Ja sellest aastast head kuulajad on meil fotogool eetris kolmapäeviti ning täna teemegi sellega siis sel aastal uuesti algust ja stuudios on fotograaf, photography õpetaja Kaupo Kikkas. Tere ja head uut aastat. Tervist ja head uut aastat kõikidele. Me leppisime kokku, et räägime veel nendest kuulsatest fotograafidest, kes on läinud fotograafi ajalukku ja kelle töid on ka veel aastaid hiljem huvitav ja põnev vaadata. Ning kes on esimene, kelleks sa, kelle sa täna välja valisid? Täna me räägime mehest, kelle nimi on Richard, arved on ja tõepoolest liigume ajaloos vaikselt, tänasele päevale lähemale ja täna räägime Richard Avedonist, järgmisel nädalal räägime juba ühest väga tugevalt ennast fotograafia ajalukku kirjutanud naisfotograafist nimega leibu vits, nii et liigume vaikselt oma kuulsate fotograafide rubriigiga tänapäeva poole edasi. Richard Avedoni kohta on öeldud, et ilma Avedonita ei kujutaks me keegi ette päevast moe- ja portreefotograafiat. Ave sai eelkõige kuulsaks oma maksimaalselt lihtsa nagu inglise keeles. Väga kihvt väljend Lessis moor. Mida vähem, seda parem võiks tõlkida Lessis moor stiiliga, ta kujundas välja oma väga minimalistlik Kuue, sellise valge taustamustvalgete portreede stiili, mis tegi teda üle maailma kuulsaks. Aga tegelikult sellest hilinenud alles jõudis, ehk nagu öeldakse, selleks, et jõuda millegi lihtsa ja geniaalse, nii tuleb käia läbi tihtipeale pikk tee. Ja Ma avaldan sündis 23. aastal juudi perekonnas ja tema fotograafia huvi, tegelikult ilmnes juba väga vara, et selline kuulus kodaki box kaamera, mis tollel ajal tegi ilma, kuna temaga oli niivõrd lihtne pildistada ja mida juba ka lastele. Ta anti, nii et juba üheksa-aastaselt jooksis Avedamisele kodak poksiga ringi ja pildistas oma oma perekonnaliikmeid. Ja kui ma ei eksi, oli üheksateistaastane, kui ta võttis juba vastu oma esimese töökoha fotograafiaga seoses küll üsna kaudselt fotograafiaga seoses, kui ta hakkas pildistama sõjaväelastest passipilte. Nii et, et kaks aastat tegeles ta, tegeles ta sellise väga tuima tööga, aga tegelikult ajalugu on näidanud, et väga paljud fotograafid, kes hiljem esinesid kui suurepärased inimeste pildistajad ehk sellise erilise empaatia ja võimega kunstnikud on alustanud just nimelt kas mingi passipiltide tegemisest või nagu meie tuttav mees, kellest me oleme korduvalt rääkinud, Arnold Newman alustas nii-öelda üheksa sendi portreede pildistamisest kuskil poe juures siis see tuim töö, kus sa näed inimesi ja suhtled nendega tekitav ja arendab sinus tegelikult sellist märkamisvõimet ja, ja ka inimeste mõistmise empaatiavõimet. Nii et need kaks aastat kindlasti ei jooksnud. Tühja. Aga ei tulnud sellel mehel kaua oodata oma esimest ja juba väga head töökohta. Tolleaegne 40.-te pärast maailmasõja maailmasõjajärgse aja kuulus moeajakiri Harper's basaar valis ta oma fotograafiks juba juba kohe pärast sõda 46. aastal juba olid ja pildistanud ka Võugile ja Lifile, nii et sisuliselt üsna noorelt oli see mees kirjutanud ennast maailmakaardile kõige suuremat ajakirjade fotograafina. Samas sai ta ka selle Harper's pasari pea fotograafiks ja, ja hakkas tegema oma projekte. Kui me proovime kirjeldada tema nii-öelda kõige kuulsamaid moefotosid, siis kindlasti tasuks mainida ära ühte võrratut moefotode seeriat, kus modell on koos elevantidega lingi sellele pildile leiate kindlasti ka meie foorumist ja see märgib ära uut ajastut moefotograafias, kus modell ei ole enam staatiline, selline koonilise tähtsusega nukk vaid modellist on saanud ühtäkki elav, hingav, liikuv, dünaamiline ja nii-öelda sellise süžeega lugu. Nii et see märgib tegelikult Avedoni esimest revolutsiooni. Tõepoolest Aved on, tõi fotograafia moemaailma sellised modelliku kangelased ehk siis nad ei olnud lihtsalt enam sellised naeratavad sümbolid, vot nad olid muutunud inimesteks. Nii et väga kuulus pilt, kus tõesti modell poseerib elevantide vahel on kirjutanud ta esimest korda ajalukku. Ta töötas ajakirjadega kogu aeg edasi, aga alustas ka järjest enam oma projektide pildistamist. Ja tema kõige suurem projekt, mis tegelikult ajalukku läks, on siis nii-öelda selle selle raamatu nimi on India American Guest. Ja noh, seda võiks nagu veidikene küll triviaalselt tõlkida nii-öelda Metsiku Lääne portreed kus ta sõitis kuus aastat mööda Ameerikat ringi ja pildistas nii-öelda tavalisi inimesi, ehk ta pildistas kõige enam nii-öelda valis ta just sellised töölised, naftaväljade, töölised, farmitöölised. Inglise keeles on veel üks hea sõna Chifthers, millega peetakse silmas selliseid noh, nagu muidusööjaid või selliseid kõrtsist kõrtsi julkujaid ta kindlasti võitis, nemad mängu leidis väga palju huvitavaid see ja see on tegelikult projekt, millega ta kirjutas ennast tõeliselt kogu maailma visuaalkunstide ajalukku. Sest see ei olnud enam lihtsalt ilus moefotograafia. Vot see oli väga sügav, väga aus analüüs Ameerika inimestest. Ja tegelikult isegi peab tunnistama ta pälvis sellega ka teatavat halvakspanu. Ja hiljem on tema kohta öeldud, kui nii-öelda jõhkralt aus fotograaf ehk et ta pildistas tõesti, ta ei valinud meelega liiga ilusaid, liiga õnnelikke inimesi, nii et ta tahtis nende piltidega olla väga aus ja ausalt öelda, need on tõesti ka sügavat ja väga jutustavad pildid, ometigi on nad maksimaalselt lihtsad vahenditega meieni toodud. Tema oli see, kes sellega algust tegi, aga kui palju on nüüd olla neid järgijaid, kes tema seda suunda kasutavad? Oma igapäevatöös? Avedoni puhul on hästi huvitav see, et, et kõik praktiliselt, mida ta tegi nagu ma olen juba ennem kui öelnud, et eriti kui see aeg soosib siin uusi mõtteid, siis sa lähed ajalukku kui paljude asjadega nii-öelda esimene esimene tegija või esimene nii-öelda ajalooalustaja kirjutaja siis tõepoolest Avedoni nii-öelda portfooliot läheb veel selline tegu, nagu on teilaid stuudio ehk eesti keeles päevavalgusstuudioavad on, kasutas väga palju, et ehk siis praktiliselt kõik oma need kuulsad minimalistlikud portreed pildistama päevavalguses. Ehk kõige lihtsamalt öeldes ta valis välja kuskil farmi juures mingisuguse kõrval kuurikese panin sinna kuuri peale valge tausta, hoolitses, et see inimene jääks varju, oleks terava päikse käes ja pildistas oma siis väga laiformaatkaameraga dast sellise otsevaates portree. Ta arendas selle nii-öelda kõige lihtsam teilaid stuudio sisuliselt öelda, sellised õues pildistamine, eks, aga nüüd arendas seda asja edasi. Ja Avedoni kuulus teilaid, stuudio, mida kasutavad siiani väga paljud fotograafid annab tegelikult välja midagi sarnast kui maja külge ehitatud kasvuhoone. See on nagu klaasist majakene, mis on, ehitavad päris maja külge ja kõik aknad on võimalik kinni katta ja järjest neid aknaid avades on sul võimalik saada siis imelise, ilusa pehme päevavalgusega täpselt selliseid valgusjooniseid, nagu sa soovid ja peab tõdema, et tegelikult jällegi looduse vastu ei saa miski, see teilaid, stuudio oma naturaalse valgusega on kunstvalgusega peaaegu et järele tehtamatu. Et see on veel üks asi, millega ta fotograafide jaoks on väga tugevalt oma nime, ajakirja vabandust ajalukku kirjutanud, et tihtipeale isegi öeldakse Avedonstaile Davedoni stiil või Avedandeilaid stuudio ehk siis Avedoni teilaid stuudio päeva valgustuudio. Nii et tema nimi on lausa saanud sellise sünonüümiks sellele lihtsale geniaalsele päevavalguses pildistamisele. Aga kindlasti peab meeles hoidma, et see ei ole sugugi see, et sa võtad, inimesel lähed, jalutad taga puu alla ja teetest pilti? Ei, absoluutselt mitte. Nii et tulemuseks on sellised väga sügavad sisse vaatavad, ma ütleks väga kaunid portreefotod. Ja neid on, kes praegu kasutavad TEMA tehnikat. Absoluutselt need on väga palju ja, ja nagu öeldakse, et sedasama Lessis moor või selle lihtsa stiilini jõudmiseks kulub teinekord väga pikk teekond, et näiteks paljud fotograafid, kes on kasutanud väga keerulisi, valgusskeeme reisinud, pool maailma läbi pildistanud, moodi pildistanud, reklaami, pildistanud, mida, mida iganes jõuavad lõpuks selle lihtsuse, selle hetke tabamise, selle nii-öelda teilaid, stuudio stiilini absoluutselt, see on täiesti täiesti tänapäeval kasutuses olev ja noh, kui me viskame, kas see on nagu see on nagu, kuidas öelda, omamoodi, justkui natukese modell on seal selles mõttes alasti, et me viskame kõik ebatarvilikku sealt ära. Me jätame alles ainult tema ja me jätame alles nii-öelda tema noh, ise iseloomu ja, ja see vaatabki, milliselt mustvalgelt fotolt vastu. Aga mis sellest haaradonist lõpuks said? Kõik me lõpetanud. Väga pika ja väga ilusa elu ja mõnes mõttes võib öelda, et ta suri lausa ka imekaunilt, ta tegi, ta oli oma shoudile pildistamisel ja alustamas just väga huvitav 1000 uut projekti, mille nimi oli Timo krossi demokraatia ja see oli see konkreetne pildistamine, kui ta suri, oli New York, New York, on see ajakiri väga-väga kvaliteetne Ameerika ajakiri, et mitte ajada sassi New York Timesi ajakiri ajalehega. Ja nii, et ta tõesti suri jala pealt pildistades, et et ja pikk ilus elu oled, vaata, on 23, aasta oli sünniaasta 2004, esimesel oktoobril ta meie hulgast lahkus ja Talle meeldis. Ega kõik suured kunstnikud on natukene sellised, kuidas öelda pisut egotsentrilised, nii võib Kawedoni kohta öelda, talle lausa meeldis uhkustada oma suurepärase tervisega, nii et tal käis personal, reaalne treener iga päev kodus, ta tegi tunde trenni ja ta oli, ta oli tõesti väga hea tervise juures. Nii et ta lahkus meie hulgast 2000 2004. aastal ja jättis maha tõelise päranduse oma piltide näol. Ja Avedoni puhul on veel tõeliselt tore, see foorumist leiate ringi. Meil on olemas selline asi nagu Richard Avedoni Foundation ehk fond, kus meil on võimalik suurelt ja ilusti arvutist näha enamus tema loomingut, nii et ta jättis ka järeltulevatele põlvedele põlvedele oma loomingu väga kena pärandile maha, nii et ei ole seda, mida kipub mõnede kunstnikute puhul olema, et piltide õigused on läinud kuhugile kellelegi kätte ja neid pilte justkui keegi enam ei näegi, ainult siis, kui sa lähed kuhugile maailma suurlinna näitusele või pead ostma selle mingisuguse kataloogi. Nii et kõikidel on võimalus tema lihtsaid ja kauneid töid nautida interneti vahendusel. Aitäh Kaupo Kikkas ja kuulmiseni juba järgmisel kolmapäeval.