Tänavu augustis toimus Pärnus raemuusikafestival, mille raames esines ühel kontserdil ka Soomes elav Ukraina pianist Vjatšeslav Novikov. Kokku andis ta Eestis kaks üliedukat kontserti, lisaks Pärnule ka Tartus. Vastuvõtt oli hea ning ka Eesti tunnustatud muusikud ütlesid pärast kontserti, et neile tema etteaste väga meeldis. Esmakordselt mängis Vjatšeslav Novikov koos Ungari klavessinisti Porbaladobossiga ja esmakordselt esitas ta sellist liiki kava, kus ühel ja samal kontserdil samu teoseid mängitakse nii klavessiini kui klaveril. Tundub, et see on publikule huvitav. Kuna Vjatšeslav Novikov on väga tagasihoidlik ja üksnes oma tööle pühendunud muusik, peab ta igasugust avalikku tähelepanu koormavaks. Seetõttu ei anna ta eriti hea meelega intervjuusid ega tutvusta end ka muudel meediakanalitel. Ainus võimalus sellest huvitavast ja pühendunud pianistist rohkem teada saada oli siiski paluda temalt Pärnus intervjuud et ta räägiks oma muusikuteest, tegevusest, pianistina ning eri heliloojate loomingu interpreteerimist. Et Teslat Novikovi hinnatakse kõrgelt tema ainulaadsete tõlgenduste ja virtuoosse poolest. Tema tõlgitsuste tunnuseks on lahtiütlemine kõikvõimalikest mallidest, konventsioonidest ning keskendumine algmaterjalile. Kas vastandada ühel kontserdil klavessiinimuusikat klaveril mängituga on hea kontserdi idee. Ma arvan, et jah, vähemasti huvitav, aga mina pole idee autor. Idee mõttes on selline võrdlus ilmselt sama huvitav kui näiteks kontserdi kahes erinevas pooles mängiks kaks erinevat pianistiga klaveril ühtsema kava. Erinevad interpretatsioonis on alati huvitavad, muusika on ju tuttav, kuid põnev on vaadata interpreedi isiksust. Tähtis on tõelisus ja elu mitterituaal ning vorm. Küsimus, et kuidas või millistel pillidel esitati neid teoseid. Johann Sebastian Bachi enda eluajal on minu jaoks puhtalt teoreetiline. Ma ei või ega saa seda teada. Kuid tundub, et publikule on see huvitav ja uudne teema. Ehk te räägite, kust te olete õppinud ja millega tegelete? Me teame teist ju vähe. Olen pärit Ukrainast, Harkovist ning kuni ärasõiduni Soome elasin ja töötasin terve elu Ukrainas, välja arvatud pooleaastane periood nooruses, kui õppisin Moskva konservatooriumis. Moskvas mulle ei meeldinud ning seetõttu pöördusin ma pärast poolt aastat sealt tagasi koju Ukrainasse. Kas te läksite Moskvasse pärast konservatooriumi lõpetamist Kiievis ja miks? Ei poole konservatooriumi pealt lasin end Kiievist Moskvasse üle viia, kuid pärast nii, kas alateadlikult või teadlikult ei armasta mitte mingisugust muusikalist äri? Pole kunagi osalenud mingitel konkurssidel. Lisaks ei soovinud olen terve elu armastanud muusikat ning püüdnud olla selle teenimisel kas üksik või leida mõttekaaslasi. Aga Moskva oli sel ajal selline linn, kus oluline oli teha barjääri, olla keegi. Ma mõistsin, et mul pole seal midagi teha ning otsustasin pöörduda tagasi koju. Kelle juures te Moskvas õppisite? Moskvas õppisin ma professor pleeri assistendi professor Aleksandrov juures. Hiljem kuulas mind klier ise ja oli nõus võtma mind enda klaveriklassi. Kuid ma läksin tagasi hoopis Kiievi konservatooriumisse. Kas pärast konservatooriumi lõpetamist asusite tööle pedagoogina või solistina milliste muusikute või muusikaliste kollektiivide ka te koostööd tegite? Lahkusin kodusest Harkovist kuueteistkümneaastasena ja läksin õppima Kiievi konservatooriumisse. Selleks, et endale elatist teenida, tuli teha tööd ja mängida restoranides ja kohvikutes džässi. Töötasin igal pool, aga 1974. aastal pärast aspirantuuri lõpetamist töötasin Kiievi filharmoonias solistina. Üsna ruttu ei tea küll, miks hakkasin andma kontserte üle terve Nõukogude Liidu sealhulgas Moskvas, Leningradis, praeguses Peterburis ja Tallinnas. See oli üsna haruldane, et ma silma jäin, sest ma ei osalenud ühelgi konkursil ega olnud ka Moskvas mingil moel orbiidil. Maa oli aga suur ja väga bürokraatlik ning seetõttu on tõesti haruldane, et ma kellelegi kuskil silma jäin. Mängisin nii solistina kui ka väga sageli kammermuusikuna. Olen mänginud, mängin ja hakkan mängima ka edaspidi kammermuusikat sest see on mulle hingelähedane. Tegelikult meeldib mulle küll igasugune hea muusika. Kammermuusika puhul on veel see tore, et võib mängida noodist ega pea energiat kulutama mälu pingutamisele vaid saab pühenduda täielikult musitseerimisele. Ja nagu ma juba eespool ütlesin, pole ma kuigi suur suhtleja. Seetõttu annab heade muusikutega koostöö mulle kammermuusikas võimaluse suhtlemiseks läbi muusika. Milliste kollektiividega või dirigentide käe all olete Tallinnas koos esinenud? Tallinnas ma pole orkestriga mänginud, kuid varsti järgmise aasta veebruaris mängin Tallinnas Mozarti klaverikontserti ning dirigent Andres Mustonen. Pidin Mustoneniga koos esinema juba sel talvel, kuid kahjuks jäin haigeks. Talvel pidi olema vist ka teie meistrikursus, Eesti muusikaakadeemias. Ma olen teinud Tallinnas mitmeid pianistide meistrikursusi peaaegu igal aastal, mõnel aastal isegi mitmel korral. Mulle meeldib õpetada ja mulle meeldivad Eesti Muusikaakadeemia pillased. Kui ma võrdlen neid mulle tuntud soome tudengitega, siis võrdlus tuleb eestlaste kasuks. Millega Eesti Muusikaakadeemia tudengid on soomlastest nii-öelda paremad, mille poolest nad neist erinevad? See on väga keeruline ja dialektiline küsimus ei tea sellele vastust. Kuid arvan, et ka läänes on ideoloogia kuigi räägitakse, et vaid Nõukogude liidus oli ideoloogia kommunistlik. Läänes on siiski oma majanduslik ideoloogia ja see on väga lihtne raha. Lääne muusikud on nii ametis mures karjääri tegemise ja eduga ning sellest tuleneva raha teenimise võimalusega. Et seal on natuke minu arust muusiku jaoks oluline ja mitteoluline kohad vahetanud. Esikohal on raha ja edu ning muusika ise on rohkem tagaplaanil. On muidugi erandeid, kuid üldine suundumus on selline. Aga siin Eestis on midagi, mitte küll palju veel järele sellest omakasupüüdmatus diaavalast, muusikaarmastusest. Kõigepealt peaks olenemata tingimustest ja sellest, kas sa oma töö eest midagi saad või ei armasta oma muusikat. Ja seejärel alles mõtlema muule. Sellist muusikaarmastust olen ma siin Eestis oma kursustel kohanud, näinud tudengi säravaid silmi ja tajunud tema soovi kohe kohapeal õpetatud teoks teha? Jah, see on see, mis mind siin kursusi tehes köidab. Kas Eesti pianistid on oma suundumuselt ristika lähemalt sellele niinimetatud vene koolkonnale, kui lääne omale? Kui ausalt öelda pole ma kunagi mõistnud, mis on see vene või mõni muu koolkond ja ma arvan, et üldse pole mingeid pianismi koolkondi olemas. Lihtsalt on aegade jooksul niiviisi kujunenud, et Venemaal ja ka Nõukogude liidus on läbi aegade olnud palju suuri pianist, kes on tegelenud pedagoogilise tööga kasvatamaks järelkasvu teistes kohtades maailmas on neid lihtsalt teatud aegadel vähe olnud või pole üldse olnud. Ma ei usu, et Venemaa, Moskva või õigemini Moskva konservad toorium 1900 viiekümnendatel ja 1900 seitsmekümnendatel aastatel oleks üks ja sama. See võib-olla kõlab imelikult, kuid niisugused totalitaarsed ühiskonnad nagu NSV Liit omasid teatud eeliseid vaimses sfääris. Sest andekatel ja väga andekatel inimestel ei jäänud sellises ühiskonnas muud üle kui põgeneda muusikasse kunsti või mingit laadi vaimsesse või pedagoogiliste tegevusse. Sellega võis saavutada kolossaalset edu. Kusjuures edu võis olla või ka mitte olla ühiskonna poolt tunnustatud, see pole tähtis. Nüüd aru saan, on see ju tõesti paradoksaalne, teatud ringkondades oli sel ajal vaimne tase tõesti väga kõrge. Praeguse tase langeb nii Venemaal kui ka Ukrainas. Seetõttu toob Lääne demokraatia ja vabadus vaimses mõttes lisaks suurtele plussidele kaasa ka mõned väikesed miinused. Nii et asi pole mitte edukas vene koolkonnas, vaid teatud ajas ja tingimustes José. Maalse muusiku õuna Sevolotopiilini juures ja kellel on tüüpiline nõukogude saatus tema juurde pöördusin tagasi pärast pooleaastast niinimetatud ekskursiooni Moskva konservatooriumi. Minu käes on kiri, milles seadusla Krister kirjutab, et topiiline oli enne sõda väga tunnustatud ja tuntud pianist, kes mängis koos paljude kuulsate muusikutega, sealhulgas ka David ois trahhiga. Ta töötas nihazi assistendina ja Richteri arvates oli ta parim pianist, keda Richter üldse oli enne sõda kuulnud. Tobiiline ja Richter olid enne sõda sõbrad, kes võtsid koos vastu ka 1941. aasta. Ja siis erinevad inimesed, erinevad saatused. Hiljem läks stabiilin sõtta, langes vangi, oli Berliinis ning seejärel veetis 15 aastat nõukogude vangilaagrites. Sealt vabanedes oli ta täiesti rikutud psüühikaga õnnetu inimene. Seni, kuni sõjaväes olin, tegi õpetaja enesetapu. Ta oli tõesti väga andekas muusik, Ma mäletan teda alati ning peamine, mida ma meenutan, on see mis muutis igaveseks minu elu. Ta ütles, et muusika aitas teda vangilaagrites ellu jääda. See ongi see erinev lähenemine tõele, kui muusika aitab murest üle saada või ellu jääda mitte aga suurt raha teenida. Te töötasite Kiievis kuni greerumiseni Soome. Kuidas juhtus, et Ukrainast ära sõitsite? Jah, töötasin Kiievis kuni Soome minekuni. Nõukogude ajal olin ma ametivõimudega halbades suhetes ja mind ei lastud ühelegi välisreisile. Pole lihtsalt eriti sotsiaalne persoonilugu, seetõttu polnud maga õppejõuks konservatooriumis Jevgrafov. Paradoksaalne on see, et sama palju, kui mind ei sallitud ülevalpool armastati mind rahva hulgas. Kuna olin Kiievi filharmoonia solist, esinesin ma sageli ning minu kontsertidel oli alati palju rahvast. Ja veel asutasin ma Kiievi trio. Hiljem sõitis selle trio viiuldaja soome ja tšellist Mehhikosse. Praegu on viiuldaja jäänudki Soome, kuid tšellist elab ja töötab USAs. See kõik oli perestroika ajal. Sain kutse festivalile Soome, olin kindel, et mind sinna ei lasta. Viimasel hetkel siiski sain viisa ja sõitsin festivalile. Läks nii, et saatis seal tohutu edu. Kõik lehed kirjutasid kiitvaid retsensioone. Hiljem käisin veel mitmel korral Soomes esinemas ja alati oli see suur närvide mäng saama välispassi või ei. Ühel järjekordsel esinemisel Soomes pakuti mulle seal tööd ja ma lihtsalt ei tulnudki tagasi, kojuaeg oli juba teine ning seetõttu ei Loema end emigrandiks selle sõna poliitilises tähenduses. Nii sageli kui võimalik, käin ma kodus ukrainas, seal elavad mu ema ja kõik sõbrad. Olen Ukrainaga väga seotud, elades 12 aastat Soomes, ei oska ma kahjuks ikka veel soome keelt. Lihtsalt elan ja töötan riigis, mis andis mulle selle võimaluse isegi mingi puhkuse. Ma olin nõukogude liidus elades kogu aeg väga väsinud. Kus ja kellena te töötate Soomes? Viis aastat töötasin ma muusikaakadeemias Helsingis. Praegu töötan ma põhiliselt solistina ning annan ka mõningaid klaveritunde. Mul on provintsis, kus ma elan, tudengid, kes on sinna minu pärast sõitnud ja keda ma õpetan. Ma elan metsas järve kaldal, seal töötamiseks ja puhkamiseks on väga head tingimused. Mulle seal sobib. Minu abikaasa on muide soomlanna. Kellega te olete Soomes koos esinenud? Kord mängisin ma siin trios, kus tšellist oli Soomest ja viiuldaja pärit Jaapanist. Spetsialiste on maailma ühe suurima kammermuusika festivali kosmofestivali direktor. Selle festivali raames me vahel esineme. Trio nimigi on kookmo, klaveritrio. Oleme selle trio ka esinenud ka Eestis, nii Tallinnas kui Tartus. Järgmise aasta aprillis ootab mind ees kontsert koos väga hea viiuldaja, aga arvan, et ta on üks paremaid kaamer viiuldajaid. Tema nimi on ana sumotšenko. See viiuldaja on pärit Ukrainast. Tema vanemad on emigreerunud sõja ajal Argentiinasse, kus ka tema hariduse sai. Praegu elab ana sumatšenko Saksamaal. Arvan, et see saab olema väga huvitav kontsert. Miks te solistina mängite? Harva vene muusikat. See on küll võib-olla imelik, et olles ise venelane, ei mängima kuigi sageli vene heliloojate loomingut. Minul, soolorepertuaari kuuluvad hoopiski saksa heliloojat Bachist, praamsini. Nende hulgast on kaks mulle eriti armsad Mozart ja Schubert. Õrnale. Siin on vastamiseks kaks varianti. Esimene on see, et ma vist ei ole kuigi hea professionaal, et mängida igasugust muusikat. Mängin vaid sellist muusikat, mida ma armastan. Isegi enam olen oma mentaliteedilt koos kõigi selle juurde kuuluvate miinustega väga venelaslik, distsipliinipuuduse, liigse tundlikkuse, tundelisuse ja, ja muu sarnasega. Ta on vene muusika mulle liiga selge ja kerge. Ma ei armasta ka minna kerget teed pidi. Varasest noorusest alates on mind kiskunud hoopis saksa muusika poole. See on sama tundeline ja tundlik kui vene muusika kuid väga distsiplineerima ja vaoshoitud vormis. Kui mul oli identiteedi huvides vaja ära tunda või mõista vene hinge siis leidsin, et seda sai paremini teha läbi 19. sajandi vene kirjanduse. Elu on lühike ning seetõttu tuleb oma huvidele ohvriks tuua mõni teine asi. Sellepärast mängin võimalikult palju saksa muusikat, et seda paremini ja täiuslikumalt mõista. Ja jätan ülejäänud suurepärase muusika rohkem teistele avastada. Teid hinnatakse väga omapärase Bachi interpreteerijana kasse interpretatsioon ja suhtumine tema muusikasse on aastatega muutunud. Jah, pianistina on muutus olnud väga suur. Kui ma pärast pikaajalist tööd võin nüüd öelda, et tean, kuidas mängida ka tunnetuslikumalt ja peenemaid ja keerulisemaid Mozarti ning Schuberti teoseid. Iseasi, kas see mul alati õnnestub. Kui ma seda alati öelda, Bachi muusika kohta. Võin vaid tõdeda, et Bach on maailma muusikaliteratuuris üks kõige keerulisem helilooja. Tema ajastu erines meie ajastust juba oma olemuselt nii palju, et raske on mõista Bachi muusika tõelist tähendust. Kui see tema ilmalike teoste puhul veel võimalik on, siis religioossete teoste puhul on see praktiliselt võimatu. Aga ma liigun selles suunas, et kui ma surres mõistaks Bachi muusika tähendust kas või natuke rohkem kui täna või 10 aastat tagasi siis oleksin õnnelik. Tänaseni on Bachi muusika minu jaoks suur probleem. Selles on nii palju veel vastamata küsimusi. Kui aga mõned muusikud väidavad, et nende jaoks on see lahendatud probleem siis suhtun ma sellesse väitesse kerge iroonia ja selge ettevaatusega. Täiuslikkust on minu arust inimesel võimatu saavutada sest inimandelgi on piirid. Kuid Bachi anne asust tõesti väljaspool inimlike võimete piire ning oli selles suhtes rohkem kui erandlik. Kuulates Matteuse passioon ei tunne end alati väga väikese maailma osakesena kui sooviksin usina töö tulemusena seda imet kunagi veel paremini mõista. Kuidas on üks inimene suutnud kirjutada midagi nii suurt? Kas lisaks filosoofilistele probleemidele on Bachi muusikas ka tehnilisi probleeme? Väga huvitav küsimus. Jah, Bachi muusikas on küll tehnilisi probleeme. Ta on teist laadi kui näiteks romantilises muusikas. Bach oli väga sügav ja suur inimene. Samasugune oli ka ajastu, milles ta elas sügavate tunnete ja tungide aeg. Meie aja inimene seevastu kannab endas oma ajastu olemust kuid peab Bachi muusikat esitades minema, ajas tagasi endale tundmatusse ajastusse. Me ei saa pöörduda tagasi humanismi perioodi, mis algas just Bachi ajal. Me ei saa muuta, muutuda või teiseneda koos muusikaga. Seetõttu on meil raske lõpuni mõista Bachi muusikat. Sama kehtib ka pillide kohta. Ma leian Cameron täiuslikum Pill kui Bachi-aegne tšembalo. Ta ühendab endas kõigi barokiajastu pillide paremaid omadusi. Lihtsalt pakil polnud võimalust kirjutada niivõrd täiustatud instrumendile muusikat sel lihtsal põhjusel, et tema ajal kaasaegset klaverit ei eksisteerinud. Klaver on endas ühendanud mitmete vanaaegsete pillide head omadused. Nii klavikordi, intoneerimise võimaluse kui ka Jembalonapi kuiva mänguviisi. Mulle tundub, et barokiajastu imiteerimine on kuidagi naiivne. Kaasaegne inimene ei peaks ajas tagasi minema, vähemalt mitte valikuliselt, üksnes pillide osas. Meie psüühika peaks olema teine. Kuid seda me muuta ei suudaks. Kui Bach ja Mozart oleks pidanud elama praegu tänapäeval siis oleksid nad ilmselt esimese viie minuti järel kaasaegsel kui kiiruse ja kõrge müranivoo tõttu juba surnud. Meie aga elame edukalt edasi. Seetõttu võib tänast tagasipöördumist ajastu originaalpillide juurde tõlgendada vaid kui püüet mõista esitatava teose ajastut. Kas teil on muusikas veel põhimõtteid, mis aja jooksul on muutunud? Ma ei tahaks öelda, et need põhimõtted tutvunud kuid üldiselt on aastatega mõtlemine palju teisenenud, ütleme nii, et ma kasvan ja arenen läbi muusika, mida mängin näiteks 20 aastat tagasi, kuulates teisi pianiste, ei meeldinud mulle, kuidas need interpreteerid, Mozarti muusikat. Mulle on alati tundunud Mozart väga sünge ja traagilise heliloojana. Aspektist lähtudes üldistasin ma oma seisukohta kogu Mozarti loomingule. Praegu ma tean, et sisuliselt oli mul õigus. Mozart on väga tõsine ja traagiline helilooja kuid tal on ka teistsugust muusikat, mis ei ole ei must ega valge. Ei traagiline ka helge. Lihtsalt võlu seisnebki selles, et osale Mozarti muusikast ei saa anda ei nime ega värvi. Teiseks, mängides Bachi, püüdsin ma nooruses niinimetatud autentsuse huvides klaveril imiteerida Chambalu kõla. Praegu ma seda ei tee, sest klaver on muusikaliste võimaluste poolest arenenum pill. Võtke või näiteks automaailmast. Ford ilus ja tore auto, kuid kes tänapäeval osaleks rallil saja-aastase vanusefordiga. See auto poleks lihtsalt tänapäeva oludes enam täiuslik. Klaver pole alates listi aegadest tänaseni enam edasi arenenud. Välja arvatud see Šein või leiutas klaverile juurde kolmanda pedaali. See instrument oli juba peaaegu täiuslik. Kui mingi pill saavutab teatud täiuse, siis saabub lagi ning tema edasiarenemine on sama hästi võimatu kui ka mõttetu. Vaevalt et Bach ja Mozart oma eluajal olid täiesti rahul oma kaasaegsete instrumentide omaduste ja võimalustega. Seetõttu ongi toimunud üldine pillide areng, täiustumine. Arvan, et klaver on just Bachi teoste esitamiseks jumalast täiuslikum. Pill. Kui inimesed ütlevad, et nad mõistavad Bachi stiili siis tekib mul kujutluspilt sellest, kuidas inimene on ühenduse saanud Bachiga kas spiritalistlikul teel taldrikut keerutades või muul moel ja siis on pahk talle midagi rääkinud, kas endast või oma loomingust. Minul aga pole midagi rääkida, kinud vaatan vaid Bachi kirjutatud noote ja otsin vastuseid sealt. Kas Bachi muusika köidab teid samavõrd kui Mozarti, Schuberti muusika? Praegu rohkem kui kunagi varem. Kuigi selles huvis toimub teatud kahestumine Mozart ja Schubert ikka tunnen ma mingit inimlikku lähedust. Need on suured heliloojad, kuid siiski inimesed, tahaksin istuda koos Schuberti ka veiniklaasi taga ja rääkida, rääkida muusikast. Bach aga rõhub mind natuke oma peidetud ülitäpse muusikalise sõnumiga. See on sama võrdlus, kas lugeda Tšehhovit või piiblit? Ma ei saakski öelda, et pahk mind köidab. Ma lihtsalt olen hakanud seda muusikat paremini mõistma. Sellega tegelemine on kui kokkupuude millegi jumalikuga, mitte inimlikuga. See on minu arust suurim, mis inimkond muusika vallas on loonud. Võib-olla see on küll banaalne küsimus, aga kas teil on mõni teos Mozarti Schuberti loomingus, mis teile on eriti hingelähedane lugeda? Armastan väga-väga kogu Schuberti hilist loomingut, eriti aga tema tsüklit talvine teekond. See on seotud ka mu isikliku eluga. Olen väga üksik inimene. Praegu on see natuke pealesunnitud üksindus, kuna ma ei ela kodus Ukrainas. Kuigi seal olin ma võib-olla isegi veel üksiku. Schuberti traagiline üksildus on oma olemusliku haripunkti saavutanud just selles tsüklis ja see liigutab mind väga. Eriti viimane laul sellest. See on imelik, et mind kui professionaalset muusikut liigutab see üksikvint üleüldises tühjuses, mis tolles viimases palas esineb. See torkab, kui nõelaga otse südamesse liigutades ja haavates mind. Tavaliselt ma muusikuna, kui miski mind puudutab, tajun, kuidas teoses saavutatud on, aga talvises teekonnas ei tea. See on lihtsalt nii lapselik ja puhas, liigutav. Kui jutt juba lapsepõlve peale läks, kas te ise valisite endale pianisti elukutse? Ei nagu kõik mu elus, on seegi vaid lapsepõlves juhuslik valik, minu eest otsustab alati keegi teine. Vanemad polnud mul muusikud, ise laulsin lapsepõlves hästi ja mind valiti muusikaga tegelema kui lihtsalt üht andekat last. Varakult alustasin ka muusika kirjutamist ning kõik Nõukogude Liidu ajalehed kirjutasid ennatlikult, et sündinud on uus Mozarti sarnane imelaps. Millist muusikat te lapsepõlves kirjutasite, kas klaverile? Jah, kirjutasin küll klaverile, kuid mäletan, et muusika oli alati nukker. Millal tundsite esimest korda, et klaver on teie pill ja teist võiks saada professionaalne muusik? Ma ei oskagi täpselt öelda, pole endale kunagi sellist ülesannet saada professionaalseks kontserte andvaks pianistiks seadnud. Umbes 30 aastat tagasi oleks ma selle võimaluse peale isegi uskumatult naernud. Mulle oli vastuvõtmatu esineda mingitel konkurssidel. See oli ju arus. Edu alus. Mina töötasin pianistina restoranis. Juhtus ime, Kiievis tänaval kutsuti mind tööle Kiievi filharmooniasse kontsertmeistriks. Ma läksin, mõne aja pärast pakuti mulle võimalust mängida kooslust kraina parimate muusikutega. Meie koostöö sujus ja nii see läks. Soolopianistina piiritleb Vjatšeslav Novikov end väga täpselt, ta ei raiska aega erinevat laadi muusika omandamiseks esitamiseks, vaid on pühendunud saksa muusikale. Järgides oma südant, huvisid ja oskusi, tegelete armastatud asjaga vaikselt ning enesesse tõmbununa soomes, metsade ja järvede keskel. Ise ütleb ta oma tegevuse kohta nii. Mängin muusikat, vaat mis kuulub mu huvide ringi, mis aitab mul oma sisemistest kriisidest üle saada ning kasvada. Aga sajandi pärast näitab aeg, mis muusika oli hea. Mis aga vähem püsiv. Lähemalt ei soovi Vjatšeslav Novikov oma tulevikuplaanidest rääkida. Kardab ära sõnuda.