Armas maarjamaarahvas alustagem tänas viimset advendipühapäeva Taaveti lauluga, mille ristikirik on välja valinud selle päeva liturgias. Issanda päralt on maa ja tema rikkus ning kõik, kes maa peal elavad on ju tema iselaar rajanud mere peale jõgedele kinnitanud. Kes tohib minna, issanda Pääle tohib seista tema pühas paigas. See, kelle käed on süüta ja süda puhas. Kelle hing himustab tühja ega vannu valet. See saab õnnistuse, issand Altõiguse jumala päästja käes. See on sugupõlv, kes teda taga nõuab. Kes otsib sinu paled. Jaakobi jumal. Tõstke pead väravad. Saage kõrgeks muistsed uksed, et aukuningas saaks sisse tulla. Kes on see aukuningas? Issand kange, vägev issand. Vägev sõdalane. Tõstke pead väravad. Saage kõrgeks muistsed uksed, et aukuningas saaks sisse tulla. Kes on aukuningas? Taevavägede Jehoova. Tema on aukuningas. Me ootame kuningat ja mitte mingi väikese või suure maapealse riigi valitsejat vaid aukuningat, kuningate kuningat, tema au, tema toredus, tema hiilgus on nii suured, et isegi saalomoni templi avarad väravad näevad nigelatena ja me õhutame neid kõrgemaks saama. Advent tähendab, ootamis tähendab saabumis. Mõni võib oodata rahupühi, mõni jõuluvana, mõni jõululapsukest võimutki veel. Neil päevil korraldatakse Eestis nii palju igasuguseid jõulupuupidusid et meil maarjamaa ristirahval on põhjust rõhutada. Risti kirik ootab kristluse messija Aulis taastulemis, kes on kõikide kuningate kuningas. Kohtumõistja aukuningas. Meelde tuletada sedagi, et taolise kuninglikus soos et püha ristimise läbi saab igas inimeses kristluse, vend või õde. Jumala poja, preestri, prohveti ja kuninga vend või õde. Niisiis igarestitu on kuningas, prohvet ja preester nagu meie kõikide vanem vend Jeesus Kristus. Oleme kõik kuninglikust soost. Kuningaid on väga mitmesuguseid. Paljusid selle maailmakuningaid tunneme me nimepidi. Oleme võib-olla oma silmaga näinud nende augu korraldatud pidulikke vastuvõtte. Neid paistab kõigepealt iseloomustavad toredus. Tänase psalmi kuninglikud väravad näiteks tuletavad meile meelde rooma keisrite toredaid triumfi väravaid ehk võidugaari eesti keeles võime neid nimetada ka auväravateks. Roomas igaveses linnas võime neid võimsaid väravaid veel praegugi imetleda. Keis Tiituse võidukaarel näeme isegi seda, kuidas tema sõdurid kannavad koju sõjasaaki millena said Jeruusalemma templis. Sellest samast Iisraeli aukuninga templis, mis seisab pühal jumalamäel siianil, Jamile väravates räägib tänane psalm. Miks laulame aukuninga psalmi väeti jõululapsukese sünnipäeva eel? Sellepärast et see lapsuke ongi aukuningas meie silmadele küll ta on valitsenud juba igavesest ajas läinud pärastpoolegi, et oleks kandnud kullast krooni nagu teised kuningad vaid okaskrooni. Aukuninga au on rahva teenimises ka siis, kui selleks on vaja kanda okaskrooni. Meie kuningas Jeesus välisapostli tühjaks jäänud kaksteistkümmend meest imepisikeses algakese võrreldes tema vastaste arvuga. Apostlid said oma jõuetust tulla õpetaja vangivõtmise tunnil. Sõjaristus, mehed hirmutasid nad nii ära, et nad põgenesid, jätsid Jeesuse oma kuninga üksinda vaenlaste kätte. Jätsid maa selle saua õpetaja, kes olid neid julgustanud sõnadega. Ära karda, väike karjake. Teie isa on heaks arvanud teile kuningavõimu anda. Pärast issanda ristisurma oleksid kartmiseks veelgi rohkem põhjust olnud. Ent nõidlad mäletasid, õpetaja sõnu, teadsid seda kuningavõimu ja riiki ei saa mitte keegi meie näiliselt kaitsetud käest ära võtta. Ja nad hakkasidki igal sammul nägema selle võimumärke. Inimesed võtsid nende jutuse südamesse ja hakkasid elama uut elu. Apostlite jutlus joobelnud kristlaste arvu rikkuse või maapealse eduga. Nad ütlesid selge sõnaga, et maapealne varandus, võim, vägi ei tähenda jumala ees mitte midagi. Apostlid ise olid kogu oma maise vara maha jätnud ega kogunud enam mingit nähtavat rikkust. Vedage. Nad õpetasid andestama, head tegema, ilma vastutasu ootamata. Hoopis teisiti kui tolle ajaringe rändavad filosoofid. Teatud mõttes laadakaupmehed, keda leidus rohkesti kes müütasid mingit muud elutarkust. Inimesi, kes ohverdavad kamandamise võimuhimule omaenese ja teiste õnne ei elanud mitte ainult apostlite ajal. Neid leidus ammu enne, leidub tänapäeval. Ja võib karta, et neid jätkub maailma otsani. Nende hulgas tuleb meil maarjamaa ristirahval kuulutada teistsugust kuningavõimu aukuninga oma, kes tulid teenima mitte ennast teenida laskma. Tema jumala salvitud kuningas õpetas meid teenima sellega, et pesi viimsel õhtusöömaajal oma jüngrite jalgu. Igal suurel neljapäeval tuletab ristikirik meelde tema sõnu. Kas te saite aru, mida ma teile tegin? Hüüate mind õpetajaks ja isandaks ning seda. Kui nüüd mina, issand ja õpetaja olen teie jalgu pesnud siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu. Sest mina olen teile andnud eeskuju. Et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti? Mina ütlen teile, sulane ei ole suurem oma isandast ega saadik suurem oma saatjasse. Kui te seda teate, siis olete õndsad nõndaga peetia. Kes ei tahaks valitseda. Ja valis just nii, nagu temale meeldib. Mis valitsemise muidu on? Kellegi teise käsu täitmine. Ent meie kuningas ütleb. Ma annan teile uue käsu. Armastage 11. Nõnda nagu mina olen teid armastanud. Armastage ka teie üks s. Kui te 11 armastate, tunnistavad kõik teid minu jüngriteks. See on jõululapse kuningate kuninga käsk. Nii neile, kes tänasel päeval maid ja rahvaid valitsevad kui ka neile kel praegu valitsusvõimu pole. Käsk ja kutsumus. Kas oskame ette kujutada, kui ilus võiks olla meie elu siis, kui praegused valitsejad niinimetatud selle maailma suured seaksid kõik oma ülimaks sihiks rahva teenimisel? Maailma looja ente piirdunud unistamisega vaid tuli sai inimeseks ja hakkas oma rahvast teenima. Hakakem siis meiegi tema eeskujul teenima. Siis oleme tõesti kuningad. Siis on tõesti jõulud. Õnnistagu meie adventi kõigeväeline jumal aukuningas. Isa ja poeg ja püha vaim. Aamen.