Armas maarjamaarahvas alustagem tänast advendipäeva lugemisega Matteuse evangeeliumis, mille ristikirik on selle päeva jaoks valinud. Jeesus rääkis ülempreestritele rahva vanematele. Mis te sellest arvate? Ühel mehel oli kaks poega. Ta läks ja ütles ühele. Poeg, mine täna viinamäele tööle. Too kostis, ma ei taha minna. Aga pärast kahetses selleks siiski. Isa läks ütles teisele pojale sedasama toomast. Jah, ma lähen, isand aga ei läinud. Kumb kahest tegi isa tahtmist? Nemad vastasid. Esimene. Jeesus ütles neile. Tõesti, mina ütlen teile. Tõllerid ja hoorad saavad jumala riiki enne teid. Johannes tuli teile õiguse teed näitama. Teie teda ei uskunud. Tol nõrgia hoorad, uskusid Teie nägite seda? Ometi ei kahetsenud pärastpoolegi ega uskunud teda. Nii kirjutas evangelist Matteus Jeesus rääkis õigused ees sellesse uskumises. Johannes tuli teile õiguse teed näitama, täiendada, uskunud dollarid ja hoorad end uskusid. Tõesti tõesti? Narrid ja hoorad saavad jumala lõiki enne teid. Jeesus rääkis oma rahvaga, kellel oli mingi oma usk. Nad uskusid, et on äravalitud rahvas, kel maandus seadus toora ja kel ei ole midagi karta. Sest jumal on nendega ja nii edasi. Meile tuletab meelde ühe vaenuväevöö pandlaid, kus seisis kiri. Kotmid, ons jumal meiega? Jeesus heitis neile ette, et nad ei teinud õigust. Ometi nõudis isegi siis mitte kui Risti Johannes seda neilt valju häält sellega nõudis. Jeesus kuulutas neile seepeale, et need, keda nad patusteks pidasid. Tõlleradia hoorad pääsevad enne neid taevariiki kui nad usuvad. Bannerid olid tollal roomlaste püha maa, okupantide maksu nõudjad midagi nende sarnast, kellest meie rahvasuu ütles kilter kubjas, aidamees. Need on põrgus kõige eessõna hoorad meie keeles praegugi olemas. Maarjamaarahva enamus tänapäeval usub, keda halvustab. Teie teda ei uskunud. Meil keegivad palju sellega, et nad ei usu, et eesti rahvas olevat kõige uskumatum rahvas maailmas. Muidugi võiksime meie uskuda veel õlgu käidada, öelda asi, millega uhkustada. Et oleme maailma kõige alla käinum, rahvas. Entressi, rahva põhiseadus, armastus kohustab meid küsima. Kas ja kuidas saaksime aidata. Ja õigupoolest veel enne seda. Ega Jeesuse etteheide ometi meie enesse Maarjamaa Risti rahva kohta ei käi. Ristija Johannese nõudmine oli, parandage meelt sest taevariik on ligi. Tehke tasaseks. On kaks kuube, ank sellele, kellel ei ole ning kellel on süüa, tehku niisamuti. See nõudmine jääb. Meie ei saa takistada teisi kedagi kantpea kasvõi hoorapojaks nimetamast kuid saame ja peamegi ise vastama küsimusele, kas mina halvustame kedagi? Jumal nõuab tänapäevalgi tõelist meeleparandus ja on valmis kõigile kadunud poegadele tütardele andeks andma. Kas olen ka mina selleks valmis? Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik, vägi ja au igavesti. Aamen.