Klassikaraadiokuulajaile euroraadio tunnusmuusikana kõrvu jäänud prelüüdi Sarpanteedeedeenist esitas Euroopa ühenduse barokkorkester Roy Goodmani juhatusel tuntud inglise barokk muusikule Roy Kuutmanile ja Euroopa ühenduse barokkorkestrile oli Eesti publikul võimalus braavo. Hüüda tänavusel Pärnu raemuusikafestivalil algav saade keskendubki mitmekülgsele ja vitaalsele muusikule Roycuudmanile. Mina olen Kersti Inno ja kõigepealt tahan vahendada Pärnust saadud Muljet Raiguudmanist. Noorteorkestri ees oli energiast pulbitsev naeruhimuline ja huumorimeelne positiivsust kiirgav, sealjuures nõudlik ja täpne ning kogu olukorda valitsev muusik professionaal, kes näeb ja vahendab rõõmu muusikast. Raikuudel on koostanud Lotmaniga Euroopa ühenduse barokkorkestri kunstiline juht. Tegemist on projektorkestriga, mis annab Euroopa maade konservatooriumi andekatele lõpetajatele võimaluse täiendada end orkestri töö alal. Maailmad tunnustatuimate barokkmuusikaspetsialistide käe allorkestriga. Ta on töötanud ka Roger Norrington, Trevor pinnak, Franzbrügen Jordis valla Andrew Parrot. Kursustele järgneb 12 nädalane kontsertreis mööda Euroopat. Pärn, noh, rajamuusika festivali kontsert oli seekordse tuuri viimane. Sellele eelnesid kontserdid Lätis, Leedus, Belgias ja Hollandis, Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Horvaatias ja Bosnias. Sel aastal mängis orkestris 20 noort muusikut 11-lt maalt. Dirigent ja muusikud innustasid teineteist vastastikku ning loomulikult nakatas nendevaheline särisevalt ergas ja rõõmus kontakt ning mängulust ka hilissuvise Pärnu publikut. Küsisin rai kuudmanilt, miks talle meeldib töötada selle orkestriga. Esiteks koosneb see orkester noortest interprojektidest. Nendega harjutamine on nagu uue mängijate põlvkonna loomine. Olen juhatanud seda orkestrit juba 11 aastat. Selle aja jooksul olen ma näinud suurt hulka noori muusikuid, kes on selles orkestris mänginud ja töö selle orkestriga. Minu panus noorte õpetamisse. Ma ei õpeta enam kõrgkoolides ega ole mul ka eraõpilasi. Saan suure naudingu, kui näen professionaalset lähenemist ja kohtan maailma eripaigus professionaalseid mängijaid, kes on kunagi olnud selle orkestri liikmed. Muide, tegutsemisaja jooksul on Euroopa ühenduse barokkorkestri töös osalenud rohkem kui 1000 muusikut. Seekordses kavas olid kindel kantaadis Apollon ja Daphne solistidena kaastegevad kuninganna Elizabethi konkursi laureaadid. Kontserdi esimeses pooles esitati aga Johann Sebastian Bachi muusikat, sealhulgas kolmikkontserti teetuur, flöödi oboe, leia viiulile Bachi teoste loetelus 1000 kuuskümmendneli Roy Goodmani, seades Bachi 14 kontserti ühele, kahele, kolmele ja neljale. Klavessiin ile pärinevad läätsede perioodist, mil helilooja töötas kolleegium muusikumiga enamik neist kontsertidest On arranžeeringuid. Õnneks on viiest kontserdist olemas nii originaal kui klavessiini versioon, mis annab võimaluse tutvuda lähemalt Bachi Aranseerimis tehnikaga mille alusel võib taastada kontsertide algvarianti. Seda teed on läinud ka Goodman kontserdiga kolmele klavessiini le C-duur põhisusele viimasena kerkinud üles probleem, millistele pillidele on teos loodud. Loomulikult ei saa täie kindlusega väita, et Goodmani variant vastaks täielikult Bachi originaalile kuid Goodman pakub ühe võimalusena välja, jah, arranžeeringu viiulile, flöödile, Ningo poele. Niisiis tunneb 49 aastane Raiguutman rõõmu tööst noorteorkestriga. Tema hindab muusikaharidus sai alguse kämbritsi kuningliku kolledži kooripoisina. Ta laulis soolot ka kuulsaks saanud alleegrimisere salvestusel, mis oli esimene salvestist tema töörikas ja märkimisväärses karjääris. Hiljem on ta mänginud viiulit ja Piccolo viiulit, vioolat Jevioledamuuri orelit, Jembalut enam kui tosinas erinevas koosseisus, rääkimata dirigenditööst. Paljud Briti muusikud on alustanud kooripoisina. Küsisin roiguudmanilt, mida see kogemus on temale muusikuna andnud. Teil on õigus, meil on palju kirikuid ja katedraale, kus on võimalik olnud laulda kooripoisina. Mööda on palju katedraali, kus ka tüdrukud nagu poisidki saavad laulda kirikukoorides. Mul on kaks õde, kes kurvastasid, et nemad ei saanud lapsena nii nagu mina kirikukooris laulda. See oli fantastiline kogemus, kui oskasid laulda ja võisid musitseerida iga päev kolm-neli tundi olles ise vaid kaheksa-üheksa-aastane. See muutus süsteemiks ja oli sul lihtsalt veres. On, et teil Eestis on ka imehäid koore ning ilmselt teate, milline on koos kooris musitseerimise rõõm. Rõõmus, et mul avanes selline võimalus. Nii noorelt. See kogemus enne jääb mulle alatiseks. Muusikat vingud algasid küll koorilauljana, kuid hiljem õppis Raiguutman sealsamas kämbritsi kuninglikus kolledžis ka viiulit, orelimängu. 1971.-st aastast oli ta juba kahe kooli muusikajuht ja seejärel keelpillikateedri õppejõud Beckeris muide hilja. 1986. aastal määrati ta Kenti Ülikooli muusikakateedri juhatajaks ning järgmisel aastal sai temast Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia vanamuusika kursuste direktor. Dirigendikarjääri alustas Saroiguutmann 1974. aastal kaasaegse muusikaga repertuaariga, milles olid Šostakovitši ja Sibeliuse sümfooniad. Küsisin, miks ta otsustas hiljem vanamuusikale pühenduda. Kui õppisin Londonis konservatooriumis, ei saanud ma seal pühenduda vanamuusikale. Tol ajal ei tegelenud sellega keegi. Astusin konservatooriumisse 1967. aastal. Sel ajal oli mu suur armastus ja kirg. 20. sajandi muusika. Mängisin inglise rahvuslikus noorte orkestris, millega esitasime Šostakovitši kümnendati Sibiduse teist sümfooniat. 70.-te alguses, mil alustasin dirigeerimist, oli üsna loomulik soov dirigeerida oma ajastu muusikat. Kuus-seitse aastat hiljem, kui sain esimese barokkviiuli, tekkis eriline ja sügav huvi vanamuusika vastu. Tundub, et minuga juhtus see, samal ajal kui paljude teiste inimestega Euroopas, eriti Londonis, kus ta sai alguse sai oli võimalus mängida barokkmuusikat koos paljude kolleegide ja sõpradega. See kestis mõnda aega, kuid tundub, et nüüd on ring täis saanud. Eelmisel aastal juhatasin ma taas Šostakovitši kümnendat ja Sibeliuse teist sümfooniat. Liverpooli, Filharmoonikute, ka Inglismaal. Tunnen, et olen jõudnud praegu 30 aasta tsüklisse. Mulle meeldib teha igasugust muusikat kuid kirglikult armastan ma vanamuusikat ja selle karakteersust stiili. Ajaloolisele etega. Nendele pühendus Ray Kuusmann 1975. aastal seoses ansambli Brandenburg tants art asutamisega. Koostöö jätkub tänini. 1979. aastal asutas ta koos bitterholmaniga ansambli paarleoff instrumendiks et mängida renes tants ja barokkrepertuaari. Eeskujuks oli 1676. aastal Londonis tegutsenud Jon panisteri ansambel kus on kaheksa muusikut. Sageli teeb ansambel koostööd ka lauljate ja kooridega. Ansambel on teinud BBC klassika programmis üle 60 saate, sealhulgas inglise teatri, muusikasarja ning saatesarja inglise ja saksa seitsmeteistkümnenda sajandi kontsert repertuaarist. Salvestistega plaadifirmale hüpiiri kaasnevad enamasti ka põhjalikud plaadi bukletis. Hetkel kõlavas ainult spiibersonaadis. Hannover bändi juhatas Ray Goodman esmakordselt 1981. aastal ning aastail 1986 kuni 94 oli ta selle ansambli peadirigent. Ansamblis mängivad Euroopa parimad muusikud autentsetes ajaloolistele instrumentidele. Hannover tähistab Hannoveri dünastia valitsusaega 1714.-st 1830. aastani. Bändiks kutsuti 18. sajandi Inglismaal orkestrit. Nõnda sündiski ansambli nimi. Pakun teile peid, kriitik Jonathan Richmondi vastukajast ühele 1992. aasta novembrikuus toimunud Hannoveris bändi esinemisele. Hannover bändi esinemine Sanders seatis Roy Goodmani juhatusel oli üks tore ja kaasakiskuv õhtu. Osavõtt kontserdis tuli siiski masendavalt väike ja see, et saalis oli vähe noori inimesi, viitab asjaolule, et piletid olid liiga kallid ühe kolmapäeva õhtused kontserdi kohta ning puudus ka soodustus, mitte hoovade üliõpilastele. Kontserdi avas Haydni sümfoonia number 75 D-duur ja sellega oli antud ülikülluslik etendus. Pimeduse varjud olid aeg-ajalt liigutavalt ümbritsetud Haydni muusika päikese lisusega kuid enamasti ulise nigel kujutus puhtast ehedast rõõmust. Mendeldsoni keelpilli sümfooniast number 10 h-moll oli kuulda teatud segadust. Vähestele proovidele viitavad kõla, kuid Lebruuni oboekontsert heastas need ebakõlad. See pole küll mingi suurteos, kuid Frank teeb rööni. Mänglev soolo tõi naeratuse paljude nägudele. Mäng kutsus esile kujutluse mõnedest Rossini üle annetutest kangelannadest. Mozarti 29. sümfoonia, üks neist teostest, mis näib vaimustavat igaüht teosele. Traditsiooniliselt lähenedes peaksime Luunja tempo olema aeglane. Hästi õnnestununa luukse mõjuvõimsa paatostliku meeleolu. Raiguutman oma meeskonnaga järgisid uuemat traditsiooni ning lõid meistriteose, mille korrusliku ohjeldamatuse meelelisus oli raamitud Mozarti aegse klassitsismi Airegantsiga. Puhkpillide puhas mäng haakus keelpillirühma tantsulise meeleoluga. Praegu kõlava Haydni neljanda sümfoonia salvestas Hannover bänd Raikuutmani juhatusel aastal 1991. Kontsertmeistrina on Roy Goodman mänginud mitmekümnes Euroopa parimad ansamblis selliste tuntud dirigentide käe all nagu prügen Hollywood, koopmandmekerrasne Harrington, pinnuk Räki instrumentalistina on ta tuntud eelkõige seitsmeteistkümnenda sajandi muusika suurepärase interpreteerijana. Ta mängib sellistes ansamblites nagu vanamuusikaakadeemia, amsterdami, orkester, inglise barokksolistid ja ingliskontsert on nende koosseisus esinenud Euroopa maades, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis ja Austraalias. Dirigendi või juhataja rajana, kas viiulil võidžembale tagant anda salvestada olnud üle 100 teose Monte Verdi sakraalmuusikast, Holsti planeetideni, sealhulgas Mozarti, Haydni rubiini, Beethoveni Veeberi, Pervaldin, Schuberti Mendelt soni ja Suumanni sümfooniaid. Muide, kriitikud on kiitnud ja premeerinud tema Suumanni sümfooniat. Salvestusi Timesis kirjutati nende kohta nõnda. Goodmani tõlgitsused pole lähem ilmutuslikud ku Harnackuuril karged, klassikalised struktuurid ja kiiret tempod, teravalt söövitatud kõlavärvid ja artikulatsiooni. Lisaks on ta salvestanud öösse liit Corelli Händeli ja Bachi teoseid. Repertuaari laienenud eriti viimase 10 aasta jooksul ning ta on esiettekandele toonud ka 20. sajandi heliloojate teoseid, näiteks Philip Glassi kontserdi saksofonikvartetile, Rootsi raadio sümfooniaorkestriga. Aastal 1995 juhatab Vancouveri BBC orkestrit Skandinaavia barokkorkestrit. Muusikaakadeemiat on Madalmaade Bachi ühingu muusikaline juht. 1996. aasta juulikuus võttis ta ülem uumia sümfooniaorkestri ja Põhja-Rootsi sümfooniaorkestri peadirigendi koha kujundama on juhatanud ka oopereid liitsis Belfastis klientisi Antwerpeni ning karsruues. 1000 999. aastal juhatas ta näiteks Lucy Orpheost inglise rahvusooperis ja Joonas forsseli uut Rootsi ooperit tradkaarne Stockholmis trotninkholmi teatris. Käesoleval ajal on ta alaline külalisdirigent Rotterdami Filharmoonikute Zawancheri sümfooniat, kestri Rootsi kammerorkestri amsterdami Bachi solistide juures ning manitoobacan kammerorkestri peadirigent vinnid Peegis. Kahetuhande andenda. Aasta jooksul juhatab ta kontsertidel enam kui kahtekümmet sümfoonia ja kammerorkestrit Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ooperivallast. Pakun teile näite koostöös teema köökkbi ja Brandenburg konsortiga. Kõlab aaria endeli ooperis Skip joone. Pärnus küsisin roiguutma neilt ka seda, kuivõrd on tema interpretatsioon ja põhimõtted aastatega muutunud. Meile on kättesaadavad paljud raamatud, mida tuleb osata lugeda ja teha õigeid järeldusi, kasvõi näiteks tempo kohta sel ajastul kui mitte just barokkmuusikas, siis vähemalt Mozarti Haydni ajastu kohta. Mul võib infot leida iga muusikaperioodi kohta, tuleb lihtsalt osata lugeda ja interpreteerida raamatu infot. Õigele probleem on selles, et tuleb väga tähelepanelikult jälgida, kes ja miks on ta selle raamatu kirjutanud, et mõista, kuidas seda interpreteerida näiteks võib-olla asju, mida 18. sajandil tegid kõik inimesed, kuid nüüd enam mitte. Nad ei pidanud seda raamatusse infona kirja panema, kuid meie vajaksime seda infot. Tuleb on ta ka ajastut ja selle traditsioone, kuid on selge, kuidas artikuleerida puhkpill või kuidas kasutada viiulipoognat, et mängida ajastule omast tantsumuusikat või saavutada õige tunnetus. Huvitav muide on see, et kõik interpreteerivad sarnast infot veidi erineval viisil et kõik mõistavad kõiki erinevalt, muidu oleks ju väga, väga igav, pole ju olemas ühte ainsat interpretatsiooniviisi, et see ainus oleks vaid õige peab avastama kogu teadmistepagasi juures, vaid endale ainuõige ja omase musitseerimise viisi. Küsisin Raiguudonilt ka seda, kas ta oskab oma rikkalikest kogemustest esile tuua mõnd eriliselt head ja talle endale olulisemat koostööd. Ray Goodman vastas, et enamus orkestreid vihkab dirigenti. See on enamuse kollektiivide juures üsna halb algus. Vanasti orkestrid eeldasid, et dirigent on väga autokraatlik isiksus. Diktaator aeg on palju demokraatlikumaks läinud. Mulle meeldib orkestriga oma ideesid vaid jagada viiendad oma kujutluste sisse. Orkestrandid teavad palju muusikast ja kuidas seda teha. Ei saa oodata, et orkester lihtsalt kuuletub dirigendile. Siis kui seda meeles pidada, võib leida orkestriga ühise keele ja viia neid oma teose nägemist ja maailma sümfoonia orkestrite ka palju harjutades ei pruugi tulemus parim olla. Nad vajavad mitmekesisust. Paaril korral aastas koos töötades ei teki tüdimust ega rutiini. See koostöö on huvitav ja lõbus nii mulle kui orkestrile. Alati pole siiski lõbus, suure osa ajast veedame raamatukogus paberi ja pliiatsiga tööd tehes. Kui eeltöö on minu poolt hästi tehtud, võin garanteerida, saavutame häid tulemusi ka orkestriga. Nõnda rääkis oma suhtest orkestriga ja muustki üks mitme külgsemata teadmistega inglise barokkmuusikuid Roy Goodman. Braavo, saate temast koostas Kersti Inno. Saates kuulsite rai Kuutmanni barokkviiulil musitseerimas ning tema juhatusel mängisid Euroopa Ühenduse barokkorkester Brandenburg, konsort, Hannover, bänd ja Barlow instrument.