Ühiskülastuskunstimuuseumis. Ühiskülastus. Tere kuulama saatesarja ühiskülastus uut köidet ehk ühiskülastust voolium kaks, milles tutvustame Eesti ühe suurima muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi mitmekülgset tegevust ning mis on ühtlasi pühendatud kaasaegse kunstimuuseumi ehk kumu viiendale aastapäevale. Meie esimese saate teemaks on muutuv muuseum ning selles räägime ka eelseisvast suurprojektist Keitways ning kuuleme muuseumi kunstisõprade seltsi juhataja Enn Kunila. Mõtteid. Oleme mõelnud ka kuulajate aktiivse kaasalöömise võimalusele, sellest aga eraldi juba saate lõpus. Saate autor on Mart Ummelas, helirežissöör Vivika Ludvig ja alustuseks kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helme jutule. Meie esimese saate deviisiks või teemaks on muutuv muuseum ja kindlasti sellise suure Eesti kõigi aegade suurima muuseumi tekke siia kunstimuuseumite peresse oli suur muudatus. Aga kas on olnud ka mingit kvalitatiivset muutust seoses sellega? See ei ole ju enam lihtsalt üks galerii, eks eksponeerimise koht, nagu me teame, kunstihoone, kus vahelduvad näitused, kunstimuuseumil on mingisugused märksa sügavamad ja mitmemõõtmelise omad ülesanded. Kui ma tulin muuseumisse 2005, siis oli aeg, aeg oli küps muudatusteks, et see ei olnud mitte minu isiku seotud, aga siin oli väga palju protsesse korraga. Esiteks ma tahan öelda, et Eesti muuseumid olid juba alustanud sellist oma öelda mentaalset ümberkorraldamist, muuseumid olid ja president veerisid olema palju võimekamad, palju tugevamal positsioonil ühiskonnas, nii et see protsess oli alanud. Teine oli kindlasti see, et ma olin ise suhteliselt muuseumiväline inimene, tähendab pilk väljastpoolt, mitte seestpoolt, ma ei olnud vajunud sellisesse, ütleme professionaalses silmaklappidega maailma, mis võib-olla juba praegu olen, eks ole. Et sa näed asju ainult seestpoolt, sa tunned oma õigusi ja kõike, mida sulle Öeldakse väljaspoolt, et tee nüüd niimoodi käib lihtsalt närvide peale, kuna seal öeldud profaanide poolt. Nii et ühesõnaga ma olin selles suhtes üsna vaba. Ja päris kindlasti mõjus loomulikult sellele muutusele kaasa, et kui tuleb uus maja uus hoone, see andis võimaluse väga palju asju ümber mõelda ja hoopis teistmoodi teha. Ja neljanda asjana ma rõhutaksin siiski seda, et kogu maailmas käis väga kiire muuseumite rollide ümbermõtestamine, mis tegelikult on üks väga pikk protsess olnud ja sellesse palju, äkki ta võib-olla see hakkab juba 30.-test peale tõusude ja langustega, mis on muuseum, mis ta tähendus on, teda on kritiseeritud, teda on ülistatud ja nii edasi ja nii edasi. Aga fakt on ka see, et pikkamööda on muuseumi roll olnud üha tugev ja tugevam selle võrra, kuivõrd muuseum omaenda tegevusvaldkonda laiendab, et ta ei ole tõepoolest enam pildipank, ta ei ole ka mitte ainult näituste kogumit, nagu siin sai, märgitud, on palju laiem, tähendab mis, mis, mis laius tähendab siis vaat kui ütleme, 60.-te lõpus tekkisid need noorte sellised revolutsioonid ja ka muuseumid said palju sakutada, kui lihtsalt ühed surnuaiad kaasaegsele kunstile tõepoolest, muuseumite arrogantse lubanud minna kaasa tihtipeale uuendustega ja kui me võtame nüüd mu oma loomise, eks ole, Ameerikas New Yorgis ja tema esimese direktori Barry, kes ju lõi aluse sellele skeemile, kuidas üldse moodsat kunsti käsitleda, kuna see Moomastani tegi siis ega, ega seda skeemi polnud nii väga lõhutud. Ja kaasaegne kunstnik, mis nüüd oli juba kuuekümnendatel hästi jõudu kogunud ja 60.-te aastate lõpuks ikkagi oli selge teeme niimoodi, enam ei tööta see ütleme revolutsioonid lassid ka muuseumide vastu, kui just nimelt sellise väga selge struktrueeritud ajaloo käsitluse vastu. Ajalugu on palju, laiem protsessid on palju keerulisemad kui see, kuidas muuseum on nad kunstielu kehtestanud. Noh, ja sealt nad niimoodi võngetega siis hakkas muuseumite muutumine peale. Aga ja kusagil üheksakümnendatel tuli sinna juurde. Vot pärast 80.-te üheksandate aastate suurt kriisi kunstikaubanduses ja finantseerimises tuli siis väga olulise märksõnana juurde. Kunstimarketing, turunduskunsti, turundus, ühesõnaga see põhimõte, et milleks, et muuseum on ikkagi rahvale tavalisele inimesele, kes tuleb, tahab vaadata, tahab aru saada ja vot sealt hakkasid siis peale kõik sellised Muuseumi sotsiaalsete rollide ümbervaatamised kuni tõepoolest selleni välja, et muuseum võistleb oma külastaja pärast supermarketite ka. Ja ma mäletan ka seda, et üks esimesi asju, kui ma muuseumisse tööle tulin, oli just see küsimus, et oli väike niisugune ühepäevane seminar ja küsimus oli, et kas muuseum on katedraali supermarketit, kus siis muuseumikoht sellel vahepeal on ja egas ei läinud nii väga väga lihtsalt see seminar ise, sellepärast et ka mitmed minu kolleegid, minu uued kolleegid olid üsna šokeeritud sellest teemapüstitusest, et ma ei saa, ma ei tohi kultuuri niimoodi käsitleda, mis on ühtepidi õige, aga noh, sel ajal olin ma nagu väge täis, sellepärast et muuseumi turundus oli suhteliselt uus uus teema. Ja see, et muuseum peab olema rääkima inimesele, rääkima eeskätt inimestega, et see oli nagu läbi läbi käimata rada ütlen kohe ette, et see rada on nüüd hästi laialt sisse aetud ja et väga paljud tendentsid näitavad, juba hakkavad esitatud küsimusi selle kohta, et kuivõrd me neid piire avardav. Aga noh, sellel hetkel ütleme viis viis-kuus aastat tagasi oli selge, et Eesti muuseumite maastik ilmselgelt tundis selle järgi vajadust ja selle peale me ka oma ütleme, avamise jagamise järgse strateegia ehitasime üles. Esiteks on ta agressiivne, ta on mõeldud rääkima väga mitmetes keeltes, ta räägib inimesega, kes kunsti tunneb, aga ta räsib ka inimesega, kes üldse kunstitunne ja väga raske muidugi rääkida inimesega, kes ei armasta, kes ei taha üldse tulla, kes ei taha sellest midagi teada saada. Et siis me oleme üsna jõuetud, et me noh, ütleme vahetevahel leebus ei aita. Aga meil oli erinevaid metoodikaid, kuidas inimestega kõnelda, kuidas inimesed siia saada. Ja kahtlemata see turundus oli seotud siis väga agressiivse community eelmiste viisidega. Me kohe panime ennast iga pealistidesse rääkimata koostööd ajakirjandusega ja üldse kogu hoiak oli selline, et tuleme oleme ja see kõik on väga tähtis. Et see oli selline hea pakett, alguses pakett ja ma arvan, et see oli õige. Teine selle paketi osa oli kahtlemata Ta väga aktiivne näitusetegevus. Ja sealt siis ka see uus mõiste, muuseum on Muuseumi nimi, muuseum ise, ta võib olla ka bränd. Sellepärast et, et me müüme justkui brändi, müüme kulud kui brändi, müüme Kadriorgu ku brändi Nigulistet kui brändi. Et nüüd jälle ette öeldes, et need asjad on nüüd nii-öelda oma paika loksunud, aga sellel hetkel oli see väga vajalik. Sellepärast et põhimõtteliselt on ju ka muuseumi põhitegevus ja põhikiri ja ju baseerub sellele muuseum, on ikkagi mäluasutus, kuhu kogutakse kunstid teoseid selleks, et säilitada teatavad näited teatavatest, ajastustes, kunstnikust loomingust ja materiaalsed, säilitada meie mälu, mis mingil moel mingisuguses vormis. Muuseum mõtleb tulevikule loomulikult, sest kui sul ei ole inimest, kes, kes vaatame kunstiteoseid, siis see kõik on ju mõttetu, üsna see säilitamine ja meeletu tegelemine sellel suunal. Nii et selles mõttes ma olen alati rõhutanud, muuseum mõtleb tuleviku peale, muisugun tulevikuasutus, aga selle kõrval on ta üks osa sellest, et on tulevikuasutus, on see, et ta on mäluasutus ja loomulikult väga paljud muuseumid ja ka meie muuseum oli suhteliselt kollektsiooni keskne. Kollektsioonid olid ikkagi prioriteetsed ja neid, kuhu tulekuga sai järsku kõige rohkem Moore'i näitusetegevus ja eriti rahvusvaheline suund, üsna kallis suund, väga riskantne suund, sellepärast et minul endal ja ega meil kellelgi ei olnud ette kujutustki, mis see kõik maksma läheb. Ühesõnaga Me olime nagu niuksed, väiksed riskikapitalistid, et vaatab, et kas, kas me teenime selle tasa või ideeni. Meil läks hästi, masu oli alles ees, saime saime nagu selle strateegia abil kinnitada, et muuseum on tähtis, muuseum on rahvale, te peategi siia tulema, siinkohal midagi toimub. Ja nii edasi aga tähendab seda, et me, et see on ainult kumu poliitika, see on kogu Eesti kunstimuuseumipoliitika ja nii ma läksingi Eesti kunstimuuseumi peale üle. Sellepärast et kõik, Ma arvan, suur hulk inimesi arvab, et kui me räägime Eesti kunstimuuseumist räimekuust räägime ju hoopiski viiest muuseumist. Milles kumu on uusim, mis on peahoone, kuna siin asuvad ka mitmed administratsiooniruumid, siin asuvad meie peamised kogud, silosub konserveerimisosakond ja nii edasi. Aga peale selle on meil kaks väga kuulsat vana hoolet. Vanim neist on kahtlemata Niguliste kirik, kus asub siis ka minu meelest vähemalt üks olulisemaid eesti kunstiteoseid. Bernt Notke surmatants ja. On siis Kadrioru loss mehe keeles Kadrioru kunstimuuseum mis on nüüd restaureeritud paar aastat tagasi tema algsesse olekusse ja need kaks vana hoonet kahtlemata ei ole mitte kunstimuuseumina, vaid ka kui arhitektuuri väga oluliste objektidena nihe kultuuriajaloos peale selle, meil on kesklinnas üsna Niguliste kõrval Adamson-Ericu väike muuseum, see hoole ise kuulub küll linnale, aga ma juhiksin tähelepanu sellele muuseumile kui väikesele olulisele. Kuidas ma ütlen eelpunktile meie muuseumite süsteemi ja Adamson-Ericu muuseumile kui väikesele organisatsioonile, kes leidnud väga selgelt oma identiteedi mis siis baseerub sellise klassikalisel modernismi Adamson, Eriku ja tema ja kaaslaste loomingul ja mis siis teeb ka vastavalt näitusi kaks kuni neli näitust aastas, mis keerlevad enam-vähem selle temaatika ümber, aga jõuavad ka kaasaega välja. Ja lõpuks Kadrioru kunstimuuseumi kõrval Mikkeli muuseumis ajal arguse siis erakogust ja kus me praegu oleme otsustanud nüüd juba üle aasta tagasi võtsime vastu selliseid otsuseid Mikkeli muuseumis. Me eksponeerime eraldi erakogusid, sest Eestis on juba ikkagi küllaltki tähelepanuväärseid erakogusid. Ja nüüd juba sel aastal on seal järjekordne erakogu näitus. See on siis Gunnar Savisaare ikoonide näitus, mis Kadrioru suuremas selles Kadrioru suuremas muuseumis Kadrioru lossis on siis samal ajal kui eesti ikooni näitusega. Käitumisselline põnev pealkiri on sellel ühel suuremal kumu projektil tänavu suvel, milles kumu osaleb, mis on osa Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna 2011 programmist ja Ragne nukk on see, kes vastutab siin kumus selle projekti eest. Põnev. Põnev tõepoolest jah, et me teeme seda keeduvesi projekti koostöös Göte instituudiga ja Tallinna kultuuripealinna programmis on see üheks järgmise aasta tähtsündmuseks. Mida see siis kõike sisaldab? Selle põhiline orientatsioon on, tehnoloogia põhineb, aga see, see ei tohiks hirmutada, sellepärast et digitaal reaalsed tehnoloogiad ümbritsevad meid iga päev ja igas olukorras ja, ja see näitus üritabki peegeldada seda, mis tegelikult meie ümber igal pool toimub. Me elame üha enam võrgustuvas maailmas, me elame maailmas, kus loogiliste abivahenditega on peaaegu võimatu või väga raske ilma nendeta hakkama saada. Ja see näitus pakubki, teatud sellist keetilist sissevaadet, kogu selle tehnoloogiabuumi ja eriti Eestis on see relevantne, kuna meie oleme üles kasvanud nii-öelda loogilise optimismi vaimus pidevalt, alates üheksakümnendates, seoses tiigrihüppega ja nii edasi ja nii edasi, oleme me alati olnud esirinnas. Kui nüüd püüda sellest projektist välja noppida mingeid kõige põnevamaid asju, ütleme kumu seisukohalt, milles kumu on kaastegev, siis mida võiks välja tuua? Kunstiprojektidest on näitus eriline selle poolest, et väga palju tellitakse uusi projekte et, et on üksikuid nii-öelda valmis projektid ja siis on väga palju uusi ja põnevaid projekte, mida välja võiks tuua, on näiteks Eesti kunstniku Timo Tootsi projekt, milleks on memopol memopul tõlkida. Memo pool on selline masin, mis mõõdab inimese sotsiaalset info välja. See on suur, suur, väga efektne ja graafiline masin, mis töötab ID-kaardi põhimõttel, ehk siis jällegi Eesti seisukohast väga asjakohane töötab see niimoodi, et, et inimene sisestab sinna oma ID-kaardi ja see masin, mis on ühendatud internetiga ja kõikvõimalike e-riigi andmebaasidele ja kõikvõimalike teiste andmebaasidega kust on võimalik inimeste kohta tänapäeval internetis infot üldse leida ja ta kogub sellel lihtsalt siukseks kompaktseks ja väga efektseks ja mõne koha pealt üsna hirmus tuttavaks infoväljaks kokku, mis siis inimese ees avaldub, seda kõike saab püksi vaadata, võib kombel sõpru sinna kutsuda, vaatama. Nüüd see ei piirdu ainult Facebookiga. Seal on infot autojuhilubade kohta, infot elukoha kohta, aga samas ka otsingusüsteemist, googlist, milliseid sõnu kellegi nimega konkreetselt seostatakse. Loomulikult on siiski ka Facebook olemas, loetakse sinu Facebooki sõbrad üles ja nii edasi, et ta mängib nagu sellega, et, et kuivõrd me usaldame seda tänapäeva tehnoloogiat ja kuivõrd me kasvõi usaldame sedasama ID-kaarti, mida saab väga laialdaselt igal pool kasutada, kas inimene usaldab seda kaarti panna kunstniku masinasse kui sammas, ta paneb seda ID-kaarti igale poole mujale päeva jooksul, kus ta läbi käib, sest me kasutame seda nii, nii tihedalt. Mõned teised projektid Inglise kunstnikeduo, kelle nimeks on poodium riistööks ehk siis eesti keeli tõlgituna igavuse uurimused. Nende projekti nimeks on päris tigupost. Ja, ja see on jälle väga hea näide, kuidas, kuidas see näitus nagu annab väikse nihke nendele tehnoloogilistele arengutele. Ehk siis see töö kasutab sõna otseses mõttes tavalisi tigusid, mis on pandud elama näituseruumi Ülo kotivust just, vaid tigusid, kes elavad ühe laua peal, mis saab olema näitusesaalis koos mulla ja kõige taimestikuga, mis nende toredaks eluks vaja on. Ning iga tigu on varustatud mikrokiibiga ja selle teolaua kõrval on arvuti. Kust saab iga inimene valida endale ühe teo, kirjutada sõnumi, kirjutada emailile adressaadi, kellele ta seda sõnumit tahab saada? Valida Theo, igal teol on oma nimi. Valida Theo, kellega ta tahab seda sõnumit saata. Ja siis see mikrokiibiga tigu korjab selle sõnumi üles. Laua sees on aga erinevad kollektorid erinevates kohtades ja siin on nüüd see nõks. Et miks selle töö nimi on päris tigupost, ehk siis see tigu, kes selle sõnum üles korjab. Pruugib jõuda sinna kollektorini, kas ühe päevaga ühe nädalaga, võib-olla ei jõuagi ta sinna kunagi seda sõnumitele tooma. Ehk siis ilmestada seda protsessi, et kui me oleme harjunud sellega, et ühe kliki kaugusel nii-öelda kõik on, et kõik toimib väga kiiresti siis siis päris tigupost üritab teha füüsiliseks, seda aega, mis kulub ja mis on, mis on meil ära ununenud, et meil läheb aega iga asja peale, et me ei arvesta ajaga, sest kõik on ühe kliki kaugusel. Räägime nüüd natukene sissejuhatuseks sellest projektist, millest me nüüd lähemalt hakkame kuulma. Selle projekti autoriks on saksa kunstnik Kristiina kuubis ja projekti nimi on elektrit, kroonilised jalutuskäigud inglise keeles elektroonikal Vox. Tema on töötanud välja sellised kõrvaklapid, mis teevad kuuldavaks elektromagnetilised lained. Ja novembris ta juba käis meil Tallinnas sinilindistamas. Ma kuulsin ka ise ja see oli tõesti hämmastavalt põnev kogemus. Ragne nukk on Keitu veisi projekti kuraatori assistent. Näituseprojekti kuraatoriks on Sabine Himmelsbach Saksamaal Holdemburgis, kus ta töötab meediakunstimuuseumis Edit. Russ Haus. Kuulame nüüd saksa kunstniku Kristiina kuubishi tööst. Elektromagnetilised jalutuskäigud paari näidet. Alustuseks turvaväravad. Ja nüüd sularahaautomaat. Ja nüüd me võime natuke lähemalt tutvuda ühe keeduvesi projektiga, milles nii veel juttu polnud ja räägivad selle lahti. Projekti autorid. Riin röösia, Eve Arpo ja selle projekti nimi on mobiiltelefon. Astrid, no Me teame, mobiiltelefon on Nokia ja Samsung ja ja igasuguseid muid, aga miks Astrid, kes on Astrid. Jah, see on natukene teist mooni mobiiltelefon, kui me oleme tavaliselt harjunud neid nägema ja kogema, et kui tavaliselt mobiiltelefon on sinu väike intiimne kaaslane, mis seal igapäevaselt kaasas, onju endale läheduses hoiad ja eriti kellegagi ei jaga siis mobiiltelefon Astrid on vastupidiselt selline totaalne Ekstra vertne tegelane. See on telefon, mille mõõtmed ulatuvad mitme meetrini. Selliselt, et kui sa seda kasutad, siis sa paneb mängu kogu oma keha, et kätega neid nuppe, et teda ja ja sinna mikrofoni rääkida, mis võib-olla asub suhteliselt su jalgade läheduses ja, ja kui sa siis seda heli kuulad oma vestluspartneri häält, siis tuleb mikrofonist ja see kõlab üle kogu kumu fuajees. Ja mis on selle mõte, kas kunstil on üldse mõtet või mida Rein arvab? No kui teil on juba kunstniku enda jaoks mõtte väljendamise rahuldus, on tegelikult ju kunstniku jaoks hästi oluline mobiiltelefoni teemaga. Me oleme edega koos tegelikult tegelenud juba on aasta ja see selline Meie enda vaatepunktist vaadatuna selline vihkamine, armastussuhe, sellesse objekti. Ja selle telefoni mõte siis tegelikult on, on nagu väljendada siis veel kord seda must, mida mobiiltelefon meie elus omab. Ja mismoodi me selle objektiga suhtlema. Et kui me pöörame selle telefoni põhiomadused vastupidiseks, et ta ei ole enam pisike, mobiilne, intiimne, vaid ta on tõesti suur ja meist suurem millega peame kogu kehaga suhtlema ja kus intiimsus kaob absoluutselt ära, meie telefonivestluses osaleb terve KUMU fuajee. Et siis siis me natukene raputame seda maailma, milles me oleme harjunud olema ja me võib-olla Lähme mõndasid aspekte enda elus oma igapäeva tegemistes veidike teisiti. Ja ma usun, et ka kunst, midagi, kes suudab siis siis tal on kindlasti oma eesmärk. Kuidas on selle tehnilise poolega, kas olete sellega kõik ise välja mõelnud, on teil keegi abiks olnud? Ja meil on pikaajaline koos Erik Parskega, kes aitab selle tehnilise lahenduse välja töötada. Ja teostuslikult aitab selle teha Kalmer Allik. Riin juba rääkis sellest, et mis on see kunstina eesmärk, aga me oleme nagu aru saanud, et kogu see kiitris on ka natuke sotsioloogiline projekte, mida see ütleb inimestele mida see peaks muutma võib-olla nende suhtumises või käitumises? Meile meeldib väga mängida kõikide nende teostega ja kaasata inimesi mängu. Et kui inimesed nendesse objektidesse, mis neid ümbritsevaid nendesse suhetesse, mis nende elus on mänguliselt suhtuvad siis nad kindlasti avastavad midagi uut enda jaoks. Ma arvan, et see võiks olla väga hea algus tutvumiseks selle objektiga. Ja see kõlab väga hästi kokku ka siis kogu selle projekti üldnimetusega käit ois seal mingi uus tee, valik. Nojah, selles mõttes, et meie asetame selle objekti sinna ja see on nagu inimeste enda teha, siis kuidas nad sellesse suhtuvad, kas nad jalutavad mööda, kas nad hakkavad aktiivselt seda kasutama või, või mis, mis emotsioone tekitab? Aga te loodate, et hakkavad kasutama rohkem kui logijad? No see nimi Astrid juba päris kutu, et selles mõttes selle telefoni välimus on lisaks sellele, et tal on teised võtmed ta välimus üldisemalt natukene erinev tavalisest mobiiltelefonist, et kui mobiiltelefon tavaliselt on selline suhteliselt neutraalne ja sihuke minimalistlik objekt, siis Astrid seevastu on just selline baroksete detailitega ja pigem selline ekspressiivne tegelane. Soovime edu astridele, et tal oleks palju kasutajaid. Aitäh teile, Reinija ere. Aga kui nüüd üritada kokku võtta seda mõistet Eesti Kunstimuuseum. Me oleme rääkinud, kui paljudest osadest koosnev, missuguseid funktsioone täidab, mis on see tema koht, siis meie kultuuriruumis. No mina arvan seda viised kunst, Eesti kunstimuuseum on kahtlemata üks tähtsamaid olulisemaid institutsioone kultuurimaastikul minu jaoks on ta suur tugev organisatsioon korraliku, ütleme struktuuris ülesehitusega, aga mis päris kindlasti on oluline. Eesti Kunstimuuseum eksisteerib või noh, elab koos teiste institutsioonide ja, ja eesmärkidega näiteks. Me alustame või oleme juba alustanud väga tõsiselt tõsist tähelepanu pööramist oma teadusprogrammidele. Teadusstrateegiate meil on erinevatel muuseumidel oma ütleme sellised omaperioodid, millest ta on, millest muuseas huvitatud seomenaadi ühte me teeme koostööd Eesti kunstiakadeemia ka kindlasti Tartu ülikooliga ja tänapäeval ei ole mõeldav, et muuseum eksisteerib lahus. Ütleme sellisest teoreetilisest teadustööst siiski see, ma, ma ei kujuta ette, võib-olla väiksemal muuseumil on see loomulikult raske, meil, see on täiesti elementaarne kohustus, ta peab olema sisse kirjutatud teises. Kahtlemata on Eesti Kunstimuuseum osa meie kultuuripoliitikast. Et mul on hea meel, et on tekkinud väga palju selliseid alternatiivseid, kas nad on alternatiivsed, ma ei oska öelda, aga noh, ütleme rohujuure tasemel, galeriisid ka nüüd Eesti kaasu, kunstimuuseumi akti, aktiivsus ja mõttegrupp, loengugruppe ja nii edasi. See kõik näitab ju tegelikult kunstielurikkust. Samas Eesti kunstimuuseumi kahtlemata on roll, et ta ei unusta seda poolt ära ja siin on muidugi kõige-kõige tähtsam, et just meie kaasaegse kunstikuraatorid oleksid selle koha pealt hästi aktiivsed. Midagi ei ole teha, muuseumil on omad eesmärgid, muuseumil on oma tase, mis hoiab ka teatavat konservatiivsus, kahtlemata. Ja ma tahan veel ühte asja rõhutada Eesti kunstimuuseumi puhul, aga see puudutab ka muidugi kõiki teisi kultuuriinstitutsioone. Tahan öelda seda, et ühiskond ei saa jaguneda erinevates pooldakse, et kusagil on, majanduskusagil on hariduskusagil on kultuuriinstitutsioonid, et see on tegelikult kõik koos, peab toimima nagu üks keha, üks organisatsioon, sellepärast et ei tule meie lugupeetud investorid kohale meie tarkpead tagasi, kui meil on väga igav, masendav kultuurielu Eestis. Ükskõik millises linnas Tallinnas, kui ta siin mitte midagi teha ei ole, kui tal ei ole siin mingit kõrgetasemelist kontserti, muuseumit, kui tal ei ole võimalust last, last panna heasse kooli, siis see kõik ei ole olemas ja vastupidi. Kultuur ei saa toimida, kui ei ole seda osa ühiskonnast, kes seda toetab. Noh, kasvõi ostab pileti, eks ole. Niimoodi, et see kõik on omavahel seotud. Meie esimese ühiskülastuse saate üheks aukülaliseks on ka Eesti kunstimuuseumi kunstisõprade seltsi esimees Enn Kunila kes on isiklikult ja kogu seltsiga väga palju kaasa aidanud sellele, et kumu Eesti kunstimuuseumi kaasaegse kunstipool on jõudnud kõrgete tunnustusteni mida on selleks vaja olnud teha või mis on olnud selle eelduseks, et kumu on hinnatud kogu Euroopas. No eks eelkõige kogu kumu ja Eesti kunstimuuseumi kui terviku sihikindel igapäevane töö ja, ja tegevus on, on selle aluseks kunstisõpradele Mul on siin täita selline väike toetav roll ja seda me ka üritame teha ühest küljest, et propageerida koos muuseumitega hästi kunsti ja võimalusel siis ka toetada teatud kunsti, osta. Mis teeb kumu eriliseks, mis on see, mis võimaldab tal olla tipus? No ma arvan, et iga kollektiivi töö tulemuste taga on ikkagi eelkõige inimesed et inimesed ja veel kord inimesed, et oma oma ala armastavad asjasse täielikult pühendunud inimesed, et see on see peamine väärtus ja loomulikult ka see, et aastaid tagasi sai siis kumu uue suurepärase hoone, mis, mis lisab aga oluliselt Tartust ja tähtsustab seda, seda ala Miks selts tahab toetada sellist ettevõtmist või sellist asutust? Selts ongi koos kunstimuuseumi endaga ju ju loodud selleks et Eesti kunsti arengut võimaluse korral toetada ja sinna kuuluvad ja need inimesed, kellel kunst meeldib, kes sellega vabal ajal tahavad tegeleda, tahavad sellele pühenduda ja ja noh, sõprus on tegelikult ju tore asi ja ja see ongi nagu sõpradevaheline Suhe no te olete väga tagasihoidlik enda rolli suhtes selles seltsis, ega me teame, et te olete ikka olnud sele vedur. No ütleme nii, et, et seltsi ikkagi kutsus ellu EKM ise ja, ja noh, ma võin enda poolt ka öelda, et tõesti sai, sai selle toreda mõttega kohe kaasa mindud ja ja seltsil on tänaseks üsna palju ka liikmeid kuskil seal sajakonna piirimail. Aga meil ei olegi eesmärk, et see oleks selline massiorganisatsioon, vaid seal oleks ikkagi inimesed, kes kunsti armastavad, kes kunsti tahavad ja ka suudavad toetada. Kuidas selts toetab tegelikult muuseumi tegevust? Noh, nii nagu ka põhikiri ütleb, et üks võimalus muuseumite toetamiseks on koguda annetusi ja siis kinkida kinkida näiteks tõid kinkide maale ja seda, seda me oleme siin mitmel mitmel korral teinud. Teiseks oleme toetanud eri erinevaid üritusi, erinevaid üritusi, mida, mida nii-öelda muuseumid on teinud näiteks näituste korraldamisel oleme olnud nii-öelda rahaliselt toeks, oleme toetanud teatud inimeste koolitusi vähesel määral ja ja vot selliste selliste tegevustega oleme siis muuseumi üritanud nagu abistada. No me teame, et tänasel päeval Eesti riigi võimalused on üsna piiratud ja seetõttu ka kunstiostusid muuseum saab teha üsna piiratud mahus. Kuidas te hindaksite nüüd nende annetuste osatähtsust, ütleme, muuseumi varade kasvus, muuseumi kogude kasvus? Noh, tõsi ta on, et Eesti riigi võimalused nii-öelda kunsti täna juurde soetada on üsna üsna väikesed ja seetõttu ma arvan, et et need annetused ja nüüd kunstiostud, mida on teinud kunstisõbrad, on ma arvan Arvestatavad arvestatavad on ka teie enda isiklikud annetused, nagu muuseumirahvas räägib. No mina arvan, et see kuulub selle tegevuse juurde Sest te olete ise ka tunnustatud kunstikoguja, kelle näitus ja nii eesti rahvas kui ka hiljaaegu Soome rahvas naha saanud, et kust teil endal see kunstverre tuli? Ikka lapsepõlves ikka lapsepõlvest, kus mujalt et tuhanded kodu oli selline kultuurilembeline ja ja algas ta külaskäikudega just nimelt ühte praegusesse EKM muuseumi Kadrioru kunstimuuseumis, mis tollel ajal oli nii-öelda tava, ma usun täna anda väliskunsti muuseum ja, ja sealt sealt tema käekõrval siis see kõik algas. Ja teie huvi on olnud just eesti kunst. Minu huvi on olnud Eesti kunst ja kui veel täpsustada, siis Eesti nii-öelda traditsiooniline Klassikaline maalikunst. Oskate tega nüüd nimetada mõnda konkreetsemat teost, mis on rikastanud meie kunstimuuseumi just nimelt kunstisõprade seltsi toel. Oskan oskan ikka, neid on mõned, mõned tehtud, üks üks nendest on olnud Eerik Haameri maal merepõhi. Siis on olnud selline nagu Märt Laarmani maal laud ja on on olnud üks veel. Igati väärtuslikud ja kunstiväärtuslikud Ma mõtlen teosed. Meil on muuseumiga selline kokkulepet, et me selliseid üllatusi üllatusi ühtlasele idee, et ja need on ikkagi need tööd, mida muuseum on soovinud mida on õigeks peetud ka muuseumi nii-öelda otsustajate ringis ja, ja siis, siis on see kogu tegevus alles alles lahti läinud, nii et et see, see ei ole kunst. See isetegevus, Kunila, millisena te näete tulevikku selle seltsi ja kunstimuuseumi koostöös, millised on need eesmärgid või taotlused, mida te seate enda ette? Kui meil on see sõprade seltsi mõte Eestis suhteliselt uudne, siis, siis mujal maailmas on see täiesti tavanähtused. Kõikidel tublidel, muuseumitele on, on sõprade seltsid ja need toimivad juba ammusest ajast ja toimivad edukalt. Ma alles hiljuti olin, olin Soomes ja rääkisin siis Ottena muuseumi direktressiga ja, ja tema ka siis kiitis oma kunstisõprade tegevust ja pidas seda väga oluliseks tähtsaks. Tegelikult on ju veel niimoodi, et ega, ega, ega see tegevus ei ole ainult suunatud sellele, et organiseerida teatud üritusi ja teha teatud annetusi, vaid, vaid tegelikult see sisu on natukene laiem, et inimesed ju kohtuvad, peavad nõu, seal on erinevate elualade inimesi, me üritame muuseumi näiteks toestada nii-öelda majandusküsimustes veel mõnes mõnes eripärastes küsimustes ja kuidagi kuidagi see osa on ka oluline, et suhelda, sest sest tegelikult, kes need kunstisõbrad on, need on eelkõige kunstinäituste külastajad ja, ja neil on ka omad soovid. Et vot selliste ühiste ürituste kuidas saab need soovid ka nii-öelda silmast silma nii-öelda välja öelda ja ja kui, kui võimalik, siis ma usun, ka nendega kindlasti arvestab. Vot sellistest aruteludest on ka, ma arvan, arvan palju kasu. Kas seda võiks nimetada Metzeenlaseks? Noh? Seda võib igat moodi nimetada, mina nimetaks seda kunstihuviks ja sellest kõik kõik lähtub aga mida, mida ma tegelikult tahaks ikkagi kumu juures eriliselt nagu toonitada on see kumu juures just nimelt, et kumu on ju üks Eesti kunstimuuseumi muuseumitest, et selle lühikese ajaga on, on ikkagi saavutatud suurepäraseid tulemusi ja üks saavutus on, on selline, et mida, mida ma arvan, et noh, kui kunagi üldse me, me seda seda suudame, millise muuseumiga korrata, siis siis oleks see fantastiline, et et kumu kunstimuuseum pälvis Euroopa aasta muuseumi tiitli siis 2008. aastal. Et mina hindaks seda kultuuri vallas, noh, vähemalt Euroopa meistritiitli ka võrdleks Euroopa meistritiitliga spordis. Et see on tõesti olnud väga suur saavutus, see ei ole selline noh, lihtsalt mingi komisjoni poolt antud hinnang vaid see on väga tõsine konkurss, kus siis 1008. aastal osales ligikaudu 140 erineva profiiliga muuseumi. Seda konkurssi viib läbi Euroopa muuseumifoorum ja sellele omistatakse väga tõsist ja professionaalset tähelepanu, on spetsiaalsed arbiitri, kes käivad siis muuseumist, muuseumisse, teevad ülevaateid aasta jooksul ja, ja siis tõesti üritatakse selgitada välja nii-öelda aasta parim muuseum ja, ja see, et, et siis kumu, kunstimuuseum, selle tiitli sai, et selle üle võib Eesti rahvas väga uhke olla ja seda suursündmust siis üritasime ka kunstisõprade seltsi poolt väärikalt tähistada ja leidsime siis tõsise kunsti patrooni Liviko näol, kes siis eraldas muuseumile selle väärika autasu puhul siis pool miljonit krooni. Ja, ja siis sellisel suurel-suurel seda võitu tähistava üritusel ka antise preemia ilusasti üle. Tore on olnud koostöö ka eesti postiga selle suure võidu tähistamiseks siis anti välja koostöös Eesti postiga erikujundusega postkaart ja Heimar, mida siis Eesti Post nimetab tervikasja väljaandmiseks ja sellel margil oli siis kujutatud Konrad Mägi 1913. 14. aasta Saaremaal valminud õlimaal maastik punase pilvega. Et igati tore postkaarte ja marke ja tore oli ka see, et siis kui või oli see ava avaüritus, siis saatsime, ega mitmetele teistele muuseumitele siis sealsamas koha pealt kohe-kohe selle kaardi tervituseks. Ja koostööst eesti postiga annab tunnistust ka veel see, et et hakkasime siis välja andma sellist seeriat marke nagu Eesti kunstimuuseumi kullafondist. Ja sellel aastal tuli siis esimene mark on kujutatud Nikolai Triigi Maal lennuk ja, ja see, see tegevus jätkub, et igal aastal tuleb vähemalt siis üks, üks mark välja ja tahaks siinkohal tänada ka Eesti posti sellise konstruktiivse tegevuse eest Eesti kunsti tutvustamisel. Ühiskülastuskunstimuuseumis. Ühiskülastus. Kõigil kuulajail on võimalus kaasa lüüa ka võistluses kunstimuuseumi auhindadele kuivastate meiliaadressil Mart Tummelas hätti härrar kuni 13. jaanuari hommikuni õige pea esitatavale küsimusele. Siis võite võita kutse kahele inimesele kõigile kumu 2011. aastanäituste avamisele. Tähelepanu. Küsimus on selline. Keitueysi avamisel 13. mail laulavad 100 elektroonilist looma. Me küsime, mis elektroonilised loomad häält teevad. Niisiis, mis elektroonilised loomad 13. mail Keit võisi avamisel laulavad? Meie külastajatele. Meie küsimus ilmub ka esmaspäeval vikerraadio kodulehel kuulmiseni järgmisel pühapäeval, siis on teemaks säästev muuseum ja juttu tuleb restaureerimisest, konserveerimisest ja Push priorgeli projektist. Ühiskülastuskunstimuuseumis. Ühiskülastus.