Meie ees on täna Scott Fitzgeraldi romaan. Sume on öö ja mikrofon on Enn Soosaare töötoas. 20. sajandi kahekümnendad aastad olid murranguperiood Ameerika romaani arenguloos. Kui 19.-st sajandist saame välja noppida pool tosinat eriti andekat ning suveräänset prosaisti siis kirjandus tervikuna. Jutt käib mõistagi Ühendriikides viljeldavast kirjandusest jäi üsna Epikondlikuks jäljendati ka kohalikku ainest, käsitledes euroop tuppa, eriti aga inglise eeskujusid. Otsustav pööre saabus kahekümnendatel aastatel Jon seotud sääraste nimedega nagu William Faulkner õõnest Hemingway jandas passas vaela toomas Wolf ja loomulikult kaskaad Fitzgerald. Nendest meestest alates ei saa ameerika proosat pidada enam mingiks sekundaarseks nähtuseks maailma kirjanduses vaid ütleme, kaunisti teenäitajaks lipukandjaks, mis on otseselt mõjutanud ning juhtinud viimase 80 aasta kirjanduslikku mõtet ning tegu kogu maailmas. Fitzgerald sai oma pikka eestime Francis katki Ühendriikide hümni sõnade loojalt, kes oli ta isapoolne kauge sugulane. Oma teoste tiitlid ja esikaanel helistas ta, kasutades siiski lühemat varianti. Scart bridžialalt. Ta sündis 1896. aastal Kesk-Läänes Minnesota osariigis Saint Paulis. See ka kaugel tolle aja akadeemilistest, intellektuaalsetest ja kirjanduslikest keskustest. Need olid koondunud idarannikule. Noormees ka ise, peatselt jõudis õppima Princetoni ülikooli ja millega ta oli hiljemgi seotud. Pärast esimest maailmasõda elasid Figheraldid mõnda aega Euroopas. Kirjanik suri suhteliselt noorelt, 44 aastaselt Californias. Joonest Hemingway, Fitzgeraldi kaasaegne, ühel eluperioodil. Ta hea sõber, kirjutas oma mälestusraamatus pidu sinus eneses. Tema talent oli niisama loomulik nagu suira muster liblika tiival. Oli aeg, kus ta mõistis seda niisama vähe nagu liblikas ega märganud, kui see maha püüti, rikuti. Hiljem said aru, et tiivad on vigastatud ning mõistis, kuidas need on ehitatud ja õppis mõtlema. Kuid lennata ta enam ei suutnud, sest lendamise kirg oli kadunud. Jäi alles üksnes mälestus, kui kerge seekord oli olnud. Täitsa eraldi käsitletakse tavaliselt traagilise persooni ja kirjanikuna nagu sealset kaheminguid, olles tsitaadis erakordselt andekas ja tundeerk noormees kellel olid päratud ambitsioonid, kuid vilets enesedistsipliin ja süveneb alaväärsus kompleks. Ta ei olnud vähemasti enda meelest täitnud neid lootusi, mida ta ise ja teised olid tema peale pannud. Ja tõsi, mis tõsi, ta oli alkoalkohoolik. Ta oli depressiivne, armastatud naine, ainukese tütre emo osutuski safreenikuks, kes lõpetas oma elupäevad hooldekodus. Ta oli oma kõrgetest honoraaridest hoolimata pidevates võlgades ja pidi kõige muu kõrval produtseerima ka hulga väärtuslikke tekste mille eest populaarsed ajakirjad ja Hollywood hästi maksid. Aga samas oleme Fits eraldid saanud saanud mitu-mitukümmend, meister novelli. Ja vähemasti kaks romaani, Suur Gatsby ja sume on öö kuuluvad vaieldamatult Ameerika kirjanduse tippteoste hulka. Sume on öö, on kirjaniku neljase viimane lõpetatud romaan ilmus 1934. aastal pärast parem kogenematult pik ka ja vaevaliselt lõimetus aega, mis kestis vaheaegadega kokku üheksa aastat. Fitzgerald kirjutas romaanist kolm pikemat varianti vahetus korduvalt pealkirju, tegelaste nimesid, süžeeliine, kirjaniku vaatekohta ja karakteri arenguid turitele rasked aastad täis kibedat enesepiitsutamist ning selle emotsionaalse pankrotistumise põhjuste otsimist, mis olid endaga kaasa toonud, nagu ta ise väitis toreda isiksuse murdumise. Autobiograafilist ainest leiame igast pits eraldi romaanist, eriti ta esikteosest siinpool paradiisi, kus lugejale maalitakse detaili kirevaid pilt sellest heterogeensest küpsemisprotsessist, mille tegi sajandi teise kümnendi Ameerikas läbi kirjaniku alter ego, Eimori plein, aga väga palju isiklikum teksti ilmistavates, üksikasjadesse kommenteerivates. Tähelepanekud mõttes, kui ka karakterikäsitluses on neljandas romaanis sume, on öö mille tausta moodustab rahakat, ameeriklaste Pillegaaretab jõudeelu. 20.-te aastate Euroop. Romaani peategelane tik diver on andekas psühhiaater, kes raha peibutusel täpsemalt miljonäri kauni, kuid vaimuhaige tütrega abielludes loobub teadlase karjäärist. Ita Everi dualismi juured peituvad mõistagi Figheraldis endas. Nagu tikk, nii tahtis ka tema varasest noorusest peale olla. Ma tsiteerin. Rõõmu jagaja väljavalitutele võrratute õnnehetkede sepistaja. Kapitšeralt tahtis olla hea, õiglane, julge ja tark aga samal ajal kõikide lemmik, edukas, populaarne, armastatud rahamaailma ja jõudu elu korrumpeeruvat mõju mõistis ta juba õige varakult. Seda kinnitavad mitmed 20.-te aastate alguse jutustajad. Ent kuigi ta südamest tundis, tsiteerin taas kirjanikku püsivat umbusku vaenulikkust logelejate klassi vastu lummas teda nende maailmaväline sära said näiline iseseisvus ning vabadus, mida raha oma valdajale valdajale tagas. Enesemüümine, pettumine, viimaks ka illusioonidest vabanemine ning murdumine painesid Fitzgeraldi pidevalt kirjaniku elu teisel poolel. Sume on öö tarvis visandatud, nõndanimetatud üldplaan algab sõnadega. Romaan tehku seda näidaku meest, kes on loomu poolest idealist, rikutud preester kes annab mitmetel põhjustel järele kõrgkodanluse ideaalidele ja kaotab tõusul sotsiaalse maailma tippu oma idealismi oma talendi hakkab jooma ning käib alla. Et me teeksime autoril ülekohut, kui taandaksime kogu romaani sellele ühele vaatekohale. Pidžeralt on liiga võimas kirjanik, sume on öö liiga komplitseeritud mitmeplaaniline teos et leppida keeruliste sotsiaalsete ning inimlike probleemide lihtsustatud lahendusega. Ja kindlasti võimes sellegi romaani lugemisel tõdeda suureks tee kirjaniku ja ta teost, mitte lähtekoht. Antud juhul siis enesehaletsus, vaid ikka toorraskesti seletatav, kuid selgesti tajutav meisterlikkuse manifest. Aktsioon, mis enamikes raamatutes puudub, üksikuid aga lausa kirgastab. Eestikeelne tõlge romaanist ilmus 1976. aastal, niisiis 25 aasta eest. Ma mäletan neid vaev, mida tekitas Sotcheraldi tiheda mõtte liikuva kujundite rohke laose ümberpanemine. Pidevalt pani hämmastama see, kui nappide mõjukate vahenditega suutis ta silme ette manada pilte seeneKarek karaktereid nende elulises mitme plaanilisuses. Et ma mäletan ka rõõmu, head meelt, kui pika pusimise ja korduvate katsetust ümbertegemiste järel korraga tundus, et midagi originaali liikuvusest, sujuvusest ning kujundlikkusest olen suutnud eesti keeles taastik üritada. Pida lõpetuseks öelda, vastaks seda. Skatuid säraldiga on mõnusa tulus aega veeta nii teda vahendades kui ka teda lugedes.