Eks liibris? Täna on meie ees Valterhaieri raamat Meie keres ja stuudios on Merike Rõtava. Walter Mayeri teos Meie keres ilmus 1977. Paul Keres oli surnud alles paar aastat tagasi. Kerese nime oli ikka veel nii maagiline mõju, et raamat temast oleks olnud bestseller ka siis, kui ta poleks olnud hästi kirjutatud. Aga kuna ta oli kenasti kirja pandud, siis seda enam. Bestseller on isegi vähe öeldud. Ma arvan, et sellel raamatul on oma osa meie rahvakultuurimälu säilimise. Keres suri 1975. Veerand sajandit hiljem, kui oli üles kasvanud juba täiesti uus põlvkond noori inimesi, kellel polnud olnud isiklikku võimalus tema tähelennule kaasa elada valis rahvas ikkagi eesti lõppenud sajandi parimaks sportlaseks Paul Kerese? Jah, usun, et oma tähtsust siinjuures oli ka sellel, et see raamat oli paljudes kodudes riiulil. Käesoleva aasta seitsmendal jaanuaril möödus 85 aastat Angereze sünnist. Nagu ikka, korraldati tähtpäeva puhul turniire, maletajad mälestatakse kõige paremini malega, räägiti ja kirjutati keresest. Tegin seda ka mina ja nagu alati sellistel puhkudel võtsin mõtete koondamiseks kätte Valter Hayeri raamatu Meie keres. Mitte niivõrd faktilise materjali pärast, mida saab vaadata ka mujalt. Aga Heyer on osanud faktide ümber nii palju mõtlemapanevat ainest kirja panna, et sealt alati nagu midagi uut leiab, midagi, kus tahaks ise edasi mõelda, tänapäevaseid seoseid leida. Biograafia kergeks pole valter hõier talle selle kirjutamist teinud. Ääretu vastutustundega on ta suhtunud igasse näiliselt pisise ikkagi Paul Kerese eluloos lausa hoiatanud kergekäeliste järelduste tegemise eest. Raamatu eessõnas küsib Valter häiris endalt. Missugune peaks olema suure maletaja biograafia. Ja vastates on ta meelde tuletanud, kuidas eksmaailmameister Mihhail bot vinnik on kunagi öelnud. Kõik, mis te minust teada tahate, on minu partiides ja artiklites. Samas lisab hüür, et malepartiid on 99 koma üheksale protsendile inimkonnast abrakadabra ja ka ülejäänud 0,1 protsenti ei pruugi kõigest õieti aru saada. Millist teed on siis läinud Valter hõier, male suurmeistri elulugu kirja pannes. Mis puutub abrakadabra, see, millal antud juhul Marie partiisid on mõeldud, siis jah, partii tekste on, on ka seisudiagramme kuid need ei prevaleeriv ei sega lugemas neid, kes käik ei tunne. Kuid samas on toetavaks lisamaterjaliks nendele, kes malest nii-öelda midagi mõikab. Siis veel tuntud biograafiate autor tulid ei saa tavaliselt üle ega ümber kirjeldatava isiklikust elust. Meenutagem kas või näiteks Andrei Moroa romaanidena mõjuvaid biograafiaid. Paul Kerese isiklikust elust on Valter hõieril selles ligi 400 leheküljelises raamatus vaid paar lauset. Tsiteerin. Detsembris 1941 langes oluline sündmus Paul Kerese isiklikus elus. Ta abiellus noore filoloogi Maria riivesega. Vaikne kommentaar. See oli õnnelik valik. 34 aasta vältel toetas abikaasa teda vankumatult. Tsitaadi lõpp. Nii palju siis puht isiklikust elust ja tundub, et rohkem pole vajagi. Mis puutub aga üldisesse taustmaterjali, siis seda on küllaga. Ja see ongi Valter hõieri teose Meie keres suur väärtus. Et see pole üksnes ühe suure maletaja võistluste kronoloogia. Ei, see on ka väga arvestatav maleajalooline ülevaade. Walter Hayeri Maleline erudeeritud on meie male üldsuse ju hästi teada. Selles raamatus ilmneb aga ka eruditsiooni kogutud teadmiste edasiandmise oskus. Tohutu faktilise materjali puhul olulise väljasõelumine ebaolulisest. Meie vanem või ka keskealine põlvkond on elanud lõppenud sajandi teisel poolel ja nendel aastakümnetel oli kujunenud endastmõistetavaks, et male on eestlaste jaoks midagi väga tähtsat ja on seda alati olnud. Aga kaugeltki mitte. Valter Hayer juhatab meid 30.-te aastate algusse. Tõesti, kohvikupartii taga istus vahel tuntud arst, kirjanik või professor. Välismaise kuulsuse simultaani ajal võis Estonia punases saalis kohata ministreidki. Seltskond tervikuna seda nuppu tõstmist lihtsalt ei märganud. Maadlejate laskurite kergejõustiklaste medalid ja tiitlid ärritasid juba ammu rahvuskilgi silmapaistmatud maletajad eksisteerisid omaette tsitaadi lõpp. Kuid malehuvi ja maleentusiastid siiski olid. Suure respektiga kirjutab Walther hõier nii mõnestki mehest, kes unustusse jääma kipub. Nagu näiteks pärnu mees vilt. Martin Villemson. Neid oli, kes ladusid kive kerkima hakkava Eesti malepüramiidi alusmüüri. Ja kui siis noor keres 30.-te lõpus mängib end maailma Malelid julka, laseb altar Hayer lugejal sellest väga põhjalikult osa saada. Annab portree visandeid, aga võiks öelda ka, et rohkemgi tolleaegsetest maailmanimedest. Maailmameister siin samuti seda krooni kandnud Kapa Blanca iive suurused salafloor, režovski, bot, winning. Nii ma tahtsin siin üles lugeda rea nimesid. Aga tahtmatult olen loetlenud 1938. aasta novembris Hollandis toimunud aura turniiri koosseisu puudu vaid turniiri lõpuks esikohtadele kerkinud Paul Keres ja Reuben fain. Agro 1938. Kere sõidab kuulsuste paraadi. Nüüd jäävad Eestis Lurichi, Aabergi kangelasteod minevikku. Nüüd saab eestlaste iseteadvus males ja just nimelt males välja plahvatada. Raamatut Meie keres yle lugedes tundub, et aura 1938 on ka selle teose Apotoosiks. Päev-päevalt partii partiid on see lugeja silme ette toodud. Selle turniiri võiduga sai keresest maailmameistri pretendeerinud. Aga siis tuli sõda Eestis, vaheldus võib mitu korda, kuni lõpuks Kremli kellad siinsidki aega lõid. Mehe keres. Kujunemisaastad lõpeb 1947. aastaga vahetult enne 1948. aasta Haag Moskva turniiri. Ühesõnaga enne seda, kui algavad maailmameistrivõistluste tsüklid, kus Paul Kerese oli saatusest määratud neli korda teiseks tulla. Biograafil on veel palju tööd. Raamat ilmus 1977 ja kogu aeg pärast seda oleme me kannatlikult järgi oodanud. Ilmumisaasta vajutab aga teosega oma pitseri. Ütlesin, et raamatu apotioosiks on aura 1938. Raamatus on aga veel 10 aastat sündmusi. Esimesed Nõukogude aastad autori teata vahistatus nendest kirjutamisel. On muidugi lausa tajutav. Küllap ta isegi tunneb, et nii mõnigi koht tahaks uuesti läbikirjutamist. Kuuldavasti kirjutab Valter hõie praegu välisilmale inglisekeelset raamatut keres tundmatu keres. No kena, kui maailma teadvustatakse, kuidas üks malemängija võõra võimu all aastakümneid hoidis alal väikese rahva eneseteadvust, usku endasse. Kuid eks ka meie ootaksime järge. Tunnen kiusatust lõpetada tsitaadiga vana aja malekuulsusest Darrashit, millega Valter hüür oma raamatut alustab. Tunnen vaikselt kaasa igaühele, kes ei oska malet nagu tunnen kaasa neile, kes pole oma elus kogenud armastust. Rääkis Merike röötava. Raamat kaasto lehekülgi.