Tere, vabandust, see ei ole päris igapäevane president intervjueerida, aga ma arvan, et siin Saaremaal, saarlasena saarlaste keskel ja kui mina saarlasliku visadusega seda palun, kas te oleksite nõus ühele küsimusele, vasta? Meie maailm on tuntumaks läinud ja loomulikuna hakkab tunduma ka päris loomulik asi, et saarlane, kui ta elab kas Torontos, Riias või Tartus, võiks igal ajal tulla Saaremaale ja tänasin Kuressaare kultuurimajas, saarlased kaugelt ja lähedalt pidasid asjaliku nõu. Kuidas ja mida teha meie ühise kodu Saaremaa heaks. Ja kuidas teie sellises kontakt kontekstis näete Saaremaa tulevikku? No ma näen kõige võib-olla parema ja lootusrikkamana, seda sellepärast, et selles on nii palju humaanset ja inimliku ja kõikide meie siinsete saarel elanud põlvkondade järjepidevust. Et teisiti ei tohikski olla, sest kui see oleks teisiti, siis see tähendaks, et ei ole lootust, et elu jätkuks üldse maailmas. Sest võib-olla saarerahva elu on selles mõttes veel kõige kuidagi ilmekam just selles humaansusest rääkides. Et nii palju kui minul maailmastunud ringi käia, mulle on tundunud, et kõikidel kõikides maades, saartel elavad inimesed kuidagi mõtestavad elu teistmoodi ja nimelt, et kui me kuskil noh, nõndanimetatud suurel maal vaatame, me võime asuda 100 või 1000 kilomeetrit siia või sinnapoole elama tähendab lahkudes oma kodukohas, kas põhjusel, et me oleme loodust reostanud või, või see ei ole millegiga vastuvõetav, mitte siis näiteks ükskõik millisel Igasuguse saare elanik peab arvestama sellega, et kui ta reostab oma loodust, ta ei rikasta seda mitte kõikide põlvkondade vältel. Vähem kitsenavad võimalused sellel saarel tulevastel põlvkondadel elamiseks. Ja ma arvan, et see teadvustada seda on niivõrd väärtuslik inimühiskonnale ja vajalik tulevikuks. Ma tooks selle näite võib-olla ligilähedaselt midagi niisugust on põhjarahvastega ka, kus nad on loodusega absoluutselt ekvivalentses vahetuses tähendab kõik, mis nad võtavad looduselt selle võrra tuleb ka looduse tagasi anda, teistmoodi nad seal elada ei saaks. Sellepärast ma olen korduvalt oma mõtet väljendanud selles, et me peaksime neid põhja väikese arvulisi rahvaid oma väga hinnalise kultuuripärandi tõttu kõik tegema selleks, et neid säilitada. Ja midagi niisugust on ka saarerahval. Nii et see, mida te küsisite, ma ainult kõige positiivsemas mõttes toetan seda. Need olid sümpaatsed sõnad, mis lähevad südamesse, aga nüüd siiski konkreetsed teod Wabariigijuhtidelt. No konkreetseid tegusid on omajagu olnud juba palju aastaid juba tagasi. Ma töötasin veel Ministrite nõukogus sellel ajal me võtsime vastu terve rea ja määrusi selleks, et tõesti kuidagi paremustada, parandada elu kõigil saartel sest Eestimaal on saari palju poolteist 1000 ja nendel tervel real suurematel saartel ka elavad inimesed. Selleks, et tõesti elu areneksin edasi ja selliste väikesaarte küsimuse, eriti nagu Ruhnu, Kihnu, Vormsi, Abruka ja Vilsandi ja teised, kus olen isiklikult lausa oma käe kõikidele nendele probleemidele külge pannud ja tõesti on teadvustunud praktiliselt kogu Eestimaal, et sellel on omaette väärtus, et inimesed seal elavad, ei taotle sealt üldse mitte majanduslikku kasu, vastupidi, sinna kulub majanduslikult palju rohkem võib-olla kui ühelegi teisele kohale või piirkonnale, kus ka on elu, eks ole. Ja just nimelt eelkõige nendest Omaansetest kaalutlustest ja sügavalt inimlikest väärtustest lähtudes, mis just nimelt saartel eksisteerib ja areneb edasi see sügav mõte. Vaat see võib-olla kõigepealt ja ma arvan, et tõesti inimene, tunneksin hästi, et kui kunagi Saaremaal kultuurielu ja üldse saartel lausa pulbitses, ma mäletan seda oma hoopis nooruspõlvest, kui ma veel põlvepikkune poisikene olin, mäletan neid aegu millegipärast väga hästi kõiki kultuuriüritusi, võimlemispidusid ja igasugust muusika pidusid, mängisin ka ise keelpilliorkestris ja veel noodist isegi tol ajal algkoolis ja käisime paljudel nendel pidudel esinemas olles alles seal kolmanda neljanda klassi õpilane algkoolis. Ja ma arvan, et see on hakanud praegu uuesti kuidagi arenema kujunema, mille üheks võib olla nisus veel tunnuseks on see, et on hakatud korraldama väga toredaid pere suguvõsapäevi. Siin oli rõve kokkutulek juba mitmendat korda. See on nagu reekviem inimeste elus tulla kaugetelt maadelt siia kokku näiteks nüüd praegu siin üle maailma saarlased tulevad kokku ja minu arvates selles on nii palju lihtsalt hinnalist inimlikus mõttes. Et see on ju kandepind, millel üldse inimkond võiks tulevikus eksisteerida. Nõnda et võib-olla see on teine suur väärtus, mis on saanud jalad alla ja kujuneb praegu. Ja ma kujutan veel ette kõike seda aastate pärast, milliseks ta siis kujuneb. Ja see kahtlematult väljendub oles oma saarest, on siis jutt elukeskkonnast, looduskaitsest või ilust meie ümber, et me oskame hinnata näiteks oma Kadastik ja ma nimetan seda eesti keeles, olgugi et on kujunenud rahvusvaheline mõiste all varid. Ja kuivõrd kaunid need on praegu me ei ole selle jaoks veel suutnud eriti palju teha, tähendab, oleks vahet, loom hooldaks neid, inimene ei suuda neid üldse hooldada, mitte selles mõttes ka meenuvad minevikust veel ennesõjaaegsetest. Argits heinamaade niitude näol ja needsamad halvarid või kadastikud, kui puhtad nad olid ja lausa nagu kuninglike mal on võimalus olnud maailmas mitmekümnes riigis viibidi ja nendest kuninglikest parkides ja presidendi lossides. Ma võrdleks neid kadastik ja seal murusid, mida lambad on hooldanud ära Nendega lausa kohe. Nii et nähtavasti kõik see on alles ees. Kuid ma tunnetan, et me oleme teadvustanud endale seda, et see on vajalik ja kõik see kokku looki meie mitte ainult elukeskkonna looduse mõttes, vaid ka psühholoogilises psühholoogilises mõttes meile just niisuguse vajaliku elukeskkonna, mida me oleme nii palju möödunud aastakümnete vältel kaotanud. Surete palju jõudu ja tugevat tervist teile.