Täna räägime ansamblist Laine ja meil on külas ansambli Laine liige Merle Liiv. Tere. Ere. Üldiselt on nüüd lugu nii, et lõpeta see lõpetamise laulja laulu lõpetas laulu loo õpetus, et me vaatasime ka uudistes ka, et enam Kirmus lõpetamiste päev, et Jüri Jaanson viskas aerunurka või mis tal see oli. Ja Neeme järg järve ütles, et Erzova tõmbab nüüd nagu öeldakse kriipsu alla. Ja laine vähemasti ei ole lõpetanud 50 aastat. On nagu tehtud seda asja küll väikeste vahedega. Ja jah, ei, meie ei kavatse üldse lõpetada. Pigem ikka jätkame veel täie rauaga. Vahed olid vist sees või kuidas sellega oli. Sotsialism läks kapitalismiks ja siis paratamatult väike paudikile tekid, aga meie laulsime edasi, meil on teise nime all. Kena ja laulsime ahaa, et vähemasti Laine nime all oli väike paus, aga, aga ise ei visanud mikrit. Nüüd on laulurahvas ju ikka teeb oma tööd edasi ja ega siis ei hakka keegi ainult nurgas koduma, et ikka kui sa oled laulja, siis sa laulad ja ja ei olegi nii tähtis, mis selle kollektiivi nimi on? Seega laulda saarlase kollektiivi nimi oli väga hea, sest ma vist mäletan aega mingi kuuekümnendatel, seal oli väga populaarne poistebänd. Aga seal bändi nimi oli täiesti võimatu, mingi eesti meest, Eesti raadio, meeskvartett või midagi, eks ole siukest ja sellised ilusad poisid laulsid selliseid ilusaid laule ja Gennadi Podolski tegi ka normaalse bändi normaalse bändi nimega panin laine nimeks. Noh, minu meelest ka, ega ta niipidi või teistpidi või iga väga hea nimi. Me oleme ise väga rahul selle nimega Selma oleks polariseerunud. Ja no igatahes Bodelski laine oli see, kuhu sina vist ei kuulunud veel, et millal liitusid selle vahva tüdrukutebändiga. Jah, mina tulin otse keskkoolis 75. aastal. Siis oli Raivo Dixon möllas seal tüdrukut. Dixon oli vist ka see mees, kes selliseid nagu rahvaviisi asjad nagu sisse võttis või, või soovid Sest kui te ja no see oligi tema selline eriala, talle tohutult meeldis neid rahvalaulutöötlusi teha ja, ja õnneks tal oli laine, kelle peal ta sai neid siis harjutada. Kuidas need algusajad olid, olid värskelt keskkoolist tulnud bände, algas elu kui lavadel, noh, nii-öelda show Business, et mäletad, sa. Sellise muidugi mäletan, muidugi ma mäletan. See harjus ruttu ära, aga alguses oli ikka šokk loomulikult, sest et ega siis keegi kui teised juba laval käisid, ega kedagi ei huvitanud, et, et sa ei oska või sa ei saa või sa pidid ise nurgas kõik ruttu-ruttu-ruttu ära õppima ja nõuti nüüd lavale plõks. Mis see samm ei ole selge, meie õppi lööb läbi, õppisid ja nii tuligi paar nädalat korrast. Kas teleka fännid, austajad saatsid lilli kesiseid autogramme tänaval tervitasid? No neid on meil kogu aeg olnud, et küsimusest jääb mulje, et kas tänapäeval ei ole issand, kuidas tol ajal olid, tänapäeval on ikkagi fänni nii-öelda stereotüüp on Killiva teismelised tüdrukud, kes oma autogrammi raamatusse tahavad noh, ükskõik, kes parasjagu orbiidil on nii-öelda või pildil on tegelaste autogramme, aga sel ajal võib-olla oli hoopis teine kommikarp, pea, härrad kergitasid kaabut. Ma lihtsalt fantaseerin, et mina pold. Ikka olid ja ja oli kingitusi ja lilli ja kirju kirjutati siis oli moesiis ei olnud emaile võimalik saada. Ta ei olnud internetti käega, kirju, kirjutati ilusaid ja mis seal siis oli, nendes kirjades no ikka ikka kiitvaid kiitvaid ütlemisi oli, oli IZ tantsule ka absoluutselt oli, kas sellele ettepanekuid ka tuli, noh, eks ikka tuli ja igasugust oli. Ega, ega ei ei oskagi öelda, kõik oli nagu peab. Et siin inimesed, noh, me ei saa jällegi, nad ei saa pilte näidata ka inimeste peadmine ansambli kodulehele, siin on hästi lahedaid selliseid retropilte 70 aastatest, kus tšikid ikkagi näevad hästi vinged välja ja siis ja siis Merle, sina sinul on see kuulus, eks ole, mis on sihuke afro või siuke kui, nagu seal tegelikult praegu veel on, aga, aga tollal see, see Kastiline pesa minu pea mainis Et, et see on niisugune afro, mäletan kuskil guugendamegi Angeles Davis kandis midagi. Mind kutsutigi äärsele Davis ja, ja aga mul oli see, et tegelikult ma olin noorest peast ikka selline ilus Lydia Koidula lokkidega tütarlaps. Aga siis, kui ükskord teisme eas ema käskis mul juukseid lõigata lühikeseks, et ikka pole ikka nüüd moodne poisi pea prantsuse poisipea ja siis juhtuski see, et hakkasid ülespoole kasvama ja kasvasid ja kasvasid ja nii äge ja, ja kui läksin juuksurisse, siis juuksur ütleb, et issand, tegi juuksed märjaks, peaaegu puusadeni olid ära kuivasid, siis olid kõik nagu ümber pea. See on nii äge, mina olen, unistan sellest, sest see on haruldane, kuna tavaline juukse ikkagi vajub nii-öelda allapoole, aga seal tunduvad nad tõesti sellised mõnusad. Traadid olevat, mis kuidagi tegelikult pehmed ja mul ongi huvitav on see, et ükstapuha, kus ma käin või viibinud siis väga paljud inimesed küsivad, et kas ma tohin. Mina, muide ja mina tahtsingi katsuda, et ma võib-olla pärast ei sisalda, on väga pettunud, et ei olegi traadid, vaid jumala pehmed juuksed. Kuulajatele teadmiseks. Tegemist on fantastilise punapeagi, kellel on imeilus, selline pohmakas nagu tõesti kerge, kerge afropohmakas ja mis on väga kuul. Me räägime oma jutte edasi, aga, aga nüüd kuulame vahepeal ühte lainelugu, mis on tegelikult selline huvitav kombinatsioon. Laine, selle loo nimi on, ei ma tea, ei ma tea. Räägi mis huvitav lugu selle selle loo valimisega on. No see, see lugu oli meil repertuaaris hoopis üldse mitte tookord laines, vaid Viru varietees. Ja nii naljakas kui see pole, siis Viru varietee oli ka Eesti NSV riikliku filharmoonia nii-ütelda allasutus. Nii et meie käisime palgapäeval, käisime ikka filharmoonia treppide peal palga järgi ja, ja see oli jah, hästi kummaline. Ja siis seal oli veel kavasse lugu ja kuna see lugu meile tohutult meeldis, siis 2005. aastal me andsime välja CD-plaadikirju seltskond ja mõtlesime, et no boonusloona paneme selle ära, kuna fonogramm oli olemas, siis me stuudios lihtsalt laulsime juurde uuesti ja see selline see lugu tuli, ma usun, et see meeldib. Sellises ei ma tea ansamblid Laine lugu, me räägime Merle Lilje ka ja tõesti, see lugu erineb sellisest tavapärasest Line lainerit. Mis Ariste tavapärane, eks ole, hästi-hästi, erinevad stiilid, olete, te öeldakse, aga noh, see oligi see, mida vanasti nimetati test raadiks, et artistid saidki väga palju, noh, küllaltki isegi eklektiline oli see pilt, et see oli niisugune svingivärk, et Hommunite üllatuslikega aga tegite just väga palju sõitsite lõbus, kaheksa Centrali disko. Oli hästi, arenes kogu aeg edasi, just see kuuekümnendatel oligi see kaheksaliikmeline kollektiiv. No kas keegi käib tänapäeval kujutaks ette, et meie tuleks nüüd kaheksakesi, lavalise naiskoori või tänapäeval, eks, et noh, aeg läheb edasi ja ka meie bänd läks edasi, et et ja erinevad juhid ansamblile, nii need arengud kaalid, kuuekümnendatel rohkem siis selliseid eesti autorid. Naissoo, Oid, Aug, Podolski, noh, kõik tohutult lauldi eesti autoreid ja see oli erakordselt tore, sest tänapäeval polegi vist. Autoreid, nii palju, keda laulda saad sigineb nüüd nagu aina juurde tundub, nii et on tulemas küll aga siis ütleme, kui läks, ütleme Raivo Dixoni all, siis, siis olid need eesti rahvalaulud, aga siis tulidki Discover Erki, eks ole, diskophyylor diskopalavik ja, ja väga palju niukseid lääne lugusid tegite lihtsalt tuttavaks siin kohapeal, et see oligi nagu üks aeg nõukogude perioodil, kui kui lääne muusikat väga palju kõike saanud kätte siis eestindati lihtsalt seda väga palju. Ja, ja meil oli ikka kavad, olid tohutu huvitavad, et te võib-olla ei teagi veel. Üks kava oli selline, et algas. Me mängisime. Pille ja poisid laulsid, ees bändipoisid, mina mängisin trumme ja meil olid nahkkostüümid. Ant, mõelge edasi, kas kuskil linti võetud ka või ei ole, kesin tolelasele, võttis isegi kui televisioon või filmi, siis lint tuli, järgmisest tahaks vabastada järgmise esineja jaoks, nii et kahjuks ei ole sellist sääst midagi jäänud, aga aga ma tean, et on mõned tänapäeva trummimängijad, kes on öelnud näiteks selle tõttu läksidki trummi õppima ära. Ühesõnaga, ja, või ütleme ausalt, tähendab, et üldiselt võiks seda lainest seda retromaterjali Youtube'is rohkem olla, sest ma just eile vaatasin, üks üks lahe asi oli veel mardilaul oli, kus oli Tõnis Mägi ja ansambel Laine, aga see oli nii vinge, et täitsa viimase peal. Aga vähe materjali, liiga vähe materjali seal. Aga kas näiteks sellest ajast mingit sellist fotomaterjali on teil, kas teil oli igal esinemisel ka keegi, kes tegi pilti või on lihtsalt nii-öelda juhuslik? Kuid Eesti televisiooni võttis tegelikult ka asju, mina kannakutes. Vähe vabastati, lint vabastati. Ei, eks midagi on, aga aga noh nagu seesama mardi marditantsu Iraagi, et see oli meil terve tsükkel ju täiesti 15 minutit kavas ja seal käis ikka kõva möll, marditulek, mardiminek, mardi kohalolek tuli ära laulda. Kusjuures ma pean ütlema, et vaata, noh õnneks tänasel päeval noored teevad head muusikat taas ütleme niimoodi, ütleme noh, väga palju tehakse, aga, aga kui need asjad oleksid alles, siis paljud noored võib-olla mõtleks, et ahah. Et võib-olla, kui ikkagi välja tulla, siis peaks ikka veel paremini tegema, ise väidaks küll seda. Aga mina tahan öelda seda, et ma olen tohutult õnnelik sellest, et ma sattusin vaatama isadepäeva kontserti ja Estonia kontserdisaalis ja mul jäi lihtsalt suu lahti, et, et vähemalt mina kuulsin kahte laine laulu mis, mida esitasid neidude ansamblid ja mul oli väga heameelt, ma tean, keegi õpetaja pöördus kunagi mu poole ja palus neid noote ja sinna see jäi. Aga nüüd ma nägin, nagu ka reaalselt toimub, tähendab noored on üles leidnud. Meie meieaegsed laulud ja see on väga tore. Kuidas on praegu ühesõnaga, et noh, üldiselt need kontserdid, mis tal olid, läheksid täismajadele, inimesed tõusid püsti, lõpuks seal edasi ovatsioonid. Aga nüüd, kas te sellist nooremat publikut olete ka oma siis esinemistega juba juba noh tekitanud või, või on seal ikkagi kõik rohkem üks nostalgialaines Stretrani praegu retro on moes, aga, aga kuidas noortega? Meil on noortega väga hästi sellepärast et me käime ka esinemas ööklubidest, kui kutsutakse ja me alati ise omavahel räägime, kuidas on võimalik need kaasa laulavad, et kas nad loevad Mil huulte pealt või kas nende emad kodus laulavad. Aga nad laulavad kaasa meie neid põhite? Ma ütlesin, ma ei tea, raadiost ka ise nagu küll ei kuule, keegi eriti nagu ei lase, kus nad siis teavad, aga järelikult nad siis kuskilt kuulevad ja nad teavad meid. Et igatahes väga hästi on siiamaale koostöö noortega sujunud. Komplimente. Teie loomingule, et teie kodulehele ansambel Laine poee on ka mõningaid pilte teie varasematest aegadest, ma tahtsin küsida kostüümide kohta, et enne sa mainisid, et et teil olid ikkagi fantastilised kostüümimeistrid ja noh, nii-öelda moekunstnikud disainerid, oma aja tipptegijad. Jajaa või olidki Gustavagu püüman, Ago pilt, Zoja Järg? Noh, mul ei tule kõiki meeldegi. Rahvariided õmmeldi kõige Arsis käsitööna, väga pikad protseduurid olid, mitu kuud õmmeldi ja nendega me siis käisime mööda välismaad ja laulsime rahvalaule ja kõik said imetleda, millised kaunid rahvariided on Eestis ja millised ilusad rahvalaulud. Tegemist oli jah ju ikkagi riikliku ansambliga ja riik ikkagi nagu hoolitses, et inimesed saaksid nagu riided ka selga, paljude palka saite siis tollal ütleme noh, inimesed vist nõukogude ajal mingi 100 rubla said, siis oli päris hea ikkagi tegelikult. Meil oli punktitasu, meil oli niimoodi, et, et seal ühe kontserdiga saimegi kaks punkti ja ma ei tea, kas oli 30 rubla või ma ei mäleta isegi ja palga üle ei saanud nuriseda, aga arvestada, kui rasked tingimused olid, kui sõitsid ikka Venemaale ja siis seal seal rahaga seal ka midagi peale hakata, sest lihtsalt ei olnud osta selle raha eest seal mitte midagi ja ja pirukaid tänava nurga pealt või kuskilt mingeid kalasaba nägid kaugelt pidi oli ikka ja läksid restorani, siis oli muna, majoneesi, see oli põhiline toit. Aga kui te saite kuskilt ka niisama, eks ole, pisteti kuhugi rinna vahele, noh, mingist mõned rublad või või, või ei, sellist ei olnud. Aga te käisite igal pool Venemaa avarustes, et mis sul sellised mingid erilised eksootilised elamused. Lisaks muna, mis oli muna võileib? Eino, eksootilised on loomulikud, looduselamused jäävad, Eesti on küll väga ilus ja, ja aina avastad juurde Eestiski ilusaid kohti. Aga et kui sa lähed ikka seal Kesk-Aasiasse, kus on mingid tohutud mäed, kõrguvad ja sa tunned ennast sipelgas väiksemana ja, ja ja siis sa lähed jälle kuskile sinna, Kaug-Itta Ta ja kus on tohutud mäe lume välja, siis sa tunned ennast taas, ma ei tea, mis sipelgapojana. Et noh, niisugused väga võimsad looduselamused on olnud. Aga väljamaal, väljamaal noh, oli, lihtsalt sai ikkagi, ma kujutan ette, et sel ajal noh, ütleme 70 80 väljas väljamaal käia, seal ikka eriline erutus, muidugi ma mõtlen, põhimõttelisi põhimõtteliselt niuksed kaupluste peale. Et kust ta ära käisite. Seal sotsialismimaade oran, trampisime kõik läbi ja siis Ida-Saksas. Me käisime igal aastal, see oli juba nagu teine kodu ja see tundus, et vot seal tahaks elada, see oli normaalne elu nagu, nagu oleks unistanud. Ja siis käisime Soomes, siis me käisime Rootsis, aga nüüdsest Lääne-Saksamaast tol ajal oli ju saksa aktiivne või kuidas otsiti vabariike. Sealt on meil selline mälestus, et me sõitsime sinna ükskord esinema ja esinesime raadios Luksemburg. Et oli otseülekanne ja oli suur mingi mess ja siis Luksemburgi raadio kandis meid üles, mis oli nii tähtis tunne. Sest siin Eestis ja sai kuskil seda lihtsalt kuulatud, vaikselt otsitud seda kanalit ja nüüd me ise olime seal staarid ja kõik. See on vapustavalt mina väikekodanlike huvidega, mis ta siis nagu head nänni sealt, nagu ära saite osta, palju ta üldse nagu raha anti, kui te seal noh, välismaale, ütleme Läänes Soomes käisid, eks ole. Raha meile ei antud üldse. Meile anti päevaraha, see on see, et noh, elamiseks, aga raha läks ju kõik. Ministeeriumile. Ja jah, olen kuulnud, aga ikkagi kui inimesed kombineeriside, eks ole, see andsid selle raha eest, sõitsime mingeid konserve seal, eks ole, või süüa sai, ikka võeti vastu ja meid, ega siis ei olnud päris süüa, saate niisama. Siis jäi raha üle. Igati kuskil muuseumites käinud ikka, ostsin veel loomulikult Me käisime muuseumis ka, ega ma mingisugused niuksed, lollid, näitan enda järgi, ainult et mina oleks võib-olla vaadanud, et seal isegi noh, nagu nihukest, noh nagu. Meie ostsime ka ikka, me olime ikka üle linnatüdruk, tulime ka plekkmantlitest, käisime moodsates ja ja tikksaabastes ja siin olid ju kõik ühtemoodi riided seljas, inimestel läksid kaubamajja, ostsid kõik juhtmel saapad ühtemoodi, mantlid ühtemoodi, kübarad. Elasite jah, nagu Mistot seal laines ühesõnaga, nõukogude ajal ja, ja ma tean nii palju, et isegi mehe leidsid sa bändist. Ja ega ma ei olnud ainus, see oli veel selline kutsehaigus, oli, Armose puud olid ära Eestis, no mis siis ette kujutada siin, et üheksa kuu järel oli juba lapski olemas. Nii sellega nii kiiresti ei läinud, aga noh, eks nad, lapsed ka tulid pärast, aga enne sai ikka veel ringi reisitud koos ja ja mees on mul väga tore, tema oli kitarrist laines ja on ka praegu meie muusikaline juht, kontrollib, et me kõik ikka õigeid noote laulaks ja korralikud sätete meile ja ja, ja siis jah, me olime koos tükk aega, kuni tema läks siis Joala bändi ja ma ei tea Anne Veski vändia, need pillimehed kliga Venemaale ja siis aga lõpuks sai meil mõlemal, sest Venemaast väga villand, nii et siis oli jälle väga hea kodus olla. Kuulame vahepeal Chief Becki lugu, mis ma sain aru, on, ongi sinu mehe lemmiklugu. Eino tal on väga paljud lemmikkitarristid, aga see on üks lemmikutest Chefektšaunin maid, Aungi. Aun diez meie tänase saate külalise, Merje Lilje üks lemmiklugu ja tema abikaasa, eks lemmiklugusid, tahtsin sõita ja jätkuvalt on jätkuvalt bändiga seotud. Hiljuti andis ajakirjade Kirjastus vänd välja raamatu ansambli elust laineline elu. Kuidas sellega on läinud, milline on tagasiside? Vello Orumets oli ju lausa nostalgiat lugedes nutma puhkenud, et kuidas sul ise selle teosega üldse rahul oled ja mis nagu rahvas arvab? Meie oleme loomulikult väga rahul ja, ja tõtt-öelda, ega ma ei ole teda ise veel päris lõpuni nüüd lugenud, ma olen saanud musta materjali loomulikult lugenud, et aga noh, seal on need kirjavead võib-olla mõned parandada. Ja raamat on väga ladusalt väga mõnusalt kirjutatud, aitäh kirjanikule Kristel ressile tõesti väga mõnus on lugeda. Ja iga inimene siis, kellega ta vestles, sai rääkida just seda, mis ta tahtis ja mis oli tema jaoks tähtis. Ja võib-olla see siis liigutabki inimesi kui sellised toredad avameelsed jutustused. Kas sealt tuleb välja ka see, et nii-öelda koon mõte, et mis on selle ansambli Laine fenomen? No aga las siis inimesed loevad ja muidu muidu nad ei ostagi, kui ma seal Et sa arvad, et võimalik, meil siin nagu öeldakse paari minutiga kokku et, et Vello Orumets jah, oli, oli üks teie mees staare, kes siis tõesti olevat pisarates või silmad niiskeks läinud mingite kohtade peale ja siis, mis koht oli? No ma ei tea, mis sa seal parasjagu iseendast võib-olla tuli ta ärdumuse hetk või nooruse aeg, meesstaarid seal kellelegi, te olete Uuno luubiga koos teinud, siis kas teie tegite kuunaloogiga? Uno tegi? Ei. Anna, tegi kuuekümnendatel Delfi koos. Aga teil oli. Tõnis Mägi oli meiega koos ja siis ma võiks öelda küll, et et see oli ka veel väga raju bänd oli siis tõesti, me käisime Venemaal ja rahvas oli loogu. Nad olid ikka, noh, see oli ikka tõesti neid aegade ajaks tagasi. Aja ja teiste need kostüümid, et ma loodetavasti raamatukaante vahel on ka neid neid pilte ikkagi jätkunud, sest et need on hästi vapustavalt lahedad. Aga kes, kes teil tänapäeval üldse kostüümi teeb, kas teil kasutada näiteks mingeid noori andekaid eesti moekunstnikke? Vanad kostüümid ju lähevad ka veel selge või kuidas on olemas riiklikud, me andsime need tagasi riigile. Ja isegi kui tahtsime laenutada oma rahvariideid neid tohutu hinnalisi, siis kahjuks ei saanudki väljaostmise võimalust. Held ei, sellist ei pakutud külmit, aitäh, aga ei noh, elu läheb edasi ja uued kostüümid ja uued tegijad ja ja tegelikult ikkagi me nüüd kontserdi puhul tegi meile kavandid, Anu Hint. Ka mitte just kõige esimeses ei ole väga noore moekunstnik, kaua tegutseb juba ja õmbles meile Merle Talvik, kes on ka näitleja ja laulja, endine. Nii et meil oli väga tore koostöö ja ise oleme oma uute kostüümidega väga rahul. Aga jah, Anu Lensment on meile ka kunagi teinud, et siin 10 aasta jooksul millalgi tegi. Nii et sa oled ise kõva käsitööline, sulle lausa käsitöö huvikool. Seal inimesi käib käsitööpood isegi vanalinnas Vene tänaval, et miks sa ise näiteks ei teinud kostüüme. Ei no ega ei ole asi, millega me hakkama ei saa, aga alati peab valima, et, et kui on hea asi ja veel varem ja veel vanem asi, mida teha, siis ma võtan ikka selle veel vanema siis kui on inimesed, kes seda head asja teha oskavad. Seda teevad. Kuidas sinu käsitöökoolis käib, mis su põhisellised alad on, mida sa neile õpetad, palju seal üldse inimesi käib? Vot mina ei õpetagi, meil on selleks õpetajaid, meil on käsitöölised, omanik, kooli direktor, diregman, tähtis direktor. Meil. Et kuna see kool ja pood on omavahel päris seotud, sest meil on väga toredad käsitöömeistrid, kes teevad nukk ja igasuguseid muid käsitööesemeid ja lihtsalt nende produktsioon on niivõrd suur, siis me mõtlesimegi, et aga miks nad ei võiksid siis õpetada hõikama tähtsaid oskusi ka lastele edasi ja mitte sellest veel vähe, vaid ka täiskasvanute, meil käivad naised, õmblusmasinatega istuvad, tikivad, õmblevad, teevad Muhu tikandit. Väga-väga põnev on, niiet kõik on hästi rahul kohe. Mis enda lemmik käsitööala on kudumine? Jah, mul kahjuks meeldib kududa, kuigi ma tahaks tikkida, aga tikkimine vajab sellist noh, rohkem keskendumist kududa võib iga hetk, ükstapuha, kas või bussis, trammis. Kas sa oled kogu oma suguvõsale juba kampsikute selga, sokid jalga, sallid, mütsid pähe kätte, kaela kudunud? Nojah, seda nüüd küll, et ma viimasel ajal ei Ko, et nad ikka käivad nende, sest üks kampsuniga kestab 20 aastat. No ühesõnaga, tõesti on nagu kosutav näha sellist nii-öelda tegusat inimest siin meil, eks ole, kui kaamos vajub peale kõigil nagu öeldakse, mokad vajuvad allapoole, igal pool itk ja hala. Ja kusjuures sa oled ju oma, ma vaatan sealt oma tütardest tütardest ka täiesti imetegijaid kasvatanud. Üks möllab geenitehnoloogias ja, ja, ja vaata, mis seal teineteist. Teine käib mitu korda aastas Jaapanis ava pistama restorani. Tema tab reiside tohutult, jah, see vanem tütar on mul reisihuviline, nii et iga vaba hetke Naama reisinud jah, ilma reisinud muhusse põhiliselt. Aa nii, üldiselt tahtsin vahepeal küsida selle varretee elu kohta, mis, mis see nüüd oli, et väga igasuguseid legende räägiti, et ise esinesid ka väga palju seal, et et kuidas need viru lits Ida-Virulinnud olid ja kuidas nad Spartsud ja ärikad seal nagu olid, kuidas, mis maailm seal oli siis ja KGB liikus ringi, nüüd avatakse vist varsti 23. korrusel viste virul või kus see on, et inimesed saavad näha, kuidas KGB esimene hotell ise ise käisid seal väga väga tihti või ma sain aru, et palkaga Viru varietees said sa-Eestilise riigi juhtidena. Kõik oli kontrolli all, kõik oli täiesti kontrolli all ja meil oli kõik seal kunstiline juht oli Ants Vähejaus, kes oli ka ansamblis Laine meil tantsija kunagi ja, ja meie, meie tulime õhtul tööle, panime suled endale külge, läksime lavale ja kõik oli super. Ega meiegi puutunud kokkugi, teadsime seda, et väga raske oli sinna pileteid saada ja inimesed tahtsid sinna tulla, kui tuli veel väliskülaline, siis juba mitu kuud telliti need piletid, osteti, maksti kellelegi altkäemaksu ja, ja seal saalis käisid ikka väga korralikud inimesed ja kindlasti nende nii-öelda prostituutide ja ma ei tea, kes seal siis veel võisid olla ärikad, et nendega tegelesid ju need eriüksused seal ja ja mis minul nagu meeles on, ütleme seal publiku poole pealt ikka õhtul hiljem, siis kui see kava oli läbi, siis ikka voolas vahel šampust ämbritega, ämbrid, hõbe, Hämberali šampus täis ja kalamarja voolas ka, nii et no siis olid need mingid ka uusrikkad või ma ei tea, kas nad tulid nänni, kulp oli sees ja muudkui Kaug-Ida tunne tuli peale, et seal oli sama maitsega ikka osa sellest asjast. Eino eks meid kutsuti kogu aeg igale poole, aga ega me siis ei käinud ja lilli roose toodi ja ja see oli jälle omamoodi. Eraprivid tantsu või siukest eralaulu esile kutsutud sületants ei kutsutud tegema. Ei kutsutud, aga küll käis seal igasugu ärimehi, kes tegelikult ka sõlmisid sidemeid lausa siis selle variateegiaid. Varietee käis välismaal terve varieteed, aga võib-olla keegi, kes kuskil nurga taga sületantsutegemisega ma ei või pead anda. See aeg oli selline, et ei tea. Nii aeg järgmiseks muusikaliseks pausiks, mis meil tulemas on? Nüüd tuleb siis Crosbyystil Snaš ja loo nimi, aura ruumist oli. Kas mis sa selle loo kohta tahaks, seda? Ei see, see lugu mulle tohutult. Meeldis ja tõtt-öelda selle Viru Trio ka ma laulsin selle linti ka kunagi, aga me ei ole seda plaati veel välja andnud. Ootame. Siin me oleme, kuulasime just Grastest nässis meie maja. Meie maja oli seal oma nimi ja, ja Merle oli Lee meil täna külas. Ansambel Laine liige. Merle on siis tõesti noh, nii mitmekülgne naine ja saab kõigega väga hästi pidama. Tütred on tubli ja abielu on olnud õnnelik 30 üle 30 aasta. Ütle lühidalt, need ei hakka pikalt idetades kokku. Kas abielu siis pikka kõlakis seene küll, aga kuidas on pika abielu saladus võrdseptuda, mis lühidalt palun kirjaga. Ja ma ei oleks pidanud seda ettevalmistamine küsima lihtsalt oma kogemusest. Ma ei tea, lihtsalt võtame rahulikult, võtame rahulikult. Ei, tegelikult on nii, et mina olen tohutu energiline mees on mul väga rahulik ja siis me tasakaalustame, ma arvan, teineteist täiesti piisavalt. See trend on sellise tasakaalu ja noh, see on nii palju tegemist, et sul ei ole aega kodus nagu nähkutada, sa pead väljas käima ja nüüd surun veel suruma nägutamisega mupo ka vaatasin, et sul oli mis asi selle mupo kontraphimasi mupo sind hammaste vahele võtnud. Ja täna lihtsalt enne siia tulekut oli mul vaja seal külas käia nendel et 13. septembril oli mul üks väike hästi pisikene tülijad, et selles kohas, kus ma saan tavaliselt parkida politsei suunas, on seal sujuvalt ära, kuna oli parasjagu mingi politseioperatsioon, millest ei olnud kedagi teavitatud, et selline toimub ja ma olin sunnitud kaks meetrit sõitma eemale ja kui ma tulin tagasi 10 minuti pärast, siis oli mul trahvikviitung vahel ja siis hakkas peale, seega maja ja see käis nüüd kaks kuud ja täna siis olime kohale kutsutud isiklikult MUPOsse, kust ma siis viibisin tütarlapse teisel pool lauda ja, ja minuga seal oli avatud tohutu toimik. Ma küsisin, kas see on tõesti tõsi ja kõik toime käe külge, et see on nii paks. Ja, aga see oli niimoodi, et see oli meie kirjavahetus meilitsi ja minu avaldused ja tema vastused ja siis ta oli kõik välja printinud ja siis tõesti nagu tohutu hunnik. Ja see veel ei lõppenud, sest nüüd hakkab minu kohta otsust koostama, kas ma rikkusin või mitte. Sest mul oli auto, rattad olid tee peal ja ma ütlesin, aga siit ju mahub inimene mööda, teiselt poolt mahub auto mööda, kõik on rahul, aga no ei ole rahul? No igatahes, nemad on rahul, siis, kui sa pappi käsid nii-öelda. Sind ähvardas siis niisugune meeletult suur trahv tegelikult 300 krooni. Absoluutselt. Aga kui me ei ole teinud midagi, miks ma pean õige oma õigust? Põhimõtete eest tuleb võidelda. Nii, meie tänane mõnus mahlakas vestlus on jõudnud lõpusirgele ja meil on veel mängida lõpul. Oi-oi, see on tõesti, ütleme selles mõtter. Pärl, see värske kraam, ülivärske kraam, ujus esmaesid kaks nädalat tagasi. Väike esitlenud kontserdil esitasime, et lihtsalt noh, tore on tõdeda, et näete, laine on ikka veel hoos, äsja on lindistanud eesti autori laulukese läks ainult 10 aastat mööda, kümneaastast tellisime ka siis me tellisime Everybody kõik teavad ja seda nüüd me tellisime. Õige jah, see Everybody oli ju teie lugu, kas pold alguses? Ei, no me tellisime mee armastame tellida. Me oleme korrektsed inimesed, me ei oota, kui keegi tuleb looga, vaid me tellime. Ja selle loo autor on nüüd Karel Kattai, sõnade autor on Kelli Uustani ja pealkirjana.