Leiutajaks ei saa kuskil õppida, sellepärast on leiutajaid väega vähi. Tähendab, päeval pole seda elukutset enam olemaski. Tänapäeval ei leiuta uusi asju mitte leiutajad, vaid insenerid ja tehnikud, mehaanikud isegi tislerid. Müürseppade arhitektid. Aga enamik ei leiuta midagi. Aga vanasti olid leiutajad. Ühe nimi oli Edison. Ta leiutas lambi ja grammofoni, mida tol ajal nimetati fonograafiks. Leiutas mikrofoni, ehitas maailma esimese elektrijaama esimese filmiaparaadi aparaadi, millega saab filme näidata. Edison suri 1931. aastal. Kui teda ei oleks olnud, siis meil poleks olnud õõnla b. Vaat nii tähtsad mehed on leiutajad. Viimane neist suri 1931. aastal. Aga 1890. aastal sündis veel üks leiutaja ja Ma elab veel. Keegi ei tunne teda, sest ta elab ajal, mil pole enam leiutajaid. 1931.-st aastast peale on ta üksi. Aga ta ise ei tea seda, sest ta elas juba tol ajal maaliga käinud linnas inimeste seast, Olügimas. Leiutajad vajavad rahu. Tõelas linnast eemal ei käinud kunagi kodust väljas ja külalisi käis tal harva. Ta arvutas ja joonestuspäevad läbi istunud tundide kaupa laua taga, kortsutas laupa, tõmbas aeg-ajalt käega üle näo ja mõtles. Siis võttis ta oma arvutused, rebis puruks, viskas minema, ei, hakkas jälle otsast peale ja õhtul oli ta tusane ja tujutu, sest töö ei edenenud palunud ühtegi inimest, kes oleks ta joonistest aru saanud ja polnud mõtet neist kellegagi rääkida. Tähistus juba rohkem kui 40 aastat oma töö kallal ja kui keegi talle külla tuli, siis peitistama plaanid ära, sest ta kartis, et keegi võib sealt midagi maha kirjutada. Ja Cartise teised hakkavad tema üle naerma. Ta heitis vara magama, tõusis vara üles ja töötas päevad läbi kirju, talle ei tulnud lehti ta lugenud ja seda, et raadio on olemas, ta ei teadnudki. Ja kõikide nende pikkade aastate järel jõudis kätte õhtu, mil mees oli heas tujus, sest ta oli oma leiuta piss valmis saanud ja nüüd ei heitunudki enam magama. Tähistus ööd ja päevad oma plaanide kohal ja kontor rollis neid ja plaanid olid õiged. Siis keeras leiutaja plaanid on rulli ja läks pikkade aastate järel esimest korda linna. Linn oli sootuks muutunud. Seal, kus varem seisid hobused, seisid nüüd autod. Kaubamajas oli liikuv trepp ja rongid ei sõitnud enam auru jõul. Trammid sõitsid maa all ja neid nimetati nüüd metroloogia väikestest karpidest, mida inimesed käes kandsid, kostis muusika. Leiutaja imestas aga, et ta oli leiutaja, siis ta sai kõigest väga kiiresti aru. Ta nägi külmutuskappi ja ütles. Aha aga kui ta nägi tänaval punaseid ja rohelisi tulesid, siis ta taipas, et punane käsib oodata ja roheline lubab edasi minna ja ta ootas, kui punane põles ja läks edasi, kui roheline põlema süttis. Ta sai kõigest aru, aga imestas kõige üle ja suurest imestusest oleks ta peaaegu oma lei unustanud. Kui see tal jälle meelde tuli, astus ta ühe mehe juurde, kes parajasti punase tule ees ootas ja ütles. Vabandage, ma leiutasin ühe asja. Mees oli sõbralikke, ütles. No tore. Ja mis ma võin teie heaks teha? Asi on selles, et see on tähtis leiutis, ütles leiutaja. Aga siis süttis valgusfooris roheline tuli ja nad pidid edasi minema. Kui inimene on kaua linnast eemal olnud, siis ta ei oska enam õieti linnas käia. Ja kui ta on midagi leiutanud, siis ta ei tea, kuhu ta peab oma leiutisega minema. Mida oleksidki need inimesed pidanud ütlema, kellele leiutaja teatas. Ma leiutasin ühe asja. Enamik ei ütelnud midagi, mõni naeris tema üle ja mõni läks edasi niisuguse näoga, nagu poleks midagi kuulnud. Et leiutaja polnud kaua inimestega rääkinud, siis ta ei teadnud, et kuidas jutt tuh alustada. Ta ei teadnud, et kõigepealt peab ütlema, palun, kas te ütleksite, mis kell on või? Talle ei tulnud pähegi, et ta ei tohi kohe ütelda. Kuulge, ma leiutasin ühe asja ja kui keegi talle trammis ütles, ilus ilm täna, siis ta ei vastanud jah, suurepärane, vaid teatas kohe. Teate, ma leiutasin ühe asja. Millestki muust enam ei mõtelnud, sest ta oli leiutanud tõepoolest väga tähtsa ja omapärase asja. Kui ta poleks täiesti kindel olnud, et ta plaanid on õiged, siis poleks ta isegi seda uskunud. Tema leiutatud aparaadiga võis näha kõike, mis toimub kaugel eemal. Ja ta hüppas trammis pingilt üles, rullis oma plaanid põrandale, inimeste jalgade keskel lahti ja hüüdis. No vaadake, ma leiutasin aparaadi, millega võib näha kõike, mis toimub kaugel eemal. Inimesed tegid näo, nagu poleks nad midagi kuulnud ega näinud. Mõni läks maha, uusi tuli peale ja leiude hüüdis. Vaadake ometi, ma leiutasin niisuguse aparaadiga niisuguse aparaadi, millega te võite näha kõike, mis toimub kaugel eemal. Kodanik leiutas teleka, ütles keegi ja kõik naersid. Miks te naerate päris leiutaja, aga keegi ei vastanud ja ta läks trammist maha, kõndis mööda tänavaid, jäi punase tule taga seisma, rohelisega läks edasi, astus sisse ühte restorani ja tellis tassi kohvi ning kui lauanaaber talle ütles, ilus ilm, täna siis vastas leiutaja. Palun aidake mind. Mad, leiutasin kaugnägemisaparaadi, aga keegi ei usu. Naeravad mu üle. Ja naaber jäi vait. Ta vaatas leiutajale pika pilguga otsa ja leiutaja küsis, miks nad naeravad? Nad naeravad, sellepärast vastast naaber, et kaugnägemine on juba ammu olemas ja seda pole vaja enam leiutada. Ta osutas käega restoraninurka, kus seisis televiisori, küsis kas panen käima. Aga leiutaja ütles. Ei. Ma ei soovi seda näha. Ja tõusis üles ning läks. Plaanid jättis ta maha. Ta läks läbi linna, ei pannud enam tähelegi rohelisi punaseid tulesid. Autojuhid kirusid, koputasid näpuga otsa ette. Pärast seda ei tulnud leiutaja enam kunagi linn tähistus kodus ja leiutas nüüd veel ainult iseenda jaoks. Ta võttis poogna paberit, kirjutas pealkirjaks auto, arvutas, joonistas nädalate ja kuude kaupa. Bakunin leiutas uuesti auto. Siis leiutas ta liikuva trepi, seejärel telefoni ja siis külmutuskapi. Ta leiutas uuesti kõik asjad, mida ta linnas oli näinud. Ja iga kord, kui ta oli midagi leiutanud, kiskus ta joonised puruks, viskas minema ja ütles. See on juba olemas. Aga ta jäi elu lõpuni tõeliseks leiutajaks, sest ka neid asju, mis on juba olemas, on raske leiutada ja üksnes leiutajad saavad sellega hakkama. Mulgi ja. Unest ei tuule esteid kindlasti.