Vaata sõbrake enne magamaminekut tähelepanelikult aknast välja ja sa näed taevas suurt vankrit. Tema lähedal kihutab kuskile mööda ääretut, avarust, jahibennide ja lendab Luige tähtkuju, tiivad laiali. Huvitav on jalutada taevases loomaaias. Tähekogudes võib ära tunda magava lõvi ja terava nokalise kotka ja kaelkirjaku tavalise kärbse. Seal on ka kalade tähtkuju. On ka delfiin ja hunt ja kurg ja isegi kameeleon hulk igasuguseid olendeid. Nende piirjooni võib märgata, kuid kaega taevasse vaadata. Tähed on kaugel, kaugel kiirgavad, punktid süttivad, põlevad, kustuvad ja süttivad tihedus pimeduses uuesti. See oli eellugu. Muinasjutt ise tuleb, nüüd. Elas ja oli kord üks pois. Ta soovis kasvada suureks, hakata astronoomiks ja kosmonaudiks ning lennata tähtede juurde. Ja veel unistas ta elusa jaaniussi leidmisest. Poisi nimi oli koska. Ta elas tänapäeva hiigellinnas. Ja siit jaaniussi leida polnudki nii kerge, kui see esimesel pilgul võiks paista. Poiss elas üheksakorruselises majas. Ümbruses oli veel hulk samasuguseid kõrgeid maju. Majade vahel olid transformaator, putkad, garaažid, spordiväljakud, purskkaevud ning siin-seal kasvas puid ja põõsaid. Kohe õhtu saabudes armastas poiss vargsi jalutada väikesel puiesteel hoovi tagumises sopis. Ta jooksis sinna maja ukse eest pikki asfaltteed sukeldudes rohelusse, möödudes ploomipuudest viinamarjaväetidest, lillede ja valge sireliluuderohu ja jasmiini lopsakatest põõsastest. Siin lõppes asfalt ja edasi oli tee üle riputatud halliga liivaga. Poiss kõndis kahlas kätega rohus ja langenud lehtedes ja otsis, otsis, otsis aeg-ajalt välgatas midagi rohus ja poiss liilia rõõmust hing kinni. Jaaniuss. Kuid lähemalt silmitsedes said aru, et tuli eksinud. Lähema tänavalaterna valgusel hiilgas kastepiisk rohu kõrrel. See oli jaaniussi sarnane. Poiss kummardus maapinnale lähemale ja otsis edasi. Aeg-ajalt juhtus, et ta jällegi rohus või põõsa all midagi helendavat märkas. Ja siis tardus ta erutatult paigale jaaniuss. Üks kord näis talle, et helendav täpike on eluse, liigutab ta sirutas käe välja. Mulla ja liivapeotäiest sai ta kätte väikese klaasikillu, mille sadanud soe juuli vihm oli läikima pesnud. Poiss pistis klaasikillutaskusse viis koju ja peitis karpi, kus ta hoidis igasuguseid kruvisid poolt Teie rinnamärke. Ükskord tekkis tal meeleheites mõte. Võib-olla pole jaaniusse üldse olemaski. Ta peletas selle hirmsa mõtte eemale, jätkas visalt nende otsimist. Poisse jaganud oma salajast unistust kellelegi ei rääkinud sellest mitte kellelegi. See oli tema saladus. Ainult mõnikord laulis ta ennast, unustades kuskilt kuuldud laulukest. Tahan leida täna Ma jaaniuss, simman, ta. Poisi laulmise katkestas ema range hääl koos, ka aeg on õhtust süüa koju. Poisid kõhetu hämaruses vaevumärgatav kogu liikus üheksakorruselise maja poole. Ükskord ebatavaliselt soojal suveõhtul, mil puulehed tõusid õhuniiskuse tõttu tumerohelise läikega. Elegantsed liblikad lendasid lillepeenarde kohal, karvased põrnikad lendasid Summisides päris kõrva äärest mööda ja raudpostide otsas põlevat elektrilampide ümber keerles tihe kihulaste pilv. Mööda jalgrada jooksid aga muinasjutu kääbustega sarnanevad sipelgad. Just sellisel õhtul, mil poiss ühe vana samblase kännu lähedal või põõsastesse tungides juhuslikult kummardas märkast äkitselt selgesti helkivaid täpikeste. See liikus kortuhmudes kord heledalt sättides. Poisina lõi rõõmust särama jaaniuss, sosistas poiss, otsekui kartasid, nägemus, haihtub. Jaaniussi haihtunud. Poiss võttis ta ettevaatlikult maast üles. Tema peopesal helkis väike valge täpike. Tere, jaaniussikese gene, ütles ta valjusti silmitsedes kaua otsitud leidu. Tere, poiss, kuuldus vastuseks. Hääl oli peenike, kuid küllalt valija arusaadav. Tere pois. Detetite tervist. Vastas koska kohmetult. Nüüd olengi pigis. Nüüd naerdakse mind hoovi peale välja. Mõni poiss on enda vist puuda, haara peitnud. Ta pigistas kaitsetu jaaniussi oma rusikasse. Mina jaaniuss räägin sinuga. Poiss haavas hämmeldunult peopuude tihedas varjus seistes. Ta märkas, et Jaanimis kiirgab helesiniselt. Seejärel muutus valgus järsku kollaseks. Siis niisama ootamatult erepunaseks. Ära mind karda, sõber, sa otsisid jaaniussi. Saleidsita. Saagem tuttavaks. Minu nimi on vett. Koska vastas poiss Taivates, nüüd milles asi? Sinu nimi on siis vett. Kust sa tuled? Kas kosmosest ja tulin kosmosest maailmaruumi sügavusest? Kell on vahva. Poisike asetas jaanuaris ettevaatlikult kannule ja laskus ise aralt kükakile. Janiussikene wet, kas sa sõitsid siia kosmoselaeval? Ma lendasin siia valguse laeval. Kas tahad, ma näitan teda sulle? Ta on siinsamas lähedal. Jaaniussike tõusis kergelt lendu ja laskus koska peopesale. Mine otse edasi. Koskalex, hoides jaaniussipeopesal ja vesteldes külalisega kosmosest. Mina unistan ka lennust kosmosesse. Kuu peale. Aga mida sa oskad? Küsis jaaniuss wet. Mina ma oskan lugeda, kirjutada, ülesandeid, lahendada, praegu käin koolis, sain teise klassi. Kas aga taevatähtede aabitsat tunnet küsis jaaniuss. Taevatähtede aabitsat ei tunne. Kas siis selline on olemas? On kell, sinu kohal on taevas, see on nagu hiigelraamat. Tal on loendamatu hulk lehekülgi raamatut lugeda, tuleb sul taevatähtede aabits ära õppida. Poiss kõndis puude vahel edasi. Jää seisma, kosha valguse laevu on siinsamas kibuvitsa põõsa all. Koska kummardas õitsva kibuvitsa põõsa all maas lebas valguse laev. Pisikene tikutoosist, pisem kuid seest valguse laev, tõeline kosmoselaev. Laeva pealispind kiirgas nõrka vilkuvat valgust. Näe seal taevas on jahibenide tähtkuju, selle serval on päike, täheke, see on minu päike. Selle ümber tiirleb jaaniusside planeet. Tule meie planeedile mulle külla. Jutuajamise katkestas koskaaemmaa range hääl koos, no tule koju, aeg on juba hiline. Vabanda, et mul on aeg minna. Ka minul tuleb varsti ära sõita. Nägemiseni, bet. Poiss jooksis koju enne magama heitmist majatus koska vastu aknaklaasi silmitsedes kaua selge tähistaeva tundmatut avarust. Ja püüdis endale ette kujutada, kuidas musttuhat helendavat punkti moodustavad tähti. Ja tähed ühinevad sõnadeks. Raamatus, mille lugemine tal seisab alles ees. Unes nägi koska kiire lennulist kosmoselaeva jaaniuss veti valguse laeva, mis lendab kaugele jaaniusside planeedi poole. Koska oli vett kosmodroomile saatmas, seisis laevatrepi juures, lehvitas hüvastijätuks ja rääkis üle keeva rõõmuga. Nägemiseni. Me kohtume veel. Jaaniussike vet. Ei tuuleveskeid? Kindlasti.