Kas Eestil on vaja kõrgharidusega kandle akordionimängijaid? See on küsimus, mida esitlesime mitmetele eesti heliloojatele ja kultuuriinimestele et välja selgitada praeguse muusika. Maastiku hetkeseis näib, et mõnel puhul siiski piisavalt ei tunta ja seetõttu ka aktsepteerite neid pille kui süvamuusikainstrumente. Ometigi võimaldab nende pillide ülesehitus kasutada neid kaasaegse muusika teenistuses. Eesti muusikahariduspilt võiks rikastada mitmekesisemat erialadega ja kannel on just pill, mis on maailmas ainulaadne sellisel kujul, nagu ta praegu on. Aga. Teisi pille, Eesti muusikahariduspilte võiks tuua rohkem nii-öelda väikeseid erialasid ja lõpetada klaverimängijate koorijuhtide ja muusikapedagoogide massi tootmine. Sest tänapäeva konkurentsi tingimustes on neil väikestel aladel raske ellu jääda. Eriti kui kõik vabad kohad juba tegijatega täidetud. Ja paraku pole paljudel neil aladel õppijaile ka piisavalt initsiatiivi, et ennast läbi suruda. Ja kas väike Eesti riik on nii rikas, et kinni maksta need loobujad? Ja kõigepealt me küsisime, mida arvab õpetussüsteemi avardamisest kandlemängija Kristi Mühling kes kandle elujõulisust on tõestanud nii kodumaistel, muusikafestivalidel kui ka sealpool piiri. Mulle tundub, et elu on läinud nii palju edasi, et iga normaalne muusikakõrgharidust et tänapäeval nagu on see ajastu läbi, kus keskharidus on, on nagu piisav, et, et muusikal siiski kõrgharidus on vajalik ja elu on näidanud, et kui mõnel erialal kõrgharidust ei võimaldata, siis need inimesed vahetavad eriala tänapäeval lihtsalt inimene tahab saada kõrgharidust. Et see on nagu ajastu nõue. Kui sa kandle huvimit väga-väga suur on olnud, siis inimesel on olnud võimalik minna õppima seda välismaale. Vangla eriala õpetatakse teatavasti Lätis, Leedus ja Soomes, muusikaakadeemiates nõuab erilist fanatismi sinna välismaale minek. Seal on väga palju probleeme, mis tuleb ületada. Esiteks on kas või see probleem, et ikkagi meie pilli seal tegelikult ei õpetata, et tegelikult kõigis nendes neljas riigis, kus kannel on, on erinevad kandletüübid. Ma tahan nagu sugulaspillid, nad on sarnased, aga nad ei ole päris samad. See tähendab seda, et näiteks mina ei oska mängida ei soomekannetega, lätikannetega, leedu kannelt. Ja, ja see on nagu selline kokkuleppeline küsimus, et üldse need välismaa õpetajad on nõus olnud võtma mõned eestlased sinna välismaale õppima, et mina olen siis nagu kolmas inimene, kes on välismaal õppinud kannelt. Ja see ei ole selline enesestmõistetav asi, sest tegelikult ju eesti kandle eriala seal ei ole ja minu õpetaja seda minu pilli mängida ei osanud, ta ei näidanud mulle kunagi midagi ette, tehniliselt. Küsimus on ka lihtsalt nagu selles, et kui tegemist on niivõrd kohaliku erialaga, nagu seda on pill, see on ainukene pill, mida mängite kuskil mujal maailmas ainult Eestis. Et miks siis ainuke pill, mida tuleb käia välismaal õppimas, üks asi on see pillide erinevus. Ja teine väga suur probleem on ikkagi ikkagi rahaline probleem, et see ei ole nii enesestmõistetav see välismaale õppima minek, et Leedus ja Lätis on minu teada välismaalastele õppemaksud, tundub, et, et kannel on üpris populaarne pill, et seda õpetatakse juba väga mitmetes laste muusikakoolides. Kui ma ei eksi, siis umbes 15. laste muusikakoolis üle Eesti kandle õpetajate tase on Eestis väga erinev. Ja tegelikult haritud õpetajaid ei ole noh, just vaja nagu muusikakoolides professionaalsed õpetajad. Praegu on jälle selline aeg aeg kaitsnud, kus, kus noortel nagu põlvkonna heliloojatel on, on huvi kerkinud. Selle pilli vastu iga muidugi, ka heliloojad ei ole huvitatud siin ainult ühele inimesele lõpmatuseni kirjutamast. Et need siiski huvitab see, et nende tehased läheksid kõlama ka tulevikus ja need esitataks mitmeid kordi. Ausalt öeldes, ma ei ole kunagi isegi mõelnud, kas kannel on teiste instrumentidega võrdne, sest minu jaoks minu jaoks kannel on lihtsalt nagu see pill, millel ma ennast väljendan. Ja, ja minu jaoks ta nagu täidab kõik minu minu ootused. Ma ma suudan nagu interpredina ennast väljendada ja ma, ma ei oska nagu midagi midagi tahta, mida sellel ei ole, muidugi ma ei ole ka mänginud teisi pille. Aga kui võtta ikkagi arvestada seda, et kandlel on küllalt suur hääleulatus ja kramatism on täiesti täiesti piiramatu, seal võib mängida kõikides helistikas alates Bachist kuni džässi ja kõikidest hiilides noh, väga palju on võimalik mängida barokkmuusikat. Minu meelest on ka väga õigustatud, kuna barokkmuusika ei ole seotud nagu mingi pillivärviga niivõrd niivõrd konkreetselt näiteks romantik, romantikud, ET romantikud, nagu me oleme siiamaani rahule jätnud. Et välja arvatud mõningad mõningad harfi teosed, mis nagu võib-olla sobiksid kitarriteosed. Aga noh, eesmärk on muidugi muidugi see, et saaks võimalikult palju originaalmuusikat juurde ja võimalikult head ja ja seda on hakanud ka tulema, ta selline modernse muusikapill ja mind isiklikult huvitab nagu see külg kandlast kõige rohkem, et, et kannel kui nagu tänapäevane instrument. Kas sa kujutad ette kannel rohkem soolo või ansamblis mänginud tema tulevik, aga ma arvan, et nii üht kui teist sooloinstrumendina selles mõttes rohkem. Et kandletämber ja kandletugevus on siiski küllaltki ainulaadne raske parateiste pillidega kokku. Et see nõuab nagu sellist erilist noh, väga head taju heliloojad, kes midagi kirjutab, ütleme kandlel ja mingile muule instrumendina aga kandleansamblit kindlasti kindlasti jäävad elama. Sest seal on nagu selliseid erilisi võimalusi, mida võib-olla soolakandlel ei ole. Kandlega pilli kohta ma ütleksin niimoodi, et seda on muidugi väga vähe olnud siin praegu esil? Jaa jaa. Ja üldse tema sellist tõestust. Noh, ma pole kunagi mõelnud seda, et, et kannel kui pill vajab mingit tõestust, et ta nüüd on ikka teistega võrdne, kui ma paar aastat tagasi osalesin noorte interpreetide võistlusel Konbrio. Ja pärast kommentaariks ütles Eesti Muusikaakadeemia rektor televisioonis, et, et nojah, et, et kannet ei saa ikkagi võrrelda väljakujunenud kontsertpillidega. Ja tema toonane selline üpris haletse ja mind nagu väga huvitav, et mis on ikkagi see välja kujunenud kontsertpill ja, ja miks on nõus Sibeliuse Akadeemia võtma siis seda välja kujunema, mata kontsert pilli oma solistiosakonda ja on nõus andma magistrikraadi sellele ja meie muusikaakadeemia pea seda selle vääriliseks. Mare Põldmäe, mis teie arvate, kas võiks Eesti muusikaakadeemias juba luua kandle akordioni eriala, kas on aeg selleks küps? Ma arvan, et aeg on küps küll ja seda päris mitmel põhjusel. Võta alati sõltub ühe eriala või noh, ühe erialaorbiiti tõusmine konkreetsetest inimestest ja see, et Els Roode on väga pikalt juba seda kandle asja eestimaal ajanud, seda me teame kõik, aga praegu nüüd on tulnud noori mängijaid, kes on tõepoolest professionaalid. Ja niipea, kui on professionaalne mängija, tekib ka muusikat sellele instrumendile. Ja peale selle olen jälginud natukene Kristi Mühling kiku tegemisi, noh see kõik näeb ka kõigele lisaks välja kena. Aga ma usun, et sellel võiks olla selle muusika vastu, võiks olla üsna suurt huvi ka väljaspool Eestit. Tähendab ikkagi kannel, ütleme, on eesti rahvapill ja muidugi teiselt poolt tekib alati see küsimus, et kui avada üks eriala, siis mida hakkavad tegema need kõrgharidusega inimesed? Jaa, kandle puhul ma võib-olla suhtlen selles suhtes isegi natuke kõhklevalt asjasse kui akordioni puhul, sest on ju ikkagi akordion alati olnud ka laste muusikakoolides, muusikakoolides õpitav Bilda on kuidagi iseenesestmõistetavalt meie elus olemas, olgu see siis kontserdilava või, või midagi natuke kergemat. Viimasel ajal nagu kandle on eesti heliloojate poolt kirjutatud ikka jälle tänu noortele interkreetidele. Aga akordionil ja nagu see on nagu praegu tahaplaanile jäänud. Küsisime ka mitmete heliloojate arvamust kandleja, akordioni. Tiivikusse kohta ja kokkuvõttes tundus, et heliloojad on kõige liberaalsem rahvas, kes suhtuvad huviga igasugustesse uuendustesse jaga pillidesse, mis seni on meie mail millegipärast vähe kasutatud. Heliloojate hulgas on juba päris palju selliseid, kes arvestavad kandleja akordionimänguvõimalustega ja on päris palju ka nendele kirjutanud. Ja see selle tõttu ma arvan, et oleks päris oluline, et meil Eestis seda ka õpetataks. Kui vaadata näiteks võtame eeskuju Sibeliuse akadeemias, on mõlemad pillid päris põhjalikult esindatud ja, ja kohe on näha ka, et soomlased on hästi palju kirjutanud kasvõi kandle näiteks ja, ja, ja kui vaadata näiteks akordioni repertuaaris on kogu maailmas üsna levinud sellised kuulsad kuulsad heliloojad nagu kuvaid, uuline Mauricio Kaagel ja osakava. Ja paljud teised on on pühendanud päris suure osa enda loometööst sellele üldiselt peetakse kannelt, akordionit sooloinstrumentidele, vähevõimeka, eks. Kuid ma arvan, et mõnes mõttes ei ole ka põhjendatud, näiteks akordion suudab väga-väga palju üksi korda saata, kuna ta esiteks, ulatus on sama suur nagu klaveril ja, ja dünaamiline skaala tult võimas ja samuti ka võimaldab ta ühe ühe noodi peal kuni täistoon lihtsalt teha. Eestis oleks nendel pillidel kasutust kindlasti eelkõige kammermuusika valdkonnas kuna nad nende tämbrid täiendaksid teiste pillide kõlamaailma. Kitarr paarkümmend aastat tagasi täpselt samas seisus, minu arvates kui praegu kannel kuna teda peeti ikkagi rahvapilliks ja klassikalise muusika mängimisel eriti kõrgelt ei hinnatud. Praeguseks on Eestis kitarri maine ikkagi hoopis teine, mis ta, mis ta ennem oli, kandle kohta võiks veel seda öelda. Et kui teda hakata võrdlema näiteks harfiga, mis on talle päris lähedane vill, siis mõnes mõttes on kandlel isegi Ja selliseid, näiteks tema täielik romaatilises, mis tänapäeva muusikas kindlasti on suureks plussiks. Teiseks eeliseks oleks võib-olla see, et ka kannel on siiski väiksem pill ja, ja seal seetõttu ka kiirem ja särtsaka. Võib-olla need tämbriliselt on ikkagi erinev Harzist ja just kammermuusikas võiks ta olla meeldivaks vahelduseks. Tõnu Kõrvits. Iga uus muusikainstrument on, on ka. Üks uus värv kirevas värvi balletis, et. Mina olen alati selle poolt, et kasutada neid uusi värve ja tuua tuua nii-öelda tõsise muusika poolele üle ka neid uusi instrumente, sest kui me vaatame muusikatraditsiooni, siis tegelikult sümfooniaorkester, mis on kaks-kolmsada aastat vana, need instrumendid selles orkestris On ka olnud pea muutumatult samad, tõsi küll. Nad on tublisti tehniliselt. Aeg-ajalt täiustunud ja, ja on ka mõningaid uusi pille juurde tulnud. Mis nüüd? Puudutab kandle akordioni. Õpetamist kõrgemal tasemel siis loomulikult ma olen selle asja poolt. Võib-olla ma oskan vähem sõna võtta kandle teemal, aga tõsist kaasaegset, suhteliselt keerulist akordionimuusikat olema kuulanud ja see on, see on väga huvitav. Siis leiduks kedagi, kes oskaks õpetada neid kahte pill. Mõtlen akordioni peale, siis oskaks kohe paar kolm nime nimetada. Kõigepealt meenub Tiit Kallaste, aga neid on ka teisi. Ja, ja küllap leiduks ka see, kes oskaks õpetada kannelt. Seda enam, et meie põhjanaabrite juures saab õppida kannelt Sibeliuse akadeemias. Ja ma tean ka. Tean ka, et leedukatel Leedu, Leedu konservatooriumis saab seda õppida. Nii et see on igati huvitav ettepanek ja jaa, Rikard rikastaks. Lepo Sumera. Akordion, mida me mõtleme traditsiooniliselt akordioni alla, see akordionil on väga palju muutunud. Ja too pill, mida me praegu nimetame akordionit, on, on väga-väga palju. Laiemate kõla ja mänguvõimalustega kui too, mida akordioni hakkasime aastat 15 20 taha. Mis tähendab seda, et tollest akordionist tänaseks on saanud täiesti uus pill ja selleks, et, et seda pilli tutvustada, tuleks ta loomulikult ka professionaalsel tasemel õpetada. Meile kõige ligemale õpetatakse seda akordionit Sibeliuse akadeemias Helsinkis. Aga ma arvan, et oleks aeg kase õpetus tuua Eestisse. Mis kandesse puutub, siis kandlega on natukene teine aspekt, ma arvan niimoodi, et kui meil Eestis kannelt ei õpetata, siis ei õpetata seda mitte kuskil. Nii et selleks, et et kandlemäng välja ei suveks kandlemängutraditsioon jätkuks, selleks tuleb loomulikult kandlemänguga õpetajate, ma nüüd ei oska öelda, kas meil on ressursse selleks, et muusikaakadeemias Ta õpetada kandlemängu, aga tegelikult ma kordan lihtsalt, kui teda Eestis õpetajat ei õpetata, ta peaaegu et mitte kuskil. Mul on hea meel, et nii minu enda õpilased, sina näiteks kui ka teised sinu kolleegid on kirjutanud nii kandele kui akordionil viimasel ajal. Ja see on rõõmustav selles mõttes, et ta igal juhul rikastab seda instrumentaariumi, mida me oleme siiamaani kasutanud seda nõndanimetatud tõsise muusika juures. Ja ja nii uute võimalustega akordion kui ka vanade võimalustega kannel tegelikult on ju väga toredad pillid mis ei ole sugugi mitte kuidagi alaväärtuslikumad, kui, kui mõni teine Pill ja mida paremini nimetada, õpetame seda närvilisemaks. See pildi ma tema muusika läheb. Tähendab, ma põhimõtteliselt täiesti pooldaks ka rahvapillid lõpetamist Eesti Muusikaakadeemia ükskõik millises kõrgkoolis muusikalises kõrgkoolis sel lihtsal põhjusel, et kui me lihtsalt pilgu minevikku ajalukku heidame, siis lõppude lõpuks kõik pillid on algselt olnud rahvapillid ega nad kuskilt taevast ei ole meile sadanud või muidu mingi niisugune teema ei ole neid meile ette valmistanud, need on kõik inimeste enda loodud. Ja nüüd küsimus on lihtsalt selles, et noh, teatud instrumendid on mingeid eelistusi leidnud teiste instrumentide ees nagu natukene rohkem arendatud, täiustatud ja nii edasi. Aga ma ei näe näiteks mingit põhjust, kas te ei võiks ka, ütleme akadeemilises laadis tegeleda näiteks kandlega. Ma kujutan ette, et kui tekib tõsine huvi nende kõlav võimaluste nendeni, sest värvide poole, mida see pill võimaldab, ma olen täiesti kindel, et ka pillimeistrid hakkavad kaasa mõtlema, et mis selle pilliga veel teha saaks, kuidas seda täiustada, saks tähendab, kui me asjaga ei tegele, siis asi ei arene. Aga sellest hetkest peale, et meil on tekkinud huvi ja tahame asjaga tegeleda, siis ma olen jumala kindel, et tekivad ka tulemused. Hoskamegi prohvet olla, mis tulemusteni jõuame. Aga vähemalt mingi protsess millegi nihukese arendamise nimel on käima pandud ja see on väga oluline. Oletan, et näiteks niisugune akordion ja need pillid on tänapäeval üpris üpris nüansirikkad, noh näiteks mis on viimane elamus, mis mul sellise ütleme, et niisuguste süvamuusikavahendite sfääriš akordioni kasutamisega oli üks noor muusikakadeemia tudeng Lauri Jõeleht kirjutas akordioni üle. Kahjuks ei mäleta, mis selle pala pealkiri, tal oli. Aga põnevust selle tõttu, et noh, tähendab uskumatu oli minu jaoks see, kuivõrd tämbsuslikkashi ja nüansirohke võib see pill olla, kui teda tõesti korralikult ja niimoodi hea kuulmise ja hea maitsega mängida. Kindlasti tasuks õpetada nii akordionit kui ka kannelt, aga miks ka mitte palju teisi teisi pille, mida on noh, võib-olla mõnevõrra isegi ekslikult hakatud seostama ainult teatud laadi muusikaga kindlasti need pillid võimaldavad märgatavalt enamat. Ja mulle tundub, et, et ühest küljest meie maailm on liikumas tohutut tiheda informatsiooni suunas aga teisest küljest jälle on ka vastupidi väga huvitavad võimalused olemas, ehk siis liikumine mikromaailma suunas minimalismi suunas. Ja antud kontekstis tähendab see seda, et et pillid ei peagi hirmus suures ulatuses võib-olla olema hirmus keerulised olema. Ja nonii, akordion kui ka kannel kindlasti mahuvad, mahuvad, võib olla sellise Formuleeringu või mõttekäigu alla tõepoolest akadeemilises muusikas võib-olla on teisi pille ehk isegi üle ekspluateeritud, nüüd oleks aeg kui me räägime akustiliste pillide osast. Aeg ka neid pille, mis seal tänamatult ja teenimatult kõrvale jäänud. No üldkasutusalast neid kasutusele võtta ja mina kirjutan kahe käega alla. Sellele. Malle Maltis minu meelest on nad igal juhul võrdsed, sest noh, minu meelest on kõik pillid tulnud tegelikult rahva ükskõik mis, millest orkestri pilli siis vaadata. Et noh, et ei ole mõtet neid alahinnata. Ja näiteks noh, akordion on värvi, piline orkestris on täiesti asendamatu. Aga mida sa arvad, tasub neid edasi. Lõpetasin kõrgkooli tasemel nagu muidugi tasub, et kui ma ka kunagi kirjutanud neile, siis et ma saaksin siis ikka pöörduda mingi professionaalse mängija poole, et ma ei peaks siis mingeid rahvamuusikat minema selleks palkama. Et kannel on selline intiimne pill, üsnagi intiimne, et noh, kui kasutada teda, et ta ei ole võimalik millegagi asendada. Kui sa võrdled omavahel kannelt ja harpi, kas nad on sarnased või erinevad, nad on erinevad. Harfan, jõulisem. Kannel Kannel on jällegi noh, teda saab kasutada erinevalt harfist. Noh, ansamblile mitmehäälselt et kui tahad grammatiliselt kirjutada, siis tuleb võtta kaks arsti, et see on nii keeruline tegelikult kandlega märksa lihtsam saavutada jo grammatilist tulemust küll, jah. Võib-olla see ongi tema eelis, ütleme Harstides võib-olla ka Don õrname hälliga täitsa värviga. Põhimõtteliselt ma arvan, et et ühtegi instrumenti ei tohiks alahinnata, seda enam, et kui nad on ennast juba tõestanud kuskil välismaal Soomes näiteks akordion ja kannel, seal on mängija tulemusena nous helistada Need, kes vastavat muusikat kirjutavad, et järelikult see lugu räägib ise enda eest juba ütlesin ei tohiks ju mingit küsimust tekkida. Mis sa arvad nende pillide tehnilistest võlalehtedest, võimalustest? Igal pillil omad võimalused selles mõttes, et ei tohi olla sellist asja, et, et üks on parem kui teine, ei tohi sellist küsimust esitada minu meelest. Käisime ka Eesti muusikaakadeemias, et ära kuulata meie akadeemilise hariduse juhtide arvamus. Ja leidis aset meeldiv koosviibimine, kus silmast silma kohtusid ühel poolel Eesti Muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann prorektor Andres Pung ja hüljatud pillide esindajana kandlema Els Roode. Ja viimane on umbes 50 aastat siin Eestis seda kandle asja juba vedanud. Viimasel aastal saime riikliku tellimuse juba suhteliselt universaalsem, nii et riik ei telli meilt väga kindlalt piiritletud kitsaste erialade spetsialiste näiteks koolimuusikuid, täpselt see arv ja, ja pianist ja täpselt see arv vaid tellitakse suhteliselt laiavaldkonnana, nimelt muusik ka kui üks nimetaja tõsi, eraldatakse ooperilaulu ja lavakunsti ja ka koolimuusikat, kus on viie aastane õppekava? Jah, siiski koolimuusikana viie aastane õppega aga muidu väga täpsed erialateadvust riik neile ette ei anna. Aga siis seda enam võimaldaks luua selliseid uusi, täiendavaid alternatiivseid erialased, mille järgi ütleme heliloojate ja muusikute seas oleks nõudmist. Ja see võimalus on põhimõtteliselt ju olemas. Ainult et siin tuleks mõelda võib-olla niimoodi, et kas tasub Eestis absoluutselt igal ajal see koolitus püsti panna. Ja praegu meenutades Muusikaakadeemia viimaseid arutelusid just arengukava üle, siis püstitasime pigem isegi niisuguse loosungiga, et tuleks üle vaadata ka praegused erialad, et kas ehkki väga väikesed erialasid üldse Eestis tasub koolitada. Kui Eesti on ühinemas Euroopa Liidu struktuuridega mis eeldab just riikidevahelise koostöö tugevat laienemist tulevikus ja laienemine toimub kindlasti ka haridusmaastikul. Nii et mina, minu arvates tuleks üle mõelda just vastupidiselt, et milliste erialade osas me saaksime koostööd teha teiste riikidega ja tellida spetsialiste teistest riikidest, kus need erialad on tugevad saates sinna oma tudengid õppima. See on võib-olla palju ratsionaalsem lahendus annab palju tugevamad spetsialistid ja on ka odavam. Samas kandlega instrumendi puhul on selleks probleemid. Miks sellepärast, et kaanel on Eestis ainulaadne ja teistes lähiümbrust ümbruse maades ei ole lihtsalt sellist pilli, et see on ainult eesti pill, et miks peaks kandlemängija minema eesti pilli õppima kusagile välismaale, et see on nagu paradoks tegelikult, mis te sellest arvate? Siin on jälle, ilmselt saab asja mitme kandi pealt vaadata, nimelt minu arvates on kandleõpetus täiesti Eestis olemas kõrgkooli tasemel, see on Viljandi kultuurikolledžis. Aga seal on rahvamuusikasuund. Mis te arvate kandlast süvamuusikainstrumendist, aga kas see üldse on eesti rahvuslik instrument? Sellisel juhul? Küsiks ma vastu, see on juba grammatiline kanneli. Aga Villongi grammatiline võimaldabki esitleda täiesti kaasaegset muusikat alates. Bachist kuni Tšassini seda küll, selle instrumendi õpetamist saab ka võib-olla organiseerida välismaale. Kas näiteks Soome jääma selleks võimalusi köhiljus? Praegu ongi niisugune kummaline olukord kujunenud, et kõrghariduse on saanud teistes riikides kandle erialal kolm inimest, üks Lätis, teine Leedus ja kolmas Soomes. Aga need on kõik eriloaga spetsiaalsel taotlusel, kuna meie kandletüübid on nii palju erinevad, et see on õppejõududele küllaltki pingeline ja raske töö õpetada võõral pillil, mille peal tema otsekohe mängida ei suuda. Ja igaüks on muidugi uhke oma pillile, nii meie kandlemängijad Eesti billile, et tema juures on lahendatud Dism, see tähendab kaasaegsus kõige paremini teistel kolmel vabariigil. On lisamehhanismid, mille abil teatooniline pill muudetakse grammatiliseks. Meil on kõik olemas täis kramatism ja sellepärast ongi ainulaadne. Ma julgen öelda maailmas võib-olla isegi selle pilli on valmistanud tõepoolest rahvapillimeister Väino maala Valgas ei lasta. Ja see on ka ajalooliselt väljakujunenud nimelt niisukeseid, üksikuid grammatilisi helisid on kandle kogu aeg sisse toodud. Ja nüüd ma julgenud täiesti kindlalt väita, et ta on täiuslik, väga huvitav Pill oma näoga oma värviga. Ja mulle meeldis väga viimases teeviida saates meie härra haridusministri sõnavõtt, kus ta ütles. Kui ka huvi on ala vastu, siis ärge laske seda huvi endast tappa. Minus ei ole see huvi kadunud ja õnneks ka mitte minu õpilastest, nagu te näete ja nüüd on juba noored heliloojad kaasa löönud. Pigem ikkagi rõhutaksin seda, et see saab tõesti olema väga väiksearvuline eriala, oled tõenäosus, jah. Nii. Ja äsja mõtlesin selle kaalutluse siin, et kui muusikaakadeemiana hakanud tõsiselt mõtlema, kas isegi seni viljeldud kõiki väikesi erialasid tasub edasi viljeleda, siis ma paneksin selle küsimuse täiesti samasse konteksti. Väga õige aga poed klarnetit, ma ei taha sugugi praegu midagi nende pillide kohta öelda, ma ei tea, milliseid pille ja milliseid erialasid te silmas peate. Neid saab tõepoolest õppida mis tahes riigis. Nad on täpselt samasugused. Aga kannel ei ole samasko. Ja kui neid ei pea tulema palju ja massiliselt, seda näitab muide aeg. Ma olen seda ikka kinnitanud, et ma olen veendunud, et kunagi tulevikus ületab meie kannel Eesti piirid nii, nagu seda on teinud Hispaania kitarr. Minu jaoks on tähtis muusikaline haridus, mida kahjuks kolledž ei anna. Viljandi kolledžisse noorkolledž, kus kahtlemata kohe kolledžisse asutatakse, ei saavutata. Võib-olla niisugune tase, mida, mida taotletakse, kõik võtab aega. Aga ma ei välistaks üldse seda, et, et jõupingutusi just nimelt Viljandi kolledžisse taseme tõstmiseks tuleb teha. Nüüd on küsimus ainult selles et mulle tundub, et tulebki Viljandi kultuurikolledži vastavaid õppekavu päris tõsiselt reformida, kuna nende, nende ütleme, ma olen aru saanud, nende suhtumine rahvamuusikas on muutunud ka juba liidu niisuguseks üheülbaliseks. Nad tundub, et nad ei pea eriti vajalikuks billi mängulisust tõsiste Klaskest pillimängu oskust arendustelt vaid lähtuvad ikkagi folkloorist, ütleme, folkloori numbrite või ma ei tea nende poolt ettekujutatud folkloor ja folklooriansamblite tasemetest. Tegelikult oleks vaja hakata sellustega tõsiselt pillimänguga nende rahvamuusikute hulgas arendama. See on ka üks mõte veel ja teine, teine mõte, mis mul praegu siin tekkis. Meie kannennatavast on tõesti väga eriline ja seda on teistel raske õpetada. Ometi on seda õpetanud Sibeliuse akadeemia õppejõud, eks, aga ainult erandkorras erandkorras on õpetanud. Ja kas meie kannel on seal? Kas nendel on tekkinud eriline huvi meie kandle vastu ja kui meie paneme parem nagu nagu provorode väidab, siis kas ei ole tekkinud ka Soomest tahtmist õpet hakata meie meie kandle peale üldse minemagi? Kui aus olla, siis on nii Lätis Leedus vähem, Leedus väga niisugune folkloor, kallaka, isegi konservatooriumis tähendab, praeguses akadeemias. Aga Sibeliuse akadeemias tõesti korra isegi öeldi, et selle peale on palju huvitavam tööd teha. Aga nendel on väga sügavad rahvuslikud traditsioonid. Noh, teie vist ei ole eriti tuttav sellega nendel on ka palju. Nõnda nimetatakse tõmbetehnikat, mis keelte peal niimoodi tõmmatakse, kui nemad rahvamuusikastiilis midagi mängivad, siis nad seda saavad teha, aga meil on lõikuvate keeltega kandled ja siis kaovad nende traditsioonid tähist ära ja see tasemevahe, mis oli siis, kui mina lõpetasin Riia konservatooriumi ja see, mis praegu Kristi Mühling teeb Sibeliuse akadeemiat lõpetades, on tohutu. Kui mina konservatooriumi lõpetamisel pöördusin tagasi Eestisse, siis oli tolleaegne kultuuri härra Albert, kes mulle lahkesti konservatooriumis pakkus kandle eriala kohta. No päris naljakas, ma küsisin, andke andeks, on tore küll, kui ma siia õpetajaks tuleb, aga keda ma õpeta? Sest tol ajal ei olnud ühtegi õpilast, Ena ei laste muusikakoolis ei muusikakoolis. Siis ta pakkus mulle orkestrijuhi kohta filharmoonias, siis ma küsisin, aga ühe käega, võib-olla ma leian takti ja teistega mängin kannet. Meid ei olnud. Just rahvamuusika peas täienema professionaalse repertuaari ja just selle pillimängija koolituse koha peal. Ja teisest küljest minuarvates ka. Nii-öelda kunst, muusikud vajaksid võib-olla impulssi sealt rahvamuusikapoolel, siis nad leiaksid palju paremad ja rohkemat rakendust, et see need kaks suunda minu arvates ei tohi teineteisest lõpmatult irduda. Siis nad kumbki kaotavad. Nad peaksid just võib-olla praegusel hetkel lähenema teineteisele saama. Just viljastavad impulsse teineteiselt. Heliloojad on ju alati kasutanud rahvamuusikat kõikides maades, eks ole nii, aga see on rahvamuusika kasutamine. Aga teine asi on muusikaline haridus. Ma ei pea siin see silmas pelgalt pillimängu. Kastan kannel või flööt või mis ta on vaid muusikalist haridust. Nad on huvitatud, nad tahavad õppida. Aga kolledž, ma toon teile kui huvitava näite. Üks neiu, kes õpib praegu kolledžis ja ka Kristi juures kannelt õpib samal ajal Tartu Ülikoolis üks. Minu meelest see räägib kõigest. Kui selline kollačhan, kord asutatud ja riik on tema asutanud, siis peaks ikkagi võimaluse korral selle kolledži taset ikkagi tõstma ja ta kujuneks aktsepteeritavamaks kooliks. Mina kardan seda ka Muusikaakadeemia avaks ka osakonna. See oleks väga suureks tagasilöögiks Viljandil. Ei sellepärast me oleme täiesti erinevad. Ma veel kord kordan, Sibeliuse akadeemias on kaks osakonda, üks on rahvamuusikaosakond ja teine on solistide osakond, kus on kannel sees võrdsetel alustel kõikide pillidega. Ta on tunnistatud aktsepteeritud pill. Aga kolledž ma üldse ei ole kolledži vastu. Las tema olla ülaaga, temal on hoopis teised eesmärgid, hoopis teised eesmärk. Aga see on siin siiski muusiku tempel. See asjaolu, et siiski Sibeliuse akadeemias on koos nii rahvamuusika kui kui ka vastavad pillid eriala naa, eks juba see asjaolu näitab, et et tegelikult, kui me tahame seda Viljandis jätkata, rahvamuusikakoletised, peaksime ka seal koos olema. Iseasi on jah, kuule, võtame vastu otsuse, et Viljandi kultuurikolledž sellisel kombel, nagu ta praegusel eksisteerib, ennast ei õigusta. See ei ole võimatuks ots kuigi tanud regionaalpoliitiliselt väga raskelt vastuvõetav otsusega, see ei ole üldse võimatu. Kannelt klaverit ei saa loomulikult võrrelda, klaveri väljendusvõimalused on paratamatult suuremad. Tõesti, midagi ei ole. Ja noh, ta on suuremad, kuulge, aga pole seal suurt suuremal osal teistest pillidest. Selle tõtata mitme. Oi, miks te arvate, et meie pil ei ole mitt lähele, tere elu. Vot vot vot vot siit tulebki välja, teie lihtsalt andke andeks, teadmatust. Kui te ütlete, et Kannel on rahvamuusikapill, mida te ütlete akordioni kohta? See on ometi filmis on ennast maailmas päris palju tõestanud siba muusikalini. Need erialad, mida meie õpetame ju siin muusikaakadeemias sõltuvad kohalikust olukorrast. Ja üldiselt on iga aastaga järjest keerulisem olnud uute erialade avamine. Viimane, mis läks meil küllaltki noh, suhteliselt keeruline. Viimane ei oleks üldse avasime, kui ma ei eksi, see oli kirikumuusika. Tagasi. Edasi on muidugi see, see niisugune kuna riik vaatab praegu väga oma oma väljaminek, oma väljaminekud kõiklevad nimelt likvideerib neid siis ka kõrghariduses. Praegu ministeerium on, jälgib põhimõtteliselt küllaltki nii ranget igasuguseid väljaminekuid ja kuute erialade avamine on. Suhteliselt keeruline, uue eriala avamine on uue eriala avamine ja mingite erialade vastuvõtt, tuum, vähendamine on midagi muud, kusjuures tegelikult see on toimunud seevastuvõtuvähendamine ja täitsa võimalik, et see toimub ka edaspidi. Aga need ei ole päris otseselt omavahel seotud, kuigi samal ajal jah, tõesti, me saame riiklikud tellimused ühe numbrina muusika alal. Edaspidi tõenäoliselt eri hakkavad hakkab. Nagu mingeid erialad hoopis hoopis formaalsetel põhjustel teatud määral erinema eraldi, eraldi vastuvõtuarvud tõenäolist selle tõttu näiteks eriala õpetamisega nii-öelda eriala nii-öelda maksmise koefitsiente, muutunud on teine, kuidas tulirelvad? Niisuguste formaalsete põhjuste me hakkame, võib-olla tõest hakkab lahkema see vastuvõtuarv. Aga praegu on ta jah, kõik ühe numbrina kordan, avamine, eriala avamine on hoopis midagi muud kui juba avatud erialade vastu võtta suurendamine või vähendamine. Kui ma ikka ütlesin, et, See ei saagi tulla kohe. Aga kõige tähtsam on minule isiklikult see, et ma näeksin teie poolt seda, et ei ole enam vastu nagu müür vaid te oleksite nõus seda muusikat rohkem kuulama. Ja kui te kuulate tee tööd, siis tuleb armastus, kuulake muusikat ja hakatega kandleid armastama. See on tõesti väga kenasti öeldud ja. Jääme lootma, et kandle akordioni saatus Eesti haridussüsteemis ei jää siiski lahtiseks olematuks vaideid leitakse võimalusi ja vahendeid ellu viia uuendusi, mis näivad olevat nii paratamatult vajalikud. Sest on tõesti. Ma olen, nagu on maailmas ainulaadset iga Eesti pilli peaks õppima kusagil piiri taga. Peaksime püüdma säilitada siiski seda, mis on meil näolist või on Eesti vabariigi taasiseseisvumisega meie identiteedi küsimus kaotanud oma aktuaalsuse. Kahtleva suhtumisega nende pillide tulevikku. Seame kahtluse alla ka ühe, võib-olla olulise osa Eesti muusika võimalikest arengusuundadest.