Täna jutustan sulle loo, mille pealkirjaks on mehed omavahel. Janno Lukas, õuevärava pärani. Tervist, mehed. Hüüdiste margilija märgi vanaisale astusid just oma õues tänavale. Tulge meie jääda, mul oli eile sünnipäev. Mina jään, ise olin sünnipäev, vastas Märt. Sina tead, vanaisa ei jää, et sain just eile nelja-aastaseks. Ajame natuke mehe juttu. Nõudis Janno. Kuulda, kus ma sõdisin? Küsis vanaisa, kes nooruses sõdis ja kellel oli hulk aurahasid. See huvitab mind alati, vastas Jännu, viisakad, aga just praegu huvitab mind känguru. Kas Märt ei rääkinud, et sünnipäeva hommikul käisime loomaaias? Tali seal känguru. Kus see siis on, kui ta pole loomaaias? Metsas? Metsas teda pole, vastas vanaisa. Miks püsis Jännu? Jänes on loomaaias, jonka metsas, ise nägin. Talvel oli jänes äie, vähemalt jäljed olid, kui teda ise polnud. Känguru meie maal ei ela, seletas vana ise. Kus ta siis elab? Austraalias? Haakas, Austraalia on kaugel. AuKelvastas vanaisa lennukiga paar päeva laevaga paar kuud sõita. Nii, venitas Jännu. Lennukiga on siis lähemale ka? Käed rutem ei saa. Kas otse ei saa? Mina juba eile õhtul küsisin seda vanaisa käest, sekkusime. Oot, see on aus Diräie, meie all jääd, maakera on ümmargune jää, känguru seisab otseeemmyy jääl. Nii rõõmustes. Jännu Ta sosistas Märdile kõrve ja ütles. Märdi vanaisa seedeteie aias marju, meel on natuke mehe tööd. Poisid jooksid maja taha, vanaisa seisis hetke nõutult ja läks poistele järele. Tohoh. Kurjustas ta. Miks te maasikapeenras kaevate? Kaevame otse Austraaliasse vastas Jännu. Maasikapeenras on pehme muld kerge kaevata. Vanaisa hüüdis märg, kui me Austraalias ei jõua, me jalad ees. Järsku võtab känguru jalast kinni. Panime võrud ümber, ma toon, emal ja tädil on jämedad võrud, siis ise känguru sügavalt napsata. Pärismaalastele on alati võrud ümber, ütles Jännu. Jooksis hüpeldes maja poole. Punkarid, Rungaa võrud, kes Märt ja ei pane võru. Ma olen harilik poiss. Ega ma ei ole mingi punkar. Naisa muidugi oled, harilik poiss vastas vana ise ja sosistas Märdile kõrva. Tead, v võru tagasi, hüüdis Mart Jannole, kes tuli kärbi täie võrudega. Känguru jooteaugu äärel, täi napsa jalas, kui jalad ees tuled. Kängurud jääb, et otse ei saa. Maja on seest tuline tulisem, kui sõjas tulest läbi seda vanaisa ütles. Kas te olete Austraalias sõdinud? Küsis Jännu vanaisalt. Seal mitte, vastas vanaisa. Ega te siis täpselt ei tea, kui tuline enne Austriat häälijat on, ütles Jännu ja sosistas mardile. Kui inimene pole ise Austraalias sõdinud, siis ta täpselt idia Tiisti juttu ei maksa uskuda. Siis sosistas Mart Jannole kõrva. Jännu ütles kõvasti. Ega mina pole kaabu. Muidugi vii võrgud tagasi, soovitas vanaisa. Aga vanaisa, kes olid enne punkarid, küsis mar. Enne punkarid olid Hiipiid, mina jään, vastas Jännu 30 aastat tagasi oligi biit. Aga enne hipisid, küsis Märt säde aastat tagasi või küsid Janno 100 aastat tagasi. Polnud kedagi, kuidas polnud kedagi. Turtsete Smart saab teha, et, et tagasi olid säärid. Kõhigus, jää, sinu vanaisa, vanaisa sõdis sääridega. Rääkige meile sellest, ütles Jännu. Ajage enne maasikapeenras auku mulda täis. Miks see võib olla kuulipildujaauk, ütles Jännu. Jah, või kaitse kre, teatas Mart. Vanaisade-vanaisad ei tulistanud, kuulipildujast, ütles vanaisa. Kuidas niukse hiigla vana mees siis söötis, küsis jänna. Ei mäleta, vanaisa vanaisa elas metsas jää malakaga võõrama, põllult minema. Teatas. Ahjaa, kaks aastat tagasi või siis sõditi algeliselt. Rääkige parem, kuidas teie jala käis, nõudis Janno. Praegu on rahuauk, peenras, tuleb täis ajada ja maasikat peale istutada, enne ma ei räägi. Üldise vanaisa jäi rääkinudki enne, kui poisid maasikapeenras augu täis ajasid ja üles kaevatud maasikat tagasi istutasid. Niisugused olid siis need mehe jutud nii taga magama. Sest kui hästi välja puhked tuleb homme torede head und. Hoone käidu steid kindlasti.