Tere päevast, klassikaraadiokuulajaile algab saade nimega Narva kultuurimagasin, milles heidame pilgu piirilinna kultuurielule ja sündmustele. Saade on toimetatud Eesti Raadio Narva stuudios. Saate tegijaks mina, Jüri Nikolajev. Mida siis Narva kultuurimagasin kuulajaile eeloleva tunni jooksul pakub? Narva kultuuriosakonda juhib viiendat kuud tallinlane Igor kromov. Uurime värske ametniku muljeid Narva elust. Küsime, mida Igor Kromanov kavatseb teha eesti kultuuri arenguks piirilinnas ning sidemete arenguks selliste keskuste nagu Tallinna ja Tartuga. Siis heidame pilgu Narva sümfoonikute tegudele ja toimetustele. Tutvume Narva linnuse kui areneva kultuurikeskuse eluga. Hariduse poole pealt räägime pisut keelekümblus, sest seda enam, et ei labast Narvas uksed vanalinna riigikool. Ning saate lõpuks vestleme Narva lauljatari Jelena Sabiininaga. Narva kultuurimagasini helilist poolt kujundavad loomulikult Narva muusikud. Nii et head kuulamist. Narva kultuurimagasini esimene teema on nii-öelda kultuuri ametlik. Viiendat kuud juhib meie linna kultuurielu tallinlane Igor kromov, kelle jaoks Narva tulek polnud kaugeltki mitte avantüür, vaid läbi kaalutud otsus sest just siin Narvas leiab hakkaja inimene oma võimetele rakendust. Me teame, et Narva on osanud aastate jooksul koguda arvestatava kultuuri pagasi. Vähemalt Igor kromovi arvates. Narvas on kõige parem pind ja kultuurielu arendamiseks. Siin on väga palju häid koleti, neid on tõesti palju. Siin on hea. Aas, kaks kultuurimaja, neli muusikakooli, kolm muusikakooli vabandus, T1 Kunstikool, raamatukogud, nad on täiesti rikkad. Ma arvan, et narvakad oma elus peavad olema õnnelikud, et meid ümbritseb selline kultuuriline kiht. Või siis selline kultuuriline elu. Olles Narvas ma isegi, ma arvan, et isegi võitnud, miks? Sest suhteliselt tihti käinud Tallinnas, kui ma olen Tallinnas, siis loomulikult ma lähen kuhugi etendust vaatama, aga teine pool, mida ma Tallinnas veel ei saanud Narvas ma võin endale lubada, siis ma võin iga hetk sõita, ütleme, kui mul on vabaaeda, sõita Sankt-Peterburgi ja nautida sealt Eesti kõrgklassi etendusi kas Marie teatris või väikses teatris või petete eestlaste looge veniimidena teatris ja ja ta Eestisse. Sellest poolest minu elu nüüd on palju rikkamaks, kui isegi Tallinnas oli. Me oleme väga huvitatud ja meie kollektiivid ja pedagoogide dirigendid näiteks on huvitatud sidemetest Vaat Eesti oma metropoli, aga nagu öeldakse ja vene kultuuri arenguga me peame olema ka mingil määral seotud tingimata teisiti, lihtsalt vene kultuur. Samas on Narvas juba pikemat, aga olnud vaeslapse osas Eesti kultuurielu. See ei tähenda, et Narva vene koorikollektiivid ei laula eesti keeles ega tantsijad ei tantsi eesti tantse. Jutt on Narva eestlastest. Narva eesti kultuurikollektiivid võib üle lugeda ühe käe näppudel. Eks siin ole muidugi omad, võib-olla isegi objektiivsed põhjused. Aga neilegi saab Igor Roomovi arvates vastu astuda. Kõigepealt mul on juba käivad läbirääkimised koolijuhtidega, et organiseerida Narva linnas kas Narva Eesti gümnaasiumis kammerkoori ja ka mudilaste koori näiteks siis mul käivad läbirääkimised, ballett meistritega ja tantsupedagoogidega. Tahaks, et Narva linnas oleks hea võimas Eesti rahvatantsukollektiiv. Siis on loomulikult üks minu probleem ja Narva linna probleem. Eesti amatöörteater. Kunagi ma kuulsin, et Ilmarise juures oli kaks trupi vene truck jälisti trupp, ma tahaks taastatav, ma ei tea, kui kiiresti ma saan selle probleemi üle. Kuid ma püüan seda hästi kiiresti teha. Sest eestist teatrikultuur on täiesti kõrge. Tahaks, et Narva linn osaleks selles protsessis võitjaatri elus. No võib-olla veidi vähem kui ütleme Tartu, Pärnu, Viljandi, aga Narva linn ei saa eesti teatrikultuuri elus olla kuskilt ääre peal. Minu põhimõtte, minu põhiprintsiip on arendada võrdselt vene ja eesti kultuuri Narva linnas. Igor Cramo juba rääkis ees Poola suhetest Sankt-Peterburi kui vene kultuuri Mekaga. Sinnapoole on Narva muusikud, kunstnikud publiku alati vaadanud. See on loomulikult venekeelse elanikkonnaga piirilinna reaalsus. Teisalt on Narva ja eesti kultuurikeskuste vahel olnud alati mingi nähtamatu piir, mida on püütud küll ületada ning mis on mõningal määral ka õnnestunud. Näiteks kunstisuve tulek, Narva Eesti teatrite tihedalt külaskäigud ja nii edasi. Vastse Narva kultuurijuhi Igor kromovi arvates on seda siiski vähe. Ma tahan, et Narva oleks veel lahedam Tallinnale. See on üks asi ja keskustesse nagu Tartu Tallinn. Sest kui mina tulin siia kõigepealt, ma leidsin võid, torkas silma, et me kollektiivid, kõik, ma ei eraldi näita kas tantsu või koori ikka viitsi nagu eraldatud keskustest ja kultuurielust, mis käib seal ütleme, et Tallinnas või Tartus. Ja ka tulevikus tulevikuprogrammid on meil üsna suured. Kõigepealt ma olen huvitatud arendada edasi sidemed Vana-Narva seltsiga. Nad juba mitu aastat siin käivad, tahaks veel laiemate nende visiidid siia. Järgmisel aastal me planeerime teha üle-eestimaaline naistekooride festivali, olla probleem loomulikult, kus me nüüd majutane neid üldse võtame siin vastu ja kus me korraldame kontserte, sest kahjuks Narva linnas ei ole laululava. Kuid meil on Eesti linna arenguprogramm, Mõmmi plaanis seda alustada. Vähemalt projekteerima ja ehitama. Ning veel üks idee, mida hellitab praegu Igor kromov, on Narva balletifestival. Narva on tema arvates valmis vastu võtma nii klassikalist kui ka modernballeti. Selleks otsitakse praegu võimalusi ja kontakte. Taolisi mõtteid mõlgutabki meie uus kultuurijuht. Kas kõik nii läheb, nagu plaanitakse, eks elu näitab. Kultuurimagasini muusikalist osa täidab Narva džässmuusik Boris pation, muideks mees, kes enne iga kromovit linna kultuuri juhtis ning kes praegu muusikuteed jätkata. Boris Parsoni saksofonisoolo taustal jätkub Narva kultuurimagasin Narva linna sümfooniaorkestri tegemistega. Suvi voolikute jaoks rahulikum aeg, esiteks puhkused, teiseks ei luba ka siin eelarve korraldada pikemaid reise, kuid publikud kogutakse suvelgi lingist. Suvi lubab Narva sümfooniaorkestrile korraldada vabaõhukontserte. Traditsioonilisi esinemiskohti on kaks Narva linna päevad juunis ning taasiseseisvumise päev augustis. Narva linna sümfooniaorkestri dirigendi Anatoli Shara sõnul kujunes elamuseks Toila oru vabaõhukontsert. Akustika oli, see on suurepärane. Vagad said aga sümfoonilised muusikat nautida meie orkestri tavalises esinemispaigas. Energeetikute kultuuripalee esisel platsil. Dirigendi Anatoolia žürii sõnul on muusikutel siiski vabas õhus esineda raske. Esiteks pole ennast kuulda ning teiseks kogu kontsert sõltub tegelikult mitte nii palju muusikutest, kuivõrd helitehniku kogemustest ja mikrofonidest. Publicaga seevastu tunneb end täiesti vabalt ning võib erinevalt akadeemilistest oludest nautida muusikat nii, kuidas tahab, kasvõi hamburgeri süües. Sellest räägibki Anatoli sura. Tähtsamaks Narva linna sümfooniaorkestri teeneks nende kuue aasta jooksul, mil orkester tegutseb, peavanatoolishurra seda, et narvakad on õppinud käima kontserditel. Sümfooniaorkester korraldab pidevalt noortele teatri mõttes muusikalisi loenguid, sest kuulajat, eriti noort NATO oli žürii arvates vaja harida. Vanemat publikut on aga mõjutada juba raske. Anatoolia žürii sõnul on tähtis see, et poleks sundimist, et noortele just nimelt pakutaks kuulamiseks väärt muusikat. Teisalt lõpetavad kontsert loengud noorima kartma klassikalist muusikat, vaid sellest aru saama Anatoli surra kinnitab, et Narva publikul on tekkinud teatud mõttes kontsertrütme. Publik teab ette, et mis ajal, kes ja kus esineb klassikaline muusika on Narvas kujunemas traditsiooniks. Ning rääkides sümfooniaorkestri sügisel algavast hooajast, kinnitab Anatoolia žürii, et kõik algab nagu tavaliselt esimesest oktoobrist traditsiooniliste kontsert loengutega nooremale publikule ning ees on loomulikult, kui kõik korda läheb fondid. Raha annavad kaks projekti tuntumate eesti dirigentidega Roman Matsuri ja Peeter Sauliga. Orkester tahab proovida kätt mängides Beethovenit ja jõuluteemalist kergemuusikaprogrammi. Tavaline ettevaatusabinõu plaanide pidamisel kõik läheb korda, kui raha saab ja kui publik alt ei vea. Tegelikult on Narva linna sümfooniaorkestrile septembris veel üks esinemine Tallinnas aga esinemiskohta aega ja solisti, kellega koos publiku ette astutakse hoiab Anatoolia salajas. Selleks on tal omad põhjused. Need tõepoolest elame-näeme. Te kuulate saadet Narva kultuurimagasin. Teeme nüüd kannapöörde ja läheme muusika juurest haridusteemale. Haridustki osa kultuurist. Eile toimus Narvas sündmus, mille tagajärgi saab tunda alles aastate jooksul. Tööd alustas Narva vanalinna riigikool. 56 venelast läksid esimesse klassi selleks, et haridusteed eesti keeles alustada. Õppetöö toimub Tallinna koolis niinimetatud keelekümblusmeetodil. See tähendab, et lapsed jäävad omandama nii eesti keele kui ka teadmised korraga. Keelekümblusprogrammi Narvas toetab riik, kusjuures teeb seda jõuliselt, võttes vanalinna kooli oma tiiva alla. Peamine küsimus. Inimeste päid vaevab on see, milline saab olema keelekümbluskooli lõpetanud noor, mis keele ja mis kultuurikandjaks ta saab. Kooli direktor Tatjana Stepanov vastas sellele küsimusele peale pikemat mõtlemispausi. Muidugi, see peab olema venekeelne inimene, valdab ilusasti vabalt eesti keelt ja võib edesse õppida gümnaasiumis näiteks või kõrgkoolis eesti keeles. See on täielik eesti kodanik. 74000 elanikuga Narva linnas, kus eesti keelt oma emakeeleks peab kõigest poolteist 1000 inimest võib kahelda, kas keelekümblusprogramm siin ka toimib. Ühisprojekti Kanada-poolne koordinaator Peeter mehisto. Kellelegi, kes on täiesti võimalik Narva linnas kui me vaataks mõnda analoogi Kanadas näiteks. Igatahes on 300000 last, kes õpivad keelekümblusprogrammides, valdav osa nendest lastest elavad sellistes kohtades, kus praktiliselt neil ei ole mingit kokkupuudet prantsuse keelega. Ja samas näiteks Jaapanis on keelekümblusprogrammid väga edukad, kus lapsed õpivad inglise keelt. Inimene ei pea olema selle keele keskkonnas, kui on võimalus näiteks keelekümblust viia läbi kakskeelses regioonis, nagu on see Belgia siis need lapsed tõepoolest tihtipeale on isegi edukamad, kuna nad kuulevad seda keelt ka väljaspool kooli. Aga see ei ole vajalik. Küsimus, kas keelekümbluskoolis juhuslikult venelastest eestlasi ei tehta, pole tegelikult Narva oludes liigne muutused hariduses on vene inimesi sundinud meelde tuletama selliseid sõnu nagu rahvuskultuur ja rahvuslik identiteet. Peeter mehistu kinnitab, et keelt kümmeldes laps ainult võidab. Laps saab midagi juurde selles mõttes, et alt ei võeta mitte midagi ära. Laps kui me räägime siis vene keelt, rääkivast lapsest, tal peaks säilima tema emakeel, tema kultuuriline identiteet, mida ta saab juurde, ta peaks saama arusaamise sellest, mis on eesti kultuur, see tervet, seda kultuuri majandusruumi õppima tundma paremini ja ta peaks valdama eesti keelt heal tasemel sellisel tasemel, et ta suudaks minna edasi õppima eesti keeles või minna tööturule ja olla konkurentsivõimeline. Paljud inimesed kuidagi kardavad seda, aga, aga siin tuleb ikkagi ratsionaalselt asjale läheneda, sest et need lapsed elavad eelkõige venekeelses ruumis nii-öelda koolis käiv laps ainult mõned tunnid päevas. See on see viis tundi laevas, kus laps on koolis, siis on nädalavahetused, õhtud ja nii edasi. Ei see lihtsalt ei ole võimalik. Kas keel on selles programmis põhiline või jääb midagi eesti kultuurist lapsele küll juba? Oi kindlasti, sest et keel on ainult vahend. Ega me õieti nii-öelda rõhku ei panegi eesti keele õppimise peale, keel on lihtsalt vahend. Laps tuleb tundi, esimesel Jaaval õpetaja hakkab temaga suhtlema Ki eesti keeles. See võib kummaline tunduna tunduda, eriti täiskasvanutele, kes ütleksid, et mina sellega toime ei tule, aga laps tuleb sellega veel toime. Eriti noored lapsed. Metoodika on süsteemne, õpetaja kordab väga palju, kasutab žeste, pilte, lapsed tulevad sellega suurepäraselt toime. Hundi lööd oma naha, oleks ma lapsena kars, kasvasin üles Kanadas, eesti keel oli mul emakeel, ma läksin viie aastaselt kooli, ma ei osanud inglise keelt. Oli imelik, aga tähendab, ma usun, et ma sain hakkama. Mul on inglise keel, ma usun täiesti emakeele emakeelt rääkiva inimese tasemel ja ma ei mäleta mingit draamat. Aga nagu öeldud, näeme me keelekümblustulemusi alles aastate pärast. Võib-olla kasvavadki vanalinna riigikoolist uut tüüpi narvakad. Narva koorikooli kajakas, poistekoori juhendaja Mihhail korrušin on aga keeleprobleemi lahendanud oma poiste jaoks omalaadselt. Nemad õpivad keelt laudis. Narva kultuurimagasini nüüd järjega Narva linnusesse, mille Hermanni torn paistab vähemalt Venemaalt tulijaile 30 kilomeetri taha. Kättelinnus on koht, kus Narvas peetakse massietendusi, linna päevi, kontserte. See on üx, linlaste armastatumaid, jalutuskohti ning esimene ja viimane peatus, mille teevad turistid. Maakad ise suhtuvad oma tornidesse ja müüridesse rahulikult. Linnuse perenaise muuseumi direktori Aili Vesteli sõnul on linnus kui kultuurikolle Narva elanikele lahutamatuks kaaslaseks. Narvalased meil on niiviisi, et meil juba lasteaiast juba hakkavad lapsed ise käima koolitunnis ja siis vanemad tuuakse suvel ja sugulased ja tuttavad ja nagu puhkekoht on, ma ütleks nii, kyll saab õues jalutada, tahad midagi siis nagu valikuvõimalus, kas ta tuleb konkreetset näitust vaatama mõnda ees, et või kontsert Läti või õue peal jalutab, millegiga, tegeleb, tantsib või laulab, nii et on väga suur valikuvõimalus, lihtsalt. Narva ajalooline saatus on olnud ikka sõjale jalgu jääda. Vallutajad Narvast ja linnusest üle käinud vähemalt korra 100 aasta jooksul. Paistab, et ajalooring on nüüd jälle täis sest viimati käidi Narva linnust haaramas sel suvel kuigi narvakatele tegi see ainult rõõmu, sest seekord võitsid linnuse kunstnikud. Sel aastal nagu meil see omapära, et meil iga ajaloo vältel nagu piirarne linn ja meil on alati olnud lahinguid ja sõdu ja sel aastal siis otseselt kunstnikutest Narva vallutades on kohe otseses tähenduses, et mis ei ela niisugust asja peale otse meil olnud esimese toimelisis eesti keraamikud, kes tikid väga ilusa näituse raamikad pole näidatud juba kuskil 10 aastat. Nüüd see võimalus näha, siis tuli kunstisuvi oma omapärase ekspositsiooniga meie muuseumis ütlesid linnuses, kuidas nemad näevad oma nägemuse muuseumi eksponaate õues pärast eesti tekstiili omapäraseid. Viimased, kes olid siis olid skulptorite näitasin siis, mida võib puus siis teha. Mitte nagu vanasti tehti peitliga väga kaua-kaua, nüüd tihti lihtsalt kiiresti elektrisaega. Et niisugune hästi pikka Aja jooksul oli võimalus näha erinevaid kunstiliike ja kohtudendi inimestega, kes seda tööd tegid näiteks ütleme, et kogu aeg, narvakad narvakad, aga kaks aastat kuus tendents, et eesti rahvas tulema nimetanud eesti rahvast oleksid Narva külastanud, et seda meil varem nagu ei olnud. Narva vaati omapära, kuulsus ja nüüd on teda jälle vaadatud jälle uue nurga alt, et midagi ilusat ja midagi omapärast on ka Narvas mitte ainult halb, nagu mille pärast me Kuusad oleva. Kunstivallutajate poolt puutumatuks alaks jääb aga siiani Venemaa-poolne Ivangorodi kindlus. Nii Haylibesteri kui ka tema eelkäija Eldar Efendijev sõnul otsib Narva pidevalt võimalust muutmaks kahte kunagi vaenu vajavad kindlust ühiseks turismi tsooniks, ideaalvariandis viisavabaks. See kasvataks huvi ja tooks turiste. Kindluste ühendamise projekt on tehtud varemgi, 96. aastal samuti tõsiselt köisraudtee ehitamist ning 98. aastal pakkumiseks lavakas kahe kindluse vahelise sõjamängu korraldamist tähistamaks Põhjasõja alguse aastapäevaplaani kohaselt kuulutaks pooleks päevaks välja mängusõda sõjariides linlased tuleksid linna müüridele, paugutasid mängukahureid ning lõunaks võiks rahulepingu alla kirjutada kuid köisraudtee piiri taha kinni mängu sõja ideed võitjaga vist poliitikute poolt liiga tõsiselt. Laulis vokaalstuudio šansoone Narva kultuurimagasini, viimased mõtted tulevad aga Narva näitlejat, lavastajat ja lauljalt Jelena Saviniga. Helenal on küll Peterburis omandatud lavastaja haridus, kuid põhilise osa tema elust moodustada laul, nagu ta ise ütleb, laulab olema, sündinud laul aitab, päästab, vaimustab, ühendab, kurvastab, häälestab ja nii edasi. Laulab ta armastusest ja armastades, kuna vaid armastav inimene saab Jelena arvates midagi luua. Kuigi samas ei välista, et ka kunst võib olla destruktiivne. Narvat diab Jelena saab inimene väga keeruliseks linnaks. Kusjuures, nagu ta ütleb, pole selles süüdi ei viimane sõda ega sellega kaasnev rahvaste rändamine vaid lihtsalt on narval selline saatus ehk rist, mida tuleb linnal kanda. Raske on öelda või määrata Jelena laulužanrit, see võib olla džäss, võib-olla linnaromanss või midagi muud, on vene laulus olemas selline mõiste nagu autorilaul. Tuletagem meelde ka võib-olla eestlastele tuttavaid nimesid nagu Juli, Kim, Aleksander Toolski, Juri Viisbor ja miks mitte Vladimir otski. Neid kõiki ühendab autorilaul, kuid tegelikult on kõik esinejad ainulaadsed. Kordumatut. Tõelist lauljat iseloomustab Jelena arvates temperament ehk oskus publikut haarata. Autorilaul ja tegelikult ka iga laul onyleyn arvates rahvustevahelise suhtlemise keeleks vene laul võib Jelena arvates katkestada ka mustanahalist emissis eesti maalsestki rääkida. Narva kultuurimagasin hakkab nüüd uksi koomale tõmbama, saate lõpuks veel paar Narva kultuuriuudist. Narva teatri Ilmarine alustab uut hooaega 11. septembril Helle Laasi ja bee Rimski koostöös valminud lasteetendusega. Mine põrgusse, mis pole muud kui folklooriteemaline õudusjutt. Fel mängib teater Ilmarine septembris selliseid lasteetendusi nagu usbeki muinasjutt, Tarkmertsionaa vene muinasjutt, vaimukas fossiili. Vanemale publikule pakub Ilmarine septembris Aleksandr Ostrovski komöödiat pankrot ning Carlo koldooni komöödiat. Erandoliina. Rabalinnuses algavad üheksandal septembril 10.-te Euroopa muinsuskaitse päevad. Sel puhul on linnuse näitusesaalidesse pääs tasuta. Päev varem, kaheksandal septembril võivad aga kõik huvilised tulla linnusesse vahakujude näitust vaatama. Ning kohe kindlasti kultuuriteemaline uudis on see, et seitsmeteistkümnendaks novembriks kavatsevad linnavõimud koostöös Rootsi riigiga taastada kuulsa Narva lõvijutuna skulptuurist, mis kuni viimase suure sõjani ehtis Narva linna Tallinna poolset serva. Kahurikuulil käpa hoidva lõvi asukohaks saab nüüdsest Narva jõe kaldapealne ning seitsmeteistkümnendal novembril möödub 300 aastat rootslaste võidust Põhjasõja Narva lahingus. Narva kultuurimagasin on selleks korraks kinni. Siiski jäi tänases saates ühest kultuurikihist rääkimata nimelt noortekultuurist päevas on ta täiesti olemas ning seda auku jääb täitma ja ühtlasi lõpetava Narva noorteansambel avenüü lauluga seintest inimeste suhetes. Kuulmiseni Kultuurimagasini pani kokku Jüri Nikolajev.