Algavas saates kuuleme mängimas viiulikunstniku Tatjana krindenkat. Alustame muusikaga, mis on meie fonoteegis kõige värskem helilint tema mängust. Kontsert toimus käesoleva aasta 14. juunil. Pärnu Eliisabeti kirikus esines ent suurepärasesse vormi mänginud Pärnu linnaorkester. Dirigeeris Neeme Järvi. Helitöö on meile mitmedki tuntud Artur Kapi viimne piht, mis oratooriumi Hiiob osana on originaalis loodud viiulile ja orelile millega mõne aasta eest orkestreeri ja sooloviiulile koos orkestriga seadis noor ameerika kompaniist Charles kaolman. Krindenko käes oli see pala esmakordselt. Oli huvitav kuulata tema esimest proovi koos orkestriga. See kõlas mõneti markeeritult nagu pinnapealselt. Samal ajal, kui Neeme Järvi pani orkestri mängima päris süvenemisega siis noogutas väga tõsine Tatjana, ütles Jerzy Openiala. Sain kõigest aru ja seejärel mängiti lugu veel kord läbi. Kontserdil esitas ta seda palav koos orkestriga siis kolmandat korda. Ja nüüd oli see juba tõeline krindenko. Küsin, mida arvab täitjana krindenko ise, Artur Kapi palask viimne piht ja millised on interpreedi senised kokkupuuted eesti muusikaga? Tatjana krindenko vastab, et sidemed on ammused ja otsesed. Ta ütleb. Arvo Pärti hakkasin ma mängima juba siis, kui see oli veel mitte kerge ja mitte, soovitab. Mul on kohutavalt hea meel, et mul jagus nooruslikku julgust koos Arvoga nii-öelda vastuvoolu liikuda. Mis puutub tänast teost, siis viimasel ajal tegelenud sakraalmaailmaga. Sellesse maailma kuulub ka see teos. Mul on kahju, et oratooriumi osana on seni väikene. Mängiksin seda kontserdil kõikide teoste vahele kas või korda 10. Tatjana krindenkodee muusikasse on imelapse tee, imelapse tee ja saatus. Kahtlemata on ta muusade poolt väljavalitu. See inimlaps, kelle Anne oli juba niivõrd ere, et kuueaastaselt viiuliõpinguid alustanuna võis ta kaheksasena juba publiku ahhetama panna mängides koos kestriga Johann Sebastian Bachi viiulikontserte. Ta õppis ja mängis kodulinnas Harkovis ja ka esimesed esinemised olid Harkovis. Kümneselt olid tema kontserdikavades juba Jenjavski ja paganini kontserdid. Moskva konservatooriumis oli tema juhendajaks Juri Jankelevitš. Sellesse aega kuulub ka tema romantilise ja muusikalise sideme algus. Teise viiuligeeniuse Gidon kreemeriga Nad abiellusid. Kremer kuulus David ois trahhi õpilasena teise viiulikoolkonda, kes oli nii-öelda sõjajalal Jankelevitši omaga. Aga minu küsimusele Tatjana krindenko suhetest David Oistrahhiga ja Pärnuga vastas kunstnik selliselt. David Oistrahhiga olid mul väga tihedad sidemed. Ma õppisin teise ülikuulsa pedagoogi juuri Jankelevitši juures. Aga mehele läksin nii-öelda roome, ole teisest perekonnast nagu Montekijagapoleti oli meil kaks omavahel konkureerivat ja leppimatut kateedrit, ois krahhi ja jõnkelevitši omad. Mina läksin mehele vois krahhi kateedrisse Gidon kreemerile. Me varjasime seda kaua aega. Oistra sai sellest esimesena teada ja ta oli väga rõõmus ja ta toetas meid, võttis meid oma hoole alla. Olime tihti külalised nende kodus pois tragi naine, Maria Ivanovna, teatud mõttes nagu lapsendas meid. Nii et suhted olid mitte lihtsalt professionaalsed, vaid ka lihtsalt inimlikud. Pärnuga on Molaga seotud fenomenaalsed mälestused kunagisi huvitasimehkidooniga mere ääres Liepaja lähedal. Ja sõitsime sealt koos tema ja ta emaga Pärnusse kontserti andma. Pidime andma sooloviiulikontserti. Seal tollal suvitas veel Dmitri Šostakovitši ja puhkas ka Gennadi Rostest Klenski koos abikaasa postnikkonnaga. Paar tundi enne Pärnusse jõudmist sattusime aga katastroofi. Meie auto läks kummuli ja kraavi jäime mulle tundub imekombel ellu. Masin tiriti kraavist välja ja meid viidi kuidagimoodi Pärnusse. Jõudsime sinna 15 minutit enne kontserdi algust, sellised nagu olime. Kontserdi kestmise jooksul aga tehti kolossaalne töö meie autoga. See parandati ja seati korda. Õhtul istusime seal külas Rostest venskite juures, siis läksime hotelli. Aga mis kõige vapustama, seal sattus meie masin veel kord avariisse. Kell viis hommikul äratas hotellis mind miilits. Mind nagu autoomaniku ja viis autot tuvastama. Selgus, et meie pianisti Juris Smirnov. Ja see oli meie avariist vapustatud, võttis autovõtme ja läks nüüd kontrollima, kas auto ikka, Ta on korras. Viis minutit hiljem oli ta taas kummuli. Selgus, et varem oli ta juhtinud ainult armees, teenides tanki. Seda juhtub küll väga harva, et poole päeva jooksul üks auto lendab kaks korda üle katuse. Aga meiega Pärnus just see juhtuski. Nii jutustas oma Pärnu lugu Tatjana krindenko. Kuulame teda ja Gidon kreemerit koos mängimas. Wolfgang Amadeus Mozarti kontsert toone kahele viiulile ja orkestrile. See tuur on lindistus aastast 1978. Gidon Kremer juhatab siis isega Viini sümfooniaorkestrit kuulama praegu teist osa. Edasine jutt puudutab otseselt Vladimir Mardonovi teost Vaidiiti astuge sisse ning selle esitamist Pärnus 21. sajandi orkestri poolt Erki Pehki juhatusel. Kuigi teost ennast, mis on pikk-pikk, me täna ei mängi on jutt Tatjana krindenko isiksust niivõrd avab niivõrd oluline selle mõistmiseks, et toome selle ära tervikuna. Tatjana krindenko ütleb. Tegelen praegu ainult sakraalmuusikaga. Mis on minu meelest minu jaoks ainus laval esinemise võimalik viis mõtestatud piis. Astuge sisse, on 100 protsenti vaimulik muusika. See toetub programmile. See programm ütleb välja ja muusika väljendab, et inimese sisemaailma ja tunnetuse ainus võimalus on koputada oma hingeuksele. Et avaneda päevastele avarustele seda tähendabki. Astuge sisse. Mulle on öeldud, et see teos on liiga ilus. Liiga ilus, ei sa üldse olla miski, sest tõeline ilu, ilu, milles sisaldub rahu, on nii võimas, et me ei ole üldse võimelised seda tunnetama ja mõistma. Selles plaanis aga on väga õige. Minu jaoks ta isegi pole veel piisavalt ilus. See, kuidas dirigent Erki Pehk end ilmutas, on lausa hämmastav. Kahel esimesel proovil ma ei arvanud, et tuleb nii hea tulemus. Aga kontserdil tegi esitus minu ja helilooja silme all Tigantse hüppe hüppe üles. See, mis toimus kontserdil, oli minu jaoks avastus ja arvan, et tema jaoks samuti. Kui Artur kapil näiteks kõik määratletud crash endo jäeti minu enda ja vaikselt ja tugevasti siis Martuna vil ei ole mitte midagi märgitud. Printsipiaalselt on kõik lahtine. Ta arvab, et see peaks sündima esitaja loominguga selsamal hetkel laval. See, mis me tegime proovis ja kuidas mängisime kontserdil, olid absoluutselt erinevad teosed. See oli ülisuur võit nii dirigendile, mulle kui orkestrile. Sest me ei leppinud kokku mitte üheski asjas mitte milleski, kõik sündis spontaanselt, kontserdil. Räägime veel teie tööst, teie esinemistest, mis on teie repertuaaris? Tatjana Gredenko ütleb. Mul on kaks ansamblit, üks, millega ma olen ka Eestis esinenud ja mida siin hästi teatakse seal akadeemiast, rinna, immuunsabki, vanamuusikaakadeemia Moskvas ja teine on oopus, postum. See oleks tõlkes justkui elu pärast surma. Ma leian, et minu elu muusikuna algas otsast peale täitjana krinden ka sellisena, nagu ta oli, on surnud, ei eksisteeri. Kõik see tegevus, mis tal varem oli, see mind rohkem enam ei huvita. Need vaimsed, usulised avarused on minu lava eksistentsi jaoks ainus võimalik viis. Ja seid grupp hoopis vastu tegeleb just sakraalsete maailmadega. Uute maailmadega. Esitame vaimuliku ja vaimsetele avarustele pürgivat muusikat. Filippo Klaspar, Donald Pärt ja muud sellelaadsed. Kas võib küsida, kas see uus Tatjana krindenko arenes pikkamööda või oli teil mingi järsk pööre? Ei, vastab Tatjana küsimused, mida ma ei saanud suutnud varem lahendada, leidnud nüüd lahenduse. Ma püüdsin neile leida lahendusi üldiste liikumiste üldiste seaduste najal. Aga nüüd saan aru, et igaüks liigub oma arenguid mööda. Ja suunda anda ei saa keegi ega miski vaid ainult ise, mina isiklikult toetumata sõltumata kellestki pean oma suunad valima. Järk-järgult, selleni jõudes arvan, mõjutas just see, et ma 10 aastat töötasin kirikus. Töötasin lauljana ja muusikajuhatajana kaks korda päevas oli teenistus hommikul kaks-kolm tundi ja õhtul olin täiesti kirikuinimene. See oli 10 aastat tagasi 30. ja 40. eluaasta vahel. Kus inimesed teevad tavaliselt karjääri, kus muusikud meilt sõitsid läände. Aga minul oli teelt väljasõidukeeld, olin, on the ground. Ja ma pean tunnistama, et see oli omamoodi jumala arm. Et mul oli teelt. Sest ma suutsin hoopis rohkem kui karjääri teha. Hoopis rohkemat. Jõudsin arusaamisele teisest tõelisest elust. Kas muusika roll meie maailmas on muutunud täitjana, krindenko vastab sellele nii. Oma harimatusest inimesed ei saa aru, et kõige ohtlikum relv üleüldse on muusika heli. Sest ta toimib, tema eest pole pääsu. Sõna võib keelata, võib asendada teisega. On teada, kuidas teda mõista. Aga muusika, helikommunistid oma ajal keelustasid teatud liiki muusikat. Olles ateistid. Ometi nad mingi metsloomavaistuga tajusid, et muusika on see kõige ohtlikum. Sellest, mis on inimeses, võib just muusika ja heli esile kutsuda kõike. Kõige galatumast kõige ilusam Ani. Sellepärast muusika roll, isa kunagi muutuda saab muutuda muusika. Teata, kuidas Con futse ütles. Kui tahad valitseda viiki, kuule, mida mängib tema rahvas teada, kuidas selle rahvaga toime tulla. Kuulab, mida mängib rahvas ja sa mõistad, kuidas elab see riik. Muusika on kõige õigem täpsem ja kõige ohtlikum relvadest. Mulle minu sakraalmuusika on nagu olemise tee ja viis. Ta vastab. Varem käisin õige palju välismaal väga palju. Aga poliitilised hoiakud ja suhted on muutunud. Ja nüüd on meie tegevust taas kontsentreerunud Venemaale. Hämmastavalt ülipalju mängime Moskvas ja kogu Venemaa on väga-väga palju projekte, mida tahame realiseerida. Kõlas esimene osa looduscon moto Arvo Pärdi helitööst Tabula Rasa. Riiulitel mängisid Tatjana krindenko ja olek Kressa ette valmistatud klaveri Ivo Sillamaa ja teater Estonia kammerorkestrit juhatas Eri Klas. See oli helilint aastast 1987. Tänane saade oli viiulikunstnikust Tatjana krindencost. Oleks kahju, kui me teda ei tunneks teda oma suurusest, nii lihtsalt avatud ja siirast sädet jääb lõpetama. Kaks osa. Shan seal sees. Kassa nina, demondon, milli, sonaadist, klavessiini-le ja viiulile. Osad on aaria ja šiig ning mängivad Tatjana krindenko.