on, kas publikut ikka jätkub? Seal on olukord päris kehv, sest nii-öelda kodumaiseid filme ei vaadata üldse. Väga kriitiline olukord on kinofilmidega, telefilm õitseb, kasvab, seal on rahareklaamid ja nii edasi ja nii edasi, aga kinos rahvas ei käi, käiakse ainult ameerika filme vaatamas ja see seal kurb olukord ja tõesti kriisiolukord, et produtsendid ja levitajad ja kõik üritavad sellest nüüd aru saada, et mis siis tegema pean, toimub mis filme siis lõpuks peab tegema, et rahvast oma kodumaised filmi vaatama hakkaks, et isegi pärjatud Vene filmifestivalidel ka neid ei vaadata ja see pärsib väga kinotööstust igas mõttest, et mis siis tõesti tegema peab, sest filmitootmine Venemaal on kallis lõbu ja ta nõuab suuri rahasid, näiliselt suur turg, et see tuleb kümnekordselt tagasi kõik, aga vot võta näpust. Ma arvan, et selle paari-kolme aastaga võib-olla võib-olla natuke rohkem läheb mööda, et telebuumis praegu tohutult on kasvanud just telefilmide teleseriaalide tootmine. Lõpuks ta peab vaibuma jälle, see on ka loogiline praegu peale seda kriisist väljatulekut, kuigi teles Vene televisioonis kriis ei olnud seal rahad kogu aeg olnud, see oli, see oli väga mõnus mängimine ja manipuleerimine. Meil on ju ka tegelikult samasugune olukord, ega Eesti filmid ju kinodesse väga palju rahvast ei too. Ja ega siin sellise pisikese riigi puhul ei aita nagu mingisugune suur reklaam, sellepärast et ta on nii väike riik, et see ei päästa, sellega saab, pigem raiskad vist raha energiat, kui siin nüüd kõvasti lamenti lüüa, et reklaam mõjutab pigem muid Estraatlike üritusi, kuivõrd kino ja teatrit, sest noh, väikse riigi asi, et inimkes teab ja kuuleb, et kas see oli hea või mitte, siis ta läheb, siis ta vaatab talle seda kogu aeg määrima fotode plakatite näol või millegi muuga. Et, et ma arvan, vaataja pettunud oma kodumaises filmis. Kas lugude jutustamise pärastest lood, tule, kehvad need ideed ja mõtted, mis on aga see, kuidas seda serveeritakse. Ma arvan, et seal on see, see põhjus Uuel aastal jõuab ekraanidele teie tehtud rotilõks. Te olete öelnud, et rotilõks on teie oma film. Kui oma film jah, ta on alustatud üksi ja, ja otsitud kogu meeskond ja näitlejad ja ta ei ole tellimus ja, ja ta ei ole tegelikult pakutud, et see on selles mõttes küll oma film, ma ei nimetaks seda niivõrd autorifilmiks ta mõeldud, noh kõik režissöörid tahavad, et nende filme vaataks palju rahvast, palju inimesi, aga ta on suunatud rohkem laiemale publikule, mitte niivõrd festivali kinole, kuigi me loodame, et ka festivalil saame käia sellega. Selle filmi tegemine on läinud teil väga kiiresti. Ja ma töötan kiiresti kaks filmi pooleteise aastaga. Jah, see rütm on jäänud Moskvast sisse ja vene tööstus on kiire. Mitte see, et ollakse abistamine, ta on väga kontsentreeritud täpne. On hetki, kus peab laagerdama mingis asi peas või südames ja sa pead ootama, kuni see kun ise ise märku annab. See, mida sa tahad teha või mõelda või mingisugune kas või kujund. Aga töö ise tööprotsesse matemaatika arvutamine, see võib käia lakkaslakas kiiresti ja selleks ei pea istuma ja ma ei tea, mida ootama. Nagu harjutada. Te olete ilmselt filmipisiku saanud oma kunstnikust vanaisalt Alexander Milde Bergilt kellele meeldis filmimine. Kunagi te rääkisite ühes intervjuus, et vanaisast jäi maha suur hulk filme. Aga mida ja keda ta filmis sõdade tookord veel ei teadnud. Kas nüüd on asjasse selgust toodud? Need kaks kastitäit jäid, jah, onu Jüri. Jaa, täitsa pat lugu on see, et ei ole sellega veel mitte midagi ette võtnud, aga nüüd õnneks eesti filmiarhiivist öeldi, et tooge meie juurde, teeme selle ise korda ja puhtaks ja, ja ilmutame sära ja neil on need võimalused. Õnneks me teame, et seal on näitusi filmitud, seal on koosviibimisi, kuku, klubi viibimisi, sünnipäev läbi esietenduste, mingisugused peod, nende karnevaliüritused, see, see võib olla vapustav materjal, mis inimesi me võimise peal näha tegelikult. Sest tol ajal siis viiekümnendad, kuuekümnendad, kuku klubi, need kunstnikud, need kirjanikud, kes seal käisid, see oli hoopis teine. Ma olen fotode pealt näinud seda, missugused need inimesed seal olid ja kuidas nende peod olid ja nii et vanaisa oli teil kunstnik ja filmimees. Mul oli mitu vanaisa. Rohkem kui kaks ja mul on üks filmi stsenaarium, mida me koos Ervin Seppeliga kirjutasime kooli ajal Moskvas sellest kõige suuremad pallid. Mulle see lugu on väga oluline. See lugu oli meil Erviniga kirjutatud Eestis 80. aasta Pärnu linn. Ja mis seal siis kõik toimus ja selle filmi pealkiri on minu isad. Ja ma kindlasti selle kunagi teen ära ja mul oli oma pärisisa ja mul oli kasuisa ja sealt, kes siis filmi pealkiri, eks mul on neid sugulasi, inimesi vist päris palju elus olnud, et selle poolest rikas inimene küll. Isa Tõnu oli ka kunstnikud, tal oli väga hea käsi, väga hea käsi ja, ja kahju, et ta ta mingisuguse muu asja veel ära raiskas või oma elu elas mujale ma ei tea, ei ole minu asi kohut mõista või? Igaüks elab nii, nagu tema elab ja karikatuure ja mujale siukse. Mitte jura peale, see on ka tore tegemine, aga raiskas ära kahju. Ja onu Jüri on ju, Jüri Mildeberg on ju minu meelest Eesti parim kunstnik. Kas teil on ka hea käsi? Lapsel? Hea küll, jah, joonistasin, sest noh, kuidas kõik joonistasid ju ei kiskunud, viidi küll katsetele 46.-sse keskkooli vanaema viis, seal pidime kõik ühe pildi tahvli pealt maha joonistama. Pioneerilaager, kus kõik lapsed mängisid seal sulgpalli ja ma joonistasin kõik peale inimeste sinna kõik reketid, pallid, kõik tõhusega inimesi ühtegi joonistanud ja mindi võetud. Kui rääkida värvidest, siis teiega seostub punane. Teie üks film kannab pealkirja armastuse punane pärl ja teine punane elavhõbe. Kas see on juhus? See on juhuks küll, aga öeldakse, et kaks ilma kolmandat täie. Ei tea, millal see küll tuleb, see kolmas punane. Kas te viimaste aastate jooksul olete korralikult puhanud, ka sõitnud perega kuhugi olnud tööasjadest eemal? Olnud oleme ja, ja olnud olen üksi, aga ei ole puhanud ja mul on nüüd viimasel ajal soovitatud puhkesest, ma olen hakanud. Ma ei ole seda kunagi kurtnud, et ma olen väsinud. Ütlesin välja, et ma tunnen Ennast kuidagi väsinuna ja siis soovitati, et ma ei, ma ei tea, mismoodi puhkamine käib, noh, ma tean küll muidugi, aga, aga te olete ju siis töönarkomaan, mulle väga meeldib töötada, siis ma tunnen ennast vajalikuna ma ei tea, kellele või millele ja milleks, aga ma tunnen siis, et mul on õigus hingata ja, ja kaasa rääkida. Kui ma töödid tee, siis üks, teine seisund tekib selline olemise tunne, mis hakkab mõjutama, et sa hakkad iseennast keerama üles, sa raiskad midagi, raiskad väga palju kogu aeg ja aeg läheb. Sellepärast on töö, on mõnus, meeldiv. Oma tervist hoidma, sest järgmisel aastal saate ju neljakümneaastaseks ja siis alles elu algab. Aa jaa, Atoneni siis toob see 40. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest, palun öelge üks number ühest neljani, ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Üks. Persona saate külaline oli näitleja ja filmirežissöör Andres Puustusmaa. Persona saate auhinna saab Rainer Kelbergis, kes küsis, kes on need näitlejad, kelle kohta võib öelda, et need on filmirežissöör Andres Puustusmaa, näitlejad. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.