Eks liibris? Meie ees on täna Juhan Smuuli teos kirjad sõgedate külast ja stuudios on Ülo Tuulik. Kui te seisate jälle raamat riiuli ees ja ei taha ilmtingimata saada köök või süva kunstilist elamust võtke siis uuesti kätte Juhan Smuuli kirjad sõgedad külast, mis ilmus aastal 1955. Juhan Smuul kirjutas need üheksa kirja, mis moodustavad raamatu nelja aasta jooksul aastatel 1000 951955. Ja kui te uuesti süüvite üle loete pisut mõtlete selle teksti kallal, mida Juhan Smuul meile on jätnud siis te lähete uuesti tagasi sellesse konkreetsesse ajaloolisse sotsiaalpoliitilisse olmesse kus elas see põlvkond, kes hakkas eesti kirjandust vabamasse vette välja vedama 1950. aastal toimunud kaheksanda pleenumi järel sellise ajajadel kui aastatel 1945 kuni 53 siin meil kodu Eestis ilmus kõigest seitse uut romaani eesti keeles ja läänes pagulaste juudes tervenisti 60. See aeg on nii kauge juba nii kiiresti unustatav, et me peame teda aeg-ajalt üle lugema. Sellel lihtsal põhjusel, et me oskaksime hinnata millisest madalseisust, millisest soost, millisest vaimsest piidatusest ja vaimse mõtlemise ettekirjutusest tuli välja see loovate inimeste põlvkond, kes viiekümnendatel aastate teiseks pooleks hakkas eesti kirjandusele andma juba tema õiget nägu. Ma olen endale sõnastanud 50.-te aastate alguse kirjanduse oluliseks jooneks kohustusliku andetuse. Kui lugeda nende aegade proosat ja Nende aegade luulet siis ei leia nendes midagi isiklikku intiimset hingeliigutavat. Suude sõnalist ägedat agressiivset Smuul oma kirjas ägedate külas üritab kõige andekam ana oma põlvkonnast sellest imelikust situatsioonist välja tulla hakata elama elava inimesena. Smuul toob julgelt sõgedate külas sisse minategelase, mis sel ajal üldse vormis ja kombeks ei olnud. Enda nimel ei tohtinud nende aegade inimene praktiliselt üldse kõnelda, kui ta ei olnud reaalpoliitik ja Smuuli kirjaats ägedate küla zhanri kohv. Ta ütles omal ajal ilusti. Terase suuga ja pilka mõtlemisega Nigol Andresen. Kui ta ise teab, mis žanr see on. Aga need olid Smuuli kirjutatud kirjad, millest juba läbi hämub. Tulevane kuulus ja tuntud jäine raamat, KUS sõgedate küla arglikult esiplaanile tungiv lüüriline mina saavutab niisuguse laia meeldejääva sisuka tähenduse. Inimene võib juba enda nimel kõnelda ja sellel kõigel on tähendus. Küllalt imelik. Kaasatundmist sünnitab on sõgedate külakirjade uuesti ülelugemine, sest kõige paremates kirjades jõuab autod ikkagi ühel hetkel selleni, et ta peab ütlema, et külas võitleb vana uuega ja uus hakkab juba peale jääma. Tuleb tekstis näpuga seda soovitavat ühiskondliku elumuutust ette näidata. Smuul julgeb kirjadesse sõgedate külast Nendel aastatel kirjutada ühe kirja laevahukku kumisest. See oli aeg, kus õnnetusi ei toimunud, ajakirjandus, staadio, keegi ei kõnelnud õnnetustesse. Me elasime õnnelikus ajas ametliku ideoloogia järgi. Juhan kirjutab pühadekari hukkumise inimohvritega benud purjelaeva Cadile mineku Saaremaa rannikul inimeste mehisuse sellel laeva päästmisel. Ja sellesse samasse loosse kirjutab Smuul veel ühe minu meelest olulise, väga tillukese detaili. Kui me tänasel päeval loeme üle 50.-te aastate eesti proosat tipproosad kogu selles ulatuses. Me peame pisut imestama, et sellel ajaperioodil, kus meie Eesti pinnale asus, elama, tööle õppima ja nii edasi ligi pool miljonit venelast Eesti tippkirjanduses. Venelaste roll on tillukene, neid peaaegu ei olegi, nad ei võta millestki olulisest osa. Eesti tippkirjanikud on osanud nendest vaikides mööda kirjutada. Selle ikkagi nii-öelda konkreetses olmes olnud pakti jäädvustab Smuul oma pühadekaadi kirjas lihtsalt sellega, et pühadekari laevaõnnetuse päästjate hulgas on parteikomitees töötav venelane Vassiljev, kes läheb siis sinna tormi koos aerude, tüüride ja teiste sügavalt eesti nime kandvate meestega. Kirjaatsebedate külast lihtsad, naiivsed, südamlikud, kus me aimame juba Smuuli neid olulisi teemasid, mida ta hiljem asendas näiteks väga heas näidendis Lea, kus ta kirjeldas inimese vahekorrast võitlusest usuga. Kirjas. Seafarmi juhataja puudutab Juhan seda küsimust esimest korda arglikult, aga juba aimata vastavalt. Ta puudutab näiteks looduskaitset tapetud puude osast ta puudutab vanainimese kohta ühiskonnas, kui kaludele öeldakse esimest korda. Sa ei kõlba enam kala püüdma, sul ei jätku selleks jõudu. Ta puudutab hellalt teemad, kas Eesti külas võiks lugeda vene klassikat, kirjutab õhtunika Tassobiga Nollas luulet, taia? Smuul üritab asju mitte uue Eesti külasse, kuigi Nekrassovis Hellale ei tulnud. Kuid need on sellised huvitavad üritused luuletaja talendiga, kirjaniku läbi nägevusega hakata kõnelema selle uue teistsuguse paratamatus sissetulekust, mida, mis eesti külad Bottas kolhooside tegemise küüditamise järel. Minule isiklikult on Smuuli kirjad sõgedati külast üks loova inimese traagiline samm sellel traagilisel teel, mis oli antud elada Smuulile kogu tema loometeel. See oli astumine mööda seda teed näiliselt vabama mõtlemise ja näiliselt vabama eneseväljendamise suunas mille lõpus tema oma eluajaloo ometigi ilmselt täiesti elavuses ei aimanud totalitaarse süsteemi täielikku vastunäidustatud sellele absoluutsele vabadusele, mille poole tema oma andeka inimliku elamise-olemise väga andeka loominguga püüdles ja selle tõttu do sõgedate küla on üks inimlike liigutav näide kuidas 50.-te aastate alguse kitsastes ideoloogilistes katakombides vaevleb üks tõsised loov vaim. Nendes oludes hakati leidma mingisuguse teistsuguse vabama kõrgema suudema laiema eneseväljenduse võimalusi. Sellest vaatevinklist vaadates on sa kütate küla kivi ju tõepoolest huvitav üle lugeda. Ütleksin lõpetuseks tõesti. Tippkirjandus annab meile hingelise kunstilise elamuse, aga naaseme teinekord mingis konkreetses ajaloolises reaalsuses loodud kirjandusteose juurde, et hingata nende aegade meeleolusid õhku ja esimesi aadakilki lootusi teistsugusele elule. Rääkis Ülo Tuulik. Raamatuaasta lehekülgi.