Aasta hakkab varsti läbi saama ja täna ka vikerraadio kavas on enamus saateid sellised, mis vaatavad sellele läinud aastale tagasi. Nii ka fotokoolis. Väike pilguheit sellele, milline see 2010. aasta oli fotograafidele stuudios Eesti foto fotograaf photography õpetaja Kaupo Kikkas. No oli see aasta fotograafidele hea, see, mis nüüd läbi sai. Ma arvan, et iga aasta on omamoodi hea ja kui väike majandusprobleem, mis meil siin viimastel aastatel on kõrvale jätta, siis lõppude lõpuks elame ometigi rahulikul ajal ja päris nälga ei keegi ei kannata, nii et ma arvan, et põhjust õnnelik olla on tunduvalt rohkem kui põhjust õnnetu olla. Siia aastasse jäi õige mitmeid sündmusi. Aga ma ütleksin hoopiski, kõigepealt kaks võib olla märgusõna, mis minu jaoks seda aastat meenutama jäävad. Fotograafia aspektist. Esimene märgusõna on see, et see, seda aastat võib hakata tulevikus nimetama nii-öelda filmimise aastaks. See tähendab seda, et eelmisel aastal ja üle-eelmisel aastal kolis filmimisfunktsioon ehk filmimise võimalus. Fotoaparaat. Ja täna on võimalik igal fotograafil, kellel on vähegi uuem aparaat teha sellisel tasemel filmi nagu Hollywoodis, ilma liialdamata. See tähendab, et kui vanasti oli Hollywoodi tasemel filmimine eeldas tohutut suurt võt setti ehk siis võtta tehnikat, seal oli vaja väga palju valgust ja, ja kõike, mida siis nüüd on needsamad kaamerad millega me iga päev teeme pilti, filmimasinad. Ja see tähendab seda, et fotograafidel on avatud täiesti uus maailm, täiesti uus võte, maastik, sest et me teame ju seda kõike. Liikuv pilt heliga on tõenäoliselt Meediumite seas suurim, et selle vastu, kuigi ma olen ise väga suur fotokaitsja ja ma ei arva, et see liikuv pilt fotot täielikult asendama hakkab. Sellegipoolest 2010. Aasta meil on väga palju näiteid. Meil on näiteid Eestis. Kuidas on hakanud tekkima muusika videosid, muusikavideod, mis on justkui minifilmid, millel on süzee, mis on põnevad. See on, lõpuks on Eestisse žanr ärganud. Maailmas on see žanr, eks ju, juba aastakümneid, aga Eestis on olnud lihtsalt üks muusikavideo reeglina tähendanud ühte hämarik Juku laulja filmimist siiamaani siis nüüd on see tänu nendele samadele odavatele filmivatele kaameratele teinud täieliku nii-öelda renessansi ja need filmijad ei ole keegi muu kui noored näiteks BFM-i tudengid või lihtsalt fotograafid või, või operaatorid, kes on saanud enda kasutusse nüüd lõpuks tehnika. Nii et suur filmimisaasta on üks koodnimetus kogu maailmas, sellest räägitakse fotoringkondades tohutult, sellest sahistatakse päevast päeva. Kogu aeg on küsimus, et kas fotoya film lähevad üheks kokku, kas üldse peaks üks fotograaf liikuvat pilti tegema, kas siin on väga palju debatti diskussioone. Nii et see on üks põnev põnev teema, millest me järgmisel aastal jätkuvalt väga palju kuuleme. Teine märgusõna, mis käib Eesti fotograafia kohta, on näituste aasta. Eestis ei ole kunagi olnud sellist hulka näitusi pooltki mitte, kui on olnud sel aastal. Siin on omad nüansid, see on ühest küljest ju väga tore, et on näitusi, et on autoreid, kes tahavad midagi näidata. Teisest küljest on sellel oma kurb noot, kus need näitused toimuvad söögikohtades enamus, enamus näitusi, tänasel hetkel toimub kohvikutes, et kas, kas kohvik on nüüd see ainuke koht, kus peaks kunsti nautima? Ma ei arva seda. Aga mis on reaalsus, reaalne elu on see, et inimesed oma kiires elus vaatavadki pilte ainult kohvikusse galeriis, sõnad lihtsalt ei jõua või ei lähe. Nii et tegelikult see maailma pöörlemise kiirus aina kasvab endiselt. Ja ausalt öelda, ma tunnen selle suurt hirmu, sest ma tunnen hirmu, et varsti ei jõua enam kohvikus keegi pilte vaadates ta jookseb sinna sisse, haarab oma võileiva ja tormab teisest uksest välja tagasi. Nii et tegelikult selline süviti minemine hakkab aina vähemaks jääma, hakkab aina aina aina kaduma. Ainar ja Rain enam. Ja nagu üks mu sõber ütles, et pilti teevad kõike, aga pilte ei vaata enam keegi, mis on tegelikult väga-väga tõsine küsimus ja see vastab vägagi tõele võttes selle selle noodi siiski positiivselt kokku, on väga kihvt, et palju inimesi pildistab, on väga suurepärane, et on palju näitusi, mida vaadata. Aga tõsiselt ja aina tõsisemalt tekkib see süvenemise küsimus, kas on seda kõike kellelegi näidata ja kas on seda kõigega kellelegi vaja? No ma loodan, et on, tulevad ka need inimesed, kes vaatavad, et muidu oleks ikka päris kurb, aga mida põnevat sel aastal juhtus või oli teistmoodi kui varasematel ma tean, et oli teil esmakordselt Eestis ülemaailmne fotoprojekt, kus siis Eesti parimad fotokad, ahvid, kes meil üldse siin olid, pildistasid neljandal detsembril tasuta inimesi, kes muidu ei saakski fotograafi juurde kunagi minna. See on nüüd üks kõige värskem mälestus, see on tõesti sitt aasta 12. kuu mälestus, mis, mis on veel nii värskelt meeles, et pole nagu mälestuseks saanudki. Tõepoolest, korraldasime Eestis esimest korda. Maailmas on selle liikumise nimi help portfellita Eestis portreeprojekt. Ja neljandal detsembril kogusime kokku 39 fotograafi. Meid aitas 15 vabatahtlikku ja kokku liitus meiega 12 fotostuudiot. Ja me pildistasime kokku sellel päeval 74 fotosessiooni ja 170 nii-öelda modelle oli meil kokku. Mis tähendab seda, et nagu ma lootsin ja arvasin, et ühenduses on jõud, et pildistada ära tegelikult 170 inimest ja anda neile kõigile killuke rõõmu. Loodan, et meil õnnestus ja ma loodan väga, et nad nende piltide üle rõõmsad ja õnnelikud. Sest nii palju, kui ma neid inimesi nägin, kes meie poolt seda tegid. Ma pole ammu näinud nii südamega asja juures olevaid inimesi, nad kõik tegid kõige siiramalt head ilma mingi tagamõtteta. Ja, ja vähemalt nii palju, kui ma inimestega rääkinud olen, tundub, et see läks ka kõikidele meie modellidele väga südamesse. Nii et tõesti järgmine aasta proovime natukene veel laiemalt, ma usun, et meiega liituvad veel mõned stuudios ja ma arvan, et üks päev aastas teha oma annet jagada nende inimestega, kes muidu võib-olla seda kunagi ei näekski ja teada ei saaks, on üks väga ilus mõte ja kindlasti me jätkame sellega. Absoluutselt aga kaupa, see aasta oli ju ka sinule mõnes mõttes hea, ma tean, et ühes nimekas fotoajakirjas Nikon on sinu üks töökaanepildiks ja see on just. Ma loodan, et nüüd on ta juba Eestisse ka jõudnud, see ajakiri. Ja see on tore, et sa seda mainisid, see on, see on tõesti minu minu 2010 aasta on ka minu elu nii-öelda fotograafi elu tähtsündmus, et ma arvan, et, et ei ole ühtegi fotograafi, keda jätaks külmaks, kui tema töö ilmub mõne suure ajakirja esikaanel. See, see ajakirjanik Nikon proo mägesin, ilmub ta Inglismaal Londonis ja 55000 tellijat on tal ja ta ilmub viies keeles. Ja, ja noh, miks see minu jaoks nii tegelikult nii eriline on, on see, et, et Ma siiamaani silmad säravad sellest veel, sest et kui su pilt ilmub kõrvuti Me autoritega meestega, keda sa oled vaadanud, kui oma mentoreid, oma suunajaid kuskil peaaegu et taevasse, ühesõnaga absoluutset maailma tipud. Ja nüüd ühtäkki ilmub minu pilt kõrvuti nende piltidega nagu võrdne võrdse seas igalühel üks lehekülg ja vähe sellest esikaanel ka siis ausalt öelda ma natuke natuke siiamaani tõrgun seda uskumast, aga kuidas see võimalikuks sai ja see võimalikuks sai, see väga lihtsalt, et siin ajakirjale esitavad fotograafid iga aasta oma töid. Kust ajakiri valib, millest kirjutada, mida esikaanele panna. Ja eelmine aasta ma esitasin sinna mõnede oma kunstnike muusikute portreed. Ja need ajakirja jõudnud ja teise katsega juba bäng ja õnnestus esikaanele saada, et seekord ma proovisin hoopiski oma selliste moefotoportreede, proovisin nagu teist fotograafilist keelt ja kuigi ma endiselt arvan, et muusikute portreed on paremad, aga siis sinna sinna sobisid hoopis need nii-öelda fashion või sellised moetundega pildid. Ja seda fotot kõik, seda kindlasti ajakirja ei saagi näha, tahaks, siis võib minna meie kodulehekülje peale ja sealt on väike siis viidad näeb ära, mis pilt see oli, mesilased? Jah, just, et, et paneme selle kohe ka foorumisse ülesse aga tegelikult ütlema muidugi, et nagu ma olen eelnevalt juba mitmeid kordi korranud, et iga pilt elamu päris elu alles siis kui ta on füüsiliselt meil käte vahel, et arvutiekraanilt see kindlasti ei tööta. Ja see on üks pilt minu viimasest näitusest. Et kui keegi kuskil näeb, kuuleb, et see näitus on üleval, siis astuge läbi ja vaadake, siis on see pilt ka tõesti suurelt ja uhkelt seina peal näha. Et näitus oli novembrikuus oli ta Nokia kontserdimajas ja ma tean, et veebruari veebruarikuus on plaan ta viia launch paari kaheksa ja kindlasti liigub ta mööda Eestit ringi veel. Ma loodan, et aastaid. Üks sündmus veel sellest aastast, meil oli fotovõistlustest juttu eelmises saates, aga sinu jaoks mõni selline huvitavam, et kus sa oled kas ise osalenud või näinud. Mida kindlasti võiks aasta kokkuvõttes ära mainida, on üks suur koostöö mis fotovõistluse raames õnnestus lõpuks Eestis teha. Nikon pani kokku Eesti, Läti ja Leedu ja korraldas ühtse Baltikumi pulmafotovõistluse. Pulmafoto abil võib tunduda tihtipeale inimestele sellise läila žanrina, aga tegelikult olgem ausad, pulmafoto pakub fotograafile väga palju väljendusvõimalusi. Kus mujal oleks sul kaks imeilusat inimest, kes on õnnelikud, kes on kaunilt riides, kellega sul on aega tööd teha ja tegelikult sellest emotsioonist siiramate emotsiooni on üldse raske raske leida, kui see, mis on inimestel pulmapäeval, eriti, kui nad on omavahel, eks ju. Nii et tõesti täiesti eraldi ära mainimist vääriks aasta suursündmusena ja ma loodan, et see on nüüd jällegi üks vundament edasiseks Eesti, Läti, Leedu ühistaks võistlusteks koostöödeks. Sest ma tean, et tegelikult Lätis ja Leedus näiteks Leedus on väga aktiivne fotograafide liikumine, kes korraldab ka selliseid suuri seminare, kus on mitmed sajad osavõtjad ja nii edasi, nii et ma arvan, et, et meil kindlasti on koostööd teha ja selle fotovõistlusel oli veel üks väga huvitav. Huvitav nüanss, mida ei ole Eestis mitte kunagi ennem tehtud, seal oli elav hindamine, see tähendab seda, et kõik, kes tahtsid, võisid tulla, istuda saali ja žürii hindas pilte avalikult, kui valjuhäälselt, pildid jooksid ekraanil nende ees neile näidati paberi peal reaalselt kõiki pilte ja tekkisid diskussioonid, tekkisid arutelud ja niimoodi selgus võitja. Nii et tegelikult ma arvan, et kui ma ise olen osavik Diana näiteks osalenud USA-s mõnel fotovõistlusel, ma pole jõudnud sinna lihtsalt puht nii-öelda ajalistele rahalistel kaalutlustel sinna live hindamist vaatama. Ma arvan, et see on igale osavõtjale väga-väga õpetlik, sest et sa võib-olla näed, et mingi žürii liige, kelle nägemus on fotograafiast hoopis teistsugune, kui sinu oma, hindab su pilti madalalt, samas teised, kelle nägemus palju kõrgemalt hindad, hindavad seda kõrgelt. Lõpptulemusena Su pilti võida, aga sa tead, et need inimesed, kelle arvamus sulle korda läheb, hindavad su pilti kõrgelt. Ja see teadmine jällegi on väga, väga oluline igale fotograafile, see tähendab seda, et kes, kuidas seda pilti loeb, kes seda koodi nii-öelda kuidas mõtestab enda jaoks lahti. Nii et ma arvan, et see, see fotovõistlus oli üks taaskord üks verstapost ja tähtis sündmus 2010. Kui nüüd selle kõige kokkuvõttes tundub, et see aasta oli hea aasta, mis läbi sai, siin pandi algus nii mõnelegi asjale, mis võiks kesta ja päris kaua. Kindlasti ma arvan, et, et see oli väga hea aasta ja ma ei saa jätta ütlemata, et minu meelest see oli imeline looduse aasta sellist aasta, kus neli aastaaega nii perfektselt oma nägu näitavad, sellist aastat ma ei tea ja, ja võib-olla ei näe sellist aastat niipeagi uuesti. Nii et ka loodusfotograafidel oli saasta tõeline maiusroog, nii et ma arvan, et 2010 läheb hoolimata mõnedest nii-öelda negatiivsetest märkidest ajalukku vähemalt fotograafia seisukohalt, et hea aasta. Aitäh sulle, Kaupo Kikkase, head vana aasta lõppu ning kohtume taas uuel aastal. Head kuulajad, olgu öeldud, et siis on meil fotokool eetris kolmapäeviti aga kellaaeg on ikka sama.